August Gailit (0)

AUGUST GAILIT ( 9. XII 1890 – 5. XI 1960)
Sündis Tartu maakonnas . Õppis Valgas , Tartus, töötas Riias, Tallinnas. !944 põgenes Rootsi, suri võõrsil.
Juba esimestes novellikatsetes on Gailitile iseloomulik erandlike karakterite ja harukordsete psüühiliste seisundite kujutamine romantilises laadis. Romantilise, traagiliselt lõppeva armastuskolmnurga loo esitab tema esimene raamat "Kui päike läheb looja" (1910). Gailiti ilukirjanduslik proosa aastaist 1917 – 1924 näib esimesel pilgul ajakaugena. Tegevuspaigaks mõni eksootiline saar tegelasteks fantastilised olevused. Tegelikult väljendab Gailiti novell ajajärgu meeleolusid küllalt täpselt. Nii teostusstiililt kui ideelise suunitluse poolest on novellistikale väga lähedane romaan " Purpurne surm" (1924). Suure osa romaanist võtavad enda alla filosoofilised arutlused. Omaette seisab esimese perioodi teoste hulgas romaan "Muinasmaa"(1918). See boheemlasromaan avab Gailiti küünikumaski.
Följetone viljeles Gailit kuni 20-ndate aastate keskpaigani. Tema vestelooming puudutas peamiselt kirjanduse, kunsti ja kultuurieluga seotud probleeme. Teise rühma Gailiti vesteloomingus moodustavad oma aja kultuuripoliitikat, erakondade väiklast omavahelist võitlust ja kodanliku riigiaparaadi bürokraatlikkust piitsutavad följetonid.
Gailiti novelliloomingu põhiosa on valminud 1923 - 1927 ning avaldatud kahes kogus "Vastu hommikut" (1926) ja "Ristisõitjad" (1927). Neis novellides on selgesti tajutav 20-ndate aastate pettumusmeeleolu.
1928. aastal avaldas Gailit seitsmest novellist koosneva romaani "Toomas Nipernaadi ". Selles tõi Gailit eesti kirjandusse täiesti uue kuju – vagabundi ja romantilise seikleja. Kui Gailiti novellides ilmnes lootusetuse ja masenduse õhkkond, siis "Toomas Nipernaadis" on kirjanik püüdnud oma seiklejat lahti rebida igapäevasest elust. Romaani žüseelise telje kujundab Toomas Nipernaadi rännak varakevadest hilissügiseni läbi mitmesuguste Eestimaa paikade. Vahelduvad maastikud ja inimesed, kellega Nipernaadi kokku puutub, kuhjub järjest uusi seiklusi ning humoristlikke ja tragikoomilisi situatsioone. Nipernaadi enesegi portree täieneb ja selgub järkhaaval. Esimese novelli muretust parvepoisist, kes luiskab enese järgnevalt küll maamõõtjaks, sookuivendajaks, pärlipüüdjaks või lihtsalt mõne rikka talumehe sulaseks, saab raamatu viimases loos resigneerunud intelligent, kirjanik, kes on enese oma keskkonnast vabaks teinud, kuid talve saabudes sinna jälle tagasi peab pöörduma. Nipernaadi ja keskkond ning inimesed, kelle hulka ta oma rännakul satub, on küllaltki kontrastsed. Ühel pool lüürilise hingega romantik, kes üle kõige hindab vabadust, helistab kannelt ega oska lugu pidada maisest varast, teisel pool aga asjalik , sagedasti purutõsine, kokkuhoidlik, enesest lugupidav ja rikas talupoeg , kes Nipernaadi-taolistesse suhtub silmnähtava põlastusega. Selle halvakspanu hajutamiseks laseb Nipernaadi käiku oma fantaasia , oma luiskelood, ja enamasti heade tagajärgedega. Igas novellis on tütarlaps või naine, kelle ninapidi vedamiseks Nipernaadi leiab kauneid sõnu, loob muinasjutte ja räägib rikkusest, mis kusagil teda ootamas. Nipernaadi ei soovi muud, kui panna tütarlaps endasse armuma, ja selle saavutab ta, sest oskab äratada igatsusi millegi kauni, enneolematu ja igapäevasest erineva ning parema järele. Nii armub Nipernaadisse rikas peretütar Elo ja pooltotter karjaplika Tralla , uhke kalurineiu Maret. Nipernaadi kandlekõlistamise vastu jääb kurdiks ainult Anne-Mari. Nipernaadi ei käi oma rännakuteid ükskõikse vaatlejana, kuid ka mitte ühiskonnakriitikuna. Tema boheemlasehinge ärritab inimeste majanduslik ebavõrdsus, ta näeb inimlikku väiklust, upsakust, põikpäisust, rumalust ja omakasupüüdlikkust. Taluperemeeste seisuseuhkust kujutades ja seda välja naerdes ei varja kirjanik oma imetlust võimukate karakteritega peremeeste vastu.
August Gailit perekonnaga

• novelli- ja romaani-kirjanik, följetonist.

• ´´ viimne romantik ``

• ebaharilikud tegelased, sündmused

• eksootilised tegevuskohad

• tõi eesti kirjandusse hulkuritüübi.

• Gailiti stiil äratab tähelepanu, on dünaamiline, värvikas, kubiseb võrdlustest.

• lugejat köidab keele eripärane rütm, eriti selgelt avaldub valjusti lugedes.

Uusromantismi põhiteemad

• Tundeelu rõhutamine

• Stiili poeetilisus

• Mõtte- ja tundeelu väljenduse täpsus