"Kolonel Alfons Rebane" - Voldemar Pinn (0)

Kolonel Alfons Rebane
Autor : Voldemar Pinn
Raamat mehest, kes sai Rüütliristi tammelehtedega sõja viimasel päeval.
Alfons Rebane on mees, kes oma sõjameestega jättis legende, mis ei näi kustuvat. Tema ümber käib arvukalt kuuldusi, mis otseselt paika ei pea, kuid üks mis on kindel on see, et ta on mees, keda keegi kes temaga kokku puutunud on – ei unusta . Tegemist on läbi aegade legendaarseima Eesti sõjamehega ja ühe sõjamehe tee kirjapanek ei saa olla lihtne, keeruline on sorteerida õige valest ja leida fakte, mis sajaprotsendiliselt paika peavad. Kuid seda tehti, kasutades sadasid kirjapanekuid nii tema enda sulepeast kui ka tema tuttavate, sõjaväekaaslaste ja perekonna. Kasutama peab ajaleheartikleid, raamatuid ja vestlema teda tundnud -näinud- kuulnud meeste- naistega . See, mis kõigest kokku panduna välja tuleb on mosaiik tuhandetest kildudest, kuid nii auväärt mehe elulugu kirja panna, saab jätta sügava märgi näiteks Eesti sõduritele, kes Teises maailmasõjas võitlesid mis tahes rinnetel ja mis tahes pooltel.
Raamat tõestab ära selle, kuidas eelnimetatud sõjamees oli vaieldamatult karismaatiline, jumalast sündinud juht, keda austati iseenesestmõistetatavusega. Mees, kellele oli lubatud palju seda, mis teiste juures saanuks avaliku hukkamõistu osaliseks , kes pigistas silmad kinni asjade puhul, kus Lammio-taoline ohvitser Väinö Linna „Tundmatust Sõdurist“ võinuks end surnuks rääkida, tema aga vaid muigas. Marjor Rebase ( nii on ta kõige tuntum ) sõna oli täitmiseks ja seda teadsid kõik.
Kui Rebaselt küsiti, kus oli tema kõige suurem lahinguedu ja -saavutus, kas Volhovi all, Sinimägedes või Oderi ääres? Ta vastas: Kõige suurem lahingusaavutus on see, kui tuled elusalt koos oma meestega tagasi!
Kõige parem on vast teadmine, eriti sõja ajal, et meie maal on mehi, kes on valmis ja võimelised võitlema Eesti eest ja Eesti nimel, ka siis, kui võit ei ole nii käega katsutav. Me ei tea ka kõige võidukama lahingu eel, kas me võidame või kaotame, aga on hea teada, et kellegi lootus ei kao. Vastupanuvõime peab olema, et me suudaks vastu panna kõigile ja kõiges, mis meie rahvale hukatust toob. Et keegi kaitseks elu põhiväärtusi ka siis, kui teda võidakse selle eest hukka mõista.
Kuulus Prantsusmaa valitseja Napoleon on kunagi öelnud, et: Tõeline kangelaslikkus seisneb selles, et ollakse eluraskustest üle, ükskõik mis kujul need ka iganes meid võitlusse kutsuksid. Ma olen päris kindel, et see tsitaat võiks käia ka Alfons Rebase kohta.
Mees, kes oli Teise maailmasõja ajal mitmete Saksa juhatusele alluvate eesti väeosade ülem ning osales oma väeosadega enamikes otsustavates Eesti kaitselahingutes Narva lahingust Eesti mahajätmiseni, võiks arvata, et mees on väsimatu.
Rebane alustas ka oma sõjaväelist teenistuskäiku üsna noorelt, nimelt 1920ndatel (mil ta oli 18-aastane) ja sai ohvitseriks 1929 ning pärast Nõukogude okupatsiooni ja Suvesõja algust astus ta Saksa sõjaväkke. Tuntuks sai ta Idarindel Eesti Pataljoni ülemana.
Teises maailmasõjas osales Alfons Rebane palju, olles selle käigus metsavend, osalenud Loobu lahingus ning peale seda astus ta Saksa sõjaväkke, mille käigus saadeti nad Venemaale. Ning esimesed lahingud Idarindel teenis ta ka Saksa sõdurite lugupidamise, kes ekstreemsetes olukordades lootsid Rebase peale. Ning esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja tema mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama II Vene löögiarmee läbimurret. Märtsis osales Rebane oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Ja 8.aprillil 1943 omistati Rebasele Raudristi 2.klass ning 9.novembril Raudristi 1.klass .
Alfons Rebane oli ka esimene eestlane, kes sai Raudristi Rüütliristi.
Pärast II maailmasõda õnnestus Rebasel, ta naisel ja vanematel pääseda lääneliitlasteni, kus nad pääsesid vangilaagritest. Kui Rebane end Inglastele siiski vangi andis, kohtas ta üht Briti ohvitseri, kes mõistis miks eestlased saksa armees sõdisid. Seejärel leidis Rebane peidupaiga Goslari põgenikelaagris.
1947 astus ta Briti luureteenistusse, kus tal õnnestus leida ligi viiskümmend töötavat endist leegionäri ja suunas nad Londonis asuvasse luurekooli. Värvatud agentidega oli Rebasel plaan Eestis luua Kaitseliidu laadne põrandaalune organisatsioon , kus välja oleks tulnud astuda vaid sõja korral. Kuid kuna Alfons Rebane toetas Eesti metsavendasid, tuli tal 1960 luuretöölt lahkuda. Peale luureteenistusest lahkumist töötas Rebane tehase öövahina.
Rebasel oli suurepärane taktikaline mõistus, mis avaldus eriti kaitsetel ja piiramisrõngastest väljamurdmisel. Laadoga lahingus, lahingutes 1944 aasta jaanuaris ning Narva jõel õnnestus Rebasel positsioonid maskeerida ja kindlustas sellega ka lahingu võidu. Ta püüdis alati säästa oma mehi ja väärtustas neid.
Alfons Rebane suri Augsburgi haiglas 1976 8.märtsi hommikul kopsuvähki. Elu täis ülipinget oli teinud oma töö. Ja siis neli päeva hiljem leidis aset tema ärasaatmine Westfriedhofi krematooriumis. Väga paljud olid tulnud hüvasti jätma. Matusetalituse pidas Müncheni eesti koguduse õpetaja Eduard Soosaar, jutluse teemaks oli valitud apostel Pauluse kirja Timoteusele : Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksud lõpetanud, ma olen oma usu säilitanud.
Jah – Rebane oli võidelnud, oli oma usu säilitanud. Aga kas ka lootuse oma viimastel hetkedel? On räägitud, et teades ette oma peatset lahkumist, oli ta oma arvuka kirjavahetuse hävitanud.
Rebane oli võitja, kes pidevalt kaotas. Iga kaotus oli aga midagi selle nimel, et see tulevikus võiduks ümber kasvaks.
Alfons Rebane on mees, kes kogu oma elu aeg võitles õiguse, vabaduse ja Eesti eest. Üks elu, suur ja tõsine, oli elatud ning meil, elavatel, on põhjust selle üle mõelda. Kuigi vast keegi ei küündi tema tasemele . Inglise keeles on ütlus : You’ve got large shoes to fill . Sellist teist Eesti sõjameest polegi tehtud.