Gooti kunst Eestis (0)

Gooti kunst Eestis
Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250 -80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520 -40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud,   linnused   jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).
Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas ( Andrei ) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila -Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli neogooti stiil Eesti arhitektuuris teiste neostiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõningal määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).
13. saj. Lõpul levib Eestis gooti stiil, mida esindab vanim säilinud puuskulptuur – Kaarma kirikust pärinev istuv Maarja Kristuslapsega. Kõrggootikasse võib lugeda 14.saj. maali – ja skulptuuriteoseid. Muhu , Karja ja Ridala kirikuis on säilinud maalide fragmente, neist huvitavamaid on inglifiguurid Ridala kiriku kooris ning Karjas illusionistlik gooti akna kujutis kooriruumi põhjaseinal ja maagilised märgid võlvsiiludel.
Gooti stiili kiviskulptuuri esimesed silmapaistvad teosed asuvad Karja kirikus. Suurepärast elavat, lopsakat taimornamentikat võib näha lääne – ja lõunaportaali kujunduses. Pihihoonet kooriruumist eraldava võidukaartepiilaritel on kaks väga maalilist ja ilmekat skulptuurigruppi. Põhjaküljel kujutatakse Püha Katariina, lõunaküljel Püha Nicholause lugusid. Ristiusu põhisõnum on ülilihtsalt, kuid haaravalt kokku võetud Kolgata – reljeefil, mis tänapäeval paikneb lõunapoolse eeskoja seinal .
Väga suurejooneliseks keskaegse kunsti pärandiks on Tartu Jaani kiriku 14.sajandil loodud terrakotaskulptuurid, mida algselt on olnud üle 1000. Lääneportaali ehisviilu niššides paiknevad Kristuse, Maarja, Ristija Johannese ja apostlite figuurid . Ülalpool kulgeb neliksiir kujuliste niššide rida, igas nišis modelleeritud pea. Veel kõrgemal tornilääneküljel kolmkaar niššides asuvad poolfiguurid. On arvatud, et skulptuurid kujutavad Viimse kohtupäevastseeni, mis esines sageli prantsuse kõrggooti katedraalide fassaadidel, kuid pole levinud Ida – Euroopas. Seda üllatavam on sellise sisuga teose leidmine Tartus.
Veel hämmastavam on olnud aga Jaani kiriku sisekujundus. Algselt värvilised elusuurused terrakotafiguurid paiknesid siin kesklöövi akendetsoonis, nn. Pseudotrifooriumi niššides ja kesklöövi lääneseinal. Võidukaare kohal oli Ristilöödu figuur. Lisaks oli sadu erineva suurusega figuure, päid ja reljeefe kiriku seintel , piilaritel, konsoolidel, kapiteelidel ja teistel ehitusdetailidel. Kõik need ilmselt mitme väga võimeka meistri poolt savist modelleeritud skulptuurid kadusid inimeste silmist 1830. aastail, kui kirik remonditi sel ajal valitsenud klassitsistliku maitsekohaselt. Klassitsism hindas siledaid pindu. Nende saavutamiseks lõhuti osa skulptuure, aga orvades asuvad maeti paksu krohvikihi alla. 1944.aasta pommitamisest tekkinud tulekahju muutis kiriku varemeteks, kuid paljastas unustatud keskaegsed skulptuurid. Kahjuks jäid varemed kauaks ilmastiku ja inimeste kahjustada, 1953.a. tahetinad isegi maha lõhkuda. Hiljem otsustati nad õnneks konserveerida ja praegu käib kiriku restaureerimine .
14. saj. puuskulptuuri silmapaistvaim teos on elusuurune Kolgata – grupp, mis paiknes Harju – Risti kirikus. Eritihingestatud ja kaunid on kõrvalfiguurid – leinavad Maarja ja Johannes. Kaarjas poos ja keha peitev riidevoldistik on tüüpiliselt kõrggootilik, kusjuures vormitöötluse peenus ja hingeelu kujutamise väärikus viitab seostele prantsuse kunstiga.