Hüdroisolatsioon (0)

Nimi
HÜDROISOLATSIOON
REFERAAT
Õppeaines: HOONE OSAD I
Õpperühm:XXA
Juhendaja : lektor Jüri Tamm
Esitamiskuupäev:.......................
Allkiri :.......................
Tallinn 2014

Sisukord

Sissejuhatus 3
1.Põhinõuded ja Niiskuse liigid 4
1.1.Põhinõuded 4
1.2.Niiskuse liigid 4
1.3.Mittesurveline vesi 5
1.4.Surveline vesi 5
1.5.Pinnase niiskus 5
1.6.Lisaks 5
2.Põhilised Hüdroisolatsiooni materjalid 6
2.1.Tihenduskrohv 6
2.2.Veetihe betoon 7
2.3. Mineraalsed isolatsioonivõõbad 7
2.4.Bituumenmaterjalid 8
2.5.Rullmaterjalist isolatsioonipaanid 9
Lisaks 11
Kokkuvõte 12
kasutatud kirjandus: 13
Lisa 1 14

Sissejuhatus

Klaas on eriline materjal, mille kasutusvaldkond on väga lai ning seda oma erinevate omaduste tõttu. Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja bioloogiliselt mitteaktiivne materjal, mistõttu saab temast kujundada siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu.
Klaasi kasutamise ajalugu ulatub kiviaega, mil kasutati looduslikku klaasi. Klaasi kasutamisest on leide juba 3000 eKr, kuid esimene klaasi valmistamine on teada aga Vana-Egiptusest umbes 2000 eKr ning seda kasutati peamiselt keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajadil eKr arendati ka klaasipuhumistehnikat ning seni äärmiselt väärtuslik ja haruldane materjal muutus üha tavalisemaks. Vana- Rooma impeeriumi ajal loodi juba spetsiaalseid vorme vaaside ja pudelite jaoks.
Tänapäeval on klaas muutunud arhitektuurse disaini oluliseks elemendiks ning seda paljuski tänu oma unikaalsusele ehitusmaterjalide hulgas, mistõttu suureneb selle kasutamine kaasaegse arhitektuurse lahendusega hoonetel iga aastaga. See on tänuväärselt atraktiivne materjal, mis annab võimaluse arhitektil luua arhitektuurseid tippteoseid.  Ja seda mitte ainult esteetilises mõttes, sest tänapäevaselt töödeldud klaas on ka oma tehniliste näitajate poolest, mille alla kuuluvad näiteks soojapidavus ja helikindlus, võrreldav konkureerivate ehitusmaterjalidega.

Põhinõuded ja Niiskuse liigid

Põhinõuded

Nagu paljudel ehitusmaterjalidel ja konstruktiivsetel osadel, on ka hüdroisolatsioonil põhinõuded. Nendeks on :

• Peab olema keemiliselt püsiv ja kaitsma happelise vee eest.
  
• Peab oleme keemiliselt püsiv teiste konstruktsioonis kasutatavete materjalide suhtes
  
• Olema UV-kiirguse kindel(eriti just maapealsed osad)
  
• Olema vastupidav temperatuuri muutuste suhtes
  
• Olema mehaaniliselt tugev kattematerjalide suhtes (erinevad hüdroisolatsiooni kihid ja soojustus)
  
• Olema mehaaniliselt tugev pinnasesurve ja konstruktsiooni liikumiste suhtes.
  
• Olema mehaaniliselt tugev veesurvele ja aluspinna soojus - või niiskuspaisumistele.
  

Siinkohal näeme, et hüdroisolatsioonile on esitatud karmid nõuded mille rahuldamiseks on vajalik kasutada nii füüsikaliselt kui ka keemiliselt vastupidavaid materjale. [2]

Niiskuse liigid

Niiskust rääkides eristatkse kolme eri liiki:

• Mittesurveline vesi
  
• Surveline vesi
  
• Pinnase niiskus.
  

Mittesurveline vesi

Mittesurvelise vee all mõistetakse tilga või vedelal kujul olevat vett mis ei tekita konstruktsioonile välissurvet. Vettsiduva pinnase näiteks savi puhul piisab lihtsast drenaažist, et niiskus konstruktsioonist eemale juhtida. Kui aga drenaaž puudub võib tekkida taldmiku piirkonnas hüdrostaatiline surve mis omakorda tähendab, et tegemist on survelise veega. [2]

Surveline vesi

Survelise vee all mõistetakse vett mis on alaliselt või ajutiselt jäänud seisma vundamendi küljele või vahetult vundamendi alla, tekidades survet. Eriti ohtlikuks muutub see, aga maapinna külmumisel mille tagajärjel vesi jäätub ja surve vundmendile suureneb. [2]

Pinnase niiskus

Pinnase niiskuseks loatakse pinnases kapillaarset seotud vett. See variant esineb kui aluspinnaks on liiv või kruus mis loomult vett väga ei seo. Üldjuhul on need pinnased hea läbilaske võimega sademeta suhtes. Ohtlikuks muutub pinnase niiskus, siis kui on liiga pikalt või palju sadanud ja pinnas ei juhi vett piisavalt kiiresti ära sügavamatesse kihtidesse. [2] (Joonis1-4)

Lisaks

Lisaks eelnevatele eristatkse veel kahte liiki niiskust:

• Hügroskoopne niiskus ehk niiskus mis tekib materjalide sees olevate soolade niiskustõmbe tõttu.
  
• Kondens vesi mis tekib kiirete temperatuuride muutumiste tõttu ja ka inimeste tõttu.
  

Põhilised Hüdroisolatsiooni materjalid

Tehnika põhiselt toimub jaotumine kolmeks:

• Membraan isolatsioon e. "Must vann"
  
• Veetihe betoon ehk "Valge vann"
  
• Bentonitisolatsioon ehk "Pruun vann"
  

Lisaks eelnevale jaotatakse hüdroisolatsioon erinevate materjalide liikide järgi viieks:

• Tihenduskrohv
  
• Veetihe betoon
  
• Isolatsioonivõõp
  
• Bituumenpaanid ehk maakeeli tõrvapapp ja muud bituumenmaterjalid
  
• Kunstmaterjalist paanid
  

2.1.Tihenduskrohv

Tihenduskrohvid ehk isolatsiooonikrohvid on tsemendi baasil veetihed krohvid mida kasutatakse pinnaseniiskuse ja mittesurvelise vee puhul.Üldjuhul kasutatakse seda materjali teiste hüdroisolatsiooni materjalide alus- või tasanduskihina.Võimalik on seda materjali kasutada nii sise- kui ka välispindade isoleerimiseks. Selleks et krohvi seina saada tuleb eelnevalt aluspinda töödelda, et tagada korralik nake (nt krundiga). Krohvi kantakse pinnale mitmes kihis, et tagada piisav paksus ja soovitud efekt. Ühe kihi paksus on tavaliselt 10-20 mm ja pinnale kantakse tavaliselt 2 või enam kihti. Kihi paksus tuleneb sellest, et krohv sisaldab peeneteralisi osasid mis kipuvad pragunema liiga õhukeste kihtide puhul. Pärast esimese kihi kandmist aluspinnale tuleb anda sellele aega taheneda, et saaks kanda peale teise kihi. Kuna liiga kiiresti kuivades võib krohv praguneda on vajalik pärast kihi kandmist seinale see katta kilega või pidevalt niisutada (ca 48 tundi). Kui esimene kiht on tahenenud, aga endiselt veel niiske võib alustada teise kihi peale kandmist. Krohvimisel tuleks vältida külmasid ilmasi, otsest päikest ja tugevat tuult , sest need võivad krohvi kas liiga kiiresti ära kuivatada või praostada. [1]

Veetihe betoon

Veetihe betoon on betooni liik millel on suurem veepidavus kui tavalisel betoonil oma koostisosade tõttu. Sellest on võimalik konstrueerida kandvaid süsteeme mis ei lase veel endast läbi tungida. Olgugi et nime poolest võiksime eeldada, et tegemist on täiesti vett eemale hoidva materjaliga , siis nii see ei ole. Üldjuhul ei tungi niiskus sügavamele kui 5 cm betooni sisse, kuigi see võib varieeruda sõltuvalt vee survest . Ühtlasi kui välispinnale tekib liiga suur vee konsentratsioon , liigub betoonist läbi veeaur, mis võib hakata tekitama kondensi. Veetiheda betooni puhul on ka väga tähtis valu kvaliteet, et ei tekiks pragusid betooni. Kui need aga tekivad, siis on neid hiljem vaja hakata täitma injektsioonmeetodil, mis on aega nõudev ja kulukas . Eelnevast lähtudes, tuleks hijem betoon katta mõne muu hüdroisolatsiooni materjaliga. Oma hinna poolest on veetihe betoon pisut kulukam kui tavaline betoon. [3]

Mineraalsed isolatsioonivõõbad

Mineraalsed isolatsioonivõõbad ehk lobrid on ühe- või kahekomponentne kuivsegu mida segatakse veega saamaks hüdroisolatsiooni materjal. Kuivsegu ise koosneb kvartsliivast, tsemendist ja polümeerlisanditest. Isolatsiooniomaduse tagab võõba väike poorsus mis ei lase niiskust materjali sisse. Segu valmistamisel on ääretult tähtis õige koguse vee lisamine, mille ületamisel võib kahaneda võõba isolatsiooni omadused. Kuna tegu on seguga mis vajab ka kuivamisfaasis niiskust, siis on vaja ka aluspind niisutada, et saada parim tulemus. Isolatsioonitegurit võib mõjutada lisaks eelnevatel ka liiga väike kihipaksus, mehaanilised vigastused puudulik aluspinna töötlus ja vale veekoormuse hinnang. Sellest tulenavlt võib võõpasid kasutada ainult pinnaseniiskuse või mittesurvelise vee korral. Ühtlasi kasutatakse võõpasid veeanumate siseisolatsioonis, niisketes ruumides, ülalpool maapinda soklipiirkonnas(vertikaalpinnal), vundamendiplokkide peal ja "musta vanni" aluskattena. Võõpade aluspinnaks sobivad krohv, betoon ja ka müüritis. Aluspind peab olema tugev ja puhas naket halvendavatest osakestest ( nt. tolm, sool, värv jne.). Lisaks puhtusele on tähtis ka, et aluspinnal ei oleks teravaid väljaasteid ja et aluspind ei oleks veega küllastunud, tagamaks imamisvõime. Töid võõbaga ei tohi teha madalate temperatuuridega (alla +5) ja ühtlasi tuleks pinda kaitsta sademeta, tugeva tuule ja päikese eest. Segu valmistamisel tuleb jälgida, et segu sisse ei jääks klimpe ja et peale puhta vee ei lisataks muid aineid. Kihte kantakse aluspinnale 2-3 kihipaksusega 2-3 mm olenevalt niiskuse liigist. Ühe kihi kandmisel teisele tuleb jälgida, et ei vigastaks eelnevat ja et kihi paksused ei erineks üksteisest. [1]

Bituumenmaterjalid

Bituumen pakskiht on pahteltatav või pritsitav hüdroisilatsiooni materjal vedelal või poolvedelal ( pasta ) kujul. Seda on olemas nii ühe- kui ka kahekomponentsena. Vee baasil bituumenemulsioon ei ole tuleohtlik ega aromaatne. Seda saab ka kanda niisketele pindale. Kuivamise ajal kardab vee baasil bituumenemulsioon nii külma kui ka suurt niiskust. Kahekomponente bituumen seevastu ei ole niiivõrd valiv ilmastiku osas ja on ka keemiliselt väga vastupidav. Nende mõlema headeks omadusteks võib lugeda, et nad on veetihedad, pragusid ületavad, elastsed ja surveveekindlad. [1]
Kahekomponentne polümeerbituumen süsteemid koosnevad krundist,eelkihist ning bituumen-pakskihist. Süsteem on ka armeeritud klaaskiudkangaga, tagamaks suurema tugevuse veesurve vastu ja tagab ka suurema praoületuse. Ülesannete poolest on tähtsaim just krundil , mis seob aluspinna pealse tolmu tagades parema nakke eelkihile. Krundiks võib kasutada nii bituumenemulsioone kui ka mineraalseid isolatsiooni võõpasid. Lisaks eelpool loetletud süsteemi koostisosadel võib kahekomponentne bituumen sisaldada polüstoroolgraanuleid.
Sobilikud aluspinnad on plokid , betoon, müüritis, gaasbetoon , krohv ja bituumenkatted. Aluspinna puhul kehtivad samad reeglid mis võõpade puhulgi. Ehk aluspind peab olema niiske aga mitte veega küllastunud. Niiskuse saavutamiseks kas niisutatakse aluspind või krunditakse. Erinevus seisneb selles, et niisutatud pinna puhul peab kasutama vahekihina mineraalset isolatsioonivõõpa. Selliseid süsteeme kasutatskse pinnaseniiskuse vastu, mittesurvelises ja survelises veekeskkonnas, märgruumides, horisontaalisolatsioonina plaatida või tasandussegude all ja liimina perimeeterplaatide või sokliplaatide kleepimiseks. [1]
Materjali ettevalmistuse juures tuleb jälgida, et kasutataks ainult puhast vett ja et lõpptulemus oleks tükkiteta homogeenne mass. Kindlasti ei tohi lisada tootja poolt mitte ettenähtud aineid massi. Saadud pasta või võõp kantakse aluspinnale 2-3 kihis olenevalt vee koormusest.Vee koormusest oleneb ka kihtide paksus mis varieerub 1,5 kuni 2 mm. Pärast esimese kihi kandmist aluspinnale lastakse sellel kuivada 24 kuni 48 tundi mille järel kantakse peale teine kiht. Tugevust parandab eelpool nimetatud klaaskiudvõrk mis pannakse teise kihi keskele mitte kahe kihi vahele. Iga kihi peale kandmisel tuleb jälgide, et seda ega eelnevat ei vigastataks, sest mehaanilised defektid vähendavad isoleeritavust. Eriti tuleb seda jälgida horisontaalpindade puhul. Kaitseks deformeerumise vastu võib kasutada polüstürooli, vahtklaasplaate, kilet ja geotekstiiliga kaitsepaane. [1]

Rullmaterjalist isolatsioonipaanid

Eelpool räägitud bituumensüsteemile on alternatiiviks bituumenpaanid või kunstmaterjalist paanid mis omakorda jagunevad kandekihi põhiselt. Näiteks bituumenpaane on saadaval klaaskiudkangal, klaaskiudvõrgul, metallvõrgul ja kunstkiudkangal. Lisaks nendele on olemas ka polümeer-bituumenpaanid klaaskiudvõrgul kui ka külmliimumisega bituumenbaanid.
Kandekiht on tavaliselt valmistatud viltpapist, klaaskiudkangast, klaaskiudvõrgust,dzuutkangast,polüesterkangast, alumiiniumvõrgust, vasevõrgust või fooliumist. Kandekiht annab paanile tugevuse, mis vähendab deformatsioonide ohtu ja võimaldab paane kanda ka vertikaalpindadele. Eelkõige kasutatakse bituumenpaane katusekattena väikese katusekaldega hoonetel. [1]
Bituumenpaanide paigaldamisel tuleb silmas pidada, et paanid tuleb alati omavahel kokku liita. Selleks kasutatakse kas leekmeetodit, valtsmeetodit või valumeetodit.
Leekmeetodi puhul sulatatakse paani aluspinnal bituumen ja seejärel kleebitakse koheselt aluspinnale. Äärtest välja voolav osa hajutatkse laiali. Juhul kui aluspinnaks on kleepmass või vana bituumen kiht sulatakse nii peale tulev kui ka eelneva kihi pealne ja seejärel kantakse uus kiht peale.
Valtsmeetodidi puhul kantakse aluspinnale kleepsegu ja paan pannakse segu peale. Koheselt pärast seda rullitakse bituumenplaat keskel äärte poole kinni.
Valumeetod näeb ette, et aluspinnale valatakse kleepmass. Kleepmassi peale pannakse bituumenpaan mis rullitakse täistasapinnaliselt kleepmassi kinni. Paani äärtest välja voolav osa hajutatkse laiali.
Lisaks on veel olemas isekleepuvad paanid, mis on erilise töötlusega ja mida kasutatkse lamekatustel, sildade isoleerimisel ja vertikaalsete pindada hüdroisolatsiooniks (näiteks vundamentides). Paigaldamisel tuleb jälgida, et aluspinnas ei tohiks olla pragusid,lõhesid, kraate, õli, rasva või tsementpiima, mis vähendavad nakkuvust. Eeltööna tuleb aluspind kruntida ja paanide nurgad ümaraks lõigata. Kui on tegu niiske aluspinnaga on sinna vaja kanda mineraalne isolatsioonivõõp. Kihtide arv valitakse vastavalt veekoormusele. [1]

Lisaks

Vannitubade, duširuumide või muude niiskete siseruumide hüdroisolatsiooniks kasutatakse vee baasil kiutugevdusega hüdroisolatsioonimastikseid. See on silline kiht mis kantakse betooni ja plaatimissegu vahele, et tagada hoone sisemine hüdroisolatsioon. Kasutada võib seda nii vertikaal kui ka horisontaal pindadel. Omadustelt on ta üsna pirtsakas. Nimelt kardab see materjal jäätumist ja töötab ainult temperatuuridel + 15 kuni +60. Parim omadus mis tal on lisaks isolatsioonile on see, et ta ei ole tuleohtlik. [4]
Lõpetuseks on olemas veel vundamendikatted ja drenaažimatid mis kaitsevad pinnasega kontaktis olevaid kontruktsioone. Drenaažimatte kasututakse keldriseinadel, vundamentidel, tugimüüridel, pinnasele rajatavatel betoonpõrandatel ja muudel maa-alustel ehitistel. Selle eesmärk on tagada ülejäänud hüdroisolatsioonisüsteemide kaitse mehaaniliste vigastuste eest. Lisaks materjali kuju( mis meenutab siledal pinnal tihedalt asetsevaid sõrmkübaraid) tagab drenaaži ja ventilatsiooni. [1]

Kokkuvõte

Nagu eelpool sai mainitud on olemas erinevat sorti niiskusi mille eest on vaja hoonet või rajatist kaitsta. Selleks on olemas erinevad hüdroisolatsiooni materjalid, mida kasutatkse olenevalt niiskuse liigist ja kui konstruktsioonilised ja keemilised omadused lubavad, siis võib kasutada ka erinevaid hüdroisolatsiooni materjale või süsteeme koos.

kasutatud kirjandus:

[1] www.langeproon.ee, Langeproon Inseneriehitus, [Võrgumaterjal]. Available : http://www.langeproon.ee/index.php?p=tooted . [Kasutatud 3.veebruar, 2014].
[2] www.anmeri.ee, Anmeri OÜ, [Võrgumaterjal]. Available: http://www.anmeri.ee/files/hoonetehydro.pdf . [Kasutatud 3.veebruar, 2014].
[3] www.betoonimeister.ee, Betoonimeister AS, [Võrgumaterjal]. Available: http://www.betoonimeister.ee/hinnakir i. [Kasutatud 3.veebruar, 2014].
[4]www. kiilto .ee, Kiilto Ehitus AS, [Võrgumaterjal]. Available: http://www.kiilto.ee/ee/ehitustooted/tooted/product_database_ee_building?prod=6365 . [Kasutatud 3.veebruar, 2014].

Lisa 1

Allikas:  http://www.renor.ee/public/files/hoonetehydro.pdf