Harald Riipalu Katti Tsirkova 9.Klass Narva Eesti Gümnaasium Sisukord · Elulugu · Haridus · Elukutse ja töökohad · Elukohad · Ühiskondlik /rahvuslik tegevus · Tunnustused · Mis on Rüütlirist? · Pildid · Teoseid Harald Riipalust. Elulugu · Harald Riipalu sündis 13.02.1912 Venemaal Peterburis.Alguses oli tema perekonnanimeks Reibach kuid juba aastal 1938 eestistas ta selle Riipaluks. Haridus · Alustas kooliteed Ruskavere Algkoolis(Eesti) · Hiljem läks õppima H.Treffneri Gümnaasiumisse(Tartu,Eesti)ja lõpetas õppimise aastal 1932 · Siis läks ta õppima Eesti Vabariigi Sõjakooli(1933 1934)
01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni VolhoviNovgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja
populaarne. Kuna see allus Waffen-SS-ile nähti selles poliitilist väeosa. Selles nähti allumist võõrale ideoloogiale ja arvati, et see on vaid Saksamaa Euroopa vallutamise plaanidele kaasa aitamine. Saks valitsus arvas aga samal ajal, et Wermachtis võisid teenida ainult saksa kodakonsust omavad kodanikud. Selle tõttu arvatigi eestlased ja kõik teised mittesakslased 4 Relva-SS koosseisu. Eesti Leegioni koosseisus olid Narwa pataljon, Piirikaitserügemendid, Idapataljon, Politseipataljon ja 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad. Leegioni väljaõpe ja Narwa pataljon* Esimesed vabatahtlikud mehed, kes olid astunud Leegioni rivistusse saadeti kõik väikese Poola linna Debica lähedal asuvasse Heidelaagrisse. Seal toimus meeste koolitamine mis kestis kuus kuud. Esimesena saabusid mehed Pihkvast ja grupp Baltisakslasi Kiievist. Esimesed mehed Tallinnast väljusid 6. oktoobril 1942. aastal. Peale seda hakkas iga nädal
Auvere lahing ja Narva vallutamine Auvere lahing ehk lahing Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Põhiosalised olid Punaarmee ja Sakslased, kuid sõjas võitlseid ka Eesti üksused. Kõik Narva piirkonnas paiknenud üksused olid omamoodi avatud kotis, mille suu laiuseks vahemaa mereni Auvere juures. Selles nägi Punaarmee kavalat plaani otsustades nad nö ‘’kotisuust’’ sisse piirata, hävitada üksused ja vallutada Narva. Sakslaste ja Punaarmee eelolukord 1944. aasta suveks oli sakslaste ja nende liitlaste olukord muutumas enamikul rinnetel katastroofiliseks. 10. juunil algas Leningradi rinde pealetung Karjala kannasel, 23. juunil alanud 1. Balti rinde suurpealetungi käigus purustati saksa armeedegrupp pea täielikult ja 29
vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor Aleksandr Ksenofontov, diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja J. Kurõshev. See sõdis 4. juulist 22. augustini Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva ja Staraja Russa piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle, sealhulgas ka Paul Maitla ja Harald Riipalu. 1941. a lõpus saadeti nad ja ka teised eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi (Maitla oli vangilaagris 16. juulist - 7. novembrini, Riipalu oli vangis 1941. aasta lõpust ning vabanes 1942. aasta alguses). Paljud mehed (k.a. Riipalu ja Maitla) astusid Saksa sõjaväe kaitsepataljonidesse. Punaarmeesse alles jäänud eestlased toodi septembris 1941 Looderindelt ära kui mitteusaldusväärsed ja saadeti Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülema 1. järgu
08. veebruaril 1944 toodi Neveli rindelt ära ja suunati Narva rindele 20. Eesti Diviis. Ka major A.Rebase ja Soodeni pataljonid palusid end viia Novgorodi lähistelt samuti Narva rindele, kus pidasid verist võitlust sakslased, mobiliseeritute pataljonid Viljandist, Pärnust, Tartust, krahv Strachvitzi soomusüksused, norralaste, taanlaste, flaamlaste, valloonide, rootslaste ja soomlaste väeüksused. 11. veebruari hommikul jõudsid Neveli alt läbi Läti Valga linna major Harald Riipalu pataljoni mehed. Samal päeval alustas 2. löögiarmee uut ulatuslikku pealetungi. Selleks ajaks oli Narva jõe paremale kaldale toodud 3000 suurtükki ja miinipildujat, millest saadeti lääne poole üle 50 vagunitäie mürske ja miine. Loodi Krivasoo sillapea. Samal päeval alustati uut pealetungi ka Narvast põhja pool. Hõivati Vepsküla ja liiguti Siivertsi suunas. 14. Veebruari hommikul 1944 maabusid Merikülas 516 Nõukogude võitlejat major Stepan
teenida Wehrmachi-is. Loodi mitmeid piirikaitse rügemendid. 80 000 meest oli Saksa mundris. Augustis tuli rügement Eestisse ja osales mitmel pool kaitselahingutes ( eriti vahvalt Emajõe ääres) 4-meest on pälvinud maailma ühe auväärsema ordeni Alfons Rebane,-Harald Riipalu, Paul Maitla,Harald Nugiseks. Alfons Rebane sündis 1908.a. 1942 määrati ta 658. Idapataljoni ülemaks.1944.a jaanuar osales Volhovi-Novgorodi piirkonnas.Nende lahingute eest sai ta autasu esimese eestlasena ( Raudristi Rüütlirüstiga). Sai saksamaal Augsburgis 8.03.1976 kopsuvähi. 1948-1949.a teenisid eestlased USA-vägedes.Valvasid Nürnbergi vanglat.Aitasid hoida käigus Berliini õhusildu.Kokku moodustasid üheksa kompaniid, kus käisid läbi 5000 eestlast. UUS ALGUS! Relvajõudude taastamine 17 .veebruar 1991 .a 3. september 1991.a ülemnõukogu otsusega võeti vastu kaitseväe kohustus. 31. oktoober algas KV-peastaabi loomine.Väeosad 18.03.1992 Kalev ja KUP, ÜJP
ümber kolm kaitsevööndit . Lisaks välisuurtükiväele kasutati merekindluste ja sadamas seisvate sõjalaevade suurtükke. Kõik kokku oli kaitsjail 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki . Sakslased eraldasid Tallinna vallutamiseks kolmediviisilise XLII korpuse (kindralleitnant vabahärra Raitz von Frentz ). 20.-25.augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse . Venelased kaotasid 7500 meest . 28.augustil 1941 tungis esimesena Tallinna Saksa 505 . rügemendi III pataljon , mille ülem oberstleitnant Gottfried Weber sai selle eest esimesena Eesti lahingutes rüütliristi . Tallinnas võeti vangi 11.500 venelast , saagiks üle 90 soomusmasina , ligi 300 suurtükki ja miinipildujat. Venelased põgenesid Tallinnast laevadel Leningradi suunas , kuid sattusid Juminda nina juures miinitõkkele . Algas ajaloo suurimaid konvoilahinguid, kus sakslased uputasid 200 teele läinud laevast umbes 60 kokku 16.000 inimesega . Saksa
rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist. Julgestusüksuste formeerimine oli pandud kohalike komandantide peale
kätte maksta vene kommunistide kuritegudele. Eestlasi kasutati esmalt Saksa politsei- ja idapataljonides. Waffen SS – sõja jätkudes 1942 hakkas Saksa väejuhatus eestlasi värbama ka Saksa eliitväeosadesse - SS-Vabatahtlike hulka, kes paistsid kohe silma lahingutes Saksa ida-rindel (Ukrainas, Valgevenes) Eestlased võitlesid II maailmasõjas erinevate riikide relvajõududes: © Siimo Lopsik 2014 5 1. Saksa armees:Eesti Leegion- Pataljon Narva (võitles Ukrainas), 20. Eesti SS diviis. 2. Nõukogude armees: võitles u. 30 000 eestlast (mobiliseeritud, juulis 1941) Nimetati 8. Eesti laskurkorpuseks (võitles Velikie Luki ja Kuramaa lahingutes) 3. Soome armees: Sinna läksid need kes ei soovinud Saksa vägedes võidelda – Jalaväerügement (JR) 200 nn. Soomepoisid (u. 3300 meest) Eesti II vabadussõda 1944 1944. Alguses murdis punaarmee läbi Saksa rinde põhjas – Leningradi blokaadi lõpp.
Narva Eesti Gümnaasium Referaat Alfons Rebane Õpetaja: Kapten Tint Õpilane: Marek Armulik Narva 2010 Sissejuhatus Alfons Vilhelm Robert Rebane (24. juuni) 1908 Valga 8. märts 1976 Augsburg, Saksamaa) oli Eesti ohvitser. Teise maailmasõja ajal oli ta mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem. Rebane osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni. Rebane alustas oma sõjaväelist teenistuskäiku 1920ndatel ja sai ohvitseriks aastal 1929. Pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Rebane sai tuntuks Idarindel Eesti Pataljon 658 ülemana. Sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel välja murda 13
algul koondati 23 eestlast Soome kaugluuresse. Mehi õpetati välja pikkadeks luurekäikudeks sügavale vaenlase tagalasse. Ainult eestlastest koosnev 13-meheline luuresalk 4 hukkus ülesannet täites 1942. a. septembris-oktoobris Arhangelsk-Vologda raudtee piirkonnas. 1943.a. kevadel ja varem Soomes olnud mehed koondati Karjala maakitsusel võitlevasse 47. jalaväerügemendi ( JR 47 ) III ( Vallila ) pataljoni, mille ülemaks oli Soome marssali Mannerheimi õepoeg major Claes Gripenberg. Pataljon oli vaheldumisi väljaõppel rindetaguses Jalkala laagris ning rindeteenistuses Rajajoel raudtee lõigul. Nemad panid aluse soomepoiste ideoloogiale, võtsid kasutusele moto: "SOOME VABADUSE JA EESTI AU EEST". 1943. a. sügisel Soome põgenenutest astus u. 400 meest Soome Merejõudude teenistusse, kus said väljaõpet ja teenisid mitmetel sõjalaevadel, moodustades 10 % Soome laevastiku isikkoosseisust.
märgi näiteks Eesti sõduritele, kes Teises maailmasõjas võitlesid mis tahes rinnetel ja mis tahes pooltel. Raamat tõestab ära selle, kuidas eelnimetatud sõjamees oli vaieldamatult karismaatiline, jumalast sündinud juht, keda austati iseenesestmõistetatavusega. Mees, kellele oli lubatud palju seda, mis teiste juures saanuks avaliku hukkamõistu osaliseks, kes pigistas silmad kinni asjade puhul, kus Lammio-taoline ohvitser Väinö Linna ,,Tundmatust Sõdurist" võinuks end surnuks rääkida, tema aga vaid muigas. Marjor Rebase ( nii on ta kõige tuntum ) sõna oli täitmiseks ja seda teadsid kõik. Kui Rebaselt küsiti, kus oli tema kõige suurem lahinguedu ja -saavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi! Kõige parem on vast teadmine, eriti sõja ajal, et meie maal on mehi, kes on valmis ja
jaanuaril kindralmajoriks. Pärast Vabadussõja lõppu ülendati ta 21. märtsil 1920 esimene eesti vabariigi kindralina kindralleitnandiks. Samal päeval otsustas Eesti valitsus sõjavägede ülemjuhataja ametikoha kaotada ning J. Laidoneri seekordne kõrge ametipost lõppeski keskööst vastu 27. märtsi. vabadussõja teenete eest sai ta Eesti riigi poolt Vabadusristi kaks kõrgeimat järku I/1 ja III/1, rahalise autasu ja Viimsi mõisa südame ( sai faktiliselt kätte 23. aprillist 1923 ) tallinna lähedal koos 190 hektari maaga. Vabadussõja võitlusega kaasnenud ning ka hiljem jätkunud koostöö paljude riikide relvajõududega tõi laidonerile kaas hulga välismaiseid aumärke: - Läti Karutapja ordeni III, II ja I järgu; - Soome Valge Roosi suurristi; - Rootsi Kuningliku Mõõgaordu suurristi; - Leedu Vytautas Suure ordeni; - Belgia Sõjaristi
suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid. Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest. Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised: · Kapten Karl Talpaku pataljon, Otepää · Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla · Kolonel Henn-Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti. Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolsevike väljaajamisel Eestist. Eesti metsavendlust 1941. aastal ja ka hiljem tuleb käsitleda kui spontaanset rahvaliikumist, millel ei olnud keskset juhtimist ega ka mitte oma organisatsiooni
See ei osutunud väga populaarseks, sest eestlased olid sakslaste poliitikas pettunud. Eesti Omavalitsus kuulutas 1943. aasta märtsis välja sundvärbamise. Sama aasta lõpus kuulutati välja osaline sundmobilisatsioon. Kuigi rahvusvaheline õigus keelustas okupeeritud riigi kodanike mobliseerimise. Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv. Värvatud meestest moodustati 20. Eesti SS-diviis. 1943. aasta suvel saadeti leegioni esimene allüksus pataljon Narva rindele. Pataljon paistis võitlustes küll silma, kuid kandis ka ränki kaotusi. Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlastes pahameelt ja soovi kõrvale hoiduda. Selleks kasutati tõendeid, varjamist ja Eestist lahkumist. Populaarseks muutus põgenemine Soome. Soome armeega liitunud eestlaste soomepoiste juhiks sai Karl Talpak. 1944. aastal moodustati Soome armees eesti vabatahtlikest koosnev Jalaväerügement 200.
IV klassi ordeniga. Ta suri 16. detsemberil 2003 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. Viiendas peatükis räägiti Edmurd Rannikost. Edmund Ranniko on sündinud 6. novembril 1922 Harjumaal Kolga vallas Tsitre külas. Lõpetas Uri algkooli. Enne sõda oli kalur ja meremees. 1941 suvel hoidus kõrvale mobiliseerimisest Punaarmeesse. 1941-1942 töötas Saksa tolli ja piirivalve teenistuses. Astus vabatahtlikuna Eesti Leegioni, millega käis ta väljaõppel Poolas Debicas. Narva pataljoni koosseisus olles saadeti Ukraina rindele. 1943. aastal asutus vabatahtlikult Soome armeesse. Oktoobrist 1943 veebruarini 1944 oli rindel Rajajoel, märtsist juunini 1944 väljaõppel Järvenpääl sidekompaniis, tõrjelahingutes Viiburi lahel ja Vuoksil. 1944. aastal naasese Eestisse ja võitles Tartu rindel ning sai Pilka lahingus haavata. Ta evankueeriti Saksamaale transpordilaevaga ,,Moero," mille Vene lennuk õputorpeedoga uputas. Ta päästeti Saksa saatelaevale
1942. aasta augustis kuulutati Saksa võimude poolt välja Eesti leegioni asutamine ning hiljem mõnede aastakäikude meeste sundmobilisatsioon. Meestele pakuti valikut Saksa rindeväeosade ja tööteenistuse vahel rindevööndis või Saksamaal. Mobilisatsiooni tööteenistusse teostas Saksa tööamet, sest tööle võis panna ka okupeeritud maade elanikke. Loodavat Eesti leegioni lubati rakendada Eesti piiride kaitseks. Kuid leegionäridest moodustatud pataljon ,,Narva" saadeti 1943. aasta suvel rasketesse tõrjelahingutesse Izjumi linna lähedal. Pataljon paistis positiivselt silma oma võitlusvõime ja -tahte poolest, kandes ka ränki kaotusi. 1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeegrupi ,,Nord". Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud Saksa väeosasid jahtiv Punaarmee tungis juba veebruari alul mitmes kohas üle Narva jõe. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, kuulutati
(Tallinani jäi 40 km) Eesti päästjaiks osutasid, kes vastupanu organiseerisid: Kaitseliit, endised tsaariohvitserid ja kooliõpilastest vanatahtlikud. Eesti vabariiki toetasid Inglise laevastik ja Sooe vabatahtlikud 5.01.1919a. Algas Eesti vastupealetung 14.jaan. 1919 vabastas Eesti rahvaarmee Tartu 19.01 Narva 01.02 Võru ja Valga 03.02 Petseri Vabastamislahinkutes paistis silma Julius Kuperjanovi partisjonide pataljon jaan 1919. a. Paju lahing oli eestlaste jaoks veriseim lahing vabadussõjas Kevadel 1919 toimusid lahingud juba Vene territooriumil. Punaarmee tegi 3 suuremat pealetungi Lõuna-Eestis ja mais 1919 oldi 1,5 km kaugusel Võru linnast. Hiliskevadel oli Vene vägedel jõud otsas, Eesti rahvavägi oli samal ajal tõusnud 80000 meheliseks (lisaks 120000 kaitseliitlast) armeeks (1/5 rahvast) Kõik mehed vanuses 17-60 a. Mais 1919. a algas Eesti vägede pealetung koos vene valgearmeega.
hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit. Saksa 18. armee juhataja Georg von Küchleri käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse. 28. augustil hõivasid Saksa väed Tallinna, esimesena tungis Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati Raudristi Rüütliristiga. Fred Ise heiskas Pika hermanni torni Eesti lipu. Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena, lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi 91 tanki, 293 kahurit ja 2 soomusrongi. Tallinna sadamas uputati 19 vägedega ja sõjavarustusega laaditud laeva, lisaks üks hävitaja ja veel 9 sõjalaeva. Raskeristlejat "Kirov", üht hävitajat ja veel viit sõjalaeva vigastati raskesti
Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919
kindralmajor mille ta sai 1918 ja 1934-1939 oli ta Tartu linnapea ning 1939-1940 oli ta Tallinna ülemlinnapea. Tõnisson õppis Eesti Aleksandri linnakoolis Põltsamaal ja 1897-1899 Vilno sõjakoolis. Sõjaväeline teenistuskäik Teenistuskäik vene sõjaväes - Sõjaväeteenistusse astus A. Tõnisson 30.august 1896 teise järgu vabatahtlikuna. 29.oktoober 1899 ülendati ta alamleitnandiks, misjärel teenis kuni 30.augustini 1900 113. jalaväepolgus nooremohvitserina, 1904.aasta sügiseni pataljoni adjutandina. 1905.aastal võttis A. Tõnisson 1. kütipolgu koosseisus rooduülemana osa Vene-Jaapani sõjast. Seejärel teenis kuni 1909. aasta sügiseni Riia õppepataljonis ning 24.juulini 1914 113. jalaväepolgus õppekomando ülemana ja rooduülemana. Esimeses maailmasõjas osales A. Tõnisson algul pataljoniülemana ja siis polguülema abina. Lahinguväljal ülesnäidatud vahvuse ja osutatud teenete eest autasustati teda 6 aumärgi ja mõõkadega, teiste hulgas 4
Referaadis on ülvaatlikult nende tegemistest ja ka koolipoiste endi mälestustest. 3 Gümnasistid ja Üliõpilased Vabadussõjas Kuhu koonduti ehk suuremad keskused Suuremaid keskusi, kus asutati õpilastest koosnevaid väeosi, olid Tallinn ja Tartu. Sõjaväelise orgaiseerimise ettevalmistaminepõranda all algas juba 1918. aastal. Kuid 23. jaanuaril 1919 formeeriti üle 400 mehelisest roodust sisekaitse ülema korraldusel Tallinna kooliõpilaste pataljon. Tartu kooliõpilaste pataljon tõusis 1919. aasta kevadeks tuhande meheni. Viljandi-Pärnu kooliõpilaste pataljonist käis läbi 200 meest. Virumaa õpilaskonnast osales umbes 100 poissi Vabadussõjas. Võrus kogunes üle saja kooliõpilase. Järvamaa kooliõpilased kogunesid kahes keskuses- Paides ja Türil. Mõlemas kohas kogunes 40 meest. Õppursõdurite auaste ja väljaõpe Käskkirjades ja ametlikus kirjavahetuses nimetati õpilasi kuni juunikuuni 1919 junkruteks, siis õpilasteks. 12
Kohalik Saksa või lõi Omakaitse, millega liitus kiirelt palju vabatahtlike (meeste arv kuni 40 000). Laialisaadetud metsavendade üksuste asemel hakati formeerima vabatahtlikest ida- ja politseipataljone, mis leidsid rakendust Venemaa territooriumil rindevõitluses, partisaniliikumise mahasurumises ja valveteenistuses (mehi kokku 10 000-12 000). Loodi ka Eesti Leegion, kuigi raskustega oli ebapopulaarne, vaevaga saadi kokku esimene allüksus pataljon Narva, mis läks ka kohe rindele. Hiljem moodustati Eesti Leegionist 20. Eesti SS deviis. Need noormehed, kes tahtsid Punaarmee vastu võidelda, kuid kes ei tahtnud selga tõmmata saksa mundrit, suundusid Soome, kus neist moodustati Jalaväerügement 200 (JR 200; umbes 2000 meest nn soomepoisid). Punaarmee koosseisu kuulus Eesti sõjaväest moodustatud 22. territoriaalne laskurkorpus, mis aga oma esimeses lahingus sakslaste vastu lagunes 7000 eestlasest 4500 andis end sakslastele vangi,
Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
Kui Tallinnas oleksid tekkinud kestvad lahingud, oli plaanis õhkida veel üks sild Tallinna lähedal. Edu korral Tallinnas tuli arendada võitlustegevust Narva, Tartu ja Viljandi suunal, kasutades veoautosid, busse või mistahes liiklusvahendeid. Pärnus pidi mäss algama Tallinnaga võimalikult ühel ajal või järgmisel ööl, seejärel tuli sealt Viljandile ja Valgale peale tungida. Ülestõus toimus ainult Tallinnas. Mässajad olid jaotatud kolme pataljoni. I pataljon oli kõige väiksem, kuhu Sunila andmetel kuulus 61 mässajat: 53 osalesid Tondi sõjakooli ja kuus Tallinn-Väike jaama vallutamises. Kaks mässajat kuulusid staapi. Tondi sõjakool oli tähtis sihtmärk. Seda peeti Tallinna garnisoni tähtsaimaks elavjõuks, samuti taheti vallutada selle relvaladu. Kuigi tapeti 4 kadetti ja haavati 9, ei olnud rünnak edukas. Kadetid toibusid esimesest ehmatusest ruttu ja asusid vasturünnakule. Mõned
linnakeses. See oli vanade traditsioonidega eliitpolk, mille ülemaks oli vürst Melivani ja efiks tol ajal valitsenud tsaar Nikolai II. Teenides polgus 4. roodu nooremohvitserina, täidab ta mitmesuguseid tennistusülsandeid. 1906. aasta jaanuaris saadetakse ta Josif DugaviliStalini sünnilinna Gorisse mässu maha suruma. Sama aasta augustistoktoobrini on Laidoner staabikomando ajutiseks ülemaks. 1907. aasta veebruarist maini asub ta oma polgu IV pataljoni juures Mihhailovos ning 1907. aasta septembrist kuni 1908. aasta maini Tbilisi raudteejaama kaitsel. Mihhailovos olles saab Laidoner oma esimese väljateenitud autasu Püha Stanislavi III klassi ordeni. Novembris 1908 ülendatakse Laidoner leitnandiks ja määratakse sama aasta detsembris 13. Jerevani polgu 12. roodu ajutiseks ülemaks. Samal ajal valmistub Laidoner põhjalikult sõjaväeakadeemiasse astumiseks.
Sisukord Eesti XX sajandi algul..............................................................................................................................................1 Ühiskonna politiseerumise algus..............................................................................................................................3 1905. aasta revolutsioon...........................................................................................................................................5 Revolutsioonist Ilmasõjani.....................................................................................................................................10 Eesti Ilmasõjas........................................................................................................................................................14 1917. aasta...........................................................................................................................................................
Johann Laidoner Johan Laidoner – üks kõige tuntumaid tegelasi Eesti sõjaajaloos. Tema nime teab peaaegu iga põhikooli õpilane ning iga keskkooli õpilanegi oskab öelda midagi tema eluloost. Ta sündis 1884.a 12. veebruaril Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus ja suri 13. märtsil 1953 Vladimiri vanglas. Oma haridusteed alustas ta Viiratsi vallakoolis, 1984. aastal kolis tema perekond Viljandisse, kus ta oma õpinguid jätkas. 1895–1897 Viljandi 1. algkool. 1897–1900 Viljandi linnakool. Pärast seda siirdus ta Venemaale, kus alustas elukutselise sõjaväelise õpinguid. September 1902 – 5. mai 1905 õppis Vilno sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina. 17. oktoobril 1909– mai 1912 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia Peterburis. 1909–1912 Nikolai Sõjaväeakadeemia Peterburis. Eraelu 1911 abiellus Maria Kruszewskaga. Oli poeg Michael, kes sooritas enesetapu 15 aastaselt. Elasid Viimsi mõisas ja eramus Tallinnas Õllepruul
................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti
12. VII 1941 rinne peatub Pärnu jõe-Emajõe joonel 6. VIII Saksa väed jõuavad Kunda juures mereni 17. VIII sakslased Narvas 20.–25. VIII lahingud Tallinna pärast 28. VIII sakslased Tallinnas Metsavennad Vabastasid Lõuna-Eesti enamvähem omal jõul. Kokku 25000–35000 meest, kellest 12000 oli relvastatud ja võitles aktiivselt. Omakaitse koosseisus oli 1. IX 1941 u 25000 meest. Hiljem kasvas rohkem kui 40000 meheliseks. Improviseeritud väeosad: major Hirvelaane pataljon (300 meest), kapten Talpaku pataljon (300), Soomest saabunud luureüksuse ERNA baasil loodud ERNA pataljon (400). Eestlaste osa kasvas sõjategevuses pidevalt. Eriti oluline oli Omakaitse roll metsade puhastamisel punaväelastest 1941 sügistalvel. Lahingutegevuses suutsid metsavennad ja OK hävitada umbes 3000 punaväelast ja 1000 julgeolekutöötajat, miilitsat ning hävituspataljonlast. Metsavennad ja OK võtsid 25000 vangi.
Tallinna Arte Gümnaasium Eesti Vabadussõda Uurimustöö Tallinn 2006 Sisukord Sisukord ......................................................................................................................2 Sissejuhatus ..........................................................................................................3 Ettevalmistused sõjaks ..............................................................................................4 Vabadussõja algus esimesed lahingud ......................................................................5 Eesti Töörahva Kommuun .............................................................................................6 Eesti vabastamine .........................................................................................................7 Riigielu taastamine ...............................................................
Eesti jagunenud kaheks. Lääneosas kehtis Eesti Vabariik, idaosas kehtestati Nõukogude võim ja seda juhtis Kommuuninõukogu eesotsas Jaan Anveltiga. Võitluseks kommunistlike vägedega olid Eestis moodustatud rahvusväeosad mille ülem juhatajaks oli Johan Laidoner. Ettevalmistusi uute rahvusväeosade loomiseks alustati kohe peale sakslaste lahkumist. Esimene mobilisatsioon. Laidoneri juhtimisel loodi sellised löögijõulised väeüksused nagu Kalevi malev, sakala malev, Kuperjanovi pataljon jt. Alanud sõjas abistas Eestit inglismaa, kes saatis Soome lahte oma laevastiku ning varustas eestlasi ka relvadega. Tänu inglise laevastikule ei saanud vene laevastik merel operatsioone ette võtta. Soomest ja ka teistest põhjamaadest tuli Eestile appi vabatahtlike. Eesti rahvusvägede peale tung algas 2. jaanuaril 1919. Tungiti kahes suunas Narva ja Tartu. Juba 14. jaanuaril vabastati Narva ja mõne aja pärast ka Tartu. seejärel jätkusid juba Lõuna - Eestis
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
