Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Hiireviu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
hiireviu, viud, lindu, emaslind, isaslind, linnul, okstega, hiiri, kalamaja, carmen, suurkivi, silvia, luts, karvasjalg, ronga, tumepruun, täpid, laiad, siruulatus, kollased, nokk, sulestik, samasugune, hallid, teatada, komme, koku, muneb, tooma, lahkuma, poegade, röövlind, jahib, edale, mutte, konni, jälgides, kõrvu, kuulmine, paigallind, oktoobrismenüüs vaid harvaesinev hõrgutis - talvel ju kanu õues ei kohta. Nagu eelnevalt sai juba mainitud, on kanakull looduskaitse all. Kanakull Liiginimi eesti Kanakull keeles Liiginimi Accipiter gentilis (L.) ladina keeles Rahvapärasid Kanaröövel, tiirutaja, kanakatk, päriskull nimesid Kehamõõtmed Umbes ronga suurune, kehapikkus keskmiselt 50...60 cm, tiivapikkus 30...38 cm. Kehamass 700...1500 g, emaslind on isasest tunduvalt suurem. Levik Levinud on Euraasia ja Põhja-Ameerika metsades ja avamaastikes. Ka Madagaskaril. Eestis ühtlaselt levinud harilik haudelind. Arvukus Praegu arvatakse Eesti pesitsevat 500...1000 paari kanakulle. Elupaik ja -viis Eelistab suuremaid metsi, eriti kuuse-segametsi, ka avamaal. Ränne Meie kanakullid harilikult talveks soojematele aladele ei rända.
Haudumine kestab · Eluiga. Keskmiselt 7 aastat, pikim teadaolev 19-25 päeva. Hauvad mõlemad vanemad. eluiga on 21 aastat. Pojad lennuvõimestuvad 5-8 nädala · Toidulaud.Pealmiselt Õhuputukad. vanuselt, poegade eest hoolitsevad · Arvukus. Eestis pesitseb 70.000 - 150.000 lindu. mõlemad vanemad. · Vaenlased. Röövlinnud, kes on piisavalt kiired piiritaja püüdmiseks.Pesitsemise ajal ka kassid. · Segamini võib ajada.Lennul räästapääsukesega ja suitsupääsukesega, kuid erinevalt piiritajast on mõlemad valge · Eluviis. Piiritaja pesitseb peamiselt linnades ja asulates, Pesa rajab ta puuõõnsustesse, pesakastidesse, räästa- ja katusealustesse tühemikesse. Rükkirääk · Kus võib kohata
......................................................................... 5 Merikotkas (Haliaetus albicilla)...................................................................................................... 6 Kaljukotkas (Aquila chrysatos).................................................................................................... 6 Kanakull (Accipiter gentilis)........................................................................................................... 6 Hiireviu (Buteo buteo).................................................................................................................... 7 Kodukakk (Strix aluco) ................................................................................................................. 7 Loorkakk (Tyto alba Brehm).......................................................................................................... 7 Kokkuvõte...........................................................................
Hiireviu Levik : Hiireviu on levinud Euraasia metsa ja metsastepivööndis ning Vahemeremaadel ja mõnedel Atlandi ookeani idaosa saartel ja Lõuna-Himaalajas. Eestis on hiireviu kõikjal levinud tavaline haudelind. Toitumine: Saaki varitseb õhus käratult tiireldes või kuskil kõrgemal kohal vaikselt varitsedes. Toitub valdavalt hiirtest, mügridest, värvulistest, noortest kanalistest ja partidest. Ründab ka kodukanu, eriti kui need veel noored on. Pesitsemine: Pesapuuks valib enamasti kuuse või männi,
......................4 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................................7 KASUTATUD MATERJALID............................................................................................................8 2 SISSEJUHATUS Käesoleva uurimistöö eesmärk on anda lühike ülevaade röövlinnust hiireviu. 3 HIIREVIU VÄLIMUS Hiireviu on hallvaresest suurem,tumepruun kull.Ta pikkus on 46-57 cm, tiibade sirulaius 100-120 cm ja kaal 0,6-1,2 kg. Emaslind on märksa suurem kui isaslind. Lindude suurus sõltub ka nende elupaigast. Kõhupool on heledam seljapoolest, seal on pruune ja heledaid sulgi enamvähem võrdselt.Hiireviu
Liigid, keda peaks tundma: 1Teder Tetrao tetrix Teder on priske kodukana suurune hästi väljaarenenud välise sugulise erisusega kanaline. Tedrekukk on must, tema saba on lüürakujuline ja kulmudel on tal lai näsa, mis on eriti kevadel eredalt värvunud. Isaslind on ka emaslinnust suurem. Tedrekana põhivärvuseks on ookerpruun, saba nõrga väljalõikega. Poegade sulestik sarnaneb emaslinnu omaga. Tedre nokk on must ja varbad tumepruunid. Isaslind kaalub keskmiselt 1,5 ja emaslind 1 kilogrammi. Mänguplatsil on tetredel igal linnul vastavalt oma võimetele kindel koht. Kõige "paremad" kuked on alati mänguplatsi keskel ja "nigelamad" äärtel. Tedrekanad eelistavad keskel paiknevaid kukki. Pesitsema hakkavad tedred aprilli teisel poolel. Pesa paikneb maapinnal, see koosneb valdavalt heinast ja samblast ja sinna muneb emaslind aprilli lõpul 8...9 kreemikat tumepruunide täppidega muna. Kui esimene kurn juhtub hävima, muneb kana järgmise, kuid väiksema kurna
· Musttihane · Rohevint · Vesipapp · Ööbik · Urvalind · Pöialpoiss · Nurmkana 2 Header and footer ; nimi Leevike Leevike on varblasest suurem, musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevike on levinud kogu Euraasias. Eestis on ta tavaline, kuid ta levik on hajus. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses. Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale
Samuti on teda kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind, keda Eestis võib kohata aastaringi. See vilgas linnuke on levinud peaaegu kogu Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Eestis on levinud ta üle kogu maa. Eelkõige võib teda kohata inimasulate ümbruses, looduslikes- ja kultuurpuistutes. Sobiva pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivatesse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jms. Maailmast on teada juhtum kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohukõrsi, lehti ja sammalt. Pesalohk padjandatakse paksult karvade ja sulgedega. Aprillis muneb emaslind 6...12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel
ilma läiketa. Emaslinnu nokk on pruunikasmust, sulestik on seljalt tumepruun ja kõhualune on laiguline. Maapinnal kulgeb ta hüpates või kiiresti joostes, tihti peatub ja ajab saba püsti. Tegutseb põõsastes ja maas. Lend on musträstal madal ja lühike. Erutuse korral lendab lõikava kisaga varju. Linnades on ta julge. Mängul, territooriumi kaitsmisel ja paaride moodustamisel esineb musträstal palju rituaalseid käitumisviise. Mängu ajal jookseb isaslind lauldes ümber emaslinnu kuni jäävad mõlemad vastastikku seisma püstiaetud sabaga ja avatud nokaga. Kui emaslind kükitab, järgneb paaritumine. Pereelu. Musträstas on monogaamne lind. Paaride moodustumise järel hakkab emaslind pesa ehitama. Pesa asub maapinnast 1,6 m kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud
venida kuni 12 päevani. Pesa ehitatakse väga hoolikalt, kõigest kättesaadavast. (R.Ling, 1980). Pesitsusajad on aprillis ja juunis, aga rasvatihase laulu võib kuulda alates jaanuarist. Rasvatihase laul kõlab kui sitsikleit-sitsikleit või tindipott-tindipott, aga rasvatihasel on mitmeid reputaare, mis kõlavad meeldivalt ja malbelt (H.Relve, 2001). Pessa munetakse 9-15 muna. Munad on valged, veidi läikivad ja punakaspruuni täpilised. Neid haub ainult emaslind ja isaslind toob emaslinnule harva süüa. Seejärel, kui pojad kooruvad, toidab linde ainult isaslind, emaslind soojendab neid ja see kestab 3-5 päeva. Poegade toitmiseks tehakse umbes 400 toitelendu ja pojad on peres 19-21 päeva (H.Relve, 2001). Rasvatihase vanematele on pesitsusaeg üks raskemaid aegu. (L.Jonsson, 1992). Alguses söövad pojad ainult ämblikke ja liblikaröövikuid, alles siis hakatakse sööma muid selgrootuid ja putukaid. Kui poegade peres viibimis aeg hakkab lõppema,
Samuti on kalakotkas kõige osavama ja kiirema lennuga oma sugulaste seas. Kirjeldus Kalakotkas on eripärase välimusega, kuid Eesti kotkastest väikseim. Alumine pool on hele, tiivanukid on tumedad, pea on kirju ja lennupilt meenutab kajaka oma. Selline kirjeldus aitab teda eristada teistest kotkastest ka ilma optikata. Tiibade siruulatus on 145-160cm. Emalind võib kaaluda kuni 2kg ja isalind umbes 1,5kg. Saagi jälgimiseks kasutab ta paigallendu, mis on sarnane hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga. Häälitsuseks on tal kõrgetooniline kiuksumine, mida sageli kasutab pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Eranditult toitub kaladest. Kalapüügil on eeliseks saledam keha, mis annab ka võimalusi osavust nõudvateks tegudeks. Tihti peale saagi kinnipüüdmist ei saa kalakotkas kindel olla, kas see saak ka temale jääb, kuna tihti on merikotkas spetsialiseerunud kalakotkalt saaki ära võtma
punarinna eest, soor olenemata. Punarinna uudishimulikus ja lapselik välimus on kindlasti selle linnu populaarsuse peamisi põhjusi. Tore vaadata, kui väike lind keksib võpsikust välja ja vaatav inimesi oma säravete silmadega. Teiseks tuntuse põhjuseks on kindlasti tema vulisev ja trillerdav laul. Punarind Pesa: Punarind ehitab oma pesa maapinnale kännujuurte vahele. Pesa koosneb lehtedest, samblast, kõrtest ja juureniitidest. Emaslind muneb aprillis-mais 6-7 kallaks valget laigulist muna. Pesitsemine: Punarind pesitseb kogu Eestis rikkaliku alustaimestikuga metsades, puisniitudel, parkides ja aedades. Kokku võib pesitsejaid olla 700 000- 1 200 000 paari. Ta saabub oma pesitsuskohtadesse kevadel varakult, umbes märtsi keskpaigast alates, aprilli alguses on ta juba kõikjal päris tavaline. Sügisene läbiränne algab augustis lõpus ja venib novembrini välja. Pehmematel talvedel jääb kuni 100 lindu meile paigale.
Väänkael: Eestis on üldlevinud. Arvukus on kuskil 10 kuni 20 tuhat paari. Tavaliselt tegutseb maapinnal, puutüvel liikuda ei saa. On väheliikuv. Talvitub Põhja- Aafrikas. Eestisse saabub aprilli lõpul või mai algul. Lahkub septembri keskel. Peamiselt toitub sipelgatest ja nende nukkudest, harvem aga lehetäidest, rohutirtsudest ja teistest putukatest. On agresiivsed linnud, leidnud õige pesa tõrjuvad teised linnud sealt välja. Pesa rajavad emas- ja isaslind koos. Pessa haub emaslind 6 kuni 12 muna. Munasid haub 11 päeva. Hävitavad salukuklasi. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Laanepüü: Eestis mandril kõikjal levinud. Hiiu- ja Saaremaal üksikutes kohtades. Eestis on üldlevinud ja arvukas haudelind. Nende arvukus on langenud karmide talvede tõttu. Praegu Eestis 20 kuni 30 tuhat paari. Tegutseb nii maapinnal kui ka puudel. Talve veedab lepa- ja kasepuistutes. Sööb nii taimset kui ka loomset toitu. Suvel toitub rohttaimede
veebiallikaid. Valisin antud teema, sellepärast, et mulle meeldivad väga Eesti metsalinnud. Metsvint on nendest kõige kaunima häälega ning metsvindist tahaksin ma ka kõige rohkem teada saada. 3 1. Metsvindi üldiseloomustus 1.1 Välimus Metsvint on mõõtudelt varblasest natuke väiksem. Metsvindi keha on umbes 15 cm pikk ja kaalub 19-26 grammi. Tema ühe tiiva pikkus on 8,3-9,2cm, tiibade siruulatus, aga umbes 26 cm. Isaslind on sulestiku järgi kergesti äratuntav. Isaslinnu rind ja põsed on punakaspruunikad, selg pruunikashall ja pea sinakashall, tiival on valge triip. Ainus vahe isaslinnu ja emaslinnu värvuse vahel on see, et emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum. Linnu pea on pruun, kõht helepruun ja tema tiiva peal on valge triip. Mõlema nokk on musta värvusega, lühike, kooniline ja kõver. Metsvindi võib segi ajada põhjavindiga, kellel on
Sobiva elupaiga valib välja isalind. Pesa asuvad ehitama mõlemad vanemad koos. Pesa ehitatakse tavaliselt sobivasse puuõõnsustesse või pesakasti. Ära ei põlata ka kuldnoka pesakaste, rähni pesakoopaid ning isegi postkaste, õõnsaid aiaposte jmt. Maailmast on teada juhtum, kus pesa ehitati isegi kaamelikoljusse. Ehitusmaterjalina kasutavad tihased rohu- kõrsi, lehti ja sammalt. Pesaloht padjandatakse paksult karvade ja sulgedega. Aprillis muneb emaslind 6.....12 valget, hajusate roostepruunide täppidega muna. Seejärel asub emaslind mune hauduma, isaslind toob talle ainult harva toitu. Nädala pärast, kui pojad on munast koorunud, asuvad mõlemad vanalinnud neid usinalt toitma. Pojad jäävad pessa vähem kui kuuks ajaks. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihast loetakse üldiselt rahumeelseks linnuks
............................................................10 1.8. Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ)...........................................................................................10 1.9. Linnuklubid.........................................................................................................................10 1.10. Kuidas tuleb vaadelda?......................................................................................................11 1.11. Kuidas määrata lindu?........................................................................................................11 2. LINNUVAATLUS. PRAKTILINE OSA....................................................................................13 2.1. Vaatlusaeg ja –koht..............................................................................................................13 2.2. Linnuvaatlus erinevatel kellaaegadel...................................................................................14
Suitsupääsuke Liiginimi eesti keeles: Suitsupääsuke Liiginimi ladina keeles: Hirundo rustica Rahvapäraseid nimesid: Harkhänd, harkpääsuke, harkpäästlane, majasõber, õnnelind, Jeesuse lind, jumala kanake, kodu-, küla-, hoone-, laka-, pööningu-, katuse-, lauda-, hobu-, suigu-, vilu-, külma-, soojapääsuke, siidikeralooja. Suitsupääsuke kaalub umbes 20 grammi ja ta kehapikkus on 17,5 23 cm. Ta elab Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Suitsupääsuke on Eestis tavaline inimkaasleja. Neid elab 100-200 tuhat paari, kahjuks on nende arvukus viimaste aastakümnetaga vähenenud. Elupaik ja Eluviis Looduslikes tingimustes elab ta kohtades, mis on seotud koobastega: mäestikujõgede orgude kaljukaldail. Viimasel ajal on suitsupääsuke levinud asulates, elades peamiselt hoonetes. Linnadesse nad enamasti ei tule. Nad ründavad vaenlasi ähvardavate sööstudega ja hirmutavad rapsides. Ma
Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega
Mängulende saadab kilkamine. Kõrgel taevas teeb isalind korduvaid võltsründeid emase suunas, see aga põikleb kõrvale, kiiresti küllili pöörates. Hiljem võib isane esineda üksigi, lennates korrapäratute tiivalöökidega ja keerates end küljelt küljele, näitamaks oma valkjaid tiivaaluseid. Pärast pulmalende lendavad mõlemad linnud koos munema Tuuletallaja muneb oma 4-6 valkjat, pruunilaigulist muna mais või juunis. Mõlemad linnud hauvad, kuid peamiselt siiski emaslind. Isaslind veedab suurema osa oma ajast söötvale kaasale toiduandameid tuues, mille hiljem emaslind ka poegade vahel jagab. Haudumine kestab 28-33 päeva. Tuuletallaja pojad sünnivad valges udusulestikus. Emane soojendab oma poegi esimesed 8 päeva või isegi kauem. Pojad karjuvad toitmise ajal kirri, kirri ja hädaohu puhul hoiatavad vanalinnud kikikikikiki. Pojad saavad lennuvõimelisteks 25- 27 päeva pärast, kuid püsivad veel paar nädalat pesa ümbruses. Poegi toidetakse
Aasta linnud 2015- viud 1. Hiireviu on umbes ronga suurune üldtoonilt pruun röövlind. 2. Hiireviud võib Eestis kohata praktiliselt kõikjal. 3. Hiireviu on Eestis kaitsealune liik 4. Hiireviu on Eesti üks põhiliemaid röövlinde ja väga oluline hiirte arvukuse piiraja. Ronk Hiireviu Taliviu 1.Taliviu ehk karvasjalg-viu on Eesti üks küllaltki tavaline talikülaline. 2. Samamoodi nagu Hiireviu, on ka taliviu looduskaitsealune liik. 3. Ka taliviu on ronga suurune. 4. Taliviu on üsna sarnane hiireviuga ainult ta kõhualune on valkjas ja heledam. Herilaseviu 1
MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 kg. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakas-oranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad tumedad kontrastsed laigud (samamoodi heleda alapoolega kalakotkal ja hiireviu heledal vormil on tiivanukkidel hästi märgatavad tumedad laigud). Üsna pikal sabal on 34 tumedat vööti, tiivad on laiad ja paindlikud. Toitumine Madukotka põhitoiduks on roomajad Eestis enamasti rästikud ja arusisalikud. Saaki jahib ta avamaastiku lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes. Pesitsemine Erinevalt teistest meie kotkastest ei pesitse madukotkas tavaliselt mitu aastat ühes pesas
emaslinnu oma. Isasel on pea ja ülakael hundsulestikus sinakasrohelised. Emane sinikael-part on pruunikat värvi. emaslind on isasest natuke väiksem. Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel. Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Nad saabuvad juba varakevadel. Seetõttu hüütakse neid märtspartideks. Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale. Tavaliselt ehitatakse pesa varjatud kohta maapinnale, kuid mõnikord ka kõrgemale, näiteks endisesse vaesepessa. Munema hakkab emaslind aprillis. Pesalt lahkudes katab emaslind munad udusulgedega. Need udusuled langevad emaslinnu rinnalt välja munemise ja haudumise perioodil. Haub emaslind. isaslind hülgab emase ja lendab sulgima. Pojad hülgavad pesa 12...16 tundi pärast koorumist. Siis oskavad nad juba maapinnal liikuda ning vees ujuda ja sukelduda
teerajalt toitu paari sammu kauguselt mööduvast inimesest. Metsvindi kiiretempoline laul on lühike, mida rahvas on ilmekalt edasi andnud lausega "siit siit siit siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk". Rändlinnuna saabub metsvint meile märtsi lõpul või aprilli algul. Varem saabuvad isaslinnud hõivavad omale territooriumi, mille piirid tähistatakse ära valju laulu saatel. Emaslinnu esmakordsel ilmumisel isaslinnu poolt hõivatud territooriumile võtab isaslind ta algul vastu agressiivse hoiakuga. Vahekord muutub aga kiiresti usaldavamaks ja isaslinnu rünnakud mänglevamaks. Pesa hakkavad metsvindid ehitama umbes kuu aega pärast kohale jõudmist. Pesa asukoha valib ja ehitab ainult emaslind. Isaslind saadab teda sageli, enamasti aga on pidevalt tegevuses territooriumi valvamise ja kaitsmisega. Üsna sageli jätab emaslind pesa ehitamise pooleli ja alustab mõne meetri kaugusel uue pesa ehitamist
[1] Elutseb põõsaste ja puudega kaetud järskude kallastega jõgede, ojade, järvede ja kraavide läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. [1] Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt
oliivrohelised kuni hallikasroosad. Miks on looduskaitse all? Toitumiskohtades ja pesitsusajal häirimist peetakse must-toonekure eduka pesitsemise põhiliseks ohuks. Metsade järjest intensiivsem kasutus sunnib paljusid linde oma pesa maha jätma. Laialdaste metsatööde tõttu on must-toonekurgedel väga raske leida sobiva vanuse ja suurusega puid, mis nende pesa raskusele vastu peaksid. Pesa võib kaaluda üle tonni ja sellist raskust suudavad kanda vaid väga tugevate okstega puud nagu tamm ja vanad männid. Eestis on must-toonekure pesa ümber pesitsusajal 250 meetrise raadiusega keelutsoon. Puude langetamine sellel alal on keelatud. Arvukus: Maailmas arvatakse kokku elavat 11 000– 15 000 paari must-toonekurgi ja neist suurem osa on elukoha leidnud Euroopas. Praegu pesitseb Eestis umbes 100 must-toonekure haudepaari, kuid pesitsus pole sedavõrd tulemuslik, et taastaks endise arvukuse. Elupaik Elupaigaks on must-toonekurel vanad
Pea ja kaela külgedel kulgeb nokast alates taevassinine tumedate tähnidega triip. Nokk on must, jalad lihakarva punased. Eestis on levinud kohati Lõuna-, Kagu- ja Põhja-Eestis. Mujal maailmas on ta laialt levinud Euraasia mandril. Meile saabub märtsis või aprilli algul ja lahkub veekogude külmumise eel, osa jääb ka talvituma lahtiste vooluvete äärde. Jäälind Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikraabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt haruldane, on jäälind looduskaitse all.
keelde ka väga harilikuks saanud sõna "rääkima". Rukkirääk on rästast veidi suurem pruunides toonides lind. Suurema osa oma elust veedab ta maapinnal kõrges taimestikus vilja- ja ristikupõldudel, niisketel niitudel, põõsastunud luhtadel ja raiesmikel. Pesitsemise ajaks moodustub paar, muidu elab ja ka rändab lõunasse üksinda. Isaslinnu hääle eesmärgiks on emane kohale kutsuda (emane häält ei tee). Oma territooriumi kaitseb isaslind hoolega. Pesa kujutab endast kõrte ja samblaga ääristatud lohku. Selles tuleb ilmavalgele tavaliselt 9...10 poega, kes on mõne tunni pärast valmis ringi uitama ning kes peagi iseseisvuvad. Ilmselt esineb rukkiräägul kaks kurna aastas, sest munadega pesi võib leida suvi läbi. Hauduma asub tõenäoliselt emane üksi ja alles peale viimase muna munemist. Toit koosneb rukkiräägul nii taimsetest kui loomsetest osadest. Rände eel toimub tugev rasvumine
Keskmine metsasus 3 km raadiuses pesast on 74±16%, mis on tugevasti kõrgem Eesti keskmisest. 1990-ndate aastate teisel poolel asustamata jäänud pesapaigad paiknevad oluliselt väiksema metsasusega aladel kui püsivalt asustatud pesapaigad. Must-toonekured eelistavad inimtegevusest kaugel ja jõgede läheduses asuvaid puistuid ning väldivad pesitsemist metsaservas.(5) Kui vähegi võimalik, siis asub meie toonela saadik elama looduslikus seisus põlismetsa, kus kasvab suurte tugevate okstega puid pesa tarvis ning kuuski, mis varjaksid pesa nii päikese, tuule kui ka võõra pilgu eest. Erinevalt paljudest kullilistest ja teistest liikidest ehitab must-toonekurg pesa puistu servast kaugele. Seega võib talle saada suureks probleemiks metsade killustatus (6) Pesapuuks on Eestis kõige sagedamini mänd, haab, tamm ja kask. Võrreldes pesapuude liigijaotust pesitsuspuistute kooseisu ja Eesti metsade keskmise koosseisuga võib märgata, et
Vaenlased. Suitsupääsukese vaenlasteks on kindlasti kullilised (näiteks raudkull) ja inimasustusest tingituna ka kassid. Samas oskavad pääsukesed lähenevat kulli või hiilivat kassi märgates parajalt kisa teha ning tihti päästavad sellega nii ise endeid kui ka mõnegi teisest liigist linnu elu. Suitsupääsukesel on veel kaks paradoksaalset vaenlast. Esiteks suitsupääsukene ise. Nimelt võib käituda mõni üksikuks jäänud või lesestunud isaslind väga jõhkralt, valides välja mõne terve pesakonna ja loopides pojad ükshaaval pesast välja kindlasse surma. See ajab vanalinnud alati lahku ja mõrtsukas saab ise lahku läinud emaslinnuga paari heita. Seda juhtub ca 3 protsendil pesitsusjuhtudest. Teatud kombel on vaenlaseks ka ju inimene. Loomapidamine ja maaelu on kahjuks Eestis tunduvalt vähenenud ning selle tõttu ka suitsupääsukeste pesitsuskohad vähenevad. Pääsukesed üritavad kohaneda
Kui eemalt laulmine ei ole piisavalt mõjukas, siis tullakse maapinnal tiirutades esinema konkreetsele emaslinnule. Sealjuures ajab isane suled puhevile ja tõstes saba ning sirutades pead välja. (Peksar, 2014) Kõige tüüpilisem häälitsus hänilasel on siutsuv „vitsi“ või „pslie“. Laul on kutsehüüdude jada, mida esitatakse mängupoosis, rind puhevil (Jonsson, 1992) . Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel (Laurits, 2014) . Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Pesa tehakse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel sama pika perioodi vältel. Poegi toidavad mõlemad vanema, kuid emaslind näeb rohkem vaeva
Tutka peamisteks toiduobjektideks on selgrootud loomad, vahel harva ka taimeseemned .Tutka kevadisest saabumusest alates kuni juuni keskpaigani hulguvad isaslinnud ringi ja peavad kõrgematel kühmudel või kraavide kallastel omapäraseid võitlusmänge ja kaklusi, võtmata osa pesade ehitamisest ja paaritudes iga ettejuhtuva tutka emaslinnuga. Tutka pesa on kurvitsale iseloomulik maapinnalohk, mis on kõrtega vooderdatud ja mis paikneb enamasti tihedas rohus. Haub ja poegi kasvatab vaid emaslind. Pesas on maikuu teisel poolel 4 roheka- või pruunitaustalist tumepruunide laikudega muna. Haruldased pole tutka puhul ka pigmenteerumata helesinised munad. Järelkurni esineb kuni juuli alguseni. Kaklevatel isaslindudel hakkavad kuklasulestiku hundsuled 20. juuni paiku välja langema ja juuli alguses on enamik isaslinde juba ümber sulginud ja kaklemast lakanud. Samal ajal lennuvõimestuvad ka juba esimesed noored ja algab ka emaslindude sulgimine
pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune. Valge-toonekurg muneb 2...6 muna, haudumine kestab 30 päeva ning igas pesas kasvab üles keskmiselt 2...3 poega. Nii isas- kui emaslind hauvad mune ja tassivad poegadele toitu. Lasteraamatutest tuttavad pildid, kus kurg noka vahel konna kannab, ei vasta aga tõele: nimelt kannab toonekurg toitu pessa üksnes söögitorus (alla neelatult). Toitumine Sööb kahepaikseid, roomajaid, kalu, närilisi, ussikesi, aga ka maaspesitsevate lindude poegi. Kõnnib sageli põllul ja niidul töötavate masinate järel ning nopib üles vigastatud loomakesi. Veel pilte Muutke teksti laade Teine tase
karmi talve ja sügavat lund. Jahifaasan on kohastunud elama ka inimese poolt loodud maastikel. Birma faasan paikneb põhiliselt tamme-männimetsade ja kasegametsade raiesmikel, mis paiknevad mägistel aladel ja veekogude lähedal, kuid mitte kõrgemal kui 2500 meetrit merepinnast 3. Liigi kirjeldus, toitumine ja pesitsemine. Isaslinnu kõrgus on kuni 90 cm ja kaal on vahemikus 975 - 1080 grammi, emaslinnul kõrgus kuni 60 cm ja kaal vahemikus 650 – 850 grammi. Emaslind kasutab enda varjamiseks ümbrusega kokkusulavat sulestikku, kuid isaslind on väga kirju sulestikuga ja omab jalgadel teravaid kannuseid, mida kasutab võitlemiseks teiste isaslindudega oma pesitsemispiirkonna kaitsmisel. Lind toitub väga mitmekesiselt, põhiliselt puuviljadest, seemnetest, lehtedest, pungadest, juurtest ka putukatest ja ka väikestes roomajatest. Veebruari kuus faasanite talvised karjad hajuvad pesitsuspiirkodadesse. Isaslind valib
annaabi.ee 
