Mait Metsanurk (0)

Mait Metsanurk
Mait Metsanurga kodanikunimi on Eduard Hubel. Metsanurk võttis kirjanikunime oma koduküla mälestuseks. Ta sündis 19. novembril 1879 . aastal Tartumaal Saare taluperemehe üheksanda ning noorima lapsena. Ta on pärit Metsnuka külast.
Hubel /Mait Metsanurk/ — (1879-1957) tuntud romaani- ja näitekirjanik, kriitik . Tuntud kirjanduselu tegelane. 1920. aastate nn ametliku kirjanduseelu üks peamisi asjaajajaid.
Kooliteed alustas ta Orgel . Seal sai ta tõrelda, et luges “patuseid loriraamatuid” ja mitte piiblit esmajärjekorras. Tõrelejaks oli Äksi pastor , siitpeale  sugenes poisi hinge vastumeelsus kirikutegelaste vastu. Koolitükkidega sai ta hästi hakkama, kuid kaaslastega seltsis halvasti, sest huvid olid erinevad. Eduard armastas palju lugeda. Lugema õppis ta oma venna kõrvalt. Hubelite kodusse oli tellitud “Olevik,” seda loeti põhjalikult, mõnikord mitu korda. Oma esimeseks suurkooliks pidas tulevane kirjanik isatalu tagakambrit, kuhu puhkepäeviti kogunesid ümbruskonna arenenumad mehed, et lugeda ja arutada maailma asjade üle, lugeda ajalehti ja populaarteaduslikke raamatuid, mis tol ajal ilmusid. Vallakooli lõpetanud töötas Eduard mõned aastad samas koolis ja seejärel siirdus Tartusse venekeelsesse linnakooli. Noormehele oli see elumuutus suureks sündmuseks, sest ta tuli ju metsakülast. Oma mälestusteraamatus kirjeldab Mait Metsanurk linna kui hiigelsuurt liikumist, mis tema esialgu segadusse ajas. Linnakoolis tutvus tulevane kirjanik mitmesuguse kirjandusega. Ta õppis ära ka viiulimängu, mis talle mõningast elatist andis. Kirjandisliku tegevusega alustas Eduard Hubel käesoleva sajandi esimestel aastatel. Esialgu olid need katsetused ja realistlikud kirjeldused linna-agulist, mis olid täis viletsust. Kirjutamisega tegeles ta õpetajatöö ja töö kõrvalt mitmetes ajalehetoimetustes. Mitut puhku oli ta ka  Eesti Kirjanike Liidu esimees.
Tema looming on  mitmetahuline : siin leidub proosat, romaane, ajaloolisi romaane, näidendeid, novelle , artikleid ajalehtedele ja ajakirjadele. Teda tuntakse ka kui kriitikut ja tõlkijat. Oma kodukohta külastas ta harva, kuid mitmetes romaanides ja eriti mälestusteraamatus “Tee algul” kirjeldab ta Metsnukat, aga ka pisut kaugemat ümbrust sageli
Kooliõpilased teavad Mait Metsanurka tema ajaloolise romaani “Ümera jõel” järgi. Ta avaldas humoristlikke lühijutte aastast 1904 . Metsanurga näidendiga "Päikese tõusul" avati teater "Estonia" (1906). Tõsiseks saavutuseks peeti romaani "Vahesaare Villem " (1909), mis kujutab noore peremehe võitlust võlgadesse sattunud talu pärast. Romaan "Orjad" (1912) annab pildi ajajärgu avalikus elus ilmnenud ebakohtadest ajakirjandusringkondade kujutamise kaudu. Jõuka ärimehe sisemist ummikut kujutab psühholoogiline romaan "Ennäe inimest!" (1918).
Metsanurga loomingu põhiprobleemiks on inimese eetilised valikud ja käitumine. Tema maailmavaatelistel ja ideelistel konfliktidel põhinev looming — draama "Kindrali poeg" (1925), romaanid "Jäljetu haud" (1926), "Valge pilv" (1926) ja "Punane tuul" (1928) — äratas 1920. aastate kriitikas ägedaid vaidlusi.
Mait Metsanurk elas oma viimased aastad Tallinnas. Mõningate andmete järgi oli ta töötanud Nõmmel kojamehena. Need aastad olid talle ebasoodsad. Mait Metsanurk suri 21.augustil 1957.aastal. Ta on matud Metsakalmistule.
Kümme aastat tagasi novembrikuu päikeselisel päeval avati Mait Metsanurga sünnitalu kohas mälestuskivi. See asub tammede all ja mitte kaskede keskel, mis kirjanikule rohkem oleks meeldinud.