EESTI ARHIEDEKTUURI AJALUGU (1)

Renoveerimine
EESTI ARHIEDEKTUURI AJALUGU
konstruktsioonid , materjalid, välisilm (uksed aknad jne) detailid, joonised
Romaani stiil VALJALA KIRIK
Eesti
Eestisse jõudis romaani stiil enne gootika lõplikku võitu 13. sajandi algul siinsed alad võõrvallutajatele allutanud põhjala ristisõdade käigus. Üsna pea hakkas romaani stiili asemel levima aga gootika, mistõttu Eestis on säilinud vaid paar romaani stiili elemente kandvat ehitist. Tuntuim neist on Valjala kiriku ümarportaal (ja kaks kinnimüüritud kõrvalportaali), mis on ehitatud arvatavasti 1230ndatel aastatel. Samuti võib romaani stiili alla lahterdada Tartumaal asuva Võnnu kiriku kinnimüüritud kõrvalportaali (ka arvatavalt 1230ndad), mis on samuti ümarvormides.
Uuesti levis romaani stiil Eestis historitsismiperioodil 19. sajandi teisel poolel neo- ehk pseudoromaani stiilina. Selle parimad näited on Kaarli kirik Tallinnas ja Rapla kirik (1901).
Omapärane neoromaani stiili ja kaasaegsete arhitektuuristiilide õnnestunud segu on ka 1980ndatel püstitatud Sakala keskuse uus korpus (tollal: Poliitharidusmaja).
Gooti stiil PUHJA KIRIK, VALJALA KIRIK

Eesti

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250 -80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520 -40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti kesksaegsed kirikud, linnused jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).
Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas ( Andrei ) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila -Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli neogooti stiil Eesti arhitektuuris teiste neostiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõningal määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).
Renezans MUSTPEADE MAJA TALLINNAS

Arhitektuur (Eesti)

Ca 1520-30ndatel aastatel hakkasid siinses arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiikeeskujudel tekkis horisintaalne liigndatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkas rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade hoone Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (20ndatel aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.
Kusagil 1630-50ndate aastate paiku hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.
Barokk Kadrioru loss
Barokset arhitektuuri iseloomustavad sümmeetria, paraadlikkus, eenduvad ja taanduvad pinnad ning ornamentaalsete ehisdetailide (maskaroonide, festoonide, teokarbimotiivide) rikkus.
Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates ca 1640-50ndatest aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) üli-dekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdnunud.
Barokile eelnes arhitektuuris renessanss. 18. sajandi teisel poolel (alates ca 1760-70ndatest aastatest) segunes barokk tasapidi juba klassitsismi elementidega - selliseid sega-stiile nimetatakse kas hilisbarokiks või varaklassitsismiks.
19. sajandi teisel poolel valitsenud historitsismiajastul kasutati Eestis tihti baroki jäljendamist - seda nimetatakse neo- ehk pseudobarokiks. Tihtipeale esines neobarokk käsikäes alates 1890ndate lõpust levima hakanud juugendstiiliga ja ei ole viimasest alati erapooletult eristatav. Neobarokk (koos juugendiga ) oli Eesti arhitektuuris osaliselt levinud kuni 1920ndate aastate lõpuni, perioodi lõpuosas küll tihti juba veidi rahulikuma heimatstiiliga ja rahvusromantilise stiiliga segunenult. Üks näiteid on Kadrioru administratiivhoone . Neobaroki kasutamise Eesti arhitektuuris lõpetas funktsionalismi levik 1930ndate aastate esimesel poolel.
Rokokoo
Eesti suhteliselt tagasihoidlikes tingimustes ei kodunenud rokokoostiil kuigivõrd. Meie kauneim rokokoostiilis sisekujundus oli Põltsamaa lossis, see hävis aga Teise Maailmasõja päevil. Ilus rokokoo-orhament on majafassaadil Tallinnas Uus tänav 1.
Klassitsism
Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näit. Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause ), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.
Perioodi ca 1770–90ndate aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Parioodi ca 1800–30 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikes osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940– 50ndatel aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).
Romantism
Arhitektuuris järgnesid klassitsismile historitsism ja eklektika. Historitsism on mõne vana stiili jäljendamine, seetõttu esineb historitsism mitmel kujul ( neorenessanss , neogootika, neobarokk jne.). Sageli lükati klassitsistlikesse ehitistesse varem esinenud stiilide (eriti renessansi) elemente. Eeskujuks võeti ka gooti ehituskunsti. Eriti hästi kohanes pseudogootika Inglismaal. Kõige väljapaistvam ja kaunim pseudogooti ehitis on Parlamendihoone Londonis, mille autoriks on CHARLES BARRY .
Tihti kujunes välja omamoodi tööjaotus - arhitekt joonistas fassaadi, aga sellesse jäetud avade taha pidid insenerid sobitama siseruumid. Hoone mahulisest otstarbest polnud keegi huvitatud. Peamine rõhk asus fassaadide toredusel.
19. sajandi teisel poolel hakkas fassaadidest ajaloolisi stiile välja tõrjuma eklektika s.o. erinevate stiilielementide segamine ja täiendamine originaalitsevate detailidega.
Ehitustehniliselt hakati kasutama raudkonstruktsioone, esialgu küll tööstusarhitektuuris või sildade ja jaamade ehitamisel . Varsti aga selgus, et metallkonstruktsioonid ja raudbetoon võimaldavad ehitada hooneid sajanditeks
Juugend
Arhitektuur moodustab omamoodi fooni, mille taustal saab jälgida teisi juugendajastu kunstiharusid. Kaunite ja dekoratiivsete kunstide omavahelist sõltuvust on kõige parem jälgida ajastu tuntumate arhitektide loomingu kaudu, kes vajasid kooskõlaga sobivat sisseseadet, samas, kui nende sõbrad käsitöölised vajasid sobivat tausta oma loomingu demonstreerimiseks. Kaunite kunstide hulgast on just arhitektuuril tugevaim tehniline, käsitöönduslik alus ja sellal kui teised traditsioonilised kunstid industrialiseerimise ajastul käisid alla, olid arhitektid kunsti taassünni esirinnas. W. Morris, P. Webb ja A. Mackmurdo olid õppinud arhitektid. Paljud juugendliikumise liidrid olid samuti arhitektid : Horta, Guimard , Van de Velde, Behrens, Mackintosh , Gaudí ja teised.
Arhitektuur- tähtsad esindajad töötasid Austrias ja Belgias. Valitsevad orgaanilisele loodusele omased kõverjooned. Paljudes Euroopa linnades kaunistati majade fassaade juugendliku ornamentikaga, näiteks ka Riias. Kuulsad on Hector Guimardi loodud Pariisi metro sissepääsud.
Juugendstiil on tekkinud kui mass tööstuse vastu, kuid ahitektid hakkasid üha enam kasutama uusi tööstuslikke ehitusmaterjale, eriti raudbetooni ja klaasi, mis võimaldasid enneolematuid rumilahendusi ja hiiglaslike aknede sillustamist. Uusi tehnilisi võimalusi kasutati esialgu tööstushoonetes, raudteejaamades ja kaubamajades. Leiti, et kui ilu aluseks on vormi tulenemine funktsioonist ja materjali omadustest, võib neile rajada nii ehitiste kui esemete esteetilise mõju. Nõnda muutus hiline juugendstiil 20.saj. tööstuskunsti alguseks ja 1920. aastail tärganud funktsionalismi eelastmeks.
Modernism
Sydney ooperi teater 1973.
Rahvusromantism
Rahvuslikult meelestatud kunstnikud tahtsid täita oma rahva ootusi. Nad said tuge uusromantismi ideoloogiast, mis pidas väärtuslikuks eksootikat ja ürgset primitiivsust. Põhjaalas aga põimus uusromantism rahvuslusega. See tõi kaasa sümbolistlike teemade asendumise rahvusromantilistega. Rahvusromantism aga tahtis väljendada kollektiivseid ideaale ja tõlgendas oma rahva ajaloo, rahvaluule ja mütoloogia tegelasi kangelastena ning rahvusliku ühtsuse sümbolitena.
Põhja-Euroopas levis rahvusromantism eriti nende rahvaste kunstis, kellel tollal veel polnud iseseisvat riiku, seega norra ja soome kunstis. Norra maalikunstnikud tahtsid esialgu rahvuslust teenida realismi vahenditega. 1890. aastate paiku aga hakkas paljude kunstnike töödes objektiivne, erapooletu realismi asenduma Norra looduse fantastilisema ja üldistatuma tõlgendusega. Norra maalikunstnik Gerhard Munthe püstitas eesmärgi luua originaalne rahvuslik kujundusstiil, mis toetuks viikingiaja rahvakunstile. 1890. aastate alguses tutvustas ta seda akvarellide ja kavanditega, mille järgi loodi vaipu, sisekujundusi, mööblit, trükiti tapeete ja kujundati raamatuid. Munthe stiil on täiesti tasapinnaline, inimeste, loomade ja esemete siluette on kujutatud väga tinglike, üldistatud ja nurgeliste kontuuridega ning laktoonidega.
Soome sattus 19. sajandi lõpul jõhkra venestamise surve alla. Kunst muutus siis eriti oluliseks vaimse vastupanu vahendiks.
Põhjamaade rahvusromantismiga sarnaseid ilminguid oli ka vene kunstis. Mõned rahvusromantilised kunstnikud maalisid ka teoseid, mis kuuluvad pigem rahvusvahelise sümbolismi hulka.
neoklassitsism
neomodernism
Postmodernism
Postmodernismi mõiste üks ja kõige selgem tähendus sündis arhitektuuriteoorias. Klassitsismist mõjustatud postmodernism levis alates 1970. aastatest laialdaselt. Arhitektid kasutasid antiigipäraseid sambaid mitte ainult fassaadi elemendina, vaid ka õuedes või siseruumides. Ei püütud uusehitisi vanale arhitektuurile vastandada, vaid neid just visuaalselt siduda. Postmodernismi ideoloogia soosis kõikjal kohaliku omapära austamist ja ehitusliku konteksti arvestamist. See andis hoogu arhitektuuripärandi hooldamisele ja muinsuskaitsele. Sama tüüpi postmodernismi levis ka kujutavas kunstis. Mitmed kunstnikud, eriti Itaalias, hakkasid maalima klassitsistlikke või selle lähedasi pilte.
Postmodernismi tekke põhjused. Ilmselt oli üheks põhjuseks tüdimus labastunud funktsionalistlikust arhitektuurist ja rahulolematus kunstiga, mis enam teoseid ei loonud. Lisaks kunstisisestele põhjustele tuleb arvestada aga ka laiemaid, ühiskondlikke põhjusi.
Teist tüüpi postmodernism. Rühm USA kunstiteadlasi kritiseeris modernismi, aga ka sellist postmodernismi, mis püüab mineviku taastada.
Linnamaastikud olid täis ehitatud betoonist ja klaasist elamise ja töötamise „masinaid”. Kuid pikkamööda väsiti sellisest keskkonda organiseerimise viivist ning tajuti universaalsusele ja ratsionnalistlikule ühetähenduslikusele rajatud arhitektuuriutoopia läbikukkumist.