Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Euroopa naarits". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
naarits, mink, ojade, kaldad, uhutud, lindudest, rela, jooksuaeg, aprillis, tiinus, emasloomad, looted, saades, suguküpsus, naaritsad, ohustada, kiskjad, röövlinnudEuroopa naarits Mustela lutreola Gerli Liloson Rühmitamine Riik:Loomad Animalia Hõimkond:Keelikloomad Chordata Klass:Imetajad Mammalia Selts:Kiskjalised Carnivora Sugukond:Kärplased Mustelidae Perekond:Naarits Mustela Liik:Euroopa naarits Välimus Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 2843 cm ja sabapikkus 1219 cm, kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. Elupaik Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Need
Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid
Euroopa naarits Kadri Lebedev Kairo Riivik Kes on Euroopa naarits? Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Euroopa naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Välimus Euroopa naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm. Kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile ehk Ameerika naaritsale. Ameerika naaritsast erinevalt on tal valged nii mokad kui ka alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. https://www.youtube.com/watch?v=__ KCBZvFCDw
MINK Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud. Looduslikult on mingid levinud pea kogu PõhjaAmeerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde ja lõunaosas. Euroopasse on teda toodud karusloomafarmidesse ja loodusesse lahti laskmise eesmärgil. Söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetab endale toiduvarusid. Kaasajal on ta kogu Euroopas laialt levinud ja oma leviala pidevalt laiendav liik. Ta oleks muidu igati sümpaatne, kuid tema tõttu on väljasuremise äärele langenud euroopa naarits. Seetõttu on kaasajal lubatud minke jahtida aastaringselt. Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug.
Euroopa naarits Naarits ehk euroopa naarits on kiskjaliste seltsi kärplaste sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Looduslikult oli naarits ajaloolisel ajal laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri Euroopas, Põhja Hispaaniast läänes kuni Uuraliteni idas. Levila hakkas kahanema küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Ta on säilinud Baskimaal, Rumeenias, Venemaal ja Valgevenes. Saksamaal nähti naaritsat aga viimati looduses 1925. aastal ja Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni, et neid kunstlikult paljundada. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale, kus elab looduses umbes 25 looma
Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni, kalu, näljaga ka kadakamarju. Toidurohkel ajal teeb aga toiduülejääkidest varusid. Ta püüab oma saakloomi mitte ainult maapinnal vaid ka suuremate näriliste urgudes. Murdnud uruvaldajad maha asub sageli ise nende pessa elama. Kärp on tegev mistahes ajal, sageli ka päeval. (Loomade elu 7. köide Imetajad). Järglased Kärp sigib kord aastas. Paaritumine toimub harilikult kevadel või suve algul. Tiinus kestab 9-10 kuud. Nii et pojad (keda on keskmiselt 4-8 ) sünnivad järgmisel kevadel. Vastsündinu mass on 3-4 kg. Nägema hakkavad 1 kuu vanuselt, uru hülgavad 2 kuu pärast. Emased saavad suguküpseks 2- 3 kuuselt ning arvatavasti võivad siis ka viljastuda. Isastel saabub suguküpsus alles järgmisel aastal. (Loomade elu 7. köide imetajad ). 2 Nirk ( Mustela Nivalis) Kehaehitus ja välimus
Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva
Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks
Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad. Levik ja arvukus Eestis Mingid on levinud puhaste veekogude ääres üle Eesti. Veekogudest väga kaugele nad ei kipu. Viimastel aastatel on aga täheldatud minkide arvukuse langust. Eluiga Mingid elavad maksimaalselt 12 aastani. Pereelu Mingid on öise eluviisiga üksi elavad kärplased. Nii emasloomal kui ka isasloomal võib olla rohkem kui üks partner. Jooksuaeg kestab neil märtsist aprillini. Siis võib muidu öise eluviisiga minki kohata ka päevavalges. Pesa rajatakse selleks ajaks kaldale. Urusuue aga avaneb tavaliselt vee alla, mistõttu on selline pesa väga turvaline. Samal ajal on paralleelselt kasutuses ka mitmeid teisi ajutisi urgusid, kuhu vajadusel varju minna. Pojad tuuakse ilmale varakevadel, mais, pärast umbes 60 päeva kestnud tiinust. Pesakonna moodustab lisaks isasloomale ja emasloomale 4-5 poega (maksimaalselt 10 poega)
Kuju järgi eristatakse pulksarvi ja kühvelsarvi. Nende esinemine põdrapullidel sõltub peamiselt isendite elukohast. Levila lõunapoolsetel aladel esineb rohkem pulksarvedega loomi ning mida enam põhja poole liikuda, seda rohkem kühvelsarvedega isendid domineerima hakkavad. Reeglina ei kanna põdrad sarvi aastaringselt. Vanemad pullid heidavad sarved maha tavaliselt novembris. Noored pullid võivad sarvedega olla veel jaanuaris. Uued sarved hakkavad kasvama aprillis. Algul on nad pehmed, luustumata ja kaetud nahaga. Maksimaalse suuruse saavutavad augustis või septembris. Selleks ajaks on sarved luustunud ning nahk hakkab maha pudenema.Põdrapullid kasutavad oma sarvi eelkõige selleks, et põdralehmadele ja rivaalidele muljet avaldada. Elupaik ja eluviis - jõe-, järve- ja soorikkad suuremad metsaalad. Samuti noorendikud ja võsastikud. Põder vahetab sessoonselt elupaika. Suvel võib kohata teda peaaegu kõikides metsatüüpides
Teadliku põdrahoole peamine eesmärk on nende loomade eemalemeelitamine inimese rajatud metsakultuuridest, pakkudes neile midagi veelgi maitsvamat. EESTISSE AKLIMATISEERITUD IMETAJALIIGID: Introdutseerimise aeg ja koht. Algne areaal. Nende edasine käekäik. Punahirv 1927 Abrukale, 1970 Saaremaa ja Hiiumaa. Mandrile arvatavasti 1980 Lätist. Ondatra 1947 Emajõkke ja Vooremaa järvedesse Ameerika naarits enne II maailmasõda toodi karusnahakasvandustesse, pääses puurist loodusesse. Venemaal lasti neid niisama ka loodusesse lahti niiet mõned tulid meile ka üle piiri Kobras 1957 Jägala jõkke Halljänes mõisnike poolt 19.saj ULUKIKAHJUSTUSED metsas ja nende vähendamise võimalused. Suurimad kahjutekitajad metsas: põder, kobras, jänes, metskits, punahirv, hiired (uruhiir). Põder ohustab männi- ja haavanoorendikke ning keskealisi kuusikuid, vähem kasenoorendikke
On putuktoiduline, kuid suve teisel poolel sööb ka marju. Pesa asub maapinnast 16 meetri kõrgusel. Pessa munetakse 3 kuni 5 muna. Keskmine eluiga on 1,2 kuni 1,6 aastat ning maksimaalne eluiga on 14 aasat 10 kuud. Pole looduskaitse all. Kodukakk: Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. Eestis paregu 1000 kuni 2000 paari. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika aastaid. On aktiivne peamiselt öösiti. Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Konnad, sisalikud, mutid ja mardikad on tema menüüs samuti küllalt tähtsal kohal. Aprilli alguses muneb 2 kuni 5 muna. Teda phustab peamiselt inimtegevus pesa lähedal. Kuulub kolmandasse kategooriasse. Karmiinleevike: Eestis on levinud igal pool. Eestis paregu 50 kuni 100 tuhat paari. Elupaigaks on niisked hõredad salulehtmetsad ja puisniidud, jõeorud, pargid, kalmistud, vähemal määral kadastikud ja raiesmikuvõsad. On päevase eluviisiga. On rändlind
..90 cm, sabapikkus 26...55 cm · 8...15 kg · ligikaudu 2000 isendit · Eesti vee-elulistest kiskjatest suurim · tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate · eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel · üksikeluviisilised loomad · tegutsevad peamiselt videvikus · toidu hangib peamiselt veest · on tippkiskja keda ohustab inimene ning haruharva suured kiskjad · kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse ! EUROOPA NAARITS Mustela lutreola L. · Eesti kõige haruldasem imetaja · tüvepikkus 32...43 cm, sabapikkus 12...19 cm · 0,5...1 kg · Eestis võib oletada, et ta on säilinud mõnel pool üksikute gruppidena. · peamiseks põhjuseks, miks naarits välja sureb peetakse ameerika naaritsat, keda on pea kõikidesse Euroopa riikidesse introdutseeritud ja sealt, kus ta elab, kaob euroopa naarits
konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega. Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6...30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25...30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut
Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Emas ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais juunis. Poegi on pesakonnas enamasti 1...3 (harva kuni 5). Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning pesast väljuvad nad esimest korda 1,5...2 kuu vanuselt. Poegi imetatakse kaks kuud. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu emaslooma ja poegadega otseselt kokku, kuna ta elab sel ajal teises urus
Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Elavad segametsades, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada. Põder - Alces Hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Suur loom toitub ainult taimedest
põdrajahi ajal – minnakse kõik koos jahile) Eestis 5 isendit 1000ha kohta Mida rohkem metsa raiutakse, seda parem elupaik põtradele – neile meeldib noor mets. 1 1990 algul suurenes salaküttimine, suurenes legaalne küttimine, suurkiskjate arvukuslik kasv – põdra arvukus langes trastiliselt Levikut saab mõjutada soolakutega. Viljastamine ja jooksuaeg Sõrgade vahel intensiivistuvad lõhnanäärmed ning jäljed hakkavad lõhnama. Kiimalohk – isane peksab maasse augu ja lõhnastab selle ära, mõlemad püherdavad selles ja see mõjub neile erootiliselt Viljastumise võimalikkus kestab ainult 1-2 päeva. Ühel aktiivsel pullil võib olla 7 emast. Jooksuaja tipp on septembris. Vasikad sünnivad aprillis- mais. Põdra sigimisnäitajad Kollakehi lehma kohta: 1,4-1,6
kuhjunud lumele. Karud magavad talveund novembrist kuni aprillini. Sellega seoses langeb nende kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus. Talveuinak erineb talveunest selle poolest, et kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata. Sigimine Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195225 päeva. Sügisel on pikk latentsusperiood (loote areng peatub teatud staadiumis). Pojad sünnivad enamasti jaanuaris, siis kui ema magab. Poegadega emakarud on kevadel viimased ärkajad. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad, hambutud ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks. Pojad toituvad emapiimast (sarnane lehmapiimaga) kevade või varasuveni. Selleks ajaks kaaluvad nad juba 7-9 kg ning
Kõik nad koos loovad head ökoloogilised tingimused meie metsades. Taimetoidulistest loomadest esineb Eestis ka 100 000 isendiga metskits (Capreolus capreolus) ning väikesearvuline punahirv (200 isendit) (Cervus elaphus). Väiksemaid loomi esindavad rebased (Vulpes vulpes), metssead (Sus scrofa), nugised (Martes martes), pruun jänes (Lepus europaeus), valge jänes (Lepus timidus) ning ohustatud liikidest euroopa naarits (Mustela lutreola), lendorav (Pteromys volans), ning mõned unilaste liigid. Reintrodutseeritud liikidest kobras (Castor fiber), punahirv (Eesti on punahirvede levila põhjapoolne piir) ja euroopa naarits. Erandlikud loomaliigid on: kährikkoer (Nyctereutes procyonoides), ja ameerika naarits (Mustela vison), kes on välja tõrjunud euroopa naaritsa. 5. Niitude tüübid kasvutingimuste ja inimmõju alusel. Inimtegevuse mõju niitudele. Inimmõju alusel võib niidud jaotada:
Arvukus Eestis Eesti rannikuvetes elab alla 4000 viigerhülge Elupaik ja -viis Elupaigana eelistavad nad saarte ja rannikujoone poolt hästi liigendatud rannikumerd. Suvel võivad moodustada suurtel kividel või klibustel laidudel väikesi lesilaid. Toitumine Toituvad kaladest ja vähilaadsetest ning limustest. Peamise toidu moodustavad kalad. Sigimine Innaaeg on neil kevadel märtsist maini. Tiinus kestab 9...10 kuud. Poegib jää peal asuvas lumekoopas veebruaris-märtsis. Tavaliselt on pesakonnas üks, haruharva rohkem poegi. Areng Poeg on sündides kaetud pika koheva karvaga, mis püsib paar nädalat. Poeg on juba paari päeva vanuselt võimeline vajaduse korral ujuma. Imetatakse poegi umbes kaks kuud. Suguküpsus saabub vahel nelja, tavaliselt viie aasta vanuselt
on 29...38 mm pikkune. Vastsejärk kestab 60...70 päeva ning noored vesilikud väljuvad maismaale 32...36 mm pikkustena. Tähnikvesilikud saavad suguküpseks 2. - 3. eluaastal ning nende kasv aeglustub pidevalt, lõppedes 6...7 aasta vanuselt. · Koht ökosüsteemis Veekogus viibides hävitavad tähnikvesilikud suurtes kogustes sääsevastseid. Vaenlasteks on looduses nastikud ja rästikud, lindudest toonekured ja viud, kuid varjulise eluviisi tõttu on ta raskesti tabatav. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. · Kehamõõtmed Kehapikkus isastel 6...7 cm, emastel 10...11 cm. Eriti hiiglaslikke isendeid on leitud Saaremaalt, kus emasloomade pikkus võib ulatuda 14 (kohati ...17) cm-ni. · Levik Eestis ja maailmas On levinud Loode-Aafrikas, Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, ka Koreas, Jaapanis ja Hiinas
Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust. Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid. Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega
Soolakassi eluiga on 14 aastat. Seda liiki võib leida meretasemest kuni 3500 meetri kõrguseni. Ta eelistab rohke taimekasvuga jõgede äärseid alasid, kuid teda leidub ka avatud metsaaladel, savannis ja soodes.Soolakass on osav ujuja ja ronija. ta toitub väikeimetajatest nagu jänesed ja erinevad närilised, samuti sööb ta linde,kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Jahti peab ta nii maapeal kui puu otsast. Soolakassi sigimisaeg on detsembrist maini. Kassi tiinus kestab kuni 78 päeva. Pesakonnas on 1- 3 järglast. Emane kass toob oma järglased ilmale kivide all, puu õõnsuses või tihedas taimestikus. Pojad kaaluvad sündides 65-90 grammi. Pojad sünnivad pimedatena ja avavad silmad alles 8 päeva pärast peale sündi. Püsti suudavad nad seista juba 4 päeva pärast peale ilmale tulekut. Ema hoolitseb järglaste eest esimesed 8 kuud , peale seda alustavad pojad iseseisvat elu. Soolakassi levikuala hõlmab suurt osa Lõuna-Ameerikast
Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise. Jälgides liigikaaslaste paaritumist, ahmivad nad ahnelt põhjalaskuvaid marjateri. Mari areneb külmas vees kuni kevadeni ja vastsed kooruvad peale jää lagunemist aprillis. Pisikesed siiad toituvad alguses planktonist ja hiljem põhjaloomastikust. Täiskasvanute toiduspekter on lai: siia kuuluvad väikesed limused, hüdraloomad, kirpvähilised ja väikesed kalad (mudilake). Siig on kaval kala, kes oskab hästi püüniseid vältida. Ta on osav põgenema mõrdadest ja nootadest, võrkudest hiilib aga lihtsalt mööda. Siia liha peetakse delikatessiks, seda eriti soolatult. Siiavarude suurendamiseks inkubeeritakse marja kunstlikult ning koorunud maimud lastakse
punetama sugu- ja kuseelundi ava väline osa (silmus), mis muutub suure pohla suuruseks. Jooksuaja saabudes hakkavad isasloomad oma territooriumi märgistama, muutuvad agressiivseteks, allumatuteks ja rahututeks, alustavad omavaheliste suhete väljaselgitamiseks kaklusi. Paaritumisvalmis isasloomadel on munandid tugevalt suurenenud. Emasloomad poegivad tavaliselt kaks korda aastas, aprillis-mais ja juulis augustis, kuigi on ka võimalik nendest tähtaegadest kõrvalekaldumine. Tiinus kestab ligikaudu 42 päeva. Emaslooma pesakonnas on kuni 18 poega (keskmiselt 6-9), keda on tavaks kutsuda kutsikateks. Tuhkrukutsikad sünnivad pimedate ja kurtidena, kõikuva kehatemperatuuriga, kuid nad arenevad ja kasvavad kiiresti. 4-5 nädala vanuselt avanevad tuhkrukutsikatel silmad ja kõrvad ning nad saavad püsiva karvkatte. 6-8 nädala vanused kutsikad on võimelised juba iseseisvalt eksisteerima ning 5-8 kuuselt on neist juba lõplikult saanud täiskasvanud
Sissejuhatus Läänemeri ehk Baltimeri on maakera üks suuremaid sisemeresid kogupindalaga 373 tuhat km2. Samas on Läänemeri võrreldes teiste sisemeredega ka erakordselt madal, keskmise sügavusega 52 meetrit. Läänemeri on madala soolsusega, umbes 8...10 promilli (mere keskmine soolsus on 35). Vee pinnatemperatuur on talvel mere keskosas 23 C, lahtedes veidi alla 9 C, suvel lõunaosas 1618 C, Põhjalahes 1314 °C; põhjakihtide temperatuur on umbes 5 °C. Talvel jäätuvad Põhja-, Soome ja Liivi laht peaaegu üleni. Botnia lahe põhjasopis püsib jää üle poole aasta, Eesti lääneranniku lahtedes 45 kuud. Läänemere veereziimi kujundavad läbi Taani väinade toimuv veevahetus ja mageda vee juurdevool jõgedest (440 km3 aastas). Kuna Taani väinad on kitsad ja madalad, siis saab Läänemeri soolast ja seega raskemat ookeanivett vähe. Selle tulemusena toimub veevahetus väga aeglaselt. Vaid tugevate ja kestvate läänetormide ajal jõuab Läänemerre suurem kogus soola
Tema sale, voolujooneline keha, tüürina töötav saba, ujulestadega varustatud jäsemed, tihe karvkate, mis määrituna nahas leiduvate rasunäärmete eritisega ei märgu, suletavad kuulmekäigud kõik need on kasulikud kohastumiseks eluga vees. Vees leiab ta kaitset vaenlaste eest, toitu, vett kasutab ta enamail juhtudel liikumisteena ühest kohast teise minekul. Sellest tingitult on saarma elu tihedalt seotud mitmesuguste veekogudega jõgede, järvede, ojade, rannikualadega. Saarmas on kiire ja osav ujuja. Sukeldunult võib ta ujuda kuni 100 meetrit. Kuival maal liigub ta kiiresti, kuid väsib ruttu. Eriti raske on loomal liikuda talvel kohevas lumes. Vaatamata suurele liikuvusele, jääb saarmas veekogudel siiski märkamatuks. See on tingitud ta varjatud eluviisist. Põhiliselt tegutseb ta öötundlidel, kuid kohtades, kus teda ei häirita, tegutseb ta ka päeval. Saarma ööpäevases tegutsemises esineb kaks
Tallinna Tehnikagümnaasium Eesti luhad ja lammid Referaat Koostaja: Kätlin Tiigi 10c Juhendaja õp. Kersti Veskimets Tallinn 2008 Sisukord Sisukord.............................................................................lk 2 Üldiseloomustus........................................................................lk 3 Abiootilised tegurid.................................................................lk 3 Valgus..........................................................................................lk 3 Ultraviolettkiirgus........................................................................lk 4 Infrapunane kiirgus...........................................................................lk 4 Õhuniiskus..................................................................................lk 4 Kitsa ökoamplituudiga liik..................................................................lk 5 Laia ökoamp
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Elusaid loomi murravad sagedamini põhjapoolsematel aladel elavad karud. Peamiselt söövad nad mitmesuguseid marju, naati, kaera jne. Palju söövad nad ka erinevaid putukaid (sipelgaid ning nende vastseid, mitmete teiste putukate tõuke). Hea meelega söövad ka mett koos kärgedega. Sigimine Jooksuaeg on enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Tiinus vältab tavaliselt 7...9 kuud. Pojad sünnivad jaanuaris. Ühes pesakonnas on tavaliselt 1...2 (harva kuni 5) abitut poega. Areng Poegade silmad avanevad ühe kuu vanuselt. Imetatakse poegi 4...5 kuu jooksul. Esimese talve veedavad pojad emasloomaga koos
konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega. Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis. Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6… 30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut
teiste veeorganismide eluks. Jõevähki ennast söövad paljud röövtoidulised veeloomad. Ta on vajalik forellile ja teiste lõheliste noorjärkudele, angerjale, ahvenale, haugile jne. Teda söövad meelsasti ka veekogudega seotud imetajad: saarmas, naarits, tuhkur, mink ja vesimutt. Jõevähi elujõuline asurkond pidurdab veekogude eutrofeerumist ja suurendab selle liigilist mitmekesisust[2]. 6. Anatoomia ja füsioloogia 6.1 Välisehitus Jõevähi keha koosneb 19 kokkukasvanud lülist ja seda katab kaltsiumisooladega (CaCO3) tugevdatud ogaline ja köbruline kitiinkoorik, mis on loomakese välisskeletiks sellele kinnituvad lihased. Igal kehalülil on paar lülilisi jätkeid
Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne, haruharva kuni 17 aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves. Metsnugis on Eestis tavaline jahiloom. Valgejänes Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut
annaabi.ee 
