Hunt on suur loom. Hundi pea on piklik. Hundil on väikesed kikkis kõrvad, pikk koon. Huntidel on suur kere ja päris pikad jalad. Karvastiku põhivärvus on hall. Hunt on Eesti metsade kõige kardetuim kiskja. Hundi lähim sugulane Eestis on kodukoer. Teda peetakse ka kodukoera üheks esivanemaks. Hunt eelistab elada avamaastikul, sest sealsed jahtimistingimused on paremad. Hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Talvel on hundid karjas ja hulkuvad, suvel aga elatakse paariti. Pesa ehitatakse veekogu äärde looduslikku paika. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Perekonda kuulub 6-9 isendit, Eestis on tavalise karja suuruseks aga 2-11 isendit. Tiinus kestab 4 kuni 5 kuud. Pojad sünnivad aprillis või mais pimedate ja suletud kõrvaavadega ning kaaluvad 300 kuni 500 g. Silmad avanevad hundilastel 10 kuni12 päevaselt. Hundi kutsikas hakkab iseseisvalt tahket toitu sööma alles 6kuu vanuselt. Hundikutsikate eest hoolitsevad kik karja liikmed.
(Canis). Kokku kuulub perekonda Canis 7-10 liiki, näiteks: hüäänkoer (Lycaon pictus ), kodukoer (Canis familiaris), rebane (Vulpes vulpes), ja hunt (Canis lupus). Hall hunt (Canis lupus L.) rahvasuus tuntud ka kui susi, võsavillem, kriimsilm, hallivatimees jne, on läbi aegade olnud üks kardetavamaid metsloomi. Kuigi sageli peetakse teda hirmuäratavaks kiskjaks, siis oma vitamiinivajaduse rahuldamiseks sööb vahel ka taimset toitu. Inimest hundid üldiselt kardavad, ohtlikud on ainult marutaudis loomad. Kui varem elasid hundid kõikjal Euroopas, siis tänu jahimeestele hävitati nad pea kõikidelt läänepoolsematelt aladelt, taandades nende levila mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval on nende asuala siin aga tasapisi taas laienemas. Välimuselt on ta väga sarnane meie kodukoerale, kuid on suurema kehaehitusega. Kaalub keskmiselt 30-60 kilo, keha pikkus keskmiselt 150cm. Saavutab suguküpsuse 2-3 aastaselt, tiinus
Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Ta kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis
Klass: Imetajad Selts: Kiskjalised Sugukond: Koerlased Perekond: Koer Liik: Hunt Hunt ehk hallhunt ehk susi (Canis lupus) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik. Leviala Kunagi elasid hundid igal pool Euroopas. Kuid 17. sajandist alates suudeti nad peaaegu kõikjalt Lääne-Euroopast hävitada. Hundid jäid elama ainult mägedesse ja Ida-Euroopasse. Tänapäeval nende levila Euroopas ei vähene, vaid koguni suureneb, kui neile selleks võimalus antakse. Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel. Hunt on peaaegu kõikjal Eestis tavaline
Hunt Liiginimi eesti keeles Hunt Liiginimi ladina keeles Canis lupus L. Rahvapraseid nimesid Susi, kriimsilm, vsavillem, hall hunt, hallivatimees, metsakutsa. Vlimus Tvepikkus on hundil 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja krgus 80...85 cm (harva le 100 cm). Hunti vib vlimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, juliste jalgade ja vimsate lugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia vsavillemi saba kunagi rngasse ja hundi jlg on koera omaga vrreldes kitsam ning pikem. Mistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele viks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Kehamass 32...50 kg (Eestis ktitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg). Levik Levinud kogu Eestis ning ldiselt peaaegu kogu phjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Grnimaal ning igilume ja -jga kaetud aladel. Praeguseks on arvukus kahanenud Phja-Ameerikas ja Lne-Euroopas. Meie looduslikes kooslustes on hunt loomulik lli
HUNT Leviala · Elutseb põhjapoolkeral · Alates 17. sajandist hävitati nad peaaegu kõikjal Lääne-Euroopast · Jäid elama vaid mägedesse ja Ida-Euroopasse Elupaik Eelistab avamaastikku Koobas rajatakse veekogude äärde ja varjulisse paika Eestis enamasti võsastikes ja rabades Eluviis Elavad perekondlike karjadena (tavaliselt on karjas 7-9 isendit) Kari koosneb dominantsest eluaegsest paarist ja nende mitmes vanuses kutsikatest Karjas liiguvad nad sügisest kevadeni Hunt moodustab paari terveks eluks Hundid peavad pulmi südatalvel Märtsiks on nad tagasi oma pesitsuspaigas Suhtlemisviisid ja kord karjas Karja liikmed alluvad juhile vanale isashundile
Referaat Juhendaja: Helina Reino Tallinn 2009 Välimus Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Hunt on koerlaste sugukonna suurim metsikult elav liik ja kodukoera eelane. Hunt on 110160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 3050 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35-50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas. Hundil on terav haistmine ning kuulmine
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest
Saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Jooksuaeg saabub juunis-juulis. Mai lõpus sünnivad kitsel 1...3 hästiarenenud talle. Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom. Metssiga - Sus Kiiljas kehakuju: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul)
Ta elab peaaegu tervel põhjapoolkeral, väljaarvatud Aafrikas, Põhja-Ameerika lõuna osas ja igilume ning jääga kaetud aladel. Hunt on üks kodukoera esivanemaid. Koeratõugudest on hundile välimuselt kõige sarnasemad eskimo koerad ja idaeuroopa lambakoerad. Välimus Hunt on 110-160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30-50 kg ja saba pikkus on 35-50 cm. Hundil on terav haistmine ja kuulmine. Hundid näevad teistest koerlastest paremini. Toitumine Hunt on tugev kiskja ja suudab saaklooma kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10 kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Tavaliselt sööb hunt päevas umbes 2 kg liha, parimal juhul 78 kg. Hundid peavad jahti organiseerunud karjana, kus igal hundil on oma ülesanne. Talvel toitub hunt sõralistest, jänestest ja ka pisematest kiskjatest. Suvel kütitakse koduloomi
Ussilakk (Paris quadrifolia) ussimari, hooramari, hundimari, kihvtimari, rabanduserohi, sinisevilirohi, villimari Hunt Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsate lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba. Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.
Magavad sageli kuid lühiajaliselt. Neile on iseloomulik väga kiire ainevahetus, mis on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Rangelt loomtoidulised. Söövad kõiki loomi kellest jõud üle käib. Peamise toidu moodustavad putukad. Söömata ei suuda olla kauem kui ööpäeva. Ööpäeva jooksul söövad ära rohkem toitu kui ise kaaluvad. Sigivad 2 kuni 3 korda aastas. Eestis kestab sigimisperiood aprillist septembrini. Tiinus kestab 21 päeva. Ühes pesakonnas on tavaliselt 7 kuni 9 poega. Pojad on sündides paljad, pimedad ja välja arenemata kärsaga. Silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga
kanalisi, putukaid, usse, limuseid). Tähtsaimaks toiduobjektiks on hiired ja kahepaiksed, varakevadel ka raibe. Vähesel määral sööb marju ning toidurohkuse korral kogub varusid. Tuhkur võib korraga murda rohkem saakloomi kui süüa jõuab, seetõttu on kanakasvatajad vahel väga kurjad tuhkru peale. Jooksuaeg on märtsis-aprillis, tiinus kestab ca 1,5 kuud ning pojad sünnivad mais. Pesakonnas on 4-6 poega, kes iseseisvuvad sügiseks. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanu tüvepikkus 35-45 cm; kaal 0,4 - 1,5 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Euroopa naarits (ei ole jahiuluk) on väga ohustatud loom, olles välja surnud peaaegu kõikjalt oma ajaloolise areaali piires
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10
Suurematel pole väiksemate hagijate ees eeliseid, sest vajuvad rohkem läbi lume ning seetõttu ei liigu tänu pikkadele jalgadele kiiremini. Kuna ajukoer peab palju jooksma, peab kehaehitus vastama tõustandardile. Käpp olgu tugev ja kompaktse ehitusega ja tagajalgade nurgad õiged, tagakeha ei tohi olla turjast kõrgem, rinnakorv olgu sügav, mahutamaks tugevat kopsu, selg sirge. Peatavad koerad, laikad (vene-euroopa ja lääne-siberi laika, norra põdrakoer) nende ülesanne on leida jälg, hääletult uluki jälje ajamine, juurde hiilimine ja ta haukumisega peatama ning samas anda ka märku jahimehele, et uluk on leitud. Hea laika ei tööta omapäi, nagu hagijas, vaid püüab omanikuga kontakti hoida. Laikaga peetakse Eestis metsseajahti, mingilmääral ka põdrajahti. Välimus: kikk-kõrvad, paksukarvaline, tugev. Vene-Eurooa ja Lääne-Siberi laikad on keskmisekavulised. Norra põdrakoer aga on alla keskmise turjakõrgusega.
Pähklinäpp on lihtsalt väga varjulise eluviisiga loom, keda ei ole niisama lihtne kohata. Välimuselt meenutab pähklinäpp hiirt, ainsa erinevusena on tal saba erinevalt hiirtest kohevate karvadega kaetud. Värvus on tal roostjaskollasest oranzikani. Kõht on heledam kui selg. Tal on suured silmad, ümarad kõrvad. Omapärane on neile veel see, et esijäsemetel on neil 4 ja tagajäsemetel 5 varvast. Elutseb leht- ja segametsades, alusmetsa põõsastes. Aktiivsed on pähklinäpid öösiti. Suveks valmistavad nad endale keraja pesa põõsastesse või puuokste vahele umbes 1...2 meetri kõrgusele maapinnast. Pesamaterjaliks on süljega kokkukleebitud rohukõrred. Talvel magab ta talveund maa-aluses urus kännujuurte all.
Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoolel. Aastaaegade lõikes muutub karvastiku kohevus ja tihedus tunduvalt, kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120- 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kõigil kärplastel on lühikesed kõrvad ja viis varvast nii esi- kui ka tagajäsemetel, neil on pikk saba ning pikad mitte sissetõmmatavad kõverad küünised. Enamikul kärplastest on suurepärane haistmismeel, mis aitab neil jälitada saaki ja vahetada üksteisega informatsiooni. Kõigil neil on päraku juures õlist tugevalõhnalist vedelikku tootvad lõhnanäärmed. Kärplaste seas leidub erakordselt hinnatud karusloomi. Nende hulgas on tuntud jahiobjekte, aga ka farmides
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli
hiljem kui mingil. Mink (kutsutakse ka ameerika naaritsaks). Mink asustati Euroopasse kui hinnaline karusloom umbes 70 80 aastat tagasi. Neid hakati kasvatama karusloomakasvandustes, aga lasti ka loodusesse. Seal, kus mink toodi naaritsa asustusalale, tõrjus ta naaritsa välja, sest kasutas samu elupaiku. Jooksuaeg on mingil märtsis-aprillis. Pojad sünnivad peale 40...90 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4...5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. Iseseisvuvad noored mingid sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad ise sigima. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani. Mingi isasloom võib viljastada euroopa naaritsa. Sel juhul looted hukkuvad enne valmimist. Seda peetakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks euroopa naaritsad välja surevad. (Eesti selgroogsed)
varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 200 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks. -2- Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata
2. Toitumine Metskits on taimtoiduline, kes aastaringselt kasutab toiduks puude- ja põõsaste oksi, võrseid, pungi ja puhmastaimi. Suvel on toidus esikohal rohttaimed, eriti kõrrelised ja liblikõielised. Tarvitavad ka samblaid, samblikke ja tarnu. Lemmikpuuliikideks on haab, lehis, kask ja paju. Talvel söövad veepuuduse vältimiseks kuuse- ja männiokkaid. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. 3. Järglaste saamine 3.1 Sigimine Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti
alasid. (Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Halljänes (Lepus europaeus) Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. 23 Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad
Seal elutsevad massiivsed loomad paksu nahaga: metssead, pühvlid, kääbusjõehobud, okaapid, ninasarvikud, taapirid jt. 4 4 IMETAJAD 4.1 Jaaguar Välimus Jaaguari kere on 150-180 cm pikk, jässakas saba on 40–70 cm pikk. Täiskasvanud isendid kaaluvad 70 kuni 110 kilogrammi. Emasloomad on kergemad kui isasloomad. Jaaguaril on kuldne või pruunikaskollane mustade täppidega karv. Nagu leopardilgi, esineb sagedasti melanismi. Vihmametsades elavad jaaguarid on tavaliselt väiksemad ja tumedama karvaga kui selvas ja soostikes elavad isendid. Leviala ja elupaigad Jaaguari levikuareaal. Punasega endine, rohelisega praegune. Jaaguari areaal on Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, elutsedes selvades, vähemal määral ka põõsastutes ja pampades. Jaaguari levila piirid on tänapäeval oluliselt kahanenud, kuid liigi säilimise seisukohalt on see veel piisavalt suur
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Soolakassi kütitakse rohkem kui teisi Lõuna-Ameerika kaslasi tema väärtusliku kasuka pärast. sellest hoolimata on ta üks suurima populatsiooniga kaslane Lõuna-Ameerikas. Populatsiooni suuruseks arvatakse olevat ligikaudu 150,000 isendit. 3 Ontsilla (Leopardus tigrinus) Ontsilla sarnaneb välimuselt ostelotile ja marakaya kassile. Nimetatud kolmest kaslasest on ontsilla väikseim. Tema saba on lühem, kuid silmad ja kõrvad on suuremad kui ostelotil ja marakaya kassil. Ontsilla karvkate on selgmiselt kollakaspruun, tema kõhualune on valge värvusega. Tema keha katavad pruunikad rosetti kuju meenutavad laigud. Noorloomad on samuti laigulised. levinud on ka musta karvkattega isendeid. Pikkuselt ei ületa ontsilla 65 sentimeetrit, kassi kaal on keskmiselt 2,25 kilogrammi. Isased loomad on üldjuhul suuremad kui emased.
okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Juttselg-hiir
Märgise sensorite hulka kuulub ka termomeeter, mis esmapilgul võib tunduda tarbetu lisaseadmena. Et aga hülged sukelduvad vaevata Läänemere kõige sügavamatesse osadesse, on nende korjatud veetemperatuuridel kindlasti teaduslik väärtus mereuurijate jaoks. Näiteks, kuivõrd Läänemeri on ilmselt väga tundlik kliimamuutuste suhtes, tuleb kindlasti kasuks teave selle kohta, kuidas muutuvad olud aastaajati eri sügavustel.5 5 Jüssi, Mart. 2009. Hülgete jälg vees - Eesti Loodus nr 12 21 Kokkuvõte Eesti vetes elavad, poegivad, kasvavad ja surevad hülged on osa meie kultuurist. Ei oma tähtsust, et neid enam küttida ega toiduks kasutada ei saa, aga sellegipoolest elavad nad kõrvuti meiega ja sõltuvad osaliselt meist. Võib muidugi ka asja võtta sellest küljest, et meie saame kasutada ka
suvel pikkamööda. Talve- ja suvekarva vahel erilist erinevust ei esine: suvekarv on 4 talvekarvast vaid pisut lühem ja hõredam. Noortel saarmastel on kattekarv peenema ja pehmema ohkega, aluskarv hõredam (Laanetu, Veenpere, 1971). Pea on saarmal veelise eluviisi tõttu lame, kere on silinderjas, jalad lühikesed, saba tugev ning kerepoolsest osast märgatavalt jämedam kui tipust. Kõrvad ning ninaavad on sukeldumisel suletavad (Vulla, 2008). Koon lühike ja lai. Kõrvalestad väikesed. Pea läheb sujuvalt üle pikaks lihaseliseks kaelaks, mis saagi haaramisel tähtsat osa etendab.Jäsemed on viievarbalised, lühikesed kuid tugevad, varustatud hästiarenenud ujulestadega. Tallapäkad paljad. Sellest tingitult on jalg iseloomulikult lai ja kaldamudal või liival selgesti eristatav. Esijala jälje laius on 65 mm, pikkus 55 mm, tagajala jäljel vastavalt 85 mm ja 60 mm
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
Pringel elab külmades meredes nii ida- kui läänepoolkeral. Teda võib kohata nendes merepiirkondades, kus keskmine temperatuur on alla 15 °C. Pringel tunneb end koduselt kaldalähedastes ning madalates merepiirkondades. Toitu hankides sukeldub ta tavaliselt 2060 meetri sügavusele, kuid on võimeline sukelduma ka kuni 200 meetri sügavusele. Paljunemine ja toit: Suguküpseks saab pringel 3-4-aastaselt ning poegib igal aastal. Läänemeres paarituvad pringlid augustis ning emane kannab poega 1011 kuud. Läänemeres sööb pringel peamiselt räime, kuid toiduks on talle ka on kilu, tursk, angerjas ja lest. Ööpäeva jooksul sööb pringel 36 kilo kala. Eluolu: Loomult on pringel pelglik ning hoidub paatidest eemale. Seetõttu on teda raske vaadelda. Ta elab kas üksi või väikestes, 210 isendist koosnevais rühmades. Samas võivad nad rännakuteks või headesse toitumispiirkondadesse sattudes koguneda vahel isegi mõnesajalisteks parvedeks
I. ELUSLOODUSE SÜSTEEM 1. Elusorganismide jaotamine riikideks: loomad, taimed, seened, bakterid. Süstemaatika ja selle põhiühikud (järjekord!). Elu tunnused. Maal leidub kokku u 1,5 miljonit liiki. Kuhu kuuluvad loomad (kõige enam putukaid, rohkem kui muud kokku), prokarüoodid (kõige vähem, seened, taimed ja protistid). Süsteemse taimede, loomade ja mineraalide hierarhilise klassifikatsiooni tegi 1735 a Carl von Linne. See on kasutusel tänapäevani. See põhineb organismide välistel tunnustel. Järjekord: ELU TUNNUSED: 1. Rakuline ehitus - rakk on väikseim elusüksus. Rakkude hulga järgi jaotatakse elusorganismid: • ainurakseteks (bakterid, algloomad e. protistid, ainuraksed vetikad, ainuraksed seened) • hulkrakseteks (enamik taimi, loomi ja seeni). Ainuraksus on primaarne - hulkraksus tekkis 700 - 900 miljonit aastat tagasi. 2. Sisemine keeruline organiseeritus - keeruline ehitus, talitlus ja regulatsioon.
Harilik siil ja lõunasiil (kaelussiil) Siili meie aedades elutsevat kassipoja suurust okaskera tunneb igaüks. Seljapool ja küljed on kaetud umbes 6000 (väidetavalt mitte 16000 nagu varem kirjutatud??!!) püstuva okkaga. Need on 2--3 cm pikad ja tipust tumepruunid. Kõhupoolt ja pead katab jämedakarvaline hõre kate. Okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt nagu okkad kuusel. Noorte okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu karvastikust välja. Küünised on pikad ja suhteliselt teravad, neid kasutab loom pinnase uuristamiseks. Ees- ja tagakäppadel on viis varvast. Taldadel on tallapäkad, mille kuju erineb liigiti ja millel esineb tihti heledaid (albinootilisi) laike (noortel on need selgemad). Siili väljaheited on vorstikujulised, kuni 1 cm läbimõõdus ja 4 cm pikad, tavaliselt mustad. Harilik siil on üks meie kahest siililiigist. Eestimaa lõunapiiri
Põhikooli bioloogia eksamiks kordamine. Bioloogia-teadus elusorganismide ehitusest, talitlusest ja suhetest keskkonnaga. Palju harusid: taimed-botaanika, loomad-zooloogia Riik Enamasti jaotatakse elusloodus viide riiki : Seened, loomad, taimed, bakterid, algloomad Hõimkond Riigist järgmine taksonoomia suurüksus Näiteks: Keelikloomad(inimene) Lülijalgsed(kõrvahark) Katteseemnetaimed(võsaülane) Klass Selgroogsed loomad jaotatakse viide klassi: Kalad, kahepaiksed, roomajad, imetajad, linnud Selgrootute loomade puhul eristatakse : Käsnas(jõekäsn), ainuõõssed (meririst), ussid (vihmauss), limused (piklik jõekarp), lülijalgsed (kollane loigukiil) Katteseemtaimede puhul eristatakse: Üheidulised(nisu), kaheidulised(harilik hiirehernes) Selts Selgroogsete loomade klassid jaotatakse seltsideks: Kiskjalised, närilised, jäneselised Seltside nimed moodustatakse loomade puhul liitega –lised. Taimede ja seente puhul moodustatakse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
