Teatriarvustus Jan Müür Mis juhtub siis, kui minna teatrisse vaatama enam kui sada aastat tagasi toona noore arstiteaduskonna õpilase Antoša Tšehhonte poolt loodud humoristlikke novelle ja lühinäidendeid? Üllatuslikult näed, kui kaasaaegsed paistavad Elmo Nüganeni poolt lavastatud näidendi probleemid tänapäeva noorele. Elmo Nüganeni lavatöö koosneb üheksast lühikesest pildist, millest seitse on novellid ja kaks lühinäidendid. Koos Linnateatri suurepäraste näitlejatega on ta põiminud need pildid kokku üheks tervikuks. Lavastuses näitlevad Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp,
Esimene trükiproov, tõlke inglise keelest tegi Tartu 8. keskkooli almanahhis "Tipa- Tapa" 8/9 (1966). Tema esseistikat ning kirjandus- ja teatriarvustusi koondab valmik " Kõik on üks ja seesama" (1986), paroodiaid ja humoristlikke lühipalu kog. "Kerge meel" (1988). Kirjanikuna leidis tähelepanu novellikogu "Fabiani õpilane" (1980; F. Tuglase novelliauhind "Õpilase Fabiani" eest), mille põhiosa, Fabiani-novellide tsükkel, ühendab eesti kirjanduse jaoks uudselt kunstiharitlase teema ja eneseiroonia. Esikkogule iseloomulikud irooniline seltskonnakriitika, hüperboliseeritud ja grotesksed tüübid, kunsti- ja haritlaselu veidruste kollektsioneerimine saadavad ka
ja mälestusi, millega autor näitab sõja ja fasismi läbinisti vihkajat. Jüri Tuulik ,,Vares"- Lugu üheksa-aastasest poisist Mardust, kelle igapäevaste toimingute, läbielamiste ja mõtete kaudu on käsitletud tänapäeva olulisi sotsiaal- eetilisi probleeme; ,,Külatraagik"- minavormis jutustus vanast koerast, kes räägib oma silme läbi oma peremehest, kes on kalamees ning kellele meeldib kõvasti alkoholi tarvitada; ,,Haab"- raamat sisaldab valiku humoristlikke Abruka-lugusid ja jutustust «Punajalg tilder». Debora Vaarandi kirjutanud lüürilisi-filosoofilisi luuletusi ja tundelüürikat; teemad: loodus ja armastus, sisevastuolud, kodumaa; kirjutanud ka laulule ,,Saaremaa valss" sõnad; "Rannalageda leib" ja "Tuule valgel" kujutab nendes oma maa ja rahva saatust, põhjaranniku ja saarte loodust, järjest kesksemaks luuleaineks tema loomingus sai lapse- ja noorpõlves kogetu, mällu talletatu.
Nii ei kutsu Stoppard üles paremale maailmale, ei õhuta oma ideede nimel võitlema. Ta kutsub pigem üles mõistlikule maailmale. Läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid utoopia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tsehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tsehhovlikku ,,vene näidendit", milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline. ,,Utoopia" keskmes on inimsuhted, ideaalide põrkumine tegelikkusega, moraalne küpsemine. Eksiilis viibivate vene intelligentide teed ristuvad erinevates Euroopa otstes. Tegevus toimub
· HAIGUS: Vajas kliimavahetust- sõitis Lõuna-Prantsusmaale. Tuli tagasi Venemaale, müüs maha oma mõisa, siirdus Jaltasse. 1904. aastal sõitis Saksamaale ravile, mis aga ei andnud tulemusi ning Anton Tsehhov suri 15. juulil 1904. aastal. LOOMING 1880 esimene jutustus "Kiri õpetatud naabrile" 1884. aastal ilmus esimene jutukogu ,,Melpomene jutud" 1893. aastal ilmus ,,Sahhalini saar"- olukirjeldused elust Sahhalinil. 1880-1888 kirjutas humoristlikke novelle- need pole mitte üksnes lõbusad ja hiilgavalt teravmeelsed, vaid juba varakult üsna tõsimeelsed ja uuenduslikud. Mõisas elatud aeg (1892-1898) olid loomingus kõige viljakamad aastad. Kirjutas siin kõige tuntumad teosed. Draamateosed algul enamjaolt lõbusad ja tervameelsed, nt ,,Karu", ,,Abieluettepanek", ,,Pulmad". Oma paremad komöödiad ja draamad kirjutas Tsehhov alles 1890. aasta lõpul. ,,Kajakas" (1896)
esimees. Tema looming on mitmetahuline: siin leidub proosat, romaane, ajaloolisi romaane, näidendeid, novelle, artikleid ajalehtedele ja ajakirjadele. Teda tuntakse ka kui kriitikut ja tõlkijat. Oma kodukohta külastas ta harva, kuid mitmetes romaanides ja eriti mälestusteraamatus "Tee algul" kirjeldab ta Metsnukat, aga ka pisut kaugemat ümbrust sageli Kooliõpilased teavad Mait Metsanurka tema ajaloolise romaani "Ümera jõel" järgi. Ta avaldas humoristlikke lühijutte aastast 1904. Metsanurga näidendiga "Päikese tõusul" avati teater "Estonia" (1906). Tõsiseks saavutuseks peeti romaani "Vahesaare Villem" (1909), mis kujutab noore peremehe võitlust võlgadesse sattunud talu pärast. Romaan "Orjad" (1912) annab pildi ajajärgu avalikus elus ilmnenud ebakohtadest ajakirjandusringkondade kujutamise kaudu. Jõuka ärimehe sisemist ummikut kujutab psühholoogiline romaan "Ennäe inimest!" (1918).
Tema muusikat tunnustati juba ta eluajal. Temast sai rahvaviiside koguja ja uurija. Koorimuuska: Esimesse suuremasse rühma kuuluvad lühikesed koraali- ja rahvaviiside seaded. Teise rühma moodustavad viimistletud ja ulatuslikult arendatud kooriteosed, mida võib nimetada isegi koorisümfooniateks. Sellel perioodil valmis tal "Reekviem" c-moll koorile ja orkestrile, mis on esimene reekviem kodumaises muusikas. Vaimuliku loomingu hulka kuuluvad Taaveti laulud. Kirjutanud on ka humoristlikke laule: "Hindu kotipoisid", "Ai siga, siga , link, link, link", "Kannel", kus kõlab üheaegselt kaks erinevat teksti ja kaks meloodiat. "Ma kõndisin vainul", "Vanamees kündis metsa ääres". Originaalloomingus ei ole kasutatud rahvaviise. Nendest tuntumad on "Nõmmelill", "Kuula: valgusest imelist juttu", "Hällilaul" ja "Talvine õhtu". Üldse kirjutas ta üle 600 vaimuliku laulu, ilmalikke koorilaule, süit meeskoorile "Kuus laulu Hiiumaalt" ning "Reekviem", orkestriteosed
Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma.
mõtteteradena teatakse: ,,Waatke meest, kuis tema astub, Seljas leiwakott, Kaenlas raamatud ja tahwel, Taskus tindipott. Ema aitas uksest wälja, Ütles: ,,Õpi sa! ... · 30-ndatel tuleb luulesse mängulis-humoristlikke motiive, taganeb ilutsev toon. See kõik annab tunnistust eaka lasteluuletaja soovist aja nõuetega sammu pidada. NT: ,,Niitjad", ,,Memm ja Maimu", ,,Mõistatus", ,,Kraav", ,,Maimu ja pilveke". · Suur osa R. Kamseni ulatuslikust lasteluuleproduktsioonist jääb siiski isikupäratuks sõnaseadmiseks, millel ei ole sügavamat sisemist elamussundi. Sagedasti rikub autor üsna kordaläinud salmidest sugenenud mulje konarliku, kistud või mõttetu lõpuga.
rahvaluulele omaseid nelikvärsse ja ei püüdnud teha Ida-ainest valitsevaks ega Ida Läänele vastandavaks. Selle teose kogu 12 tsükli (raamatu) on kesksel kohal on luuletaja, kelle rolli üle Goethe pikemalt mõtiskleb. Tema ideaalis on luuletaja tark, vabameelne isiksus, kes kuulub kõrgema vaimu väljavalitute sekka. Erinevalt oma kaasmaalastest romantikutest hoidus Goethe ülemäärasest müstikast ja irratsionaalsusest. Üsna tihti on tema selleaegses luules aforistlikke ja humoristlikke jooni maandamaks paatost. Luuletuses ,,Eelmaik" vihjab Goethe, et kui kaunis uus noorus paradiisis ka ei ootaks, on vaja nooruslikku eluindu ja armastust juba siinpoolses elus. Üldse laienes Goethe hilisluules filosoofiline rõhk. Goethe jäi elukõiksust ja inimest selle osana jaatama elu lõpuni. Johann Wolfgang Goethe suurteoseks sai ,,Faust", mille I osa ilmus 1808. aastal ja äratas laia tähelepanu. Kakskümmend aastat hiljem oma kõrges eas jätkas ta selle teose kirjutamist. II
hämar mets mu silmis mustub valust. Ja jälle tal tõusta on vaja mäe tippu, kus taevas must. Päikese saatuse, märksõnad + viisistatud, Juhan Viiding Jüri Üdi nime all avaldas ta ,,Närvitrükk", ,,Detsember", ,,Käekäik", ,,Selges eesti keeles" ja ,,Armastuskirjad". ,,Detsembris" hakkavad silma sünged palad, mitmed palad sisaldavad sõnu haud, kirst. ,,Selges eesti keeles" Võib kasutada mõisted ,,üdilikkus". Leidub humoristlikke luuletusi, kuid ka loodusluulet ja veidi armastust. Jüri Üdi luules leidub: · Üksiku ja üldise ühendamist · Ootamatusi · Maskide vaheldumist · Huumorit · Keelemängu Juhan Viidingu nime all avaldas ta kogumiku ,,Ma olin Jüri Üdi", ,,Elulootus", ,,Tänan ja palun" ning ,,Osa". Nimemuutusega tuleb luulesse: · Õpetlikkus · Olemishirm · Püsimistarve, luule muutub hamletlikuks Selles hakkab esinema vabavärssi, segavorme, proosaluulet ja aforisme.
Cid oli ajalooline isik kõrgaadlik Rodrigo Diaz de Vivar. Õukonnaintriigide tõttu sattus ta Kastiilia kuningaga vastuollu ning saadeti maalt välja, kuid võidud lahingutes tegid tast kangelase ja tõid lõpuks ka leppimise kuningaga. Hispaania kangelaslaulu iseloomustab realistlik joon, ülevuse puudumine. Kirjeldused on konkreetsed ja asjalikud. Tähtis osa on eeposes perekonnatemaatikal ja igapäevasel eluolul. Neis seikades pole üleloomulikkust, kuigi võib esineda humoristlikke liialdusi. Kuigi Cidi-lugudes ei rõhutata kuskil hispaania rahvuse ideed, on ,,Laul minu Cidist" saanud hispaani rahvuseeposeks. Teoses võib tajuda teatud aristokraatiavastast hoiakut: Cidi uhked tiitlitega väimehed osutuvad pelgureiks, Cid ise aga on demokraat, käitumiselt lihtne ja suuremeelne; sõjameestega suhtleb ta sõbralikult ja usalduslikult. Cidist pajatavad kroonikad ja tema eluloo motiivid on pakkunud ainet hilisemale
võitjad ja kaotajad, noored ja vanemad inimesed. Kuni teose lõpuni kirjeldab Bäumer isiklikke elamusi, tähelepanekuid ja tundmusi. Selline kujutamisviis on muidugi subjektiivne, aga just niisuguse jutustamistehnikaga on Remarque suutnus luua kogupildi, mis avaldab sügavat muljet ning väärib sõjaeepose nime. Romaani üksikute episoodide meeleolu vaheldub kiiresti. Selle saavutamiseks kasutab Remarque erimevaid stilistilisi vahendeid. Nii võib romaanist leida humoristlikke ja piltlikke väljendeid, irooniat, personifikatsiooni, võrdlusi ja metafoore. Sümbolitega on autor pigem kokkuhoidlik. Romaani tegelastele on omane asitada oma seisukohti kord nii, kord naa, kord jaatavast, siis jälle eitavast küljest. Remarque´ile meeldib põimida oma teosesse filosoofilisi arutlusi, mis aga mõnikord tunduvad natuke ülepakutud. Sündmusi on romaanis kujutatud lakooniliselt ning seetõttu on Remarque´i võrreldud Hemingwayga, kelle kuulus romaan "Hüvasti relvad
Esimene teos oli · Jutustus "Kiri õpetatud naabrile". Kasutas antonüümi Antosa Tsehhonte. Alguse looming oli peamiselt humoristlik. Kirjutamine oli tema jaoks mõnu, tuli väga kergelt. Esialgu oli peamine eesmärk lugejat naerutada, talle lõbu pakkuda. Ülikooli kõrvalt tegeles Anton enesekasvatuse, ja -arendamisega. Eesmärk oli saada targemaks ja oma võimeid arendada. Kritiseeris teisi, kel polnud kõrgemaid eesmärke ja ei suutnud end arendada. Periood 1880-1888. Kirjutas humoristlikke ja satiirilisi novelle. Rõhuasetus aga kaldus meelelahutuselt elu ja inimeste (tõsimeelsele) kujutamisele ning mõistmisele. Tsehhov oli esimesi vene kirjanikke, kes mõistis, et ka "väike inimene" (positsioonilt) pole üksnes ohver, vaid et ka temagi vastutab ebanormaalse elu eest, s.t. iga inimene saab midagi ette võtta. Toob loomingus sisse "väikese inimese" kui tühise, väikekodanliku inimese teema. Väikekodanlast iseloomustab:
inimõiguste probleemid, mis on muu hulgas leidnud väljundi triloogias ,,Utoopia rannik" (2002: ,,Reis", ,,Laevahukk" ja ,,Päästmine"). Selle tegevus toimub Venemaal, Pariisis ja Londonis, läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid upooia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tsehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tsehhovlikku ,,vene näidendit", milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline. Stoppardilt on lavale jõudnud veel näidendid ,,Midagi tõelist" (1982), ,,Hea õnn" (1988); vahepealsetel aastatel elas ta üle loomingulise madalseisu, kuid naasis võimsalt
raamatutes. Naljajutt võis pilgata riiakat ämma, juhmi külamatsi, kerglast rätseppa, häbelikku kosilast, vanapoissi ja vanapiigat ning muud seesugust. Nii sündisidki Eduard Vilde naljajutud nagu ,,Ärapõletatud peigmehed" (1885. aastal), ,,Klaamani emanda kosilased" (1887. aastal), ,,Pill pingu taga, toru toa taga" (1888. aastal). Vilde naljajutud meenutavad oma pööraselt veidrate olukordadega, aga ka osalt tegelaste poolest noore Mark Twaini humoristlikke lühipalu. Eesti kriitikas kujunes Vilde 90- ndate aastate algul kirjanikuks, kellele osutati kõige enam tähelepanu ja keda rünnati kõige teravamalt. Vastupoleemikas väitis Vilde, et ta võtab aine elust ja ei ole midagi parata, kui seal esineb nii palju pahelist. (Sõgel, Eesti kirjanduse ajalugu III köide, 184-186) Pöördunud 1892. aasta kevadel tagasi kodumaale, asus Vilde Karjakülla vanemate juurde kavatsusega elatuda vabakirjanikuna.1892
Esimene teos oli · Jutustus "Kiri õpetatud naabrile". Kasutas antonüümi Antosa Tsehhonte. Alguse looming oli peamiselt humoristlik. Kirjutamine oli tema jaoks mõnu, tuli väga kergelt. Esialgu oli peamine eesmärk lugejat naerutada, talle lõbu pakkuda. Ülikooli kõrvalt tegeles Anton enesekasvatuse, ja -arendamisega. Eesmärk oli saada targemaks ja oma võimeid arendada. Kritiseeris teisi, kel polnud kõrgemaid eesmärke ja ei suutnud end arendada. Periood 1880-1888. Kirjutas humoristlikke ja satiirilisi novelle. Rõhuasetus aga kaldus meelelahutuselt elu ja inimeste (tõsimeelsele) kujutamisele ning mõistmisele. Tsehhov oli esimesi vene kirjanikke, kes mõistis, et ka "väike inimene" (positsioonilt) pole üksnes ohver, vaid et ka temagi vastutab ebanormaalse elu eest, s.t. iga inimene saab midagi ette võtta. Toob loomingus sisse "väikese inimese" kui tühise, väikekodanliku inimese teema. Väikekodanlast iseloomustab:
Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul
sõnastamiseks sadat võimalust(,,Otsida iseend", ,,Tali", ,,Magav maailm" jt.) Kujunduslikult on luuletuskogu maailmaklass. (Jürisson, 1970) 2.3.2 ,,Vee peal käia" (1977) 1977 aastal avaldatud kolmandas luuletuskogus ,,Vee peal käija" on eelmise kogu põhimotiivid, eriti muremõtted kodu ja inimkonna saatuse pärast laienenud ning võimendunud. Teiselt poolt on Niidu luulesse sugenenud ka mõningaid humoristlikke jooni. Lihtsate argiste elunähtuste varal teeb luuletaja tähelepanekuid nihetest, mis ohustavad inimlikkust. Samas rõhutatakse näiliselt väikeste, ent pidevalt edasiantavate sidemete erilist tähendust. Neid mõtteid väljendavad ilmekalt näiteks luuletused ,,Liikleja", ,,Koormuse vähenemine", ,,Argipäev" ja ,,Maailma pidevus".(Kalda, 1991) 2.3.3 ,, Paekivi laul" (1998) Luulekogu ,,Paekivi laul" ilmus 1998 aastal autori seitsmekümnenda juubeli puhul ning
Tänapäevases tähenduses alates 18sajandist. Teistest koomika liikidest (satiir, sarkasm, iroonia) erineb leebema häälestuse poolest, puudub halvustamine ja terav pilge. Alati olnud rahvaluule ja kirjanduse osa. Naermine nähuste või isikute vastuoluliste külgede üle seostub probleemide koomilise tõlgendusega ning kaasatundmise ja sümpaatiaga nalja objekti suhtes. Must huumor sisaldab absurdielemente, esineb sageli sõdurinaljades, linnalegendis, anekdootides. LK humoristlikke teoseid palju. Huumori kaudu võtavad lapsed sõnumit ning nende õpetust paremini vastu. H.Hoffmann ,, Kolumats", K. A. Hindrey piltlugudes on huumor kasvatusvahendina. E. Raud, L, Tungal, A, Kass, H, Käo, K. Salu Personifitseerimine ehk isikustamine - kõnekujund, metafoori alaliik, elusolendi tunnuste ja omaduste ülekohandamine loodusnähtustele, esemetele, või mõistetele. P. peegeledab algupärasele mütoloogilisele mõtlemisele omast ümbritseva hingestamist ning omane ka lapse
oma poja ja noorema vennaga"). Varane monokromaatiline maal koosnes traditsiooniliselt vaid visandlikest joontest. (Sealsamas 2008:143) Teine jaapani maalikunsti vool suiboku kasutab peeneid toonivarjundeid. Mõlemad tehnikad on pärit Hiinast ja need jõudsid Jaapanisse Heiani perioodi lõpul (11.- 12.sajandil). Tunduvalt hiinapärasma stiiliga olid nn lustakate loomade ja inimolendite rullid, mis kujutasid endast humoristlikke, karikatuurseid jooniseid peamiselt lindudest ja loomadest.( Sealsamas 2008: 144) Tänapäevasele jaapani maalikunsti tekkele andis tõuke Meiji pööre (1868) ja sellele järgnenud reformid, mis muutsid põhjalikult Jaapani ühiskonda, mõjutades seejuures ka maalikunsti arengut. Rida kunstnikke saadeti välismaale õppima modernse maalikunsti saavutusi. Kuigi esialgne vaimustus lääne kultuurist peagi kahanes, hakas Jaapanis
harjumuste kujutamisele (hõlpsasti viidav Hobbes-Groos'i ,,inferioorsest üle oleku tunde" valemi alla). Ta impressionistlik-psühholoogilistes novellides on olulisim sõnademäng; mõned situatsiooniveidrused, mis langevad murrangukärsitust põdeva noorsoo hoogtujude arvele (veidrad luuletamisstseenid loos ,,Üle piiri" jm.), ei arene ilma sõnakoomika täienduseta kuigi kindlapiirdeliseks. Küll aga leiame koos sõnamängu arenemisega ilmekaid humoristlikke seisukordi hilisemas üleminekuteoses ,,Kärbes" (Kulno kõne stseen isamaalikul koosolekul, kirjanik Meriheina austamise äpardumine juubelisünnipäeva hommikul seltskonna-esindajate tulekul; valem: ,,üleva lahenemisest tühiseks", Kant-Lipps). Kuid niihästi ,,Kärbses" kui ka kõigis muis varasemais selle liigi novellides taganeb paiguti vaevu pead tõstev koomiline enamasti hoopis teist laadi (tungleva, lüürilise või unistava) elemendi eest.
Jakobsonin võis pidada keskpäraseks saksa keele luuletajaks. Võõrkeelsete värsiridade sisuks on romantilise kallakuga filosoofilised mõttemõlgutused, õnne, armastuse ja kaduvuse teemad, igatsused ja õhkamised maiste või ebamaiste ideaalide poole. Luuletuste sisu ja väljendusviis on trafarentne, vähese isikupäraga, motiivid abstraksed, meie maad, rahvast ja ühiskondlikke probleeme vähepuudutavad. Kuid ta areneb edasi. Lüürilis-romantiliste luulepalade kõrvalhakkab esinema humoristlikke ja isegi satiirilisi motiive. Eriti 1863. aastast peale tungib esile ühiskondlik teema. Luuletustes hakkab kajastuma ka meie kodumaa sünge olukord ja talurahva viletsus. Luuletustes tuleb esile see, kuidas Jakobson hindab rahvaluule väärtusi ja on näha tulevast võitlejavaimu. Väga tähtis on Jakobsoni ainuke luulekogu "Lauliku C. R. Linnutaja laulud". See kogu sisaldas enamasti isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule.
Nipernaadi". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani züseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul
grammatikat. Nimetati akadeemikuks Peterburi Teaduste Akadeemiasse. Tema suurteosteks olid eesti-saksa sõnaraamat ja grammatika. H. von Frey aritmeetikaõpik 1806. a ilmub Tartus esimene arvutamise õpik Saaremaa pastori Peter Heinrich von Frey ,,Arropiddamisse ehk Arwamisse-Kunst". Schultz-Bertram Baltisaksa literaat ja prosaist. Saksa keeles kirjutava prosaistina kasutas kohalikke aineid ja avaldas eesti-saksa segakeeles kirjutatud humoristlikke palu. Oli "Kalevala" tutvustaja ja ÕES´s tegutseja, pidas aastal 1839 oma kuulsa kõne: ,,Andke rahvale eepos ja ajalugu, ja kõik on võidetud!" Taevaskäijad Põhja-Eestis ja Viljandimaal levis aastail 1813-17 nn. taevaskäijate liikumine. Erinevate prohvetite kuulamised, mille vastu võitlesid ratsionalistlikud pastorid nagu O.W.Masing ja J.H.Rosenplänter. ,,Beiträge" - Aastail 1813-32 Pärnus omaenese kulul pastor J.H. Rosenplänteri poolt
aastal ajakirjas Looming. Kuulsust kogus ta ka luulekogu "Närvitrükk" tegemisel koos kolme teise tema põlvkonna luuletajaga: Toomas Liivi, Joel Sanga ja Johnny B. Isotammega. Sellele järgnesid juba tema üksikkogud "Aastalaat", "Detsember" (mõlemad 1971), "Käekäik" (1973), "Selges eesti keeles" (1974, peetakse nendest parimaks) ning "Armastuskirjad" (1975). Jüri Üdi nime all kirjutas Viiding põhiliselt riimilist värssi. Ta kasutas ootamatuid võtteid ja keelemängu, palju on humoristlikke luuletusi. On ka süngeid luuletusi, mis räägivad surmast, küüditamisest jne (eriti kogus ,,Detsember"). orkester Glehni pargis väikses lavakastis mängib ainult teine viiul teised pillimehed peavad sünnipäeva Hiiul igaühel kaasas forte vabandage torte igaühel mustad noodid lumivalged voodid Glehni tehtud krokodilli kisuvad nad sabast mõni pargist nopib lilli metsikust ja vabast aga kusagil basseinis kuigi see ei loe vajub vette tasakesi väsinud oboe Lasteaias
Mariani, Enzo Cucchi, Remo Salvadori ja Francesco Clemente. Eesti kunstis on transavangardism väga harv nähe, tegelenud on sellega vaid Raoul Kurvits, kes tegeles transavangardismiga oma 1980-ndate aastate lõpu loomingus. SANDRO CHIA seostab oma maalides itaalia manerismi, kubismi, futurismi ja fovismi kogemused. Ta maalib narratiivseid ja religioosseid stseene. FRANCESCO CLEMENTE on transavangardismi peaesindaja. Ta maalib autoportreid, humoristlikke, naiivseid ja araabiapäraseid maale ning interjöörikompositsioone. Ta ühendab oma teostes ajaloolisi stiile ja mitmesuguseid tehnikaid (joonistus, maal, foto, mosaiik), omased on koomilisus ja grotesksus. ENZO CUCCHI kujutab unenäolisi stseene tohutute kujude ja võlumägedega ning lennukilt nähtud inimesi ja linnu. Koloriit ja muud elemendid segunevad lõuendil (keraamika, metall jm.). Värvid ja mittefiguratiivsed kujutised lähtuvad sürrealismist.
Mariani, Enzo Cucchi, Remo Salvadori ja Francesco Clemente. Eesti kunstis on transavangardism väga harv nähe, tegelenud on sellega vaid Raoul Kurvits, kes tegeles transavangardismiga oma 1980-ndate aastate lõpu loomingus. SANDRO CHIA seostab oma maalides itaalia manerismi, kubismi, futurismi ja fovismi kogemused. Ta maalib narratiivseid ja religioosseid stseene. FRANCESCO CLEMENTE on transavangardismi peaesindaja. Ta maalib autoportreid, humoristlikke, naiivseid ja araabiapäraseid maale ning interjöörikompositsioone. Ta ühendab oma teostes ajaloolisi stiile ja mitmesuguseid tehnikaid (joonistus, maal, foto, mosaiik), omased on koomilisus ja grotesksus. ENZO CUCCHI kujutab unenäolisi stseene tohutute kujude ja võlumägedega ning lennukilt nähtud inimesi ja linnu. Koloriit ja muud elemendid segunevad lõuendil (keraamika, metall jm.). Värvid ja mittefiguratiivsed kujutised lähtuvad sürrealismist.
kirikukooris. Oli isale poes abiks. Isa ütles, et õppimine pole oluline. On ise öelnud et tal polnudki lapsepõlve. Elati Taganrogi linnas, kus elu oli nii igav, et isegi koerad läksid igavusest hulluks. Õppis Taganroogi gümnaasiumis. Ta pagendus reaalsuse eest kirjandusse.Teda huvitas väga inimene.Pere majanduslik olukord kehvavõitu, kolivad Moskva. Hakkas seal koduõpetajaks , et perele raha teenida. Pärast ülikooli töötabki mõnda aega arstina. Kirjutas ajalehtedele lühikesi humoristlikke lugusid ( "Inimene ilma põrnata", "Minu venna vend").1890. reis Sahhalini saarele, kus vaatleb sunnitööliste elu, et sellest raamat kirjutada. Reis süvendab aga tema tuberkuloosi. Valmib jutustus "Sahhalini saar". 892. ostab Melihhovo mõisa, elab seal. Olukorra sunnil jätkab arstina, ravib koolerat. 1892 - 1898 loomingu viljakaim aeg Melihhovos. Tuberkuloos süveneb, läheb Jaltasse(Musta mere äärde), et kliimat vahetada. Talle aga ei meeldi, et on eemal Moskva teatrist
kät. Seejuures tuleb kirjaniku loomingulises meetodis konstateerida arengut realismi suunas, mis on eriti ilmne tema kaasaja-ainelistes jutustustes. Bornhöe on oma loomingus väjapaistva oskusega käutanud keelelisi vahendeid, tema väjendusel on tugev individuaalsus, oma kunstiline erilaad (kuigi leidub kohati teatavat stiililist jäjekindlusetust, kus kirjanikul ei ole külalt õnestunud sulatada romantilisi, heroi-lis-traagilisi ja humoristlikke elemente üeks kunstiliseks tervikuks). Tema jutustustes näme pü udu võmalikule keelelisele tihedusele ja täsele sõavalikule; ta taotleb sõade maksimaalset lö ogijõdu, et väesega palju üelda. Esiletõtmist vä arib oskuslik tegelaste keeleline individualiseerimine nende kõe kaudu. Mõelgi juhul on kirjanikul korda länud vastava sõavara valikuga tunduvalt süendada kujutatava ajajägu ja keskkonna koloriiti. Eriti hinnatav on Bornhöe keele rahvapäane
annaabi.ee 
