Giovanni Boccaccio Dekameron (0)

1.lugu (1p4n) kirikuga seotud tegelane – munk , kes rasket karistust väärivasse pattu on langenud, pääseb karistusest seeläbi, et oma abtile sedasama süütegu sündsalt ette heidab.
Filomena oli oma loo jutustamisega lõpule jõudnud ja vait jäänud, kui tema kõrval istuv Dioneo hakkas kohe rääkima ega oodanud kuninganna käsku. Ta lootis, et talle ei heideta ette, kui ta lühidalt jutustab, millise kavalusega üks munk raskest karistusest pääses.
Maanurgas Lunigianas oli klooster , mille püha maine oli laiemalt levinud ja munkade arv suurem kui praegu. Teiste hulgas oli seal ka üks noor munk, kel oli nii palju mehist jõudu ja elurõõmu, et isegi paastud ja valvamised ei suutnud seda nõrgendada. Ühel keskpäeval, kui kõik teised mungad magasid , nägi munk jalutades eemal üht ilusat tütarlast põllul rohtu kitkumas. Vaevalt oli munk tüdrukut silmanud, kui teda pöörane lihahimu haaras ( meeste suurim patt – lihahimu, naiste suurim patt – edevus). Ta läks tüdruku juurde juttu rääkima, asi edenes nii kaugele, kuni nad kokku leppisid, et munk viib tüdruku kellegi nägemata oma kongi. Sellal kui nad vallatlesid, juhtus magamast tõusnud abt kongist mööda minema ja nende kudrutamist pealt kuulma. Ta astus ukse juurde, et hääli ära tunda – nii sai talle selgeks, et kongis on naine. Tal tekkis kiusatus nõuda ukse avamist aga otsustas minna oma tuppa ootama, kuni munk kongist väljub. Munk oli küll mõnuga lõbutsemisele andunud , kuid ikkagi väga valvas ning kuuldes magamisruumis samme, surus ta oma silma vastu väikest pragu ja nägi abti, kes seisis ja kuulatas. Munk muutus kurvaks, sest teadis et sellele järgneb ränk karistus, kuid ei näidanud seda tüdrukule välja. Ta ütles hoopis talle, et ta istuks seal vaikselt kuni ta vaatab, kuidas tüdruk sealt märkamatult saaks lahkuda. Kongist väljudes keeras ta ukse lukku ja andis võtme ära ( nagu kõik mungad välja minnes tegid) ja ütles süütu näoga, et ta ei jõudnud hommikul kõiki puid kohale toimetada mille ta raiuda laskis ja küsis kõrgeaususelt luba minna metsa ja need lasta sealt ära tuua. Abt oli rõõmus, kuna arvas , et munk ei aimagi kuidas teda pealt on nähtud. Abt mõtles, kas ta peaks ukse avama kõigi munkade nähes ja süütegu nõnda kõigile näidata ( et hiljem poleks kellelgi nuriseda, kui ta munka karistab) või enne tüdruk üle kuulata ja temalt teada saada, kuidas asi just oli. Abt kartis teiste munkade ees häbi endale teha tütarlapsega ja sisenes kongi, et teada saada. Tüdruk ehmus ja hakkas nutma , sest kartis häbistamist. Kui abt tüdrukule pilgu heitis, lõi tolle noorus ja ilu abti vere, hoolimata tema kõrgest vanusest, keema . Ta arutas endamisi, et miks ei peaks tema lõbu tundma, kui see nõnda saadaval on; salajast pattu on poole kergem andeks paluda ; mõistlik on vastu võtta õnne kui issand seda ise pakub; kes sellest ikka teada saaks. Abt hakkas tüdrukut lohutama, et too enam ei nutaks. See polnud ka rauast ega teemandist ja andis abti ihadele kergesti järele. Arvestades kaaluga, siis hoidis abt tütarlast oma rinnal, mitte vastupidi ja lõbutses temaga kaua aega. Munk oli end aga magamistuppa peitnud. Ta nägi oma plaani õnnestumist, kui silmas abti üksinda tema kongi sisenemas ning ust lukustamas ( siis oli ta kindel ning hiilis ukse juurde kus ta kõike nägi ja kuulis , mida abt tegi ja rääkis). Piisavalt lõbutsenud lahkus abt kongist. Ta kuulis munga samme ning arvas, et see tuli metsast. Abt noomis munka kurja näoga läbi ja ähvardas teda vangikongi heita. Munk vastas otsemaid, et ta pole veel kuigi kaua suutnud Benedictuse ordus viibida ega kõiki iseärasusi tundma õppida ning ka abt pole mungale veel õpetanud, et mungad peavad naisi nagu paastumist ja valvamist koormana enese peale kandma; lubas, kui seekord andeks saab, ei talita nõnda enam kunagi. Abt kui taibukas inimene sai kohe aru, et munk teadis temast asja paremini ja oli kõike ka pealt näinud. Abt tundis end süüdi ning häbenes munga suhtes midagi ette võtta, kuna ta ise oli samal määral karistuse ära teeninud. Ta andis mungale andeks ja käskis tal kõigest, mis näinud, vaikida. Seejärel saatsid nad tüdruku kloostrist vargsi minema, ja võib arvata, et nad tema nii mõnigi kord sinna uuesti tagasi tõid.
2.lugu(4p7n) kajastab rumalust – Simona ja Pasquino, kes teineteist armastavad, on kuskil aias koos. Pasquino hõõrub hambaid salveilehega ja sureb . Simona võetakse kinni, ja kuna ta tahab kohtunikele näidata, kuidas Pasquino surma sai, hõõrub ka tema salveilehega oma hambaid ja sureb samal viisil.
Pamfilo järel jutustas Emilia oma lugu. Noor neiu ei pääsenud kohtu alt, mitte oma meelekindluse ja vooruslikkusega, vaid oma ootamatu surma tõttu. Amor armastab elada kõrgest soost inimeste majades , ei põlga ta siiski ära ka vaeste elamute üle valitsemist; teinekord näitab ta just seal oma võimu, pannes rikkamaidki ennast kartma kui kõige vägevamat valitsejat. Firenzes elas üks oma seisuse kohta väga ilus tütarlaps, keegi vaese mehe tütar nimega Simona. Tal tuli ise oma kätega leiba teenida ja end üleval pidada villaketramisega. Ta polnud vaimult nii vaena, et mitte lasta oma südamesse Amorit, kel oli juba ammu soov sinna sisse pugeda ühe noormehe tegude ja meeldivate sõnade abil. See noormees oli samast seisusest – kellegi villakaupmehe juures villa kättetoimetajaks ketrajaile. Niisiis laskis Simona Amori oma südamesse tulla kauni armastava noormehe näol, kelle nimi oli Pasquino. Simona igatses teda väga, kuid ei julgenud minna kaugemale. Iga värtnakeeru ajal tuletas ta meelde noormeest, kes villa kedrata tõi. Pasquino tahtis kindel olla, et tema peremehe villa hästi kedrataks, pöördudes just Simona poole, nagu tuleks kõik kangad kududa ainuüksi tema kedratud lõngast. Noormees muutus julgemaks paludes ja neiu tundis lõbu, et teda palutakse ning kaotas palju omatavalisest argusest ja häbelikkusest, kuni nad lõpuks ühiselt rõõmusid hakkasid maitsma. See meeldis mõlemaile väga, et nad isegi ei oodanud teise kutset, vaid olid valmis ise esimesena teist kutsuma. Nende rõõm jätkus päevast päeva ja leek nende südames aina kasvas. Pasquino tahtis Simona viia aeda, kus neil oleks mugavam ja julgem koos viibida. Simona rääkis isale , et läheb pattusid andeks paluma San Gallosse, kuid kutsus sõbranna Lagina ja läks aeda, kus oli Pasquino oma sõbra Stramba (Puccino). Stramba ja Lagina vahel algas värske armumäng nind Pasquino ja Simona jätsid nad ühte aianurka ja ise läksid teisele poole, et anduda oma armurõõmudele. Sinna kuhu nad läksid kasvas suur ja ilus salveipõõsas, mille kõrvale nad maha istusid ning õhtuootest rääkisid. Selle peale võttis Pasquino põõsa küljest lehe ja hakkas sellega hambaid ja igemeid hõõruma, öeldes, et salvei puhastab suu kõigest, mis sinna söömisest järele on jäänud. Ta hõõrus neid veidi ja rääkis uuesti õhtuootest. Vaevalt sai ta mõne sõna öelda, kui ta äkki näost kahvatuks läks, kaotas nägemuse ja kõnevõime ning heitis peale seda hinge. Simona hakkas nutma ja kutsus oma 2sõpra ka sinna. Pasquino polnud mitte ainult surnud, vaid ka tursunud ning terve keha oli täis tumedaid laike. Stramba arvas selle peale, et Simona mürgitas Pasquino. Ta tegi nii suurt kära, et naabruses elavad inimesed ka kohale jooksid. Kõik uskusid Strambat, sest nägid sama vaatepilti ning Simona ei suutnud end kaitsta, kuna oli peaaegu meelemõistuse kaotanud rabatuna äkilisest õnnetusest, mis talt armsama röövis. Ta viidi raekotta podesta’ juurde. Pasquino sõbrad (3) käisid peale, et tuleb viivitamatult õigust mõista. Kohtunik hakkas asja uurima ning kuna S. süüd endale ei võtnud viis kohtunik S. uuesti aeda laiba juurde, mis oli sama suureks kui vaat paisunud. S. rääkis oma loo ära ning selleks, et selget ettekujutust anda hõõrus oma hambaid salveilehega. P. sõbrad ainult naersid sellise lolluse üle ja nõudsid karistuseks tuleriita, oli vaene neiu südamevalust kadunud armsama pärast ja hirmust karistuse ees, mida Str. Nõudis, täiesti löödud ja langes kõigi imestuseks ka surnult maha. Õnnelikud hinged , sest nad said ühel ja samal päeval elada oma palava armastuse ja sureliku elu lõpuni; õnnelikumad kui nad ühte ja samasse paika jõuaksid; kõige õnnelikumad kui nende armastus seal edasi kestab; kõigest kõige õnnelikum on Simona hing, kes oma süütuses ohvriks oleks P. sõprade (villakraasijad/veel väiksemad in.) tunnistusele langenud. Ta leidis auväärseima tee: nende meeste solvamisest pääses ta sama surma läbi, mille kätte ta armsamgi oli surnud, ja tema hing järgnes P. hingele . Kõik olid kui keeletud, kuid lõpuks toibus kohtunik ja ütles, et paistab, et see salvei on mürgine ja tuleks koos juurtega maha raiuda ja tulle visata , et see enam kahju ei saaks teha. Aiavaht hakkas kohe käsku täitma. Selgus, et salveipõõsa all oli haruldaselt suur kärnkonn, kelle mürgisest hõngust salvei mürgiseks oli muutunud. Kärnkonna ei julgenud keegi puutuda, selle asemel toodi tema ümber kokku rohkesti hagu ja põletati ta koos salveiga ära. Sellega lõppes kohtuniku juurdlus õnnetu P. surma kohta. P. ja S. aga, kes aga mõlemad tursunud olid, maeti Stramba, Attacquino, Guccio Imbratta ja Malagevole poolt San Paolo kirikusse, mille kogudusse kadunud kuulusid.
3.lugu (8p1n) kasuahnus, kõlvatusest, salakavalusest – Wolfart võtab Guasparruolo käest raha võlgu ja lepib tema naisega kokku, et magab tema juures tasu eest. Saadud raha annab ta naisele ja ütleb Guasparruolole naise juuresolekul, et on võla naise kätte tasunud. Naine on sunnitud kinnitama, et see õige on.
Üks vemp, mida mees naisele mängis, selleks, et meest kiita ja naist laita ning näidata, et ka mehed oskavad tüssata naisi, kes neid väga usaldavad, nii nagu mehed ise tüssata saavad, kui nad naisi liiga usaldavad. Seda lugu peaks pigem nimetama teenitud palgaks, kui vembuks, sest naine peaks läbinisti aus olema, oma puhtust hoidma nagu oma elu ning mitte mingil tingimusel seda rüvetada laskma . Elas kord Milanos keegi saksa palgasõdur nimega Wolfart. Ta oli vahva ja ustav nendele, kelle teenistusse ta astus, mida skslastega muidu harva juhtub. Kuna ta laenatud raha alati ausalt ja täpselt tagasi maksis, leidus küllalt kaupmehi, kes talle väikese vaheltkasu eest ükskõik kui palju olid valmis laenama. Milanos olles hakkas ta armastama oma hea sõbra, rikka kaupmehe Guasparruolo Cagastraccio ilusat naist Ambruogiat. Ta armastas teda varjatult, et keegi seda ei märganud. Ta saatis A.le kirja, et too tema armastusse heatahtlikult suhtuks, lisades, et on valmis tegema kõik, mis A käsib. Pärast pikemalt kaalutlust oli A. nõus, kuid 2tingimusel: 1.W.ei tohi kellelegi mitte kunagi sellest sõna lausuda, 2.W. peab talle 200kuldfloriini andma, kuna ta seda summat vajab ja too rikas mees on – neil tingimustel võivat ta alati teenistusvalmis olla. W. hõõguv armastus muutus aga vihkamiseks,, kuuldes sellisest ahnusest ning kuna ta pidas A. õilsaks. Ta kavatses naist narrida, öeldes et on tingimustega nõus, kuid räägib juhtunust ühele sõbrale keda W. väga usaldab ja kes teda kõigis asjades toetab. Alatu naine oli väga rahul ning pidi W. teatama, kui ta mees G. Genovasse oma asju pidi ajama minema. W. läks G. Juurde ja küsis temalt 200kuldfloriini, kuna tal seisab ees üks tehing ning soovib seda sama intressiga, millega ta tavaliselt teisi summasid on laenanud. G. oli nõus ja luges talle sealsamas raha kätte. Mõne päeva pärast sõitis G. ära. A. saatis W. le teate, et too tuleks koos 200kuldfloriiniga. W. võttis oma sõbra kaasa ja läks daami juurde koju ning andis sõbra juuresolekul need 200kf öeldes, et proua raha oma mehele annaks, kui too tagasi tuleb. Naine võttis raha, kuid ei taibanud, milleks W. seda ütles. Küllap selleks, et sõber aru ei saaks. Ta vastas, et teeb seda meeleldi, kuid kontrollis raha üle. Ta puistas raha lauale ja nähes, et seal tõesti 200kf oli, oli ta väga rahul, viis raha ära, tuli tagasi ja läks W. oma tuppa, kus ta teda vastutasuks lõbustas, ja mitte ainult sellel ööl, vaid ka paljudel järgmistel, kuni ta mees Genovas viibis . Kui G. tagasi oli tulnud, valis W. paraja silmapilgu, kui mees naisega kahekesi kodus oli, läks kohe tema juurde ja ütles naise kuuldes, et tal ei läinudki seda hiljuti laenatud raha vaja, kuna tal ei õnnestunud teha seda äri, milleks ta laenu võttis; tõin selle kohe tagasi ja andsin selle su naise kätte, nii et kustutagu too W. võlg tema arvelt maha. G. pöördus naise poole ja A. ei saanud valetada tunnistaja juuresolekul (sain, polnud meeles sulle seda anda). G: väga kena, W. minge jumala nimel, küll ma juba teie arve korda sean . W. lahkus, tüssatud naine aga oli sunnitud mehele üle andma häbitasu oma alatuse eest. Nõnda kasutas kaval armastaja ära ahnitsevat kaunitari , ilma et tal tarvis oleks olnud midagi kulutada.