Filosoofia 2. kodutöö: KANT "Idee üleüldisest ajaloost", Platon "Kriton" (0)

KANT  Idee üleüldisest ajaloost, november  1784
1.  Kanti  arvates on ajalugu osa suuremast looduslikust plaanist, kuna inimene (olles siiski ainuke
mõistusega  olend  Maal) kuulub loomariiki ning tahes-tahtmata allub ka loodusseadustele.  Filosoof
peab ajalugu analüüsides leidma sellest seaduspärasusi ning teadma saama, kuidas ja kuhu peaks
inimkond oma potentsiaali arendades välja jõudma ning kas see on looduse paratamatu eesmärk.
2. Jälgides inimkonna ajalugu, ei ole kuigi raske veenduda, et see on raskustest hoolimata pidevas
liikumises   kõrgema   arengutaseme   poole   ning   kõik   ebavajalik   vajub   unustuste   hõlma.   See   on
kooskõlas teleoloogiaga, mis väidab, et loodus  kipub  arenema mingi kindla punkti poole. Samas
evolutsioon „lihtsalt juhtub“, jättes suvalistest muutustest alles positiivsed ning otsene eesmärk
puudub. 
3.  Kuigi inimesel on  arenemiseks   piiramatud  võimalused, on ta surelik ning oma  eluea  jooksul
kogutud   teadmistest   ja   kogemustest   ei   piisa   iialgi   enda    eelduste    täielikuks   väljaarendamiseks.
Seetõttu   on   ainus   võimalus   edasi   areneda   ainult   inimsool   (mis   on   surematu,   kuni   on   olemas
mõistusega inimesi),  jagades  omavahel põlvkondade jooksul akumuleerunud tarkust ning kasutades
seda enda täiustamiseks ja vigadest õppimiseks.
4.  Inimesele on looduse poolt antud vaba  tahe  ja mõistus, ta ei ole „eelprogrammeeritud“ nagu
enamik teisi loomi, kes on siiani samal kultuuritasemel kui tuhandeid aastaid tagasi. Instinkte ei ole
inimesel   üldjuhul   vaja,   kuna   neid   saab   loogiliselt   järeldada   mõistust   kasutades.   Kehakatted,
tööriistad,    suhtlemine    –   need   kõik   oleme   pidanud   enda   leidlikkust   kasutades   ise    leiutama ,   et
looduses   ellu   jääda.   Et   mõistusega   kaasneb   võime   teha   uusi   järeldusi   kaasaantud   teadmisi
arvestamata,   on   need   sõltumatud   minevikus   toimunust.   Seega   võimegi   öelda,   et   inimene   saab
määrata oma arenemise käiku.
5.  Seltskondliku seltsivuse all mõtleb Kant käitumist, mille puhul inimene ei  vastanda  ennast
ühiskonnaga, vaid nõustub enamike üldlevinud normide ja tavadega, kuna niiviisi tunneb inimene
„oma looduslike eelduste väljaarenemist“  ja hõlbustab ühiskonna üldist toimimist. Antagonism,
kuigi see sisaldab selliseid üldiselt pahakspandavaid omadusi nagu saamaiha, võimuiha ja auahnust,
mängib siiski igaühe elus suurt rolli. Need faktorid  panevad inimesi üritama olema teistest paremad,
targemad   ja   kavalamad,   mis   lõppkokkuvõttes   viivad   kultuuri   edenemisele.   Kant   leiab,   et   kui
inimesed olnuks vagura lamba mentaliteediga, ei oleks olnud neil erilist põhjust enda täiustamisele.
6.  Suurim   probleem   kodanliku   ühiskonna   kehtestamisel   on   vabaduse   ja    sunni    sobitamine.   Et
inimesed  oleksid  täielikult   vabad,  peavad   nad  samas  arvestama   ka  teiste   vabadusega   ja  sellele
vastavalt ennast piirama. Kui igaüks üritaks olla täielikult vaba, piirataks sellega lõppkokkuvõttes
kõigi õigusi ja vabadust. Kant toob siin kasvava metsa näite: normaalselt kasvavad puud sirutuvad
taeva  poole  valgust  ja päikest   otsides  –  üksteisega  arvestades  ja samas  konkureerides  liiguvad
paremuse poole kõik – samas kui laiutada üritavad puud jäävad kängu.
7.  Kui inimene on täielikult vaba, ei ole  temal  mõtet arvestada tegude tagajärgedega ning esile
kipuvad   tungima   loomalikud    instinktid .   Kuna   samuti   mõtleksid   kõik   teised,   tekiks   üsna   pea
kaos /anarhia,   milles   ühiskonna   areng   oleks   mõeldamatu.   Kuna   vabatahtlikult   oma   käitumist
ohjeldada on raske kui mitte võimatu, siis ongi inimestele vaja valitsejat, kes allutab rahva üldisele
tahtele.   Konflikt   seisneb   aga   selles,   et   too   valitseja   on   inimene   ja   loomulikult   vajab   ka   tema
autoriteeti, kes piiraks tema tegevust. Et see probleem siiani püsib (ja arvatavasti ka tulevikus),
laheneb see Kanti arvates ainult katse-eksituse meetodil, õppides vääradest valitsemisvormidest ja
jõudes kunagi süsteemini, kus vastuseis puudub.
8.  Kuna   riiki   võib   vaadelda   kui   organismi,   mille   käimapanevaks   jõuks   on   selle   rahvas,   võib
tõmmata   paralleele   riikidevahelise   suhtluse   ja   inimindiviidide   suhtluse   vahele.   Välissuhetes
ilmnevad kõik antagonismi tunnused ja need on põhjustanud hulgaliselt arengut pidurdavaid sõdu.
Seetõttu   on   mõttekas   siduda   ühtseks   süsteemiks   („organismiks“)   ka   riigid,   kuitahes   väikesed,
kehtestades selleks rahvusvahelised seadused ja normid. Erinevused tuleks seejuures säilitada, et
edasiviiv  konkurents  täielikult ei kaoks. Alustada tuleb enda kodanike harimisest, sest kui  rahval
puudub usk rahvusvahelise õiguse toimimisse, siis on ka riigil raskendatud oma poliitikat muuta
rohkem  teistega  arvestavaks.
9.  Ülemaailmset kodanlikku seisundit peab Kant inimarengu tipuks seetõttu, kuna selle  alged  on
juba  ilmnenud  arenenud riikides (nii Kanti ajal kui ka tänapäeval). Kuigi  valitsejad  on alati valmis
võimalikuks   sõjategevuseks,   on   nad   siiski   pidanud   leppima   ühiskonna   avanemisega,   alustades
näiteks   usuvabaduse   ja   teiste   valgustusideedega.  Tervikliku   ühiskonnakorralduse   säilitamine   on
kõigi huvides. Üheks tähtsaimaks põhjuseks võib aga pidada looduse tahet – kuna loodus liigub
alati täiustumise poole, on inimsoo täielik eelduste välja arenemine paratamatu ja mis veelgi enam,
mõistuse kasutamisega ollakse suutelised seda protsessi  kiirendama .
10. Selleks, et kaasa aidata looduse plaanile saavutada arengu tipp, on filosoofial vaja välja töötada
alus, mis põhineb intensiivsel ajalookogemuste ja loodusteaduste  uurimisel  (Kant toob välja  Kepleri
ja Newtoni elutööd). Teadmistebaasi pidevalt täiendades ja sellest tekkiva „idee“ lihvimisel võib see
järeltulevatele põlvedele osutuda elluviidavaks.
Platon   Kriton
Platoni   dialoogis   „Kriton“   üritab   Sokratese   sõber   Kriton   veenda   filosoofi   põgenema   vanglast.
Kriton  teatab , et Deloselt on saabumas laev, mis annab märku surmaotsuse peatsest täideviimisest
ning aja otsa saamisest. Ta paneb Sokratese südamele, et tollel on palju sõpru ka teistes linnades,
kes ei soovi näha tema surma ning on nõus  katma  kulutusi mehe päästmiseks ja eksiili minemiseks.
Veelgi enam, kui  Sokrates  hukatakse, võivad tema  toetajate  kriitika osaks saada rikas Kriton ja
lähemad sõbrad, kes ei pingutanud piisavalt filosoofi päästmiseks surmanuhtlusest, kuna võimalikke
pealtnägijaid   oli   kerge  ära  osta.  Veel   üritab   ta  põgenemise  kasuks  tuua  fakti,  et   Sokratesel   on
kasvatada pojad ning isakohustuste täitmine on ühe õige mehe tegevus. Sokratese surm oleks just
see,   mida   tema   vaenlased    ootavad    ning   oma   saatusega   lihtlabane    leppimine    oleks   nii   tuntud
filosoofile argpükslik tegu.
Sokratese   arvates   ei   ole   põgenemise   küsimus   niivõrd   inimeste   arvamuses   kui   ebaõigluses.
Ebaõiglus on üks halvimaid nähtusi ning mitte mingil juhul ei tohiks sellele vastata samasuguse
ebaõiglusega. Ta väidab, et põgenedes aitab ta kaasa linna ja rahva hävitamisele, kuna astub vastu
seadusele ja õiglusele ning üksikisikuliselt tühistab need. Võib öelda, et linn/riik on kaasa aidanud
inimese (sh Sokratese) sigitamisele ja üleskasvatamisele, mistõttu on ta selle teenistuses, tõmmates
paralleele kasvõi orja-peremehe suhete vahele. Seega, kuna riik on alati tähtsam üksikisikust või
tema   perekonnast,   ei   saa   olla   neil   võrdsed   õigused  –  vooruslikul   inimesel   oleks   mõeldamatu
hävitada riiki, samal ajal kui riik seda teha võib.
Kui nüüd Sokrates põgeneks, oleks see ülim  reetmine , sest ta nõustus kohtuprotsessil oma surmaga
(isegi kui temale tehti ülekohut) ja ei pakkunud ise välja maapakku saatmist. Põgenemist ei saaks
õigustada ka laste olemasoluga, kuna nende kasvatamise eest kannaksid hoolt Sokratese arvukad
sõbrad ning linnast välja  viimine  teeks neist asjatult võõramaalased. Tessaaliasse põgenemine oleks
nii vanale mehele juba mõttetu ja see ei kaaluks kuidagi üles väärikat käitumist. Hukkamise puhul
oleksid süüdi inimesed ning Sokrates sureks  teadmisega , et on  linnale  ja selle  seadustele  jäänud
igavesti  truuks, Kritoni pakkumisega nõustudes peaks ta tõdema, et on rängalt  eksinud  oma elutöö,
oma filosoofia põhitõdede, vastu.