Hinduistlik filosoofia (0)

Hinduistlik filosoofia
Laura Hirvoja
11K
Veedad
Hinduistlik filosoofia, vanim järjepidav India mõttetraditsioon, ulatub tagasi vahemikus 900-400 eKr kirjutatud pühade tekstide- upanišadideni. Upanišadid on üks neljast veeda liigist. Veedadeks nimetati hindude kanoonilisi pühasid tekste, mis on kirjutatud sanskriti keeles iidsetel aegadel tarkade-nägijate poolt. Veeda tuleneb sõnatüvest vid, mis tähendab 'teadmist'. Veedades asub hinduismi vaimne allikas ning need on hinduismi suurimateks religioosseteks autoriteetideks. Teised 3 liiki on: vanimad veedad, braahmanad ja aaranjakad. Upanišadid on vanimates veedades ja braahmanates olevate mõtete kommentaarid ja arendused. Peamised on neli teemat: sisemine ohverdamine, atman (sarnane hingele või isikule), brahman (ebaisikuline jumalik olend ) ja monistlik teoloogia (võrdsustab atmani ja kogu kosmose koos brahmaniga- kõik on brahman). Upanišadides leidub esimest korda teooria karma ja mokša kohta.
Ümbersündide õpetus
Paljud hindud usuvad lõputute ümbersündide ahela ehk sansaara olemasolu. Mitmes India usundis on põhieesmärgiks viia see ringkäik lõpuni. Pilt maailmast kui kohast, kus igavene hing pidevalt ümber sünnib, on indialaste kujutlustes olnud valdav üle kolme aastatuhande.
Karma on ümbersündide õpetuse keskne mõiste. See on uskumus , et inimeste teod määravad ära tema ühiskondliku seisundi selles elus ja uuesti sündimise järgmisse ellu. Igal teol on oma vältimatu tagajärg. Hea mõttega luuakse ingel , halva mõttega kurat. Halva teo või mõtte tagajärjed mõjuvad lõpptulemusena alati rohkem inimesele, kes nad toime pani, kui sellele, keda taheti kahjustada. Head teod põhjustavad hea karma, mis toob õnne praeguses elus ja hea ümbersünni järgmisesse. Halvad teod põhjustavad halva karma, mis viib palju vähem soositud ümbersünnini. Uuestisünd on selleks, et oma karmat täiustada.
Siinkohal kirjutaks ühe lõigu hindude ühest eeposest ''Mahābhāratast'': ''Nii nagu inimene viskab minema kantud rõivad ja paneb selga uued, viskab kehastunud hing minema ärakasutatud keha ja võtab uue. Teda ei haava relvad, teda ei põleta tuli. Teda ei tee märjaks vesi, teda ei kuivata tuuled. Hing on alati ühesugune: avaldamatu, tajumatu, paigalolev.''
Karma on lahutamatu dharmast ja sansaarast. Dharma võib tähendada nii ühiskondlikku korda kui ka kosmilist korda, kuid samahästi võib see osutada üksikisiku käitumisele ja hoiakutele. Dharma juhatab hindusid mitmete vooruste juurde, nende hulgas kaastunne , andestamine, heategevus , tarkus, õigus. Lihtsamail tasandil tähendab see inimeste religioosseid ja ühiskondlikke kohustusi, mida ta peab täitma vastavalt oma seisundile ja elujärgule. Näiteks õpetab "Bhagavadgita'', üks ''Mahābhārata'' osast, et parem on täita oma kohustusi kehvalt, kui teise kohustusi hästi.
Mokša ehk ülima vabanemise, inimeksistensti eesmärgi saavutamine tähendab vabaneda täielikult sansaarast ehk ümbersündide ahelast , seega rahulolematusest, kannatusest ja surmast, aga ka rõõmudest ja mõnudest, mis eluga kaasas käivad.
Joogad
Vaimse täiuse saavutamiseks on kolm suuremat teed (margat ehk joogat): džnjaana (teadmine, arusaam, tarkus), karma (tegu) ja bhakti (ekstaatiline pühendumine). Mõned hindud arvavad , et igaüks neist kolmest teest nõuab täielikku keskendumist ja see on vabanemise jaoks piisav. Ometigi õpetavad paljud tänapäeva õpetajad ja gurud joogade sünteesi ja väidavad, et need kolm teed on omavahel seotud ning vabastavat teadmist võib leida kõigi kolme kaudu.
Džnjaanajooga vabastab karmast ja ümbersündidest ning haigustest , vanadusest ja surmast. See viib teadmatusest vabanemiseni ja brahmani realiseerumiseni. Tarkuse poole püüdlemine tähendab vaikimisi religioosset praktikat- meditatsiooni, puhastumist ja eelkõige pühade tekstide uurimist . Upanišadide õpetuse järgi on inimesed vaimus sarnased brahmaniga. Kui inimesed seda taipavad, siis nad võivad saada mingite koolkondade järgi ''elu vältel vabanenuks''.
Karmajooga võimaldab tavalistel inimestel anda oma igapäevaelule vaimset tähendust. Karmajooga seostub paljude jaoks '' Bhagavadgita'' õpetusega: tegu võib olla vahend enda paremaks muutmiseks, juhul kui inimesed täidavad oma kohustusi isetult ja tegutsevad ilma selle eest paremat sotsiaalset seisundit või tasu ihkamata. Gandhi andis karmajoogale uue tähenduse, samastades selle ühiskondliku panuse ja võitlusega. Ta leidis ''Bhagavadgitas'' autoriteetse aluse oma vägivallatuse filosoofiale ja Briti impeeriumile rahumeelselt vastuhakkamise ideele.
Bhaktijoogat iseloomustab jumala ja pühendunu vaheline tugev isiklik suhe. Isetu jumalaarmastus hävitab eelneva karma ja tulemuseks on intiimne, õnnetoov ja armastav ühtsus jumalaga. Jumalast joobunud pühakuid kujutatakse kui inimesi, kes on süüvinud õndsasse pühendumisse. Tänapäeval järgivad paljud hõivatud hindud bhakti teed. Nende vaimne distsipliin võib olla erinev, kuid laias laastus iseloomustab seda isetu jumalateenimine ja armastav pühendumine.
On veel väiksemaid vorme joogadest. Üks on näiteks hathajooga, mida paljud inimesed teavadki jooga all. See kujutab endast füüsiliste harjutuste süsteemi, mis taotleb tervist. Nende harjutuste abil on päris paljud inimesed paranenud haigustest.
Peale hathajooga on veel radza- ja mantrajooga. Radzajooga kasutab rafineeritud psühholoogilisi harjutusi ja see on kohane üksnes neile, kel tugev tahe ja kes on valmis ületama oma vaimse arengu nimel päris tõsiseid raskusi. Mantrajoogas on põhiliseks töö loitsudega. Neid ei saa tõlkida. Öeldakse, et nende helivibratsioonid kutsuvad esile ümbruses soovitud muutusi. Tuntuim mantra on Om.
Neli sihti
Hinduism pakub inimesele nelja sihti, mis kokkuvõttes tagavad usutavasti vaimse ja ühiskondliku harmoonia . Need sihid on: artha (maine jõukus ja edu), kama (iha, nauding ), dharma (voorus, moraal ) ja mokša (vaimne vabanemine ). Need kõik on õiged sihid, kui nende poole püüelda isetult ja kui need on dharmaga kooskõlas. Mõned hindud arvavad, et kõik need sihid on omavahel tihedalt seotud, kuid mitte ükski neist pole esmatähtis. Teised arvavad, et sihtide hierarhia tipus on mokša. Hoolimata erinevatest arusaamadest, tunnustab nelja sihi süsteem vaikimisi inimese tegutsemisajendite ja soovide keerukust.
Brahman
Hinduistlikus filosoofias ei ole universumil algust ega lõppu. Universum sündis brahmanist (ülim, jumalik olemise alus) ja suubub lõpuks brahmanisse tagasi, et ringkäiku korrata . Aeg ise kulgeb mööda tsüklilist teed ja kõik olemasolev kulgeb samuti tsükliliselt. Nii järgneb elule surm, mis saab aluseks uue elu sünnile. Looduse ringkäiku vaadates näeme kõikjal surma ja taassünni tsükleid. Mikrokosmilise tasandi tsüklid- elud , aastaajad ja põlvkonnad- on tihedas seoses makrokosmilise tasandi suurte ajastute yuga'dega, kosmose loomise ja lagunemisega ning aja endagagi. Käesoleva tsükli sündmused mõjutavad järgnevat tsüklite sündmusi. Igaühe tegudel ja valikutel on paratamatult mõju tervele universumile.
Religioon
Hinduismi filosoofia peamine eesmärk on müstilise reaalsuse tajumine ja kuna see tegevus on loomult religioosne, siis on siin side filosoofia ja religiooni vahel eriti tugev. Hinduismi ei saa pidada filosoofiaks ega ka kindlalt piiritletud religiooniks. Pigem on see väga laiahaardeline sotsiaal-religioosne kompleks , mis koosneb lugematutest sektidest, kultustest ja filosoofilistest süsteemidest ning nendega põimuvatest mitmesugustest rituaalidest, tseremooniatest ja vaimsetest distsipliinidest. Selle taustal toimub lugematu jumalate, jumalannade kummardamine .
Kaks tähtsamat jumalat, keda hinduistid kummardavad on Šiva ja Višnu. Višnut on enamasti seostatud kosmose ja selles oleva korra säilitamisega. Seetõttu seostub ta kuningavõimuga ja dharma alalhoidmisega. Tema enim kummardatavad kehastused on Rama ja Krišna. Šivat kujutatakse nii pulstunud juustega ja tuhaga määrdunud kehaga , krematsioonipaigas mediteerivate joogide kuningana kui ka taevaliku armastajana. Tal on kaks poega: elevandipeaga jumal Ganeša ning Skanda ehk Murugan. Šiva isikustab tõelisuse ülimat loomust ja sellesse kätketud vastandlikkust- elu ja surma, loovat ja hävitavat, asketismi ja erootilisust- suhteid, millel põhineb kogu elu. Kosmilise tantsijana on Šiva loomingu ja hävingu jumal, kes oma tantsuga hoiab ülal universumi lõputut rütmi.
Jumalannade kummardamine on hinduismi kõige eripärasemaid vorme, mis ulatub tagasi esiajaloolisse aega. Šakti (jõud, võim, vägi) on termin, mida kasutades viidatakse ükskõik millise jumala väele. See on ka liikumapanev energia, mida kehastavad jumalannad . Teine tõlgendus on, et Šakti on Jumalik Ema. Jumalannat kummardatakse ühtaegu kui Ülimat Olendit ning kui Šiva abikaasat. Hinduismis on suur hulk jumalannasid. Kõiki jumalannasid võib käsitada kui iseseisvaid jumalusi või kui jumalanna erinevaid avaldumisvorme. Üks avaldumisvorm on Durga. Legend räägib, et kosmost ründas piison -deemon, kellest ükski jumal, kaasaarvatud Višnu ei saanud jagu, kuna deemonil oli nõidus peal, et ükski mees ega jumal ei saa teda ohustada. Jumalad vabastavad oma šaktid. Seitse šakti tõusevad taevasse ja muutuvad üheks jumalannaks Durgaks, kellest saab võitmatu, kartmatu sõjajumalanna, kes teeb deemonile otsa peale.
Avataarad on jumala ümberkehastused. Need sekkuvad aeg-ajalt maapealsesse ellu, et võidelda kurjusega ja tagada universumi toimimine kooskõlas dharmaga. Armastatumad on Višnu avataarad Rama ja Krišna.
Brahma
Kuigi kummardatakse paljusid jumalikke olendeid ja jumalate kujusid, usuvad paljud hindud, et on üks jumal Brahma. Brahma on kõige looja. Ühes upanišaadis on öeldud: ''Brahma on elu. Brahma on rõõm. Brahma on tühjus... Rõõm on tõesti sama mis tühjus. Tühjus on tõesti sama, mis rõõm.'' Siin mõeldakse tühjuse all mitte kõledat mitteolemist vaid tühjust, millel on piiritu loomingu-potentsiaal. Brahma on ülim reaalsus . See reaalsus on ühendav üldmõiste, misa annab hinduismile põhiliselt monistliku iseloomu. Brahmanit on mõistetud ka kui ''kõige hinge''.
Hindu mütoloogia põhiline korduv teema on maailma loomine ennastohverdava Jumala poolt. See tähendab, Jumal toob ennast ohvriks, muutudes ise maailmaks , mis lõpuks muutub jälle Jumalaks . Seda jumalikku loovat aktiivsust nimetatakse lila 'ks. Lila müüdil on tugev maagiline hõng. Brahma on suur maag , kes muudab end maailmaks ja sooritab oma vägitöö ''maagilise loova jõuga''. Viimast kutsuti maya'ks, kuid see sõna on aegade jooksul muutnud oma tähendust. See tähendas lõpuks psühholoogilist seisundit. Niikaua , kui me ei näe Brahma ühtsust ja ajame seda segi lila lugematute vormidega, oleme maya lummuses. Me vaatame kujundeid ja struktuure ja arvame, et need on looduse reaalsused selle asemel, et ära tabada- nad on meie mõõtvate ja kategoriseerivate meelte mõisted. Maya ongi illusioon, mis me arvame olevat reaalsuse. Tuleb ära tabada, et kõik on Brahma. Ja see kogemus ongi mokša.
Hinduismis on kõike kõrgintellektuaalsest filosoofiast kuni rahvamassides harrastavate lapselikult naiivsete rituaalideni. Esindatud on kõikmõeldavad eneseteostuse teed ülimalt rangest askeesist tantrismini, milles valgustatust otsitakse meelelise armastuse kogemustes ja milles tõustakse Jumala või Jumalanna tasemele . Hindu jumalannasid pole kunagi kujutatud vagade neitsitena vaid oivaliste iludustena meelelistes embustes. Kogu selle juures tuleb silmas pidada üht: meelterõõmud võivad midagi vaimses mõttes väärtuslikku anda ainult siis, kui nende külge ei klammerduta, kui neid võetakse energiaallikana.
Meditatsioon
Üks suuri kingitusi, mida India, hinduismi sünnimaa, on kogu inimkonna vaimsele traditsioonile teinud, on meditatsioon. Meditatsioonitehnikaid on erinevad. Ühes püütakse mõistus vabastada kõikidest mõtetest, kuulata vaikust ja vaadata valget seina. Teine variant on püüda luua kujutluspilte jumalustest.
Kokkuvõtvalt
Hinduistliku filosoofia põhiküsimuseks on ikka ''Kes me oleme?''. Puudutatakse teemasid nagu olemine, teadmine, moraal, jumal ja isegi ilu. Kogu hinduistlik mõtteviis toetub kolmele põhialusele: aja tsükliline kulgemine, mikro - ja makrokosmose vaheline seos ja põhjuslikkuse printsiip.
Kasutatud kirjandus:
''Maailma Usundid'' Christopher Partridge
''Nii õpetas Gunnar Aarma '' Ingvar Luhaäär
''Mida paljud ei tea: müstika ja maagia'' Gunnar Aarma
2012