Jaan Kross - Taevakivi (2)

Jaan Kross „ Taevakivi “
Imkatsi analüüs

Inimesed

Jaan Kross õppis 1928-1938 Jakob Westholmi Gümnaasiumis ja 1938-1944 Tartu Ülikoolis õigusteadust. Ta oli Saksa okupatsiooni lõpukuudel vangis ning 1946-1954 oli poliitvangina Komis söekaevanduses, hiljem Krasnojarski krais. Seetõttu jäi Jaan Krossi kirjanikudebüüt tavatult hilja peale. Kutseline kirjanik sai Jaan Krossist 1954. aastal. Jaan Kross on mitmeid kordi kandideerinud Nobeli kirjandusauhinnale. Ta valdas saksa, soome, rootsi, prantsuse, vene ja inglise keelt. 1958. aastail ilmus Jaan Krossi esikkogu "Söerikastaja" ja temast sai Kirjanike Liidu liige. "Söerikastaja" on ajalaulude raamat, millega luuletaja astus välja juhikultuse, silmakirjalikkuse, muganemise, bürokraatia ja ühiskonnas valitseva vale vastu. See oli püüd uuesti sünnile ja puhtusele, luuletaja soov alustada maailmaavastamise teekonda lähimineviku taagast vabanenult. "Söekastajas" kasutas Kross vabavärssi, kutsudes sellega esile ägeda poleemika , mis kujunes kokkuvõttes uue kirjandus- ja elukäsituse võidukäiguks.

Mõisted

Romaan – jutustav proosa suurvorm, mis kujunes valitsevaks žanriks 19.-20. sajandil. Romaani iseloomustavad probleemirohkus ja mitmekülgsus elu kujutamisel.
Võrdlus – nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang.
Ilukirjandus e belletristika – kirjanduse põhiliik publitsistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. See pakub lugejale kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma, vaid esitatakse selle tõlgendusi. See aitab inimesel aega, maailma ja ennast paremini mõista. Näiteks romaan, jutustus, novell , näidend ja luuletus .
Vanasõna – lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamise, õppimine, kodu, ilm jm). Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elukogemused ja -tõde. Neid võib võrrelda elamisreeglitega, kus avalduvad talurahva eetika ja moraal. Vanasõnu kasutatakse mingi seisukoha rõhutamiseks ning kõne ilmestamiseks ja piltlikustamiseks. Näiteks: Kui töö lõpeb, lõpeb leib. Kel tarkus peas, sel ohjad peos. Virgad vanemad, laisad lapsed, laisad vanemad, virgad lapsed.
Miljöö – teose aeg-ruum. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Pikki arendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile tegelastega võrdne asend, valmistada lugejat ette mingite sündmuste vastuvõtuks.
Motiiv – teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
Karakter – kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused . Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära: päritolu, tegevus, huvid, välimus, käitumine, vaimne pale jmt. Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
Aforism – mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk.
Ärkamisaeg – 19. sajandi keskel alanud eestlaste rahvusliku eneseteadvuse ning tärkava haritlaskonna kujunemise aeg.

Koht

Loo alguse ja lõpu vahele jäävad sündmused, mis toimuvad tekstis piiritletud ruumis/ruumides. Romaani „Taevakivi“ põhitegevuskohaks on Masingute kodu Äksis, täpsemalt söögituba ja kabinet. Kõrvaruumidena on teksti lisatud kõrts, kus Peterson õlut joob ning oma mõtteis selgusele püüab jõuda; ning küün, kus toimub pr Masingu ja Petersoni viimane kohtumine .
Söögituba on ruum, kus kohtuvad kogu Masingu pere ning tema külalised. Söögitoas kohtuvad esimest korda ka pr Masing ning Kr. J. Peterson. Cara jaoks on söögituba oluline ruum, kuna seal loodab ta Petersoni jälle näha ning teda lähemalt silmitseda.
Kabinetilgi on oluline roll. Seal vestleb Masing oma külalistega, teiste seas ka Petersoniga. Loomulikult räägib Masing just kabinetis Petersonile oma õnnestunud katsest meteoriiditükkidega. Samas ei pea kõik kabinetiga seonduv olema alati töine ning reserveeritud.

Aeg

Romaani „Taevakivi“ tegevus toimub 1821 . aastal. See on aeg, mil eestlased olid valdavalt veel sügaval vaimupimeduses. O. W. Masing andis küll välja oma nädalalehte, ent rahva väikese lugemisoskuse ja suure töökoormuse tõttu oli lehel vähe tellijaid. Teine põhjus, miks leht laialdast kasutust ei leidnud, on rahva majanduslik järg, mis 19. sajandi alguses oli veel teatavasti võrdlemisi tagasihoidlik, ning seetõttu eelistati lehte tellida mitme pere peale. Selline on teose tegevustiku toimumise ajalooline taust.

Tegelased ja tegevus käik

Tegelased

Romaanis „Taevakivi“ on kolm põhitegelast: Cara Masing, Kristjan Jaak Peterson ja Otto Wilhelm Masing. On tähelepandav, et eelkõige on tegemist ajalooliste tegelastega. Lisaks on need kolm kõik keerulised ehk mitmemõõtmelised ja liikuvad tegelased.
Cara Masing on itaalia päritolu naine, kellest sai Masingu abikaasa pärast kümme aastat kestnud salasuhet majaperemehega. Cara oli Masingu juurde võetud lapsehoidjaks, kuna härra esimene abikaasa suri. Naine on korralik ja kohusetundlik, ta teab, millised on tema ülesanded ning täidab neid tõrkumata. Ta hoolitseb laste eest, kui need on haiget, ta serveerib töötuppa kohvi, sest see on tema ülesanne olnud alates hetkest, mil ta majja lapsehoidjaks tuli.
Masing oli eesti pastor ja keelemees , õ-tähe tooja eesti kirjakeelde. Teoses oli ta väliselt mees, kes järgib reegleid, ent sisemuses peidab hoopis teistsugust inimest: auahnet, tunnustust ootavat, ka silmakirjalikku. Oma ajalehes püüab Masing lugejaid harida. Seejuures on huvitav see, et ta arvab oma kirjatükkidest väga hästi ning enese pihta suunatud kriitikat talub halvasti, mis aga ei takista tal Kr. J. Petersoni loomingut ülikriitiliselt hindamast ja kirjanduskõlbmatuks tunnistamast. Masing on kriitiline ka Petersoni elukommete suhtes.
Kr. J. Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Teoses on ta mees, kes samuti nõuab oma õigust taga, ent teeb seda hulga leebemalt kui hr Masing. Petersoni iseloomustab kõige enam liikumine. Rännak paistab Petersonile üsna oluline olevat, sest ainult teekonda läbides jõuab ta oma eesmärkideni. Ta on vaikse ja tagasihoidliku loomuga, kellele on tähtis pigem sõnade sisu, mitte see, kuidas neid ette kantakse. Peterson armastab ka otsuseid, mis on lõpuni viidud. Kõik, mis jääb mingil põhjusel poolikuks, vaevab noormeest.
Teised tegelased: Muusa, Karl Bayer, Miina , Anita, Hollmann, professor Jäsche, pr. Jäsche, Adelberg, Anders.

Tegevus käik

Jutustuse keskseks tegevuseks on Masingu taevakivi otsing, selle leidmine ning uurimine . Ühe talumehe põllule on kukkunud meteoriidi tükikene, mida kogu küla imekiviks peab. Masing, kes on tuntud kui talurahva seast kasvanud haritlane, tahab kindlaks teha, kas nn ”imekivi” pole mitte meteoriidi tükikene. Talumees Tõnis avaldas Masingule arvamust, et kivi kukkus kindlasti tuldpurskavate mägede seest välja. Kross viitab eestlase õpihimulisele iseloomule . Arvan, et Kross väljendab ka läbi Masingu ühte selle raamatu olulist mõtet- „Andke sellele rahvale mõtlemismaterjal kätte- tema võib imesid valmis mõtelda”.
Teose pöördepunktiks on vanameister Masingu ja ennast rahvalaulikuks pidava Petersoni lahkumine Masingu kodust. Masing laseb Petersonil ette kanda viimase rahvalaule. Vanema generatsiooni loomingu esindaja Masing analüüsib noore hakkaja luuletusi, kuid konservatiivsest meelest ja võib-olla ka kadedusest, laidab Masing Petersoni uuendusliku loomingu maha. Tegemist on generatsioonide vahelise konfliktiga, kus kaotajaks jäi sel korral noorema põlvkonna esindaja.
Veel üheks „Taevakivi” läbivaks teemaks on Cara armumine noorde Kristjan Jaak Petersoni. Tänu armumisele noorde luuletajasse avastas naine endas teise „mina”. Cara, kes polnud ennast ammu kellegi jaoks ehtinud, otsis välja parimad ja ilusaimad ehted ning kleidid . Kui võtta aluseks eelpool mainitud konflikt, siis võib-olla Kross tahtiski Cara ja Petersoni vahel toimuvaga näidata oma poolehoidu uuenduslikele ideedele. Noore inimese pealehakkamist ja isetegutsemist sümboliseerib teoses ka lõpustseen – vaatamata surmavale vere köhimisele, otsustas Peterson siiski lahkuda Masingu kodukohast omal jalul.

Sõnum

„Taevakivi“ (1975) on Krossi üks kolmest rahvuslikku ärkamisaega kujutavast teosest. Romaani keskne sündmus on O. W. Masingu meteoriidi avastus, mis langeb kokku ajaga , mil K. J. Peterson Masingut tema kodus Äksis külastab. Petersoni eesmärk on Masingut tagant tõugata, et viimane avaldaks survet tsensorile, kes otsustab, kas rahvalauliku „Mütoloogia“ saab ilmuda või mitte. Teise liinina jookseb teosest läbi pr Masingu kiindumus noorde Petersoni ning võimalus, et neil tekib afäär. Olulisel kohal on ka aja tajumine kolmest erinevast vaatenurgast.

Kasutatud kirjandus

[ http://60ndadeestikirjanduses.weebly.com/jaan-kross.html ] (01.11.2012)
[ http://arhiiv.err.ee/vaata/kuuldemang-kuuldemang-taevakiv i] (01.11.2012)
[ http://kronotoop.blogspot.com/2010_05_01_archive.html ] (01.11.2012)
[ http://www.murre.ut.ee/arhiiv/naita_pilt.php?materjal=kasikiri&materjal_id=D1684&sari=D ] (01.11.2012)
[ http://www.miksike.ee/docs/referaadid/9kl_kirjanduse_moisteid_maarja1.ht m] (01.11.2012)