Utoopia rannik II osa arvustus (0)

„ Utoopia rannik. II osa. Laevahukk “
Triloogia „Utoopia rannik“ annab võimaluse heita pilk 19. Sajandi Venemaa mässumeelsete noorte intellektuaalide elusaatustesse. 1825. Aastal dekabristide ülestõusust hoo sisse saanud läänemeelsete revolutsionääride heitlusi tollase tsaarivõimuga võib pidada järgmisel sajandil saabuva kommunistliku revolutsiooni eellooks. Mina käisin Tom Stoppardi triloogia teist osa vaatamas.
See triloogia tegeleb poliitiliste radikaalidega – vene revolutsiooniliste intellektuaalidega, kes 19. sajandil eksiili satuvad. „Utoopia ranniku“ moraali võib kokku võtta peategelase Aleksander Herzeni mõttesse, et inimesi ei tohiks ohverdada ideede nimel. Nii ei kutsu Stoppard üles paremale maailmale, ei õhuta oma ideede nimel võitlema. Ta kutsub pigem üles mõistlikule maailmale.
Läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid utoopia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tšehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tšehhovlikku „vene näidendit“, milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline.
„Utoopia“ keskmes on inimsuhted , ideaalide põrkumine tegelikkusega, moraalne küpsemine. Eksiilis viibivate vene intelligentide teed ristuvad erinevates Euroopa otstes . Tegevus toimub ajavahemikul 1846 kuni 1852 Moskva lähistel mõisas, Saksamaal Salzbrunnis, Pariisis, Dresdenis ja Nizzas. "Laevahuku" keskne tegelane on Aleksandr Herzen, mõjukas vabamõtleja, toimetaja ja publitsist , kes elab pagulasena välismaal ja asutab Londonis vaba vene trükikoja ning annab välja almanahhi "Põhjanael" (Poljarnaja Zvezda) ning ajalehte "Tornikell" (Kolokol). Lisaks on teisigi ajaloolisi tegelasi, nagu Turgenev, Belinski , Bakunin, Marx jt. Tõsielusündmustele tuginev näidend on unistustest – nii ühiskondlikest kui ka isiklikest – ning hoolimata karidele jooksust ikkagi nende unistuste eest võitlemisest.
See räägib väga hästi ajast, kus totalitaarne valitsus kõike kontrollib. Sellest räägib ka Aleksander Solženitsõn oma „ Gulagi Arhipelaagis“ väga ilmekalt , kuigi aegade vahe on umbes sada aastat.