Boccacio Decameronist (0)

Boccacio Decameroni kolmas, neljas viies ja seitsmes novell .
kuninganna oli kutsunud enda jaoks huvitavad ja humoorikad inimesed kokku, et nad pajataksid loo mis teisi kõige enam võiksid lõbustada,
Tegemist oli väga homoorikate, aga samas ka teravate ja õpetlike lugudega. Igas palas oli mõtteid inimloomusest, näiteks minu esimes loetud novellis oli peategelasteks juut ning Egiptuse sultan .
Saladin(sultan) oli küll väga vahva mees, kuid oma loomuses oli ta priiskav, ning oli suurejoonelisi kulutusi tehes, kogu oma vara ära raisanud, abi läks ta küsima juudi juurde, kuid teadis,et too poleks vanal tahtel seda teinud, sest oli kitsi ja pidas sultanit mitteusaldusväärseks. See lugu lõppes kül Saladinile raha laenamisega, kuid mitte tänu kavalusele või vägivallale, vaid aususe ja headusesele.
Teine lugu mida lugesin keskendus mungale, kes rasket karistust väärivasse pattu oli langenud, ning pääses karistusest seeläbi, et oma abtile sedasama süütegu sündsalt ette heitis.Nimelt oli kloostris noor ja üksik munk, kelle elurõõmu ka paastud ja valvamised ei suutnud nõrgendada, ühel päeval, kui teised veel magasid , märkas nooruk oma jalutuskäigul, ühe põllutöölise tütart, vaevalt oli ta teda silmanud, kui juba haaras teda pöörane lihahimu, ta läks tüdruku juurde ja mõlemapoolsel nõusolekul läksid nad, kellegi märkamata, munga kongi. Peale lõbutsemist mõistis munk, et abt oli teda näinud. Ta mõtles, kuidas olukorrast karistuseta pääseda.Ning lootis oma kavala plaani peale. Teel kongi, kus plaanis abt munga tegu kõigile avalikustada, mõistis ta, et neiuks oli väga attraktiivne neiu ning sarnaselt mungale, hakkas ka abtil veri sees keema. Ta pidas seda jumala kingiks, ning mõtles endamisi, et kui tihti selline juhus ikka tärkab. Üks viis teiseni ja viimaks jõudis lugu nii kaugele, et neiu andis abti ihadele järele. Kuid ei teadud ta seda, et munk oli teda varitsenud, ning kui abt lõpuks kutsus mehe enda juurde kutsus, et teda noomida, seletas munk talle , et oli näinud abti sarnast pattu tegemas. Olles mõlemad arukad ja kavalad mehed, jätsid nad teema puutumata ja saatsid naise kloostrist välja. Võib aga arvata, et nad tema nii mõnigi kord sinna tagasi tõid.
ka kolmandaski loos oli inimloomuse näiteks iha, kui Prantsuse kuninga südames läkitati tuline kirg markiisi abikaasa vastu. Kuningas külastas markiisi, ning ta ootused ja lootused olid selged, temaga kohtudes, nentis kuningas, et markiis on veel veel ilusam, väärikam ja kombelisem, kui teda on kirjeldatud lugudes , nad sõid, jõid ja rääkisid, kuid naine jäi truuks oma mehele ning näitas oma tarkust, osates kuningale viisakalt,,ei’’ öelda.
kuningas pidas targemaks ja oma aule kõige paremaks kustutada tuli, mis tas halva tagamõttega nii ootamatult lõkkele oli löönud, jättes sinnapaika kõik lootused.
minu neljas loetud novell oli minu jaoks kõige huvitavam ja toredam, rääkis see lugu härra Cane Della Scalast, keda tihti elus õnn saatis, oli ta üle maailma kuulus kui üks heldemaid võimumehi, ta oli kavatsenud korraldada veronas suursuguse ja toreda peo ning oligi sinna igalt poolt kokku tunud rohkel arvul inimesi, kes oskasid mitmesugusel viisil teiste meelt lahutada, äkki aga mõtles ta, ei tea miks, ümber ja saatis nad kõik minema, kohale jäi ainult Bergamino- kõige leidlikum jutumees. Kuna talle midagi ei antud ja ära ka minna ei lastud, jäi ta lootma , et see kõik talle kunagi hiljem veel kasuks tuleb. Kuid mitu päeva ei teinud tast keegi välja,teda ei kutsutud õukonda, ega tahetud tema kunsti näha, samuti kasvas ta arve võõrastemajas elamise eest. Elades niigi oma tagavarade peal läks ta Cane juurde ja rääkis teravmeelselt, endast allegooriliselt loo, lootes selgust saada miks teda koju ei lubata. Ka Cane oli della Scala oli arukas, ja sai koheselt aru, mida Bergamo oli öelda tahtnud. Ta laskis kinni maksta Bergamio arve, andis selga uhked riided, kinkis lisaks veel raha ja ratsu ning andis talle vabaduse, kas ära sõita või sinna jääda.