„ Utoopia rannik. II osa. Laevahukk “
Triloogia „Utoopia rannik“ annab võimaluse heita pilk 19.
Sajandi Venemaa mässumeelsete noorte intellektuaalide
elusaatustesse. 1825. Aastal dekabristide ülestõusust hoo sisse
saanud läänemeelsete revolutsionääride heitlusi tollase
tsaarivõimuga võib pidada järgmisel sajandil saabuva kommunistliku
revolutsiooni eellooks. Mina käisin Tom Stoppardi triloogia teist
osa vaatamas.
See triloogia
tegeleb poliitiliste radikaalidega – vene revolutsiooniliste
intellektuaalidega, kes 19. sajandil eksiili satuvad. „Utoopia
,,Travestiad" on irooniline spekulatsioon Vladimir Lenini, James Joyce'i ja Tristan Tzara kohtumisest. 1977.aastal külastas Stoppard esmaordselt Venemaad ja sellest ajast peale huvitavad teda inimõiguste probleemid, mis on muu hulgas leidnud väljundi triloogias ,,Utoopia rannik" (2002: ,,Reis", ,,Laevahukk" ja ,,Päästmine"). Selle tegevus toimub Venemaal, Pariisis ja Londonis, läbivaks teemaks on ideaalse ühiskonna otsingud, mis lõpevad paratamatult läbikukkumisega. Utoopia ei ole kahjuks midagi muud kui vaid upooia, kinnitab nii ühiskonnakorralduse kui ka inimloomuse ehituse suhtes skeptiline Stoppard. Talle iseloomulikult esineb triloogiaski verbaalseid arusaamatusi ja humoristlikke nöökamisi, mis on seotud mitmesuguste manifestide, pamflettide ja poliitiliste platvormidega. Tsehhovi austajana oli Stoppard juba ammu plaaninud tsehhovlikku ,,vene näidendit", milles ei toimuks näiliselt midagi, kuid kõik oleks siiski pingeline ja dramaatiline.
Kõik kommentaarid