Hinduism (1)

HINDUISM
Ajalooline tagapõhi
Hinduism on Indias levinud usund , üks suurtest India päritoluga usunditest budismi,
džainismi ja sikhismi kõrval. Selle juured ulatuvad umbes 2500
aastat eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Kirjutiste põhjal tehti kindlaks, et selle kultuuri
rajasid umbes 3000 aastat eKr Indiasse tulnud draviidid, kes austasid samu jumalusi kui
tänapäeva hindudki.
Pooldajad "Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Tänapäeval nimetatakse nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks Hinduismi tunnistajaid . Hinduismil on maailmas umbes 600 miljonit pooldajat, Indias on umbes 80% protsenti elanikkonnast hinduistid.
Jumal, jumalad ja jumalannad
Hindud võivad olla polüteistid, monoteistid või monostid. On olemas ka ateistlikke hindusid. Paljud hindud usuvad, et on olemas üks jumal Brahma, kes võib avalduda mitmel kujul. Jumal võib ilmuda näiteks kui imik , sober, kuningas, ema või armuke . Jumal võib avalduda mehe või naise kujul või üldse mitte võtta inimese kuju ning seetõttu võib kummardada kas vormitut või vormiga jumalat, ta võib avalduda ikoonides ja kujudes. Mõnikord moodustavad jumalad kolmainsuse ehk Trimurti: Brahma (looja), Višnu (säilitaja) ja Šiva (hävitaja). (pilt 1)
Karma
Õpetuse põhiline punkt on õpetus hingede rändamisest ehk reinkarnatsioonist.
Karma on ümbersündide õpetuse keskne mõiste. See on uskumus , et inimese teod määravad tema ühiskondliku seisundi selles elus ja uuesti sündimise järgmisse ellu. Igal teol on oma tagajärg. Head teod põhjustavad hea karma, mis toob õnne selles elus ja hea ümbersünni; halvad teod põhjustavad halva karma: võidakse sündida inimesena, kes on ühiskondlikus hierarhias madalamal positsioonil, või loomana või isegi õnnetu hingena, kes kannatab kohutavate piinade käes põrgus.
Hindude jaoks on surm võimalus saavutada paremat kehastumist.
Pühad tekstid
Hindude pühasid tekste nimetatakse veedadeks. Veedasid on nelja liiki: vanimad veedad , braahmanad, aaranjakad ja upanišandid. Vanimad veedad on varaseimad teada olevad hinduistlikud teosed, mis sisaldavad jumalustele pühendatud hümne. Braahmanad kirjeldavad ohvririitusi ja seletavad rituaalide tähendust. Aaranjakad analüüsivad ja tõlgendavad tulerituaali, kus tõmmatakse parallel rituaali ja kosmose vahel. Upašandid on vanimates veedades ja braahmanates olevate mõtete kommentaarid ja arendused.
Kõik pühad tekstid on kirjutatud sanskriti keeles.
Hilisemaid üleskirjutusi ei peeta ilmutusteks, vaid pühade meeste kirjapanekuks.
Sellesse rühma kuuluvad suured eeposed „Ramajana” ja India rahvuseepos „ Mahabharata ”,
mis on kujunenud aastatel 400 eKr- 400 pKr. „Mahabharatasse” kuulub iseseisva osana India
usulise kirjanduse kuulsaim teos „Bhagavadgita” (jumalate laul).
Hinduismi kultus
Hinduistide jumalateenistus on väga individuaalne – see toimub kodus, looduses või templis.
Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab.
Hinduistlik kunst
Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis usu põhimõtteid. India kunsti saab mõista vaid hinduismi tundmise põhjal.
Templite arhitektuur , skulptuurid, maalikunst , muusika ja lavakunst teenivad kõik
koos kultust ja kasutavad usuliste legendide ainestikku.
. pilt 1 – „Tantsukuningas” Šiva. Teda ümbritsev leekide oreool sümboliseerib loomise, hävingu ja taassünni tsüklilisust.
Koostaja: Julia Malõševa