Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Harilik vaher". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
vaher, vahtra, juur, õied, pikaninapuu, vahtras, lehtpuu, vars, punakaspruun, kattub, 25cm, osadel, emakas, kobarates, putuktolmleja, jaguvili, alguseni, sammaljuurestik, külgjuured, saarega, puurindes, niisket, parketi, vineeri, mööbli, viljandimaal, jämedaimHARILIK VAHER 2018 KASVUKOHT Harilik vaher kasvab Kesk- ja Ida-Euroopas, Türgi põhjarannikul, Taga-Kaukaasias ja Kaspia mere lõunarannikul Eestis tavaline ega kuulu kaitstavate liikide hulka vahtra perekonda kuulub ligi 200 liiki: Euroopas kasvab umbes 30 vaher kasvab leht- ja segametsades ning parkides koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes vaher on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus on metsistunud Euroopas ei moodusta vaher puhaspuistut, küll aga võib seda teha Põhja- Ameerikas KASVUKOHT Harilik vaher on üks väheseid Euroopast toodud liike, mis suudab elama asuda Põhja-Ameerika ürgmetsa ja seal kohalikud liigid välja tõrjuda Põhja-Ameerikas kasvavad kohalikud rohttaimed ja umbrohud hariliku vahtra all halvasti Eestis ei ole vaher nii konkurentsivõimeline vaher kasvab esimestel eluaastatel kiiresti, aga siis kasv aeglustub vaher ei suuda kasvada metsa kõrgeimaks puuks
Acer platanoides Rahvapäraselt kutsutakse vaherit veel: läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras. Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher. Vaher on levinud puu nii linnaparkides kui ka vanade mõisate ümbruses. Paljud on kindlast kevadel seisatanud ja tema kaunist õisi täis rüüd imetlenud. Siis kostub ülevalt puuladvast vaikset kohinat ja kõikjal on mesilaste sumisemine – on tunne, nagu oleks sattunud muinasjutumaale. Kuid ega puu ilu hiljemgi kuhugi kao. Sügisel võib teda pidada vahest kõige ilusamaks puuks. Siis on meie harilik
6. Kasvunõuded: külmakindlus sõltub teisendist - külmakindlatest külmahelladeni. Eelistab viljakaid muldi. Nooruses poolvarjutaluv, hiljem valgusenõudlik. Juurestik plastiline, kuid küllaltki pindmine. Eluiga kuni 400 aastat. 7. Kasutus: põhiliselt puidu saamiseks. Hariliku ebatsuuga puit on kergesti töödeldav, ilusa tekstuuriga, horisontaalsete ja vertikaalsete vaigukäikudega, maltspuit on kollakasvalge tooniga, lülipuit on punakaspruun kuni oranzikaspunane. Puitu kasutatakse saematerjalina, majapalkide, postide, vaiade, aedade, väikemajade, raudtee liiprite ja tselluloosi valmistamiseks, silla- ja veealustes konstruktsioonides, kaevanduste toestamiseks, mööblitööstuses ja vineeritööstuses ning küttepuiduna. Peale selle kasvatatakse harilikku ebatsuugat jõulupuude saamiseks, kasutatakse haljastuses ja mäenõlvade kaitseks erosiooni vastu, eelkõige peale metsapõlenguid Euroopa Lehis (larix decidua) LH: 1
Vili punane, munajas. Söödav ja magusamaitseline. Seeme, okkad ja puit mürgine. Puit punakas, väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puitu kasutatakse mööbli ja vibude valmistamiseks. Kasutatakse haljastuses. 22. Perekond kukerpuu Perekonnas heitlehised või igihaljad ühekojalised põõsad, harvem puud. Lehed saagja servaga või terveservalised vahelduvad lihtlehed, kimpudena lühivõrsel, millel ühe- või mitmeharulised astlad. Kollased, nektaririkkad õied kobarjates rippuvates õisikutes. Marjad piklikud, ühe või mitme seemnega, punased või mustad ning mõnel liigil ka söödavad. Kollakas puit on raske, kõva, tihe ja hästi poleeritav. 450 liiki (harilik, thunbergi). Levinud peamiselt põhjapoolkeral. Puitu kasutatakse tisleri- ja nikerdustöödel. Koort ja juuri meditsiinis. Viljadest jooke, keediseid ja kompvekke. Paljud liigid tähtsad ilupõõsad haljastuses. 23. Perekond sõstar ja harilik ebajasmiin
Dendroloogia eksamiks: 1. Perekondad nulg ja kuusk Perekond Nulg (Ábies Mill.). Abies kreeka k. bios elu ja aei alati roheline. Nulud on igihaljad suured ühekojalised puud. Võra on koonusjas, oksad asetsevad männasjalt, ulatudes sageli maani. Tüve koor noores eas sile, tihti läätsekujuliste vaigumahutitega. Paljudel liikidel moodustub vanemas eas puude tüvele korp. Korp - puutüvedel esinev välimine surnud korkkoe kiht. Pungad on ümarad või munajad, mõnedel liikidel kaetud õhukese vaigukihiga. Okkad on lineaalsed (pikad, kitsad, paralleelsete servadega), allküljel varustatud valkjate õhulõheribadega. Okkad asetsevad võrsel kamjalt (nagu kammipiid), võra ülaosas, kus on piisavalt valgust aga radiaalselt (ringikujuliselt). Okka ristlõikes on näha kaks vaigukäiku. Okkatipp enamasti terav või pügaldunud (sisselõikega), okas lame. Okkad vahetuvad järk-järgult umbes 10 aasta jooksul. Õitsevad mais, seemned valmivad sama-aasta sügisek
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast. Sobibki kõrgekasvuliseks pargipuuks suurtes parkides või haljasaladel. Künnapuu (Ulmus laevis Pall.) [läävis] 25-35 m kõrgune elliptilise võraga, teravnurga all ülessuunatud okstega suur puu kasvab meil looduslikult hajusalt ja väikesearvuliselt üle Eesti lehtpuu enamusega puistutes. Üldareaal Euroopast kuni Uuraliteni, kasvades jõgede ja ojade lammidel. Tüve koor hallikaspruun, õhukeste plaatidena. Võrsed peened, pruunid, karvased või paljad. Pungad tumepruuni- ja kollakaspruunikirjute soomustega, lehepungad teravkoonilised, õiepungad munajad, suuremad. Lehelaba alusel tugevasti ebasümmeetriline, leht tavaliselt pehmekarvane, sügisvärvus kollane kuni pronksjas, kuni 12 cm pikk. Vili 1-1,5 cm läbimõõdus, serv ripsmeliselt karvane
pikemad · Paljundatakse seemneist, pistikuist ja ka pookimise teel · Puit on kerge, pehme, lõhnav ja vaiguta. Vanadelt puudelt saadud puit on mädanemiskindel 17. Harilik elupuu (Thuja occidentalis) ja hiigelelupuu (Thuja plicata) Thuja occidentalis - Kodumaa Põhja-Ameerika idaosa, kus kasvab jõgede kallastel ja soostuvatel aladel. Kõrgus 15...20 m. Võra koonusjas-munajas kuni kitsassilinderjas. Noortel tüvedel koor õhuke, sile, punakaspruun, vanematel tüvedel on koor aga pikuti lõhenenud. Latv püstine. Eesti suurimad puud kasvavad kalmistutel ja mõisaparkides · Okkad soomusekujulised, võrsed koos soomustega 0,3...0,4 cm laiad, pealt tumerohelised, alt hele- või kollakasrohelised, ilma valkjate laikudeta. Keskmine soomus külgmistest laiem, tipud ligihoiduvad, soomuse keskel suur ümmargune õlinääre, mis sisaldab tugevasti lõhnavat õli. Talvel muutuvad soomused pruunikaks.
Chamaecyparis ebaküpress kiuliselt ketendav. Lehed asuvad lamedatel läbimõõduga; puitunud juunini, käbid valmivad võrsetel vastakuti, on soomusjad ja soomused,. samal sügisel. õlinäärmega. Igihaljad põõsad ja madalad puud. Koor on punakaspruun ja plaatjas. Õhukese koorega puul on rohkesti uinupungi. Enamik puudest Isaskäbid moodustuvad kahe-, harvem ühekojalised. Võra on tihe, lai, sügisel, on varrelised, Tolmlevad veebruaris/ Perekond või munajas, laimunajas, pikad, tugevad kerajad peakesed 6-14
• juurdekasv väheneb vee defitsiidi (põua) tingimustes • juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse (liigniiskuse) korral Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes jaotat puittaimi: hügrofüüdid- kasvavad märgaladel, liigniisketel kasvukohtadel (mänd, sookask, sanglepp) mesofüüdid- kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigniiskust ega kestvat põuda. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk) kserofüüdid- on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal (harilik mänd, kadakas) Pindmine äravool- sademete vee või lumesulavee ära voolamine mööda maapinda. Mets vähendab pindmist vee äravoolu ja see on tingitud järgm põhjustest: • kuna metsa võrastik peab kinni osa sademetest, siis maapinnale jõudev vee hulk võib olla oluliselt väiksem, kui metsata alal
a. C. nootkatensis (2. aastal), seemned kahe lennutiivaga. Perekonnas 7 liiki, kolm neis on pärit Põhja-Ameerikast, neli on pärit Aasiast (Jaapan, Hiina, Taivan). Mägi-ebaküpress (Chamaecyparis pisífera [Siebold et Zucc.] Endl.) Pisifera herneid kandev; viide ümaratele hernesarnastele käbidele. Võib kasvada kuni 35 m kõrguseks ja kuni 2 m tüveläbimõõduga puuks, mäestike ülemises osas ka põõsakujulisena. Tüve koor punakaspruun, kasv looklev, laikoonusjas. Eestis on kasvatatud kultuuris päris pikka aega, Areaal: Mägi-ebaküpressi kodumaaks on Jaapan, kasvades mägedes 500...2000 m kõrgusel koos teiste okaspuudega põhiliselt Honshu saarel. Võrsed: tugevad, helepruunid, ümarad. Pungad: tipmiste soomustega varjatud, pole üldse näha. Okkad: pealt helerohelised, keskmised soomused pikliku õlinäärmega, alt keskmised soomused kahe valkja laiguga, külgsoomused ühe valkja laiguga. Soomused on väikesed ja
.........................................................................................................................81 Paljundamine.............................................................................................................................. 81 Tagasilõikamine..........................................................................................................................82 6 GINNALA VAHER....................................................................................................................... 83 Kirjeldus..................................................................................................................................... 83 Kasvutingimused ja kasutamine.................................................................................................84 Hooldus- ja tagasilõikamine...............................................................
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk, harvemini võivad viljakates salumetsades teise rinde moodustada ka pärn, vaher, jalakalised). II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25- 75%) I rinde kõrgusest. Minimaalne teise rinde puude kõrgus on 4m. Tavaline kaherindeline puistu on näit. arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad kuused. Järelkasv – so
rühmadesse: I - vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust 35- 500 C ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi. harilik mänd, harilik kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg. II - keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -350 C: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu. III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni - 250 C: har. jugapuu, har. robiinia, valgepöök, har. pöök. IV - väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -150 C: ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu, küpressid. 15. Vee tähtsus puittaimedele. Sademete negatiivne mõju puittaimedele. Tooge näiteid.
...........................................................19 Picea abies ................................................................................................................................ 20 Kuusk ...............................................................................................................................20 Acer ginnala Maxim ................................................................................................................. 21 Ginnala vaher .......................................................................................................................... 21 Pinus mugo ............................................................................................................................... 23 Mägimänd ........................................................................................................................23
..........................................................................................9 4.4. Pihlakas (Sorbus)..........................................................................................................10 4.5. Harilik sarapuu (Corylus avellana)...............................................................................12 4.6. Toominga (Prunus padus).............................................................................................12 4.7. Harilik vaher (Acer platanoides)..................................................................................13 4.8. Mets-õunapuu (Malus sylvestris).................................................................................13 5. Pärismaised puud-põõsad ravimiks..............................................................................14 5.1. Arukask (Betula pendlita)............................................................................................14 5.2
Puhtpuistuid esineb harva. Eestis on vähelevinud, bonittet on II. Keskmine juurdekasv aastas on 4 tm/ha/a. Noored puud taluvad varju, vana on valgusnõudlikud. Kasvab lodus ja paepealsetel muldadel. On tormikindel liik. Max vanus 150-250 a. Puit on rõngassõõneline ja lülipuiduga. Puitu kasut siseviimistlusel ja mööbli valmistamiseks, laialdaselt ka pargipuuna. Harilik pärn kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor on oores eas sile ja tumehall. Lehed 4-6 cm pikad. Õitseb juulis, õied on kollakasvalged ja meerohked. Viljadeks pähklikesed. Vanus 300-400 a. Kasvab huumusrikkastel liivsavimuldadel ja saviliivmuldadel. Talub põuda ja on hästi varjutaluv. Puit on kerge ja valge. Kasut tisleritöödeks ja mööbliks. Kasvab koos teiste laialeheliste lehtpuudega. Harilik vaher soodsates tingimustes kuni 30 m kõrge. Võra on tihe ja laimunajas. Lehed on suured, 5-15 cm. Õitseb mais, õied on kahesugulised ja meerikkad. Vanus 150- 200 a. Kasvab niisketel muldadel
PUITTAIME LIIGID Iseseisev töö Al Le 7 etteantud liiki Mikrobioota Microbiota decussata AREAAL Vladivostoki lähedal, Sihhote-Alini mäestikus SUURUS Laius 2-5 meetrit, kõrgus 20-50 cm. VÕRA Madal, laiuv võra moodustab üksteise peal asetsevate okste tiheda kihistu, mis säilitab juurte piirkonnas hästi niiskust. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile, hallikaspruun, vanas eas punakaspruun, pikuti lõhenev. LEHED (OKKAD) 2-4mm pikkused pehmed, lamedad ning soomusjad. Puhkedes on erkrohelised, sügiseks värvuvad pronksjaiks. ÕIED, VILJAD Üheseemnelised kuivad käbid. Emaskäbi pikkus on 3–4 mm ja läbimõõt alla 3 mm. Isaskäbid on umbes 3–5 mm pikad ja 2 mm läbimõõdus. Tiivata seeme on u 2 mm pikkune. KASVU- Eelistab täisvalgust kuid saab hakkama ka poolvarjus. Mullastik peab olema viljakas ja
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
Esimestel aastatel sirgub haava latv igal aastal tavaliselt tervelt meetri jagu.(kiirekasvuliseim puu Eesti metsades). Haava eluiga on alla 100 aasta. Suured haavad on enamasti juba seest mädad, seda põhjustavad paljud seeneliigid. Haavakoor on teistest puukoortest toitvam. Halli tooniga haavad nakatuvad seenhaigustesse kergemini, kui roheka koorega haavad(elujõulisemad tänu klorofülli rohkusele). Haavalehed värisevad, kuna lehelaba kuju on ümar ja vars pikk. Haavast valmistati vanasti haabjaid (paat). Vanasti vooliti haavast lusikaid, kulpe (toidunõusid). Praegu hindab haaba paberitööstus (töötlemiseks kulub vähem kemikaale). Parim tikkude valmistamiseks, kuna puit ei ole rabe. Haavast valmistatakse saunalavasid(ei aja välja vaiku, istumisel ei tundu kuum ega konarlik. Vanad haavad rikastavad metsas elustikku (on elutähtsates sidemetes kümnete linnuliikidega). 2. Jalakas (Ulmus)
lähedalt. Puistus alumised oksad kuivavad ruttu, kuid laasuvad halvasti. Oksad asetsevad tavaliselt horisontaalselt, tüve alumises osas ja vanematel puudel on nad rippuvad. Tüve koor Page 4 of 14 Tallinna Ehituskool Foto 2 Umbes 200-aastaste puude tüved Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall[6], sile. Umbes 35–40-aastastel puudel tüve alaosas koor lõheneb ja tekib plaatjas korp, mis veelgi vanematel (ligikaudu 100- aastastel) puudel hakkab kestendama[5]. Paksu korbaga puid esineb väga harva ning õhukese koore tõttu saavad kuused hooldusraietel sageli koore- ja tüvevigastusi. Samuti vigastavad koortpõdrad, kes toituvad rohkesti 20–40-aastaste kuuskede koorest.[4] Esineb ka haruldasi tüvevorme. Näiteks on Põlva
Kui puu kasvab ebaühtlase reljeefiga aladel (kallaktel, nõlvadel) või domineerivate tuultemõjupiirkondades, on puu pideva ühesuunalise koormuse all ja tulemuseks on muutused puidu raku ehituses. Moodustub ränipuit (tingituna survepingest) ja tõmbepuit (tingitud tõmbepingest). _____________________________A. Roos______________________________ 10 ______________________Materjaliõpetus I kursus_______________________ Joonis 23. Räni-ja tõmbepuidu tekkimine okas-ja lehtpuu puidus Sellist laadi kasvamise tulemusena, kompenseerides tüvele langevat ebaühtlast koormust, hakkab puu tootma teistsuguse ehitusega rakke. Samasugune protsess toimub ka okste juurdekasvul. Oksa kinnituskohas mõjutab oksa mass tüve jõuga, mille tasakaalustamiseks moodustatakse kinnituskohal spetsiaalse struktuuriga rakke. Okaspuu puidus tekib puidumass kõverusepoolsesse külge ning sellist puitu nimetatakse ränipuiduks. Ränipuit on tumedam, vaigu- ja ligniinirikkam ning kõvem
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Tammedel toituvad ka paljud putukaliigid. Kui tammede lehtedel hakkavad silma ligi 1 cm läbimõõduga kerajad moodustised, siis on tegemist pahaga, millesse on peitunud hambapähklivaablase vastne. Tamme lehtedesse järavad vahel suuri auke aga tammemähkuri röövikud. 5 Paljuneb põhiliselt tõrudest. Sattunud headesse idanemistingimustesse, võivad tõrud hakata idanema juba selsamal sügisel. Kuid sügisel moodustub vaid ainult juur, mis tungib mulda. Lindudest on tammetõrude peamine levitaja pasknäär, kes tahtmatult hoolitseb tamme järelkasvu eest. Pasknäär on hakisuurune pruunikat tooni lind, kena sinimustvalge tiivaservaga. Ta kogub tammetõrusid endale talvevarudeks. Kui jälgida sügisel mõnda pasknääri lendamas, võib ta noka vahel alatihti tammetõru näha. Lind neelab tamme juures kümmekond tõru järjestikku söögitorusse, võtab viimase noka vahele ja lendab eemale
isehõrenemine, kasvuklassid. 3. lehtede, okaste pinnast suuremate, külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni Metsa moodustavad puud, mis kuuluvad ühte liiki valitsevate puude kõrgem produktsioon on tingitud -35 0 C: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, ja on ühevanuselised, kasvavad erinevalt. nende suuremast lehtede, okaste massist (pinnast). har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. Erinevused ilmnevad puude kõrguses, tüve 4. fotosünteesi kestusest mida kauem jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu. diameetris, võra suuruses, tüve kujus ja vormis, fotosüntees kestab, seda rohkem orgaanilist ainet III - soojanõudlikud, e. mõõdukalt okste asetuses ja suuruses. Erinevused puude vahel produtseeritakse. külmakindlad liigid, taluvad temp
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
jpg Tüvi on üldjuhul sirge ning selle läbimõõt on vanadel puudel tavaliselt kuni 1 m, Karpaatides ja Alpides kuni 1,52,0 (2,4) m. Kasv kestab kuni kõrge eani ja seetõttu on ka vanade puude latv terav. Koonusjas võra algab valgusküllases kasvukohas maapinna lähedalt. Puistus alumised oksad kuivavad ruttu, kuid laasuvad halvasti. Oksad asetsevad tavaliselt horisontaalselt, tüve alumises osas ja vanematel puudel on nad rippuvad. 1.1.2Tüve koor Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Umbes 3540-aastastel puudel tüve alaosas koor lõheneb ja tekib plaatjas korp, mis veelgi vanematel (ligikaudu 100-aastastel) puudel hakkab kestendama. Paksu korbaga puid esineb väga harva ning õhukese koore tõttu saavad kuused hooldusraietel sageli koore- ja tüvevigastusi. Samuti vigastavad koort põdrad, kes toituvad rohkesti 2040-aastaste kuuskede koorest. Esineb ka haruldasi tüvevorme. Näiteks on Põlva lähistel Kiidjärvel leitud nn
© Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 5 tingimustesse, teisalt nimetatakse naturalisatsiooniks ka võõrliikide aklimatisatsiooni kõrgeimat astet. PUUDE- ja PÕÕSALIIKIDE RÜHMITAMINE Puittaimedeks nimetatakse mitmeaastaseid puitunud maapealse ja maa- aluse osaga taimi. Varre kuju ja arengu iseloomu järgi jaotatakse puittaimed: a) puud, b) põõsad, c) liaanid. Puudel on hästi väljakujunenud vars (tüvi), mis paljudel liikidel saavutab suured mõõtmed. Puud on harilikult pikemaealised kui põõsad ja nende iga ulatub sajast kuni mitmetuhande aastani. Põõsad on suhteliselt väikesemõõdulised ja moodustavad juba maapinnalt mitu peaaegu ühetugevust tüvekest ning on üldiselt lühemaealisemad kui puud, nende iga ulatub mõnekümnest kuni 70100 aastani, harvem üle selle. Põõsastest eristatakse sageli omaette rühmana kääbuspõõsad ehk puhmad,
Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem Ehitus
· Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: · klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; · säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; · veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); · õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). · Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. · Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. · Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem · Ehitus
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
annaabi.ee 
