Filosoofia 3 kodutöö - Kant „Idee üleüldisest ajaloost“ (1)

Kant „Idee üleüldisest ajaloost“

2/4 N8
Maria Kohtla
103548IAPB
Kandi arvates peavad kõigil elusolenditel ta looduslikud eeldused mingi aeg täielikult välja tulema , kuid kuna inimese looduslikud eelduse nõuavad mõistuse kasutamist, siis tema eelsused võivad välja areneda vaid soo kui terviku puhul. Eelduse võivad aga välja areneda inimesel kui ta eraldub instinktist ja käitub mõistuse kohaselt. Inimese valgustuse saavutamiseks on aga tähtis õiguslik ühiskond. Sellist ühiskonda on aga võimatu tekitada ilma riikidevaheliste välissuhete reguleerimiseta.

Seltskondlik seltsivus on inimeste kalduvus võtta osa ühiskondlikest suhetest. Anatogism on vajalik, kuna see on kultuuri tekkimise eelduseks . Meile meeldib olla üksinda, et me saaks käituda oma äranägemise järgi, kuid me ei suuda ka loobuda teistest.

Inimeste jaoks on vajalik kodanliku ühiskonna saavutamine, kuna vaid selle puhul on võimalik arendada ja saavutada valgustust . Suurim probleem, mis meid selleks sunnib on see, et metsikus olekus ei suuda me eriti kaua üksteise kõrval rahulikult elada, meil on tarvist reegleid mis meie vabadusi piiraksid.

Inimesel on vaja valitsejat, sest inimesed on omavolilised ja arvavad , et reegleid on vaja vaid teistele. Seega on vaja inimestel valitsejat, kes murraks nende tahte ja käsiks kõigil, eranditult, jälgima seadusi. Kõige raskem on aga leida õiglast juhti, sest ta peab ju olame inimene, aga kõigil inimestel on kombeks ärakasutama oma vabadust. Sellise valitseja leidmine on võimalik vaid siis, kui ta mõistab õieti õiguskorralduse mõistet, omab suurt kohemust ja kindlasti on oluline ka hea tahe .

Platon ja Kriton

Kriton püüab meeleheitlikult enda arvates oma sõpra Sokratest veenda põgenema kasutades erineivaid argumente, sealhulgas laste heaolu, teiste arvamust ning sõprade ja kallite inimeste saatust. Kuid Sokrates ei võtnud kuidagi vedu. Sokrates leidis head vastuväited, mis sundisid Kritoni vakka . Ta väitis, et sõprusest tähtsam on olla kindel oma põhimõtetes ning ei tõelised sõbrad jagavad neid samu põhimõtteid. Samuti, et seaduskuulekad inimesed hakkavad temast peale põgenemist kindlasti halvasti arvama ning seetõttu ei saa ta tegeleda enam sellega, mis talle enam meeldib. Samuti lapsed ei saa tema meelest teiste kasvatuse all sugugi halvemateks inimesteks, kui tegama võõrsil kolades.

Esiteks hea sõbra ja väärtusliku inimese kaotus on õnnetus, teiseks vabaduses elamine on parem kui vangistus ja kolmandaks on tähtis teha ise otsuseid mitet leppida olukorraga, mis endale ei sobi.

Kuna kaasaaitajate ja pealekaebajate vaikimine ei maksa palju, sõbrad on ikka oma vara valmis ohverdama ning Platon on igal pool teretulnud, seega pole vaja sõprade pärast muretseda.

Põgenemisest keeldumine on vale, sest Platon jätab nii maha oma enda lapse teiste kasvatada, hävitab iseenda lastes teistel käituda kuida ise heaks arvavad ja saatusele alluv inimene on nõrk ning halvaks eeskujuks teistele.

Otsuste langetamisel on vaja kuulata arukate inimeste arvamusi ja neid põhjalikult kaaluda enne otsuse langetamist. Inimene peab elama kooskõlas oma põhimõtetega nind need ei muutu olenevalt olukorrast. Linna elama jäädes tegi ta sõnatu kokkuleppe seal kehtivate seadusteda, ning ta peab neid jälgima.

Õiglaselt toimimine on Sokratese arvates oma põhimõtete jälgimine ning ka teistesuhtes hästi toimimine, ehk neile tahtlikult halva mitte tekitamine.

Isekas toimimine võib hävitada nii seaduse kui ka linna enda, seetõttu peab Sokratese arvates iga kodanik kas leppima nende seadustega või püüda neid ümberveenda.

Sokratese arvates on iga linnlane , kes on linna elama jäänud oma teoga kinnitanud nõustumise tolles linnas kehtivate reeglitega, ning kui need talle ei meeldi siis on tal kaks võimalust: ümber veelda või järgida seadust.

Põgenemine tooks kahju kõigile. Sõpru võidaks saata pagendusse ning nende vara võõrandada. Kui ta rikuks aga seadust põgenemisega, siis ta omandaks kõigi seadusekuulekate inimeste silmis halva maine ning pagenduses elades tuleks tal vältida kõiki hea seadusliki korraga linni, mis muudaks elamise mitteelamisväärseks.

Ta sooviks oma poegadest kasvatada siiski ateenlased, ja seda ta väärsil teha ei saa, seeda peaks ta nad siiski teiste hoolde järma ning kui ta isegi nad kaasa võtaks, siis ei usu ta ei ta saaks pagenduses neist paremad inimesed kasvatada kui seda teevad teised kodumaal.

Õiglus on kõige tähtsam, kuna see kehtib nii siin kui ka teises ilmas ja kui inimene seadust ei täida ja üritab seda hukatada, siis teda tabab seaduse viha olenemata sellest kus inimene asub.