Vabariigi Valitsusel kui ka ministril on õigus anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Määrus on materiaalselt mõistetud legislatiivakt, õigusloomeakt ning formaalse määratlus järgi kuulub halduse üldaktide kategooriasse. Kuna määruste andmine administratsiooni poolt kujutab endast legislatiivfunktsiooni realiseerimist, mis kuulub aga otseselt legislatuuri pädevusse, siis võib see toimuda üksnes delegatsiooni(volituse) alusel ja piiratud ulatuses. Generaaldelegatsioon ja spetsiaaldelegatsioon. Esimene on üldiselt määratud volitus, põhiseadusega. Teine on ühekordne volitus määruse andmiseks ja sisaldub konkreetses seaduses. On olemas kolme liiki määrusi: intra legem, praeter legem ja contra legem. Määrused intra legem on haldusaktid, millega administratsioon on volitatud rakendama kehtivat seadust, ta konkretiseerib rakendatava seaduse norme ning peab olema nendega kooskõlas. Määrused praeter legem on haldusaktid, mis reguleerivad neid
III. Rahvusvaheline õigus. Üldtunnustatud põhimõtted ja normid kui rahvusvaheline tavaõigus. IV. Lihtseadus. Neid võtab samuti vastu Riigikogu kindla korra alusel. Seadustest teatavakstegemine toimub avaldamise teel V. Seadlus. See on seadusandlus täidesaatva võimu käes. Presidendil on õigus vastu võtta erakorralisi dekreete ja hädadekreete. VI. Määrused. Formaalselt on nad normi sisaldavad legistatiivaktid, aga välja annab neid kõrgem täitevorgan. Generaaldelegatsioon (on mingisugune üldine positiivsest õigusest tulenev volitus. Enamjaolt tegemist põhiseadusest tuleneva kestva volitusega) ja spetsiaaldelegatsioon (on ühekordne seaduses sisalduv volitus). Määrused võivad olla: - Intra legem ehk kehtiva seaduse rakendamiseks välja antud määrused - Praeter legem ehk seni seaduse poolt reguleerimata õigussuhete reguleerimiseks. - Contra legem ehk seadusi muutvad määrused. VII. KOV Õigustloov kompetents. 1
· Ilma valitsuseta ei saa määrust anda, sest siis muidu on ta õigustühine. · Määrusandluse mahu all võib eristada kolme liiki: 1. iutra legen administratsioon konkatiseerib 2. praetur legen loovad uut õigust 3. contra legen võib muuta juba varasemates seadustes sisalduvaid regulatsioone. Tänapäeval on haruldased ja neil peab olema PS tulenev volitus. · Esimese kaks on ka Eestis. · Delegatsioon ei saa olla generaaldelegatsioon; peab olema alati spetsiaaldelegatsioon et, mis valdkonnas ja kui laias ulatuses. 7. KOV · Otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi. · Tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. · Valdavalt määrused. · Üldkohustuslik otsus. ÕIGUSNORMID · Õigus on konvensionaalne ehk kokkulepitud. · Õigus on süsteem; teda saab läbi süsteemiteooria iseloomustada. · Õigustloovatest aktidest leiame õigusnorme.
· Superdelegatsioon keelatud, ei tohi kasutada. Delegatsioon delegeerimise mõttes: Riigikogu => Valitsus => Ministeeriumid => Amet => Maavalitsus => Maakond => Vald => Küla. Kui Riigikogu annab volitusi Valitsusele jne., siis on harilik delegatsioon. Kui aga minnakse Valitsusest mööda ja antakse volitused otse Ministeeriumile, siis on tegemist superdelegatsiooniga ning see on keelatud. Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki: · Generaaldelegatsioon põhiseadusega kehtestatud volituste määratlus. · Spetsiaaldelegatsioon ühekordses õigusaktis leiduv volitus. 30. Tegu ja tegevusetus. Juriidiline vastutus: Juriidiline vastutus võib saabuda mõlemal juhul nii teo kui tegevusetuse tagajärjel. Tegevusetus võib olla ametialane lohakus, mis väljendub teatud ametite juures. Tegu ja tegevusetus on paralleelne mõiste, nad mõlemad omavad tagajärgi. Teoga liituvad sellised mõisted nagu õigusvõime ja teovõime.
(haldusriik). Seega peab määrusandluse jaoks kehtima kindel volitus. Ühiskonna juhtimine peab ideaalis toimuma peamiselt seadustega. Parlamendi töö peab olema avalik, sõnavabadusega, immuniteediga ja ilma imperatiivse mandaadita. Selle jaoks peab vahet tegema riigi ja ühiskonna vahel. Kui ühiskond hakkab liialt sekkuma, satub ideaal ohtu. Tihti juhtub nii haldusvõimu osakaalu kasvu korral – võim liigub täitevaparaadi kätte. Nii on juhtunud Soomes. Kaks volituste liiki: Generaaldelegatsioon – põhiseaduses sätestatud kestev volitus määrusandluses. Õiguskirjanduses peetakse seda tihti lubamatuks, vastavaid määruseid õigustühiseks. Spetsiaaldelegatsioon – ühekordne seaduses sisalduv volitus Määrusandluse mahu alusel eristataks: Intra legem määrused – kehtiva seaduse rakendamiseks, on puhas seadus vastuvõtmiseks ja täitmiseks – Eestis lubatud (§ 87, 94) Praeter legem määrused – sisaldub uus õigus, ministrile antakse volitus seadust täiendada –
olla õigussubjektne isik. Õigussubjektsus so õigus ja teovõime kokkulangevus. Füüsiliste isikute puhul sõltub õigussubjektsus east ja psüühilisest seisundist. 23. MÄÄRUSED Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast keda, milles ning millises mahus ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. Siit tulenen volitus e delegatsiooni küsimus. Generaaldelegatsioon e üldvolitus ( kogu võiosapädevus alatiseks) Spetsiaaldelegatsioon- e erivolitus ( pädevus selleks juhuks) Määruseandmise õiguse variandid: Intra legem- määrused on sellised , millega eksekutiivorganid on volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua yhtegi normi, mis ei oleks subsummeeritav mõnele rakendava seaduse normile. Contra legem- määrused on sellised , mis ei pea olema kooskõlas
30. Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Volitamine ehk delegeerimine tähendab üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: generaaldelegatsioon e üldvolitus spetsiaaldelegatsioon e erivolitus Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaaldelegatsioonis sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks spetsiaaldelegatsioon antakse. Valitsuse antavad õigustrakendavad üksikaktid on korraldused ja käskkirjaad. Eestis annab peaminister korraldusi. Kohaliku omavalitsuse organite üksikaktid Eestis:
2. HÄDADEKREEDID – juhtudel, kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad valitsuse poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla 2.6. Määrused Määrused* - valitsuse ja ministrite poolt seaduste alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad. Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid; formaalselt aga haldusorgani aktid. On olemas kaks volituste liiki: 1. GENERAALDELEGATSIOON – PS-is sätestatud kestvat volitust määrusandluses 2. SPETSIAALDELEGATSIOON – seaduses sisalduv ühekordne volitus Määrusandlusõiguse mahu alusel eristatakse: 1. INTRA LEGEM MÄÄRUSED – kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused 2. PRAETER LEGEM MÄÄRUSED – määrused, kus sisaldub uus õigus 3. CONTRA LEGEM MÄÄRUSED – määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema expressis verbis
Sarnased dekreetidele. Dekreedid on õigustloovad aktid e õiguse allikad; neid võtab vastu haldusorgan; neil on spetsiifiline kehtejõud. Seadus võetakse vastu Riigikogu poolt, dekreet riigipea poolt. Eristatakse erakorralisi dekreete ja hädadekreete. Määrtused on valitsuse ja ministrite poolt seaduse alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad. Fn.lt on määrused legislatiivaktid. Fm-lto n määrtused haldusorgani aktid. Õigusteoorias on kaks volituste liiki: generaaldelegatsioon (kujutab endast tavaliselt põhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses), spetsiaaldelegatsioon (ühekordne seaduses sisalduv volitus). Määrusandlusõiguse mahu alusel eristatakse: Intra legem määrusi (kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrtused), preater legem määrused (määrused, kus sisaldub uus õigus), contra legem (määrused, mille vastu võtmiseks peab olema expressis verbis põhiseaduslik volitus.) Õigusaktid jõustuvad RT-s avaldamisele järgnevast päevast
Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Seejuures on nad seadusele alluvad eksklusiivaktid. Seega oleneb seadusandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: 1.generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2. spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks) Generaaldelegatsioonis annab seadusandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioonis sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) spetsiaaldelegatsioon antakse. Valituse annavad õigustrakendavad üksikaktid (individuaalaktid) on korraldused ja käskkirjad.
a) Seaduslikkus e legaalsus - Teatud suhteid on vajalik reguleerida seadustega. Riigivõimu ja haldusfunktsiooni täitmine peab toimuma üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusest madalamal olevad õigusaktid ei tohi olla vastuolus hierarhias ülevalpool olevate seadustega. Ka madalamalseisva haldusorgani akt peab olema kooskõlas kõrgemalseisva haldusorgani aktiga. Määruste andmiseks on seaduses vajalik volituse olemasolu (spetsiaal- või generaaldelegatsioon). Linna- ja vallavalitsused ei saa põhiõigusi oma määrustega piirata, kuna PS sätestab selgelt, et riigvõimu teostatakse ainult PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kui seadusandja annab seadusega täitevvõimule volituse põhiõigusi piirata, siis on see tühine delegatsioon, kuna formaalse seadusega ei saa põhiõigusi piirata. Seadus peab olema kättesaadav (s.t et peavad olema korrakohaselt avaldatud). Seaduslikkuse
a) Seaduslikkus e legaalsus - Teatud suhteid on vajalik reguleerida seadustega. Riigivõimu ja haldusfunktsiooni täitmine peab toimuma üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusest madalamal olevad õigusaktid ei tohi olla vastuolus hierarhias ülevalpool olevate seadustega. Ka madalamalseisva haldusorgani akt peab olema kooskõlas kõrgemalseisva haldusorgani aktiga. Määruste andmiseks on seaduses vajalik volituse olemasolu (spetsiaal- või generaaldelegatsioon). Linna- ja vallavalitsused ei saa põhiõigusi oma määrustega piirata, kuna PS sätestab selgelt, et riigvõimu teostatakse ainult PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kui seadusandja annab seadusega täitevvõimule volituse põhiõigusi piirata, siis on see tühine delegatsioon, kuna formaalse seadusega ei saa põhiõigusi piirata. (PS kommentaarid, lk 123: ,,Halduse seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõtte keskne säte on § 3 lg 1 esimene lause
allikad/ täidesaatva riigivõimuorgani normatiivakt, mis juriidiliselt jõult on seadusest ja riigipea normatiivsest aktist madalam. Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid, formaalselt haldusorgani aktid. Tuleb hoolikalt kaaluda, kui anda eksekutiivorganitele (Vabariigi Valitsus, ministrid, teised riigiorganid, kellele on parlament andnud seadusega volituse) legislatiivsed funktsioonid – volitused. Õigusteoorias on tuntud kaks volituse liiki: 1 GENERAALDELEGATSIOON – kujutab endast tavaliselt põhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. SPETSIAALDELEGATSIOON – on ühekordne seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1 INTRA LEGEM MÄÄRUSED – kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused; PRAETER LEGEM MÄÄRUSED – määrused, kus sisaldub uus õigus; CONTRA LEGEM MÄÄRUSED - määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema expressis verbis (selgelt väljendatud) põhiseaduslik volitus.
Otsusega näiteks kuulutatakse või jäetakse kuulutamata seadusi; antakse sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid; antakse armu jne Käskkirjaga nt korraldatakse oma ametkonna sisemist tööd jms. Valitsuse ja kohaliku omavalitsuse üldaktid on määrused, mis on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: ¤ generaaldelegatsioon e üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); ¤ spetsiaaldelegatsioon e erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks). Määruseandmist teostatakse: Intra legem määrustega on eksekutiivorganid volitatud rakendama kehtivat seadust. Sellised määrused ei tohi luua ühtki normi, mis ei oleks subsumeeritav mõnele rakendatava seaduse normile. Contra legem määrused ei pea olema kooskõlas mitte iga seadusega, vaid võivad antud
a) Seaduslikkus e legaalsus - Teatud suhteid on vajalik reguleerida seadustega. Riigivõimu ja haldusfunktsiooni täitmine peab toimuma üksnes PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seadusest madalamal olevad õigusaktid ei tohi olla vastuolus hierarhias ülevalpool olevate seadustega. Ka madalamalseisva haldusorgani akt peab olema kooskõlas kõrgemalseisva haldusorgani aktiga. Määruste andmiseks on seaduses vajalik volituse olemasolu (spetsiaal- või generaaldelegatsioon). Linna- ja vallavalitsused ei saa põhiõigusi oma määrustega piirata, kuna PS sätestab selgelt, et riigvõimu teostatakse ainult PS ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kui seadusandja annab seadusega täitevvõimule volituse põhiõigusi piirata, siis on see tühine delegatsioon, kuna formaalse seadusega ei saa põhiõigusi piirata. Seadus peab olema kättesaadav (s.t et peavad olema korrakohaselt avaldatud). Seaduslikkuse
vajadused. 2. Hädadekreete eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla. 2.6. Määrused Määrused valitsuse ja ministrite poolt seaduse alusel ja täitmiseks vastu võetud õiguse allikad. Funktsionaalselt on määrused legislatiivaktid, formaalselt haldusorgani aktid. Formaalses seaduses peab sisalduma volitus täitevorganitele määruste andmiseks (muidu riigistumise oht haldusvõimu osakaalu kasv). Õigusteooria volituste liigid: 1. Generaaldelegatsioon PS-s sätestatud kestvat volitust määrusandluses. 2. Spetsiaaldelegatsioon ühekordne seaduses sisalduv volitus. Määrusandlusõiguse mahu alusel: 1. Intra legem määrused antud kehtiva seaduse rakendamiseks. 2. Praeter legem määrused määrused, kus sisaldub uus õigus. 3. Contra legem määrused määrused, mille vastuvõtmiseks peab olema PS-lik volitus.
ja interpreteerimise eksekutiivvõimu poolt. o Õiguskindlusepõhimõte 46 I. Volitused: Kuna määruste andmine on legislatiivfunktsiooni teostamine, siis sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises ulatuses volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituste abil, mida on kahte liiki: Generaaldelegatsioon üldiselt määratletud volitus määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See pädevus on kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioon ühekordne volitus määruste andmiseks, mis sätestatakse konkreetses seaduses. F. Fleineri teooria: õigusriigi ideele vastab kõige paremini spetsiaaldelegatsioon, mis sisaldub põhiseaduses või nn üldseaduse, kus
Õiguse allikate formaalne jaotus: 1. Legislatiivaktideks- vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt. 2. Haldusaktideks- vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt. 3. Jurisdiktsiooniaktideks- vastu võetud riigi juristiktsiooniorganite poolt. Funktsionaalne liigitus: 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt. 2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt. 3. Jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev õigusakt. 344. Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaaldelegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused? Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1.Intra legem määrused - kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused; 2. praeter legem määrused - kus sisaldub uus ôigus; 3
Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Välislepingud jõustuvad lepingus sätestatud korra kohaselt. Määrusandluse jaoks peab eksisteerima kindel volitus. Nimelt peab formaalses seaduses sisalduma spetsiaalne volitus. See tähendab legislatiivorgan ütleb kas ja millises mahus on täitevorganid pädevad materiaalseid ôiguseeskirju välja andma. Õigusteoorias on tuntud 2 volituste liiki: 1.generaaldelegatsioon- kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses; 2.spetsiaaldelegatsioon - on ühekordne, seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1. Intra legem määrused - kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused; 2. praeter legem määrused - kus sisaldub uus ôigus; 3. contra legem määrused - määrused, mille vastuvôtmiseks peab olema pôhiseaduslik volitus.
nad legislatiivaktid. Formaalselt on nad haldusorgani aktid. Maarusandluse jaoks peab eksisteerima kindel volitus. Nimelt peab formaalses 44 seaduses sisalduma spetsiaalne volitus. See tahendab legislatiivorgan utleb kas ja millises mahus on taitevorganid padevad materiaalseid oiguseeskirju valja andma. 344. Mida tahendavad moisted: generaaldelegatsioon; spetsiaal- delegatsioon; intra legem maarused; praeter legem maarused; contra legem ma arused? Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pohiseaduses satestatud kestvat volitust maarusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on uhekordne, seaduses sisalduv volitus. 1.Intra legem maarused - kehtiva seaduse rakendamiseks antud maarused; 2. praeter legem maarused - kus sisaldub uus oigus; 3. contra legem maarused - maarused, mille vastuvotmiseks peab olema pohiseaduslik volitus.
riigikogu ei saa enam kokku tulla ning Presidendil on õigus luua dekreete, sest Riigikogu pole. Valitsuse ning KOV organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid, seega oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega PS alusel määrusi andma. See volituse ehk delegatsiooni küsimus. Volitamine ehk delegeerimine tähendab ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile. 1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks); Generaaldelegatsioonis annab seaduseandja edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsioon sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille täitmiseks spetsiaaldelegatsioon antakse. KOV organite üksikaktid: 1) Valla- ning linnavolikogud võtavad vastu otsuseid;
Seadlus – tuleneb PS §109st, mis sätestab, et kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib President vajaduse korral anda seaduse jõuga seadlusi. 35 Määrused – on seadusele alluvad halduse üldaktid. Nad on obligatoorsed ja neid väljastavad haldusorganid. Määruste andmiseks peab olema kas generaaldelegatsioon (üldvolitus; sätestatud Põhiseaduses või seadustes) või spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). KOV määrus – tegemist võib olla autonoomsete statuutidega, mis ei pea lema kooskõlas kõrgemalseisvate määrustega, sest ei kuulu haldusaktide hierarhilisse süsteemi. KOVid annavad välja määrusi ning need valdkonnad, mida nad võivad reguleerida niiviisi, on sätestatud
(dekreedist). Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest, mis evivad määruste suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Õigusteooria ja praktika tunnevad kaht volituse liiki, need on nn. generaaldelegatsioon (üldvolitus) ja spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). Generaaldelegatsioon kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks. Spetsiaalvolituse all mõeldakse ühekordset volitust määruse andmiseks, mis on sätestatud konkreetses seaduses. Juba selle sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutas F. Fleiner, et õigusriigi ideele vastab kõige paremini spetsiaaldelegatsioon
(dekreedist). Määrus peab alati lähtuma põhiseadusest ja seadustest, mis evivad määruste suhtes kõrgemat juriidilist jõudu. Määruste andmine administratsiooni poolt on sisuliselt legislatiivfunktsiooni teostamine, mille on delegeerinud legislatuur. Seega sõltub üksnes legislatuurist, keda, millises küsimuses ja millises ulatuses ta volitab määrusi andma. Seda teostatakse volituse ehk delegatsiooni abil. Õigusteooria ja praktika tunnevad kaht volituse liiki, need on nn. generaaldelegatsioon (üldvolitus) ja spetsiaaldelegatsioon (erivolitus). Generaaldelegatsioon kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud põhiseaduses või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks. Spetsiaalvolituse all mõeldakse ühekordset volitust määruse andmiseks, mis on sätestatud konkreetses seaduses. Juba selle sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutas F. Fleiner, et õigusriigi ideele vastab kõige paremini spetsiaaldelegatsioon
k. Lex seadus) ja juristlik (lad. k. Jus õigus) Milline on positiivse ja ülipositiivse õiguse vahekord? Millistest põhimõtetest lähtudes jaotatakse õiguskord era- ja avalikuks õiguseks? Millised on era- ja avaliku õiguse piiritlemise õiguslikud alused?342. Milliste põhimõtetega tuleb arvestada õiguskorra normatiivsuse tagamisel? Milline on õiguse allikate formaalne jaotus ja funktsionaalne liigitus? Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaal- delegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused?345. Mida tähendab, et õigusnormid ei ole lihtsalt olemisnormid vaid pidamisnormid? 346. Kuidas määratleda absoluutne subjektiivne õigustus; relatiivne subjektiivne õigustus; konstitutiivne ehk õigustmoodustav õigustus; isiku-, perekonna- ja varanduslik õigustus? 347. Millised on üksikkodaniku huvid riigi suhtes (3) ja milline on neist
Valitsuse ning kohaliku omavalitsuse organite üldaktid on määrused. Nad on seadusele alluvad eksekutiivaktid. Oleneb seaduseandjast, keda, milles ning millises ulatuses ta volitab seadusega põhiseaduse alusel määrusi andma. Siit tuleneb volituse ehk delegatsiooni küsimus. Õigusteaduses tähendab volitamine ehk delegeerimine üldiselt ühe organi poolt oma pädevuse või selle osa kas alatist või ühekordset üleandmist teisele organile: 1) generaaldelegatsioon ehk üldvolitus (kogu- või osapädevus alatiselt); 2) spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus (see pädevus/ülesanne selleks juhuks). Generaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles seaduseandja annab edasi ühe osa oma pädevusest mõnele teisele organile kestvaks teostamiseks. Spetsiaaldelegatsiooni all mõistetakse sellist, milles sätestatakse konkreetne üksik tegu, mille korraldamiseks (täitmiseks) ta antakse.
Tuuakse sisse teatud juriidiline sündmus või kellegi toimingud, mis seavad ohtu riigikorra eksistentsi (sõda, vandenõu, mäss, maavärisemine jne). Hädadekreet —antakse situatsioonide puhul, mis nõuavad kiiresti rakendatavat abinõud, et olukord hullemaks ei läheks. Intra legem määrus — antud seaduse alusel ja seaduse täitmiseks. Määrust võib anda ainult siis kui on olemas seaduses spetsiaaldelegatsioon ehk erivolitus, mitte mingil juhul generaaldelegatsioon. Generaaldelegatsioon on antud PS-is või vastava riigiorgani üldaktis (nt VV seaduses: VV võib anda määrusi). Aga võib olla ka subdelegatsioon, mis on edasi volitamise õigus. Eesti õiguspraktikas tuli see formuleering siis kui parlament hakkas andma spetsiaalvolitust ministrile või isegi ametile, millega tekkis legislatiivvõimu ja eksekutiivvõimu konflikt. Seega on sellisel juhul võimalik ainult subdelegatsioon. Praeter legem määrus — loob uut õigust
Õiguse allikate formaalne jaotus: 1. Legislatiivaktideks- vastu võetud riigi legislatiivorganite poolt. 2. Haldusaktideks- vastu võetud riigi eksekutiivorganite poolt. 3. Jurisdiktsiooniaktideks- vastu võetud riigi juristiktsiooniorganite poolt. Funktsionaalne liigitus: 1. Legislatiivfunktsiooni täitev õigusakt. 2. Haldusfunktsiooni täitev õigusakt. 3. Jurisdiktsioonilist funktsiooni täitev õigusakt 358. Mida tähendavad mõisted: generaaldelegatsioon; spetsiaal-delegatsioon; intra legem määrused; praeter legem määrused; contra legem määrused? Generaaldelegatsioon kujutab endast tavaliselt pôhiseaduses sätestatud kestvat volitust määrusandluses. Spetsiaaldelegatsioon on ühekordne, seaduses sisalduv volitus. Määrusandluse mahu alusel eristatakse: 1.Intra legem määrused - kehtiva seaduse rakendamiseks antud määrused; 2. praeter legem määrused - kus sisaldub uus ôigus; 3
(PM vt KOKS § 8 lg 1 p 6: Valla või linna põhimääruses sätestatakse: "6) valla või linna õigusaktide vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord." Volitusnorm: määruse võib anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolu ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Kohaliku elu küsimuste korraldamiseks võib KOV organ anda määruse volitusnormita, välja arvatud juhul, kui seaduses on volitusnorm olemas. On kaks volituse liiki: a) üldvolitus (generaaldelegatsioon) kujutab endast üldiselt määratletud volitust määruste andmiseks, mis võib olla sätestatud PS-s või seadustes. See on pädevus kestvaks teostamiseks (vt KOKS § 7 lg 1); b) erivolitus (spetsiaaldelegatsioon) ühekordne volitus määruse andmiseks, mis on sätestatud konkreetses seaduses. Õigusriigi ideele vastab kõige paremini erivolitus. Volitusnorm (delegatsiooninorm) on oma olemuselt suunatud tulevikku ja ei saa sanktsioneerida varem antud haldusakte.
annaabi.ee 
