Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süzee aeglaseks. [Anton Tsehhov, Mark Twain, Eduard Vilde ja Mati Unt. Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine jms. Kompositsioon - teose ülesehitus, teose koostisosadeühendamine tervikuks. Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni. Koomilise saavutamise 3 põhilist võtet on kõne-, tegelas- ja situatsioonikoomika. Põhinevad huumoril ja satiiril ning lõpevad enamasti õnnelikult
14. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Näiteks: kangur kuduja, kangur - kivihunnik 15. Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. 16. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö. 17. Karakter - kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. 18. Komöödia - koomilise sisuga näidend, milles naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalust, argust, ahnust jm) või ühiskonnas levinud negatiivseid jooni (karjerismi,
kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim) LÜÜRIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks
kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim) LÜÜRIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest. Värsimõõt- värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759 -1805), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832), Heinrich Heine (1797 -1856); inglane Rober Burns (1759-1796); venelased Aleksandr Puskin (1799 -1837), Mihhail Lermontov (1814 -1841); eestlased Jakob Tamm (1861 -1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856 -1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". 8. Dialoog - kahekõne
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (1759 -1805), Johann Wolfgang Goethe (1749-1832), Heinrich Heine (1797 -1856); inglane Rober Burns (1759-1796); venelased Aleksandr Puskin (1799 -1837), Mihhail Lermontov (1814 -1841); eestlased Jakob Tamm (1861 -1907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (1856 -1916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (1891 -1958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 -1980) valimik "Kolmteist ballaadi". 8. Dialoog - kahekõne
· esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, · lavalisus · rahulik, üksikasjalik meeleolude vahetu · põhineb dialoogil e käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend · ulatuslik Värsirida ei pea · naeruvääristatakse · jutustava sisuga moodustama terviklauset, inimeste pahesid (rumalus,
kuplees ( koomilise või satiirilise sisuga nalja- või pilkelauluke, mis algselt koosnes kahest, hiljem neljast riimitud värsist ) jt. KUJUNDILISUS Ilukirjandust eraldab kõigist teistest sõnalise väljenduse vormidest tema spetsiifiline omadus kujundilisus. Kujundi all mõtleme piltlikku kujutust, mille kaudu kirjanik näitab ning üldistab tegelikkuse olulisi ja iseloomulikke külgi. Ilukirjanduslik teos käsitleb elu kogu tema täiuses. Kunstilise kujundi liigid 1. Karakter, tegelaskuju. Kuju all mõtleme pilti, mis me saame tegelasest, jälgides tema iseloomu ja saatust nende ühtsuses. Oma abstraktsed ideed ja üldised moraaliprintsiibid kehastab kirjanik just konkreetsetes tegelaskujudes, nt vabadusvõitluse ideed kehastab Tasuja, Mogri Märt Kitzbergi ,,Kauka jumalas" aga omandikire laostavat mõju inimesele. 2. Looduskirjeldused, -pildid. Looduspildid kujundina annavad võimaluse näidata looduse
Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas. Isikustamine- personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus- novelli ja romaane vahepeale zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujtuamiesle, ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö võib hõlmata piki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Karakter- kirjandusteose tegelane. Kompositsioon-teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks. Komöödia- naljamäng, lõbus näidend. Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid. Kordus- stilistilne võte, is seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamisel. Kulmintatsioon- teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt. Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses.
● allegooria- mõistukõne, mille ülesanne on midagi või kedagi esile tõsta või rääkida nähtustest varjatult. (Müür, mis hakkab pragunema, kipub ära lagunema, seda tuleb rõhkuda, maani maha lõhkuda.) Mõisted: ● riim- sama- ja sarnasekõlaliste sõnade kordamine. ● vabavärss- luuleread on eri pikkusega, nad ei jagune alati stroofideks ega riimu omavahel. Tekst esitatakse vabalt voolavana. ● stroof ehk salm- luuletuse sisu terviklik osa ja vormi põhiline väljendaja. Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisemad on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu. ● värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklause. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real.
aastal. daktül silbilis-rõhulises värsiehituses kolmesilbiline värsijalg, kus rõhk langeb kolmest silbist esimesele. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist ( + +). Näiteks: Viltjalu mehed on rippu +++++ koormate pääl ++ hingeaur lehvitab lippu +++++ habemein jää. ++ (Juhan Sütiste.) distihhon kahevärsiline stroof. Vt ka stroof. eleegia antiikkirjanduses leinalaul, mis arenedes muutus tõsieluliseks mõtisklevaks luuletuseks. Eleegia sisendab kõrgeid ideaale ja ülev-traagilisi tundeid. Kõiki eleegia liike ühendab üks värsimõõt, eleegiline distihhon, mis koosneb heksameetrist ja pentameetrist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios (7.6. sajand e.Kr) ja Archilochos (umb. 700 645 e.Kr). Tänapäeval lüürika zanr, nukrasisuline, leinameeleoluline luuletus
Realism 18.saj lõpus algas Inglismaal tööstusrevolutsioon. Töötuse kasv tõi kaasa linnastumise: üha rohkem inimesi asus elama linnadesse, nende side looduse ja maa eluga nõrgenes. 19.saj loodi mitu olulist teooriat. Nt Charles Darwin rajas õpetuse looduslikest valikust, mille järgi on inimene arenenud madalamatest eluvormidest. Realism sai alguse Prantsusmaal 19.saj algul Realism püüdleb võimalikult tõepärase ja täpse kujutamise poole. Kirjanikud tulid tagasi asjaolu ja ühiskondlike probleemide juurde. Tegelikust kujutati elustamata ja vaheltut. Sõna kasutus muutus täpseks ja deitailirikkaks, tihti kasutati rahvakeele väljendeid. Tegelased valiti lihtrahva ja keskklassi hulgast. Realistliku romaani keskmes seisab n-ö tavaline inimene, kelle eluted ja arengut kujutatakse ühiskondlike sündmuste raamistuses. Inimsuhteid jälgitakse psühholoogilisest küljest. Saatused ja juhused on teisejärguline tähendus, kuigi ka nende
AKROSTIHHON ! värsside algul, sees või lõpus asuvate sõnade esitähtedest moodustatakse teisi sõnu. ! (Sini-Must-Valge luuletus nõuka ajal) PALINDROOM ! Eest taha ja tagant ette lugedes tähendus ei muutu (täpselt sama tähtede järjekord) PILTLUULE ! Kirjapilt ja kujutav pilt liidetakse !! ! ! Hea ! Seen Suur Sirmik... Kirjapildijoonistusi on nimetatud ka konkreetseks luuleks. ! ! "Oi!" --> Oi ja hüüumärgid, mis moodustavad allanoole. LUULE VORM ! Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosakeste- silpide või sõnadesüsteemipärase kordamise ja vastandamisega. ! Silbid (eesi keeles) --> Rõhulised ! |! ! | -> Rõhutud ! |/! |/ lühikesed pikad Mitmeid värsirütmi loomise võimalusi: *silbirõhk *sibivälde *silbiarv ja nende: ! *koosmõju *sõna- ja lauserütmist Eristada võib silbilisrõhulist e silprõhulist, rõhulist ja vabavärsilist rütmi (ehk värsisüsteemi); harvem kohtab puhtalt vältelist või silbilist luulet.
Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni. Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet. Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid. Ballaadide kirjutamiseks on pakkunud ainet õnnetu armastus, veritasu, ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntud ballaadimeistrid on saksa kirjanikud Friedrich Schiller (17591805), Johann Wolfgang Goethe (17491832), Heinrich Heine (17971856); inglane Robert Burns (17591796); venelased Aleksandr Puskin (17991837), Mihhail Lermontov (18141841); eestlased Jakob Tamm (18611907) "Orjakivi", Jaan Bergmann (18561916) "Ustav Ülo", Jaan Kärner (18911958) "Kaarnamäe ballaad", Marie Under (1883 1980) valimik "Kolmteist ballaadi". bardid vanade keltide rändlaulikud, kes esitasid muusika saatel
Tähtede ja sõnade erilise paigutuse, mittetäheliste sümbolite kasutamine ja pildi ja kirja ühendamine taotleb kunstilist mõju. Akrostihhonid värsside algul, sees või lõpus olevatest sõnadest luuakse uusi. Palindroom sõna või lauset on võimalik lugeda nii eest kui tagant ilma, et tähendus muutuks. Piltluule kirjapildi ja piltluule ühendamine Luule vorm Seotud kõne eemaldab tavalisele keelele omase rütmi ning seab selle väljenduse aluseks. Luuletuse rütm saavutatakse sarnaste keeleosade süsteemipärase kordamise ja vastandamise teel. Riim eufoonia (rütmi ja kõlavuse) kujundaja Algriim alliteratsioon sõnade esihäälikute kordamine. Assonants (täishäälikualgriim) ja alliteratsioon kitsamas mõistes (kaashäälikualgriim) võivad esineda nii koos kui ka eraldi tekib täisalgriim või põimuna. Lõppriim ühendab samakõlaga sõnade ja värsside lõppe. See tähistab värsi ja salmi piire, aitab kujundada rütmi.
Balleti ja ooperiga - Bulgakov Teatri kunstiga - Dramaatika e. Näitekirjandus esitatakse näidendeid Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema - nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
(Puskin - ,,Jevgeni Onegin") (8) poeem ( poem) - pikk lüüriline või eepiline jutustav luuletus. Oma olemuselt on poeem värsivormis jutustus. Selle lüroeepilise zanri harude hulka kuuluvad kangelaspoeem ja proosapoeem. (9) ballaad - vormilt luuletus, kuid sisult jutustus, mida iseloomustab dramaatiline süzee. (10) värssdraama värsivormiline draama 13. Millised on värsiõpetuse kesksed mõisted? Millised on tavalisemad värsijalad? Värsiõpetuse kesksed mõisted: (1) rütm (elementide kordumine sarnastes positsioonides, tekitab teksti korrastatust, tvl silbid ja sõnad, ent võivad olla ka suured üksused) (2) värsisüsteem ei ole värsimõõt, vaid mis tahes värsikorrastuse alus, skeemiline, võib olla ka korrastamatus (3)meetrum e värsimõõt - rütmi ja värsi ühisosa, skeemsus, värsi mõõtühik (nt trohheus), saame rääkida meetrilisest ja mittemeetrilisest luulest
Hetkemuljete kaudu jõuti nähtuste olemuseni, üksikasjalikult ei kujutatud midagi. Nt, Tammsaare Intervjuu- usutlus Intriig- põhitegevuse arenemine romaanis või draamas. Iroonia- Terav pilge Jant - kerge ja lõbusasisuline näidend, milles on esikohal jämekoomika ja sündmuste arengu juhuslikkus. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö. Jutustuse süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kirjutamisele, vaid kaldub sageli pealiinilt kõrvale ega ole pingestatud nagu novellis. Tegelasi kujutatakse arengus. Jutustuse miljöö (aeg ja ruum) võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti. Jutustus esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. Jutustaja pidev kohalolek on üks jutustuse põhitunnus ning muudab süzee arengu aeglaseks.
loonud selle autor i. lugeja ülesandeks on autori poolt loodud tähendus tekstist üles leida. iv. 20. sajand kirjandusteose mõistmisel tõusevad autori kõrval esile teised tegurid 1. kirjandusteoses kõneleb keel keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring 2. kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu 3. kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja c) autorikeskne kirjandusteose analüüs küsib: i. mida on autor tahtnud oma teosega öelda? ii. Millised olid teose loomingutingimused? iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus? d) Autori kaudu kajastub teoses tema aeg i. kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet ii
Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms · Kirjanduskriitika tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Abiteadused: bibliograafia, tekstoloogia e tekstikriitikam lähiteadused filosoofia,
Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed; sisu ja vormi seosed; kunst kunsti enda pärast – kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne Intertekstuaalne konstruktsioon – kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega; eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. Ma arvan, et minu jaoks on kõige olulisemaks poeetiline keel, kuna see annab värskust minu igapäeva suhtluskeelele ja seda eriti tänapäeval, kus keelekasutusse imbuvad võõrkeelsed sõnad ja – ühendid. Mõnikord on raske aru saada mida noored mõtlevad
Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. (RIIM vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks.) LÜROEEPIKA kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan DRAMAATIKA üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm
1. Ilukirjanduse olemus, tähtsus ja seosed teiste kunstiliikidega Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele. Igal kirjandusteosel on kindel teema nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
mõtestab ise oma kujutlusvõimega. Avatud teostes on mõttevabadus suur, suletud teoses väike. Alltekst on autori kirjundatud varjatum tähenduskiht (nt ka ületamaks tsensuuri; enesetsensuuri rakendab autor ise, et pääseda tsensuurist). Lugejaga seostub ka lugemisnauding (ootused, pingelisus jm). Proosateose mõju lugejale: korrastuselement kaootilises maailmas ja võõrituselement rutiinses maailmas. Teos. Kirjandusteos on ennekõike sõnakunstiteos (kirjapandu ja sõnad). Nende abil sisenetakse kirjandusteose maailma. Kirjandusteose vaatepunkt. Kirjandusteose avaneb lugejale mingist vaatepunktist, s.o paigast/teadvusest, kust sündmustikku nähakse. Teose jutustaja on teose sündmustikku edastav hääl. Mina-jutustaja kõneleb toimunust lähtudest enda vaatepunktist (s.o piiratud vaatepunktist). Piiratud vaatepunkt kasutab sisemonoloogi (e sisekõnet) ja teadvuse voolu (tegelase
probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Ainestiku järgi liigitatakse seiklusromaaniks, ajalooliseks romaaniks, kriminaalromaaniks, armastusromaaniks, sõjaromaaniks, psühholoogiliseks romaaniks, ulmeromaaniks jne Kuulsaid romaanikirjanikke ja nende romaane: Stendhal ,,Punane ja must", Dickens ,,Oliver Twist", Dumas ,,Kolm musketäri"; eestlastest Tammsaare ,,Tõde ja õigus", Eduard Vilde ,,Mahtra sõda" jne JUTUSTUS tunnused süzee, miljöö ja karakterid. Üks süzeeliin, aga kõrvalekalded ja mitmed sündmused, tegelasi rohkem kui novellis, vähem kui romaanis, tegelasi kujutatakse arengus, hõlmab pikki ajavahemikke, erinevaid tegevuspaiku. Näiteks Bornhöhe ,,Tasuja". NOVELL on proosalühivorm ühe süzeeliini ja ühe teema või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Novell on tihedalt läbi komponeeritud ja lõpplahendus on ootamatu ja üllatuslik ehk puänt. Novelli struktuur:
· esikohal jutustamine · mõtete, tunnete, meeleolude · lavalisus · rahulik, üksikasjalik vahetu esitamine; · põhineb dialoogil e käsitlusviis elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus ZANRID: lugulaul · värss luuletuse rida. komöödia koomilise · ulatuslik Värsirida ei pea moodustama sisuga näidend · jutustava sisuga terviklauset, mitu värssi · naeruvääristatakse
Kas tekst on autori läkitus? - Reeglina siiski eristatakse teksti intentsiooni autori intentsioonist; Tekst annab tunnistust oma loomeprotsessist. 10. Mis on poeetika, milliseid poeetika liike Te tunnete. Tooge näiteid. - Poeetika - õpetus luulekunstist, selle olemusest ja mõjust, tema vormidest, vormi ja kujunduse seaduspärasustest ja väljendusvahenditest. Normatiivne poeetika toob ära reeglid, millest selle poeetika arvates peaksid kirjanikud juhinduma.( Horatius (65-8 e.Kr.) Läkitus Pisodele, mida hilisemad põlved on kutsunud Ars poetica'ks) - Deskriptiivne poeetika kirjeldab olemasolevat kirjandust ja tuletab sellest kirjanduse seaduspärasused.() - Immanentne poeetika - kirjeldab, mida kirjanik nt romaaniks peab (nt romaani Sissekirjutatud. (). 11. Iseloomustage Aristotelese poeetikat. Mis tüüpi poeetikaga on tegemist? - Ilmselt esimene teos, mis süstemaatiliselt käsitleb poeesia probleeme
Kirjandus on muutunud oluliseks kaubaks. Autori positsioon on oluline. 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Kirjandusliku kommunikatsiooni keskne liik. Kirjanduslik tekst on teatud keelemärkide süsteem, mis on ülesehitatud järgnevuste põhimõttel. Tekst on muutumatu. Keelemärki iseloomustab: 1) visuaalne, graafiline aspekt. Keelemärkidel on oma kindel kuju. 2) Kuuldeline e anoktiivne aspekt seostub rütmilise kõnega, keelega, kuna kõige olulisem on rütm ja kõla 3) Tähenduslik aspekt. Tähendus on igal keelemärgil alates pisemast Ka tegelane, tema keskkond kõrgemataseme märgid, kus tähendus on palju realistlikum , neile pööratakse ka lugedes kõige suuremat tähelepanu. TEKST JA MAAILM Tegelikkus muutub tähtsamaks, sest kirjandus on alati tegelikkuse ja maailmaga seotud. Üks mõjukamaid arusaamu pärineb Aristotelese teosest ,,Poeetika" seal räägib ta kunstniku jäljendamisest.
Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Salm. Riim seaduspärane häälikukordus, loob kõlaterviku Riimitüübid - algriim, lõppriim, täisriim, irdriim, lihtriim & liitriim, silbiarvu järgi (meeesriim, naisriim), asendi järgi (paarisriim, ristriim, süliriim jne). Miks on riim luules oluline? Peaksite oskama nimetada ka mõnd tuntumat riimitüüpi. Toob esile keele loovat paindlikkust. Algriim (rahvaluules) esihäälikute kordus Salm - ehk stroof. Sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Epiteet - kirjeldav või kaunistav lisandsõna ehk poeetiline täiend enamasti nimisõna täiendamiseks (sinav lumi)
Mis on kirjandusteadus? Kirjandusteooria uurib sõnakunsti, otsib seaduspärasusi ning püüab olla objektiivne ehk uurija seisukohtadest sõltumatu. Selgitab mingeid nähtusi, omab terminoloogiat, otsib midagi uut. Mis on kirjandus? Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? Eristada võib mitmeid tasandeid, üks võimalus kirjandust määratleda on lähtuda eristusest fiktsionaalne (kirjandus) mittefiktsionaalne (muu), ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. Kirjanduse tunnused: kunstipärane keelekasutus, fiktsionaalsus, fikseeritus, suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. Mida tähendab Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? Poeetiline kõne kujutab endast suure keerukusega struktuuri. Ta on palju keerukam loomulikust keelest. Kunst on märgisüsteem. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Antud informatsioon (sisu) ei saa eksisteerida ja teda ei saa edastada väljaspool antud struktuuri. Jutustades luuletuse ümber tavalises kõnes, rikume me teks
;semiootika. Lugejast lähtuvad kirjandusteooriad: retseptsiooniteooria. Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel.
Pikki arendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks. Motiiv teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Karakter kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub. Aforism mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
