Maa-aluste ehitiste hüdroisolatsioon (0)

grupp:
referaat
Maa-aluste ehitiste hüdroisolatsioon
Tallinna Ehituskool
09.01.2014
Veekoormus
Ehitisele mõjuvat veekoormust on mitmesugust . Kõige suurem veekoormus mõjub ehitisele maapinna kaudu, kuid lisaks sellele on veel õhus olev niiskus, sademed, pinnavesi ning muud niiskusallikad nagu näiteks ehitusniiskus, inimese elutegevusest põhjustatud niiskus, lekke , kondensvesi. Kõigi nende niiskusallikatega tuleb arvestada valides konstruktsiooni ja ehitusmaterjale. Valides sobivat hüdroisolatsiooni tuleb lisaks neile niiskusallikatele veel ka arvesse võtta ruumi eripära ja kasutusvaldkonda.
Väline õhuniiksus on alati olemas ja vastavalt aastaajale ja sademete rohkusele on see erinev. Sellest on pikemalt räägitud „Absoluutse ja suhtelise õhuniiskuse“ pealkirja all.
Vee kandumine läbi piirdetarindi toimub järgmistelt:
1) vee transport läbi pragude
2) kapillaarselt läbi pragude ja pooride, mis on hüdrofiilsete pindadega, kus tän kõrgele suhtelisele õhuniiskusele (>45%) on kapillaartõus võimalik;
3) pinnadifusiooni tõttu hüdrofiilsete pindade kaudu, mis on võimali suhtelise niiskuse erinevuste tõttu;
4) veeauru difusioon konstruktsioonides;
5) voolavas õhus sisalduva veeauru edasikandmine on tingitud õhurõhkude
erinevusest.
Pinnavett ei tohi segamini ajada pinnaseveega. Pinnavesi on vesi, mis voolab maapinnalt hoone seina äärde ja hakkab sealt sisse tungima . Kui hoone ümbrus teha vähemalt 1% kaldega hoonest eemale, ümbritseda hoone sillutusribaga või muru alla paikneva savikihiga, siis pinnavesi endas ohtu ei kujuta.
Kõige olulisemad veekoormuse liigid on need:

Pinnaseniiskus

Mittesurveline vesi

Surveline vesi , lühiajaline surveline vesi
Hüdroisolatsioonisüsteemid
Hüdroisolatsioon saab olla kas sisemine või välimine. Vastavalt sellele on ka süsteemid jaotatud.
Hüdroisolatsioonisüsteem valitakse vastavalt veekoormus juhtumile. Vertikaalne ja horisontaalne hüdroisolatsioon koos moodustavad veetiheda vanni, mis koosneb ühest või mitmest omavahel kleebitud või pahteldatud isolatsioonikihist. Silmas tuleb pidada, et ühenduskohad, vuugid , läbiviigud tuleb hoolikalt tihendada. Samuti on oluline hüdroisolatsiooni selle kuivamisfaasis kaitsta otsese päikese, sademete ja külma eest.
Sisehüdroisolatsioon on selline, mida kantakse keldri siseseinale, mõnel pool on nimetatud seda ka negatiivseks hüdroisolatsiooniks. Üldjuhul kui vähegi võimalik, siis tehakse välishüdroisolatsioon, aga kui see pole võimalik, on defektne vms, siis kasutatakse sisehüdroisolatsiooni tegemise võimalust. Sel juhul tuleb silmas pidada, et müüritis jääb niiskuse eest kaitsmata, seega uusehitistele peaks igal juhul tegema korrektse välishüdroisolatsiooni.
Kõige sobivamad materjalid sisehüdroisolatsiooni tegemiseks on mineraalsed võõbad, soovitavalt sulfaadikindlad, sest sisehüdroisolatsiooni suureks probleemiks on soolad, mis kahjustavad aluspinda .
Aluspind peab olema korralikult puhastatud , kuid mitte veega, sest see võib esile tuua soolakahjustused. Võõpa võib kanda ka niiskele aluspinnale ja seda peab kandma vähemalt kahes kihis. Kui isoleerimist vajab ka põrand, siis alustatakse sellest ja kantakse isolatsioonivõõp umbes 30 cm kõrgus ka seinale. Hiljem jätkatakse seina isoleerimist 20 cm ülekattega.
Keldriga hoone hüdroisolatsioon
Keldriga hoone puhul on väga tähtis, et kelder oleks õigesti hüdroisoleeritud, sest kelder asub suuremalt osalt maa sees, mistõttu on ümbritsetud pideva vee ja niiske pinnasega. Keldri seintele mõjuv külgsurve on väga suur, aga seda koormust annab vähendada. Kasutades keldriseina vahetus läheduses täitematerjalina vett dreenivaid materjale saab koormust keldriseinale vähendada, sest sel juhul ei teki pikaajalist survelist koormust. Lisaks sellele on veel teisigi võimalusi, kuidas survet seinale vähendada ja juhtida vesi kõik drenaaži. Maapinna kalle peab olema hoonest eemale, ka sellega juhitakse vesi hoonest eemale. Drenaaži vajalikkus ja õige lahenduse valik sõltuvad juba konkreetsetest looduslikest tingimusest antud krundil .
Kui keldri konstruktsioonidesse pääseb liigne niiskus, siis see lagundab müüritise ja lõhub siseviimistluse. Kui pidevale niiskusele lisandub veel ka soojus ja vajaliku ventilatsiooni puudumine, siis hakkavad levima hallitusseene kolooniad . Sellised keldrid on rõsked ja neis on väga hästi tunda iseloomulikku ebameeldivat lõhna nn keldrilõhna ja lisaks sellele näevad keldrid koledad välja.
Sellega on tõestatud, et keldriga hooneid tuleb nõuetekohaselt hüdroisoleerida, et keldrid näeksid korralikud välja ja oleksid inimese tervisele ohutud. Selleks on vaja pinnasega kokkupuutuvad konstruktsioonid kaitsta hüdroisolatsioonikihiga ja vertikaalsed välispinnad tuleks katta võõpisolatsiooniga.
Kõige olulisemad punktid, mida tuleb järgida keldriga hoone hüdroisoleerimisel:

Maapinna kalle peab olema hoonest eemale.

Vihmavesi peab olema juhitud sadevetesüsteemi kaudu hoonest eemale.

Tuleb teha töökorras ja toimiv drenaaž. Drenaaži paigaldamisest täpsemalt teemas „Nõuded drenaažitööde teostamisel“.

Kui keldrisse on tehtud kogumiskaev, siis peab selle tühjendamine olema korraldatud turvaliselt.

Vundamendi alus- ja pealispinnale peab olema tehtud hüdroisolatsioonikiht.

Vundamendi välispinnale tuleb paigaldada hüdroisolatsioonikiht.

Tuleb võimaldada keldri tuulutamine. Kui on keldrile tehtud tuulutusavad, siis võib need sulgeda ainult talveks ja seda soojakadude vältimise eesmärgil, kuid suveperioodil peab kindlasti keldrit tuulutama.

Tuleb arvestada ka vees lahustuvate sooladega, mis keldriseintele kristalliseeruvad.

Tuleb vältida keldriseintele tekkivat pidevat kondensaati.

Kasutatavad materjalid peavad olema hingavad, et keldriseinas olev niiskus saaks sealt eemalduda ka pärast hüdroisolatsioonitööde teostamist.

Enne täispinnalise hüdroisolatsioonikihi paigaldamist tuleb vuugid täita ja ebatasasused tasandada.

Aluspind peab olema tolmuvaba.

Juhul kui tegemist on vundamendi remondiga, siis enne uue hüdroisolatsiooni paigaldamist tuleb seinalt eemaldada kõik kattekihid, milleks võivad olla krohv , värv jms.

Tuleb jälgida, et kasutataks õigeid materjale. Bituumenkatted näiteks ei talu väga suurt veesurvet.
Keldri hüdroisoleerimise etapid

Lekkekohtade likvideerimine. Kui keldriseintel on näha sinna immitsev vesi, siis tuleb see tõkestada. Või kui on lausa veenired seinal , siis tuleb need lekkekohad mördiga sulgeda. Oluline on, et kõik lekkekohad saaks suletud ja et pinnal ei oleks enam veeniresid ega sinna immitsevat vett.

Nurkade ümardamine. Seina ja põranda ühenduskohtadesse kantakse 200mm ulatuses mörti, et teha nurgad ümaraks. Selleks kasutada spetsiaalset nurgaümarduse mörti, näiteks on selliseid materjale Primostaril. Ümara kuju saab teha ümara esemega värskele mördile. Ümarad nurgad on vajalikud, kuna siis saab hüdroisolatsioonivõõpa paremini peale kanda ja sellega välditakse riski, et täisnurgad niiskust läbi hakkaksid laskma .

Hüdroisolatsiooni paigaldamine täispinnaliselt. Selleks kasutatakse hüdroisolatsioonivõõpasid ja kui on pragunemise oht, siis oleks mõistlik lisaks võõbale kasutada veel ka elastset hüdroisolatsiooni.

Kanda peale saneerimiskrohv. Saneerimiskrohv on eelkõige kaitse vees lahustuvate soolade eest. Saneerimiskrohv on väga kõrge auruläbilaskvusega, see seob soolasid endasse. Saneerimiskrohvi ei kasutata koos tihenduskrohviga, sest nad on mõjult vastandlikud. Tihenduskrohv on kõrge aurutihedusega, aga saneerimiskrohv just vastupidise toimega.
Vundamendi ja pinnasele toetuva põranda hüdroisolatsioon
Horisontaalne hüdroisolatsioon.
Horisontaalse hüdroisolatsiooni eesmärk on katkestada kapillaarimavus ehk siis katkestada niiskuse tungimine alt ülespoole. Võimalusi on kahesuguseid: mehhaaniliste abinõudega katkestatakse kapillaarid, keemiliste abinõudega täidetakse ja kitsendatakse kapillaare.
Vertikaalne hüdroisolatsioon
Vertikaalse hüdroisolatsiooni eesmärgiks on põhja-, pinnavee ja pinnaseniiskuse vastu vundamendi kaitsmine. Keldrita hoone puhul võib vertikaalsest hüdroisolatsioonist loobuda . Kui aga niiskus võib kahjustada soklikrohvi ja –värvi, siis oleks soovituslik ikkagi teha. Vertikaalset isolatsiooni saab teha nii sissepoole, kui ka väljapoole. Antud juhul oleks soovituslik teha väljapoole hüdroisolatsioon, sest seespool olev hüdroisolatsioon hoiab küll keldri kuivana , aga ei hoia müüritist kuivana ja pole võimalik vältida soklite kahjustusi.
Kõigepealt on vaja puhastada kogu soklipind, vuugid tuleks puhtaks teha kuni 20mm sügavuseni. Puhastamisel ei kasutata vett. Puhtale pinnale kantakse tsementkrohv. Betoonplokkide vuugid täidetakse injektsioonimeeetodiga. Augud ja tühikud täidetakse spetsiaalse betooni saneerimisseguga. Aukude täitmine on oluline, sest muidu hakkab hiljem vesi ja niiskus tungima müüritisse läbi defektsete kohtade . Edasi on järgmised võimalused: veetihe tihenduskrohv, keevitatud bituumenpaanid, bituumenkate või dreenkate. Valik tuleb teha arvestades olukorda, mis on just sellel hoonel , arvestades kõiki olusid ja vee survet jne.