Füüsiline tervis, iseloom ja individuaalsed erinevused ja nende seos heaoluga (0)

10
Füüsiline tervis, iseloom ja individuaalsed erinevused ja nende seos heaoluga
2010
Füüsiline tervis ja selle seos heaoluga
- Okun jt (1984) poolt läbiviidud meta -analüüsid näitasid füüsilise tervise ja subjektiivse heaolu vahel positiivset korrelatsiooni.
- Ryan ja Frederick (1997) leidsid , et subjektiivne vitaalsus on seotud ning sõltub nii somaatilistest kui ka psühholoogilistest faktoritest.
- Ryff ja Singer (2000) töö tulemuste põhjal võib öelda, et positiivsed suhted teistega olid eriti olulised tervisega seotud protsesside parandamises.
See, et tervise ja heaolu vahel on seos, on ilmselge. Haige olemist seostatakse tihtipeale kehva enesetunde või valuga, seega haiguse olemasolu suurendab otseselt negatiivset mõju. Veel enam, haigus tihtipeale seab sellised piirangud, mis võivad takistada võimalusi positiivse mõju ja eluga rahulolu kogemiseks.
Empiirilised uurimised on neid spekulatsioone toetanud. Täpsemalt varasemad Okun jt (1984) poolt läbiviidud meta-analüüsid näitasid füüsilise tervise ja subjektiivse heaolu vahel korrelatsiooni 0.32. Kuigi seos on mõnevõrra keerulisem alguses arvatust. Mõned inimesed, kellel on suhteliselt halb tervis omavad kõrgeid subjektiivse heaolu näitajaid ning vastupidi. Seda arvesse võttes vaatas Okun oma tulemused üle ning leidis, et tervislikku seisundit oli hinnanud keegi teine – st arst, ning korrelatsioon langes märkimisväärselt 0.16 peale. See omakorda näitas seda, et terve olemise tähendus on suur ja oluline subjektiivse heaolu faktor. Kuna ka subjektiivne heaolu on justnimelt subjektiivne nähtus, siis on see ka mõjutatud teiste arvamuste, enda tõlgenduse ning ka teadvustamise viiside poolt.
Ryan ja Frederick (1997) hindasid subjektiivset vitaalsust kui positiivset ja fenomenaalselt suure energia seisundit, mis omakorda on eudaimonistliku heaolu näitajaks. Nad leidsid, et subjektiivne vitaalsus polnud üksnes korrelatsioonis psühholoogiliste faktoritega nagu personaalne iseseisvus ja lähedustunne, aga oli ühtlasi seotud psühholoogiliste sümptomitega. Selliste seisundite ja tundmuste sage esinemine päeva jooksul suurendas energiat ning muutis inimese elavamaks, mida ei saa öelda suitsetamise ja rasvarohkete dieetide kohta. Nad arvasid, et vitaalsus on muutuja , mis on seotud ning sõltub nii somaatilistest kui ka psühholoogilistest faktoritest.
Ryff ja Singer (2000) kasutasid nii empiirilist kui ka juhtumianalüüsi uurimaks, millist mõju eudaimooniline eluviis omas tervisele üldisemalt, hõlmates ka autoimmunnset funktsioneerimist. Nende töö tulemuste põhjal võib öelda, et positiivsed suhted teistega olid eriti olulised tervisega seotud protsesside parandamises.
Iseloom, individuaalsed erinevused ja heaolu.
- ekstravertsus ja meelekindlus on positiivses seoses subjektiivse heaoluga (DeNeve & Cooper )
- sotsiaalsus, meelekindlus ja avatus kogemusele on vähem seostatud subjektiivse heaoluga, kuna individuaalsete omadustena on nendel pigem keskkonnamõjurite funktsioon, aga ekstravertsus ja neurootilisus - pigem geneetiliste faktorite funktsioon. (Seidlitz (1993), Diener ja Lucas )
- õnnelike inimestena iseloomustatud inimesed tõlgendavad samu elu sündmusi tunduvalt positiivsemalt, ning vähem reageerima negatiivsele tagasisidele. (Lyubomirsky ja Ross (1999)
- ekstravertsus, meelekindlus ja madal neurootilisus on seotud järgmiste õnne dimensioonidega: enese aktsepteerimine, meisterlikkus ja elu eesmärgipärasus; Schmutte ja Ryff (1997)
- inimesed emalduvad nendest elurollides, kus on suurem tõenäosus jääda enam autentseks, ehk siis rollides, kus nad tundsid vähem võimalusi enda mina avaldamiseks.(Sheldon)
Kaks sageli esitatavat ning omavahel seotud küsimust on: millist tüüpi inimesed on tõenäolisemalt terved või õnnelikud? Ning kas on olemas inimesi, keda on võimalik iseloomustada õnnelike või tervetena? Teisisõnu, kas on olemas iseloomu faktoreid mis on järjekindlalt seotud heaoluga ning kas heaolu ise on võimalik käsitleda kui iseloomu muutujat?
Neid küsimusi on aktiivselt uuritud subjektiivse heaolu suhtes. DeNeve (1999) arvas , et subjektiivset heaolu saab iseloomustada kui mahukat kogumit geneetilisi faktoreid ning vaidles vastu, et subjektiivne heaolu on suhteliselt stabiilne kogu elu jooksul. Seejuures viisid DeNeve ja Cooper (1998) läbi meta-analüüsi, mis hõlmas 197 näidist enam kui 40 000 täiskasvanuga, milles subjektiivne heaolu oli muutuja mille seoseid vaadeldi erinevate erinevate iseloomuomaduste suhtes. Selle tulemusel olid mitmed iseloomuomadused märkimisväärses seoses subjektiivse heaoluga, viidates vastavusele pärilike isiksuse stiilide ja individuaalsete subjektiivse heaolu stiilide vahel. Näiteks Costa & McCrae (1992) Suure Viisiku isiksuseomadustest olid DeNeve & Cooperi kohaselt ekstravertsus ja meelekindlus püsivalt positiivses seoses subjektiivse heaoluga, samas neurootilisus oli pidevalt negatiivses seoses sellega.
Diener ja Lucas (1999) arvasid, et need Suurel Viisikul põhinevad leiud ei tohiks olla kuigi suureks üllatuseks kuna ekstravertsust on iseloomustatud kui positiivse mõjutegurina ning neurootilist on iseloomustatud negatiivse mõjurina. Näiteks, kontrollides mõõtmisvigasid tõid nad välja ekstravertsuse ja hea tuju vahelise seose 0.80 ning et neurootilisus ning selle omaduse negatiivne mõju olid eristamatud. Mis tähendab, et negatiivne seos subjektiivse heaolu ja neurootilisuse vahel, mis hõlmab tendentsi kogeda negatiivset mõju, on mõnevõrra tarbetult korraldatud. Seidlitzi (1993), Dieneri ja Lucase kohaselt võib veel oletada, et sotsiaalsust, meelekindlust ja avatust kogemusele on üha vähem tugevalt ja järjepidevalt seostatud subjektiivse heaoluga, kuna need omadused omavad allikaid “hüvedena keskkonnas” (Seidlitz, 1993: 320). Teisisõnu, individuaalsete omadustena on need kolm pigem keskkonnamõjurite funktsioon, kui ekstravertsus ja neurootilisus võivad olla pigem geneetiliste faktorite funktsioon.
Subjektiivse heaolu tunnuste tõttu ongi paljud uurimused keskused kontrastidele krooniliselt õnnelike ja õnnetute inimeste vahel. Näiteks, Lyubomirsky & Tucker (1998)
Tõestasid, et õnnelike inimestena iseloomustatud inimesed kipuvad tõlgendama samu elu sündmusi ja kohtumisi tunduvalt positiivsemalt, kui õnnetute inimestena iseloomustatud. Lisaks näitasid Lyubomirsky ja Ross (1999), et inimesed, kellel on kõrged subjektiivse heaolu näitajad vastandiks neile, kellel madalad näitajad, kalduvad endamusi sündmusi ja olukordi tõlgendama veelgi positiivsemas valguses ning vähem reageerima negatiivsele tagasisidele ja enam halvustama neid võimalusi, mis ei ole neile kättesaadavad. Seega, inimestel, kellel on kõrged subjektiivse heaolu näitajad võivad olla ka iseloomulikud stiilid, mis on rohkem suunatud enese parandamisele ning enam soodsamad, mis omakorda võib kaasa aidata nende õnne suhteliselt stabiilsele olekule.
Ryff ja kolleegid on uurinud seoseid Suure Viisiku omaduste arvukate dimensioonide seoseid psühhooloogilisele heaolule. Schmutte ja Ryff (1997) leidsid, et ekstravertsus, meelekindlus ja madal neurootilisus on seotud järgmiste õnne dimensioonidega: enese aktsepteerimine, meisterlikkus ja elu eesmärgipärasus; avatus kogemusele oli seotud isikliku kasvuga, sotsiaalsus ja ekstravertsus olid seotud postiivsete suhete ja madal neurootilisus autonoomsusega.
Sheldon jt (1997) uurisid seoseid Suure Viisiku ja heaolu vahelisi seoseid, kuid need teadlased keskendusid selle uurimisele, milline on muutujate varieeruvus isikute tulemustes iga omaduse puhul läbi erinevate elu rollide (nt õpilane, laps, sõber jne), selle asemel et uurida iga omaduse taset, mis oleks seotud heaoluga sõltumata sellest kas iga spetsiifilist omadust on arvesse võetud. Robertsi ja Donahue (1994), Sheldoni jt tööd näitasid, et suurem varieeruvus isiku iseloomulikes muutujates erinevates rollides, seda enam on seda võimalik seostada madalama üldise heaoluga. Veel enam, nagu ka subjektiivse heaolu teooria kohaselt, Sheldon jt postuleerisid ning leidsid, et inimesed tõenäolisemalt eemalduvad neile iseloomulikest karakteristikutest nendes elurollides, kus on suurem tõenäosus jääda enam autentseks, ehk siis rollides, kus nad tundsid vähem võimalusi enda tõelise mina avaldamiseks. Sarnaselt eelnevale AW Paradise ja MH Kernis (avaldamata käsikirjas) leidsid, et suurem varieeruvus enesehinnagu skoorides aja jooksul, isegi inimeste seas, kelle keskmine enesehinnang oli keskmisest kõrgem, oli seotud varasemate heaolu hinnangutega Ryff`i mõõtkava järgi (1989).
Emotsioonid ja ja heaolu.
- Emotsioone ja subjektiivset heaolu käsitlevad uuringud on leidnud
a) inimesed tunnetavad mõju järjepidevalt,
b) mõju on kergesti käsitletav positiivse või negatiivsena
c) suur osa inimesi tunnetavad enamusel ajast positiivset mõju (Diener & Lucas 2000).
- Emotsionaalset avatust võib pidada üheks emotsionaalse heaolu aluseks (Butzel & Ryan 1997). Selliste leidude põhjal on eudaimonistlike teoreetikute seisukohaks see, et emotsionaalne avatus ja ligipääs oma emotsioonidele oluline heaolu saavutamiseks.
- Diener jt (1991) leidsid et subjektiivse heaolu näitajad põhinevad enam positiivsete emotsioonide sagedusel kui nende intensiivsusel. Tundub, et positiivsed emotsioonid on tihtipeale mõjutatud suurenenud negatiivse mõju poolt (Larsen & Diener 1987).
- Reis jt (2000) tõestas oma töös, et igapäevased iseseisvuse, kompetentsuse ja ühtekuuluvuse tundmused andsid ainulaadse panuse õnne ja vitaalsuse tundmusele.
Emotsioonide ja heaolu vaheline seos, nagu ka iseloomuomaduste ja heaolu vahelised seosed, tegeleb teatud määral heaolu kui sellise tähendusega. Sellisena omavad hedoonilised ja õnnistavad (ilmselt pigem õnnelikuks tegevad) väljavaatad üsna erinevaid seisukohti ning on osalenud erinevate teadusuuringutes.
Emotsioone ja subjektiivset heaolu käsitlevad uuringud on leidnud, et (a) inimesed tunnetavad mõju järjepidevalt, (b) mõju on kergesti käsitletav positiivse või negatiivsena ja (c) suur osa inimesi tunnetavad enamusel ajast positiivset mõju (Diener & Lucas 2000).Kuna inimesed kogevad rohekem positiivseid emotsioone, kui negatiivseid subjektiivses heaolus, siis järeldatakse uuringute põhjal, et inimestel üldiselt on pigem kõrge subjektiivne heaolu. Mõned uurijad on keskendunud sellele, kuidas säilitada positiivseid mõjutegureid ning vähendada negatiivset mõju, teised jällegi keskenduvad igapäevaolukordadele ning sellele kuidas igapäevased ja jätkuvad tegevused mõjutavad ning on seotud globaalse subjektiivse heaoluga. Mitmed uurimused on keskendunud omakorda sellele kuidas inimesed hindavad oma tuju aja vältel, sealhulgas millist osakaalu selles omavad erinevad sündmused ( Kahneman 1999) ning kuidas on vastuste stiilid ning küsimuste järjekord mõjutanud ülemaailmseid hinnanguid ( Schwarz & Starck 1991). Näiteks, Diener jt (1991) leidsid et ülemaailmsed subjektiivse heaolu näitajad põhinevad enam positiivsete emotsioonide sagedusel kui nende intensiivsusel. Tundub, et positiivsed emotsioonid on tihtipeale mõjutatud suurenenud negatiivse mõju poolt (Larsen & Diener 1987).
Ühtlase on mõningaid tõendeid, et subjektiivne heaolu on mõjutatud positiivsete ja negatiivsete sündmuste poolt, mis elus aset leiavad (Headey & Wearing 1989), samas Suh (1996) leidis, et nende sündmuste mõju on vaid põgus. Veel enam, kuna subjektiivne heaolu on midagi iseloomuomaduse sarnast, siis on tegelikult üsna keeruline kindlaks teha, kui palju tegelikult erinevad elusündmused seda mõjutavad.
Eudaimonstlik seisukoht on, et oluline pole emotsioonide seisukohast mitte nende tundmine positiivsena (Parrott 1993), vaid nende ulatus, milles inimene on täielikult funktsioneeriv ( Rogers 1963). Kuigi, teatud oludes (nt lähedase inimese surm) peetakse inimest täiesti funtsioneerivaks ning veel enam, omavat suuremat heaolu, kui tema kogem oma emotsioone st kurbust selle asemel, et seda maha suruda. Eudaimonistliku seisukoha kohaselt on sellised küsimused nagu repressioon, surutus , ülekontroll vastandina emotsioonide alakontrollile on vähem lähedal sellele mida peetakse heaoluks. Seega emotsionaalset avatust võib pidada üheks emotsionaalse heaolu aluseks (Butzel & Ryan 1997). Selliste leidude põhjal on eudaimonstlike teoreetikute seisukohaks see, et emotsionaalne avatus ja ligipääs oma emotsioonidele oluline heaolu saavutamiseks.
Teise eudamonistliku seisukoha kohaselt on leitud, et emotsioonide positiivsus ei ole heaolu definitsiooni osa, mõju on võimalik käsitleda kui protsessi tulemust. Seega võib positiivset mõju käsitleda kui osa eudaimonistliku eluviisi tulemist. Ryff ja Singer (1998) leidsid tagasihoidlikud korrelatsioonid nende eudaimonistliku heaolu käsitleva seisukoha ning subjektiivse heaolu vahel. Need uurimused käsitlesidki emotsioone kui tervislike seisundite esilekutsujana ning keskendusid sügavate emotsioonide kogemise ulatusele, selleks et aktiveerida antistressi seisundeid ning haigustega võitlemiseks vajalikke fuktsioone.
Viimane uurijate suund on emotsioonide kasutamine psühholoogilistes seisundites, mis edendavad positiivseid emotsioone, sealhulgas õnne ja vitaalsust. Tööd, mis on tehtud nii inimestevahelisi kui ka inimesesiseseid emotsiooni tasemeid uurides on arvesse võtnud suhet baasvajaduste rahuldamisest kuni emotsionaalse heaolu seisundini. Ühes uurimuses
Sheldon jt (1996) uurisid igapäevaseid kõikumisi autonoomiast ja kompetentsusest saadud rahulolu kahe nädala vältel. Nad leidsid, et inimestevahelisel tasemel ennustasid autonoomia ja kompetentsus õnne ja vitaalsust, aga ka inimesesiseste emotsioonide puhul näitasid kõikumised nende kahe vajaduste täitmises, kõikumisi tulemustes ja rahulolu näitajates. Reis jt (2000) tõestas oma töös, et inimesesisesed kõikumised kõigis kolmes subjektiivse heaolu baasvajaduses näitasid positiivseid mõjusid. Täpsemalt – igapäevased iseseisvuse, kompetentsuse ja ühtekuuluvuse tundmused andsid ainulaadse panuse õnne ja vitaalsuse tundmusele.
Ariko Marketing uuringu tulemused Eesti noored 2003.
Suitsetajaid on Eestis noorte seas kolmandik (31% suitsetas viimati “täna”, 5% “eile”), kolmandik küsitletuist pole mitte kunagi suitsetanud ja kolmandik on seda teinud vahelduva sagedusega.
Alkoholi pole mitte kunagi tarvitanud 9% noortest ning enam kui 3 kuud tagasi on seda tarvitanud 14%. Ülejäänud ¾ on alkoholi kolme kuu jooksul tarvitanud ning ¼ tegi seda küsitlusele eelneval või samal päeval – siis vähemalt 2 viimase päeva jooksul.
Narkootikume pole kunagi tarvitanud 76%. Seega on narkootikume tarvitanud veerand küsitletud noortest. Kahe viimase päeva jooksul küsitluse suhtes on narkootikumi tarvitanud 3% küsitletud noortest (4% ei vasta). Mõni päev või ca nädal tagasi lisab sagedasteks tarvitajaiks veel 2% ning 2 nädala ja 3 kuu vahemikus tarvitajaid veel 5%.
Joonis 1. Noorte rahulolu oma praeguse eluga
Kasutatud kirjandus
Ryan,R ., Deci ,E.(2006). ON HAPPINESS AND HUMAN POTENTIALS:A Review of Research on Hedonic and EudaimonicWell-Being. Department of Clinical and Social Sciences in Psychology, University of Rochester . NY 14627