Euroopa Liit, komisjon, parlament, nõukogu (6)

Euroopa Komisjon
Euroopa Komisjon on riiklikest valitsustest sõltumatu.Komisjoni ülesanne on esindada ja kaitsta ELi kui terviku huve.Euroopa Komisjon koostab uute seaduste ettepanekud ning esitab need Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
Ta on ka ELi täidesaatev jõud, vastutades parlamendi ja nõukogu otsuste rakendamise eest.See tähendab Euroopa Liidu poliitikasuundade ja tegevuskavade elluviimist kui ka vastutust eelarve täitmise eest.
Nagu parlament ja nõukogu loodi ka Euroopa Komisjon 1950. aastatel ELi asutamislepingutega.
Kes moodustavad komisjoni?
Komisjoni kuulub 27 meest ja naist – üks esindaja igast liikmesriigist.
Terminit „komisjon” kasutatakse kahes tähenduses.Esiteks tähendab see komisjoniliikmeid, kelle on ametisse nimetanud liikmesriigid selleks, et nad juhiksid institutsiooni ja võtaksid vastu otsuseid. Teiseks tähendab komisjon institutsiooni ennast ja selle personali.
Mitteametlikult nimetatakse komisjoniliikmeid volinikeks. Nad on kõik olnud oma päritoluriigis poliitikud ja paljud on olnud valitsusse kuuluvad ministrid , kuid komisjoniliikmetena on nad kohustatud tegutsema liidu kui terviku huvides ega tohi järgida oma riigi valitsuse juhtnööre.
Uus komisjoni koosseis nimetatakse ametisse iga viie aasta tagant, kuue kuu jooksul alates Euroopa Parlamendi valimistest. Menetlus on järgmine:
José Manuel Barroso juhib Euroopa Liidu täitevvõimu – Euroopa Komisjoni.

• Liikmesriikide valitsused lepivad kokku, keda nimetada komisjoni uueks presidendiks.
  
• Nimetatud presidendikandidaadi peab seejärel heaks kiitma parlament.
  
• Komisjoni presidendikandidaat valib koos liikmesriikide valitsustega ülejäänud komisjoniliikmed.
  
• Nõukogu võtab kandidaatide nimekirja kvalifitseeritud häälteenamusega vastu ja edastab selle Euroopa Parlamendile heakskiitmiseks.
  
• Parlament küsitleb kõiki liikmeid ja hääletab kogu kolleegiumi üle.
  
• Pärast parlamendi heakskiitvat hääletust määrab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega uue komisjoni ametlikult ametisse.
  

Praeguse komisjoni ametiaeg lõpeb 31. oktoobril 2009. Komisjoni president on José Manuel Barroso, kes on pärit Portugalist .
Komisjon on poliitiliselt vastutav parlamendi ees, kellel on õigus see umbusaldushääletusega laiali saata. Komisjoni liikmel tuleb tagasi astuda siis, kui president seda palub teha, ning tingimusel, et teised komisjoni liikmed on tema tagasiastumisega nõus.
Komisjon võtab osa kõikidest parlamendi istungjärkudest, kus ta peab selgitama ja põhjendama oma poliitikasuundi. Ta vastab ka regulaarselt parlamendiliikmete suulistele ja kirjalikele küsimustele. 
Komisjoni igapäevast tööd teevad selle haldusametnikud, eksperdid, tõlkijad, tõlgid ja sekretariaat . Niisuguseid Euroopa Liidu ametnikke on umbes 25 000. Võib tunduda, et seda on palju, aga tegelikult on see arv väiksem enamiku Euroopa keskmise suurusega linnanõukogude personali arvust.
Kus komisjon asub?
Komisjoni asukoht on Brüsselis (Belgia), kuid tema talitusi on ka Luxembourgis, esindusi (de, en, fr) kõikides ELi liikmesriikides ja delegatsioone (en) paljudes maailma riikide pealinnades.
Millega komisjon tegeleb?
Euroopa Komisjonil on neli põhiülesannet.

Õigusaktide ettepanekute tegemine parlamendile ja nõukogule.

ELi poliitika elluviimine ja eelarve täitmine.

ELi õigusaktide täitmise järele valvamine (koos kohtuga).

Euroopa Liidu esindamine rahvusvahelistes suhetes, näiteks pidades läbirääkimisi ELi ja kolmandate riikide vaheliste kokkulepete üle
1.  Uute õigusaktide ettepanekute tegemine
Asutamislepingu kohaselt on komisjonil algatusõigus. See tähendab, et vaid komisjon vastutab parlamendile ja nõukogule esitatavate uute Euroopa Liidu õigusaktide ettepanekute koostamise eest. Nende ettepanekute eesmärgiks peab olema liidu ja selle kodanike huvide kaitse, mitte teatud konkreetsete liikmesriikide või tööstusharude kaitse.
Enne ettepanekute tegemist peab komisjon olema teadlik uutest olukordadest ja probleemidest Euroopas ja ta peab kaaluma, kas ELi õigusaktid on parim viis nendega tegelda. Seepärast ongi komisjon pidevas kontaktis terve rea huvirühmadega ja kahe nõuandva organiga: majandus- ja sotsiaalkomiteega ja regioonide komiteega. Ta püüab ka välja selgitada siseriiklike parlamentide ja valitsuste arvamusi .
Komisjon teeb ettepaneku võtta meetmeid ELi tasandil vaid siis, kui ta leiab, et siseriiklike, piirkondlike või kohalike meetmetega ei saaks probleemi tõhusamalt lahendada. Põhimõtet, mille kohaselt probleemiga tegeldakse võimalikult madalal tasandil, nimetatakse lähimuspõhimõtteks.
Kui aga komisjon jõuab järeldusele, et on vaja ELi õigusakti, koostab ta ettepaneku, mis tema arvates lahendab probleemi tõhusalt ja rahuldab nii paljusid huve kui võimalik. Selleks et tehnilised üksikasjad oleksid õiged, konsulteerib komisjon ekspertidega, kes moodustavad mitmesuguseid komiteesid ja töögruppe.
2. ELi poliitika elluviimine ja eelarve täitmine
Euroopa Liidu täidesaatva organina vastutab komisjon parlamendi ja nõukogu vastu võetud ELi eelarve haldamise ja täitmise eest.Suurema osa tegelikest kulutustest teevad siseriiklikud ja kohalikud ametiasutused, kuid komisjon vastutab nende järelevalve eest kontrollikoja valvsa pilgu all.Mõlemad institutsioonid püüavad tagada selle, et rahalisi vahendeid kasutatakse hästi. Ainult siis, kui Euroopa Parlament jääb rahule kontrollikoja aastaaruandega, kiidab ta heaks selle, kuidas komisjon eelarvet täitis.
Komisjon vastutab ka parlamendi ja nõukogu vastu võetud poliitika elluviimise eest. Üks näide sellisest poliitikast on ühine põllumajanduspoliitika. Lisaks võib näiteks tuua konkurentsipoliitika, kus komisjonil on õigus ettevõtete ühinemisi lubada või keelata. Samuti peab komisjon tagama, et ELi liikmesriigid ei subsideeri oma tööstusharusid sellisel viisil, mis moonutab konkurentsi.
Komisjoni juhitavate ELi programmide näiteks võib tuua programmid Interreg ja Urban (millega luuakse piiriülest partnerlust piirkondade vahel ja aidatakse mahajäänud maapiirkondadel uuesti kosuda), aga ka üleeuroopalise üliõpilasvahetusprogrammi Erasmus .
3.  Euroopa õigusaktide täitmine
Komisjon on asutamislepingute valvur . See tähendab, et komisjoni nagu kohtugi ülesandeks on tagada, et ELi õigust rakendatakse liikmesriikides õigesti.
Kui ta leiab, et mõni ELi liikmesriik ei rakenda ELi õigust õigesti ega täida seega oma seaduslikke kohustusi, astub komisjon samme olukorra parandamiseks.
Esiteks algatab ta arutelu, mida nimetatakse rikkumismenetluseks. Selle käigus saadetakse valitsusele ametlik kiri, milles öeldakse, miks komisjon arvab, et see riik rikub ELi õigust, ning kehtestatakse tähtaeg, mille kestel peab kõnesolev liikmesriik saatma komisjonile üksikasjaliku vastuse.
Kui selle menetlusega ei õnnestu olukorda lahendada, peab komisjon teatama juhtumist kohtule, kellel on õigus määrata karistusi. Kohtu otsused on liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele siduvad.
4.  ELi esindamine rahvusvahelistes suhetes
Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu tähtis eestkõneleja rahvusvahelistes suhetes. Ta võimaldab liikmesriikidel kõnelda ühel häälel rahvusvahelistel aruteludel, nagu näiteks Maailma Kaubandusorganisatsioonis. 
Komisjoni ülesandeks on ka pidada ELi nimel rahvusvaheliste lepingute läbirääkimisi. Üheks näiteks on Cotonou kokkulepe, millega sätestatakse ELi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani arengumaade vahelise olulise abi- ja kaubanduspartnerluse tingimused.
Kuidas on korraldatud komisjoni töö?
Komisjoni president otsustab, missugune volinik missuguse poliitikavaldkonna eest vastutab, ja jagab (vajadusel) ülesanded komisjoni ametiaja kestel ümber.
Komisjon tuleb kokku kord nädalas, tavaliselt kolmapäeviti Brüsselis. Iga päevakorrapunkti tutvustab vastava poliitikavaldkonna eest vastutav volinik ning kolleegium teeb selles küsimuses kollektiivse otsuse.
Komisjoni personal on jagatud 36 osakonda, mida nimetatakse peadirektoraatideks (DG - Directorate-General) ja teenistusteks või talitusteks (nt õigustalitus). Iga peadirektoraat vastutab konkreetse poliitikavaldkonna eest ning seda juhib peadirektor, kes on vastutav ühe voliniku ees. Üldine kooskõlastamine on peasekretariaadi ülesanne, kes korraldab ka kord nädalas peetavaid komisjoni istungeid. Peasekretariaati juhib peasekretär, kes allub otse presidendile .
Komisjoni õigusaktide ettepanekud töötab välja ja koostab peadirektoraat, kuid need ettepanekud muutuvad ametlikuks ainult siis, kui kolleegium need oma iganädalasel koosolekul vastu võtab. Menetlus on üldjoontes järgmine.
Oletagem näiteks, et komisjon näeb vajadust ELi õigusakti järele, et hoida ära Euroopa jõgede reostust. Keskkonna peadirektoraat koostab ettepaneku, olles kõigepealt põhjalikult konsulteerinud Euroopa töösturite ja talunikega, liikmesriikide keskkonnaministrite ja keskkonnaorganisatsioonidega. Välja pakutud õigusakti arutatakse komisjoni asjakohastes osakondades. Seejärel kontrollivad seda õigustalitus ja peasekretariaat.
Kui ettepanek on täiesti valmis, pannakse see komisjoni mõne järgmise koosoleku päevakorda. Kui 27 volinikust on poolt on vähemalt 14, võetakse ettepanek vastu. Pärast seda on sellel komisjoni liikmete tingimusteta toetus. Seejärel saadetakse dokument nõukogule ja Euroopa Parlamendile läbivaatamiseks.
Komisjoni suurus
Liiga suur komisjon ei saa tõhusalt toimida. Praegu kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.Kuna Bulgaaria ja Rumeenia ühinesid Euroopa Liiduga, tõusis volinike arv 27ni.See arv kehtestati nõukogu ühehäälse otsusega.Pärast 27. liikmesriigi ühinemist vähendatakse järgmise komisjoni (s.o põhimõtteliselt novembris 2009 tööle asuva komisjoni) koosseisu kuuluvate volinike arvu.Lõplik arv määratakse kindlaks nõukogu otsusega.Volinikud määratakse siis rotatsiooni korras, pidades silmas, et liikmesriigid oleksid õiglaselt esindatud .Eesmärk on tagada kõikide liikmesriikide rahvastiku ja territooriumi suuruse arvessevõtmine.
Euroopa Parlament
Hans-Gert Pöttering on Euroopa Parlamendi president
Euroopa Parlamendi valivad Euroopa Liidu kodanikud, kelle huve parlament esindab.Parlamendi ajalugu ulatub tagasi 1950ndatesse aastasse ja asutamislepingutesse. Alates 1979. aastast valivad Euroopa Parlamendi otse kodanikud, keda ta esindab.
Parlamendivalimised toimuvad iga viie aasta tagant ning valida võib iga ELi kodanik, kes on valimisõiguslikuna arvel.Nõnda väljendab parlament Euroopa Liidu 490 miljoni kodaniku demokraatlikku tahet ning esindab nende huve suhetes teiste ELi institutsioonidega. Ametisoleva parlamendi koosseisu kuulub 785 liiget 27 Euroopa Liidu liikmesriigist.Ligi kolmandik parlamendiliikmetest on naised.Alates järgmisest parlamendi ametiajast (2009–2014) ei ületa Euroopa Parlamendi liikmete arv 736.Kuna Bulgaaria ja Rumeenia ühinesid ELiga käesoleva parlamendi ametiajal (2004–2009), ületatakse ajutiselt senine liikmete arv 732.
Euroopa Parlamendi liikmed ei moodusta rahvuslikke fraktsioone, vaid on istungjärkudel jaotatud seitsmesse üle-euroopalisse poliitilisse fraktsiooni. Parlamendiliikmete vaated Euroopa integratsiooni küsimuses on väga erinevad, föderalismi tulihingelistest pooldamisest avatud euroskeptitsismini.
2007. aasta jaanuaris valiti Euroopa Parlamendi presidendiks Hans-Gert Pöttering.
Kohtade arv poliitilise fraktsiooni kohta seisuga 2. juuni 2005
Poliitiline fraktsioon
Lühend
Kohtade arv
Euroopa Rahvapartei (Kristlik-Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsioon
EPP-ED
267
Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon
PES
201
Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu fraktsioon
ALDE
89
Roheliste/Euroopa Vaba Liidu fraktsioon
Greens/EFA
42
Euroopa Ühendatud Vasakpoolsed / Põhjamaade Rohelised Vasakpoolsed
GUE/NGL
41
Fraktsioon Iseseisvus /Demokraatia
IND/DEM
36
Liit Rahvusriikide Euroopa eest
UEN
27
Fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed
NA
29
KOKKU
 
732
Kohtade arv riikide lõikes (2009–2014)
Belgia
22
Leedu
12
Bulgaaria
17
Luksemburg
6
Tšehhi Vabariik
22
Ungari
22
Taani
13
Malta
5
Saksamaa
99
Holland
25
Eesti
6
Austria
17
Kreeka
22
Poola
50
Hispaania
50
Portugal
22
Prantsusmaa
72
Rumeenia
33
Iirimaa
12
Sloveenia
7
Itaalia
72
Slovakkia
13
Küpros
6
Soome
13
Läti
8
Rootsi
18
 
 
Ühendkuningriik
72
KOKKU
736
 
 
Kus parlament asub?
Euroopa Parlamendil on kolm asukohta; Brüsselis (Belgias), Luksemburgis ja Starsbourg’is (Prantsusmaal).
Luksemburgis asuvad haldusteenistused (peasekretariaat).Parlamendi täiskogu istungjärgud toimuvad Strasbourg ’is ja mõnikord ka Brüsselis.Parlamentaarse komitee istungjärgud toimuvad samuti Brüsselis.
Millega parlament tegeleb?
Euroopa Parlament töötab Prantsusmaal, Belgias ja Luksemburgis.
Parlamendil on kolm põhilist ülesannet.

Ta jagab nõukoguga seadusandlikku võimu.Asjaolu, et ta on otseselt valitav organ, aitab tagada Euroopa Liidu õigusaktide demokraatlikku õiguspärasust.

Ta teostab demokraatlikku järelevalvet kõigi ELi institutsioonide, eelkõige komisjoni üle. Ta on pädev kiitma heaks või lükkama tagasi volinike nimetamist ning tal on õigus avaldada umbusaldust tervele komisjonile.

Eelarve. Parlament jagab nõukoguga pädevust ELi eelarve üle ja võib seega mõjutada ELi kulutusi. Menetluse lõpus võtab ta eelarve tervikuna vastu või lükkab selle tagasi.
Neid kolme ülesannet on üksikasjalikumalt kirjeldatud allpool.
1.  Õigusaktide vastuvõtmine
ELi õigusaktide vastuvõtmise kõige tavalisem vorm on kaasotsustamismenetlus. See asetab Euroopa Parlamendi ja nõukogu võrdsesse olukorda ja seda menetlust rakendatakse väga mitmesuguste valdkondade õigusaktide suhtes.
Mõnede valdkondade puhul (nt põllumajandus, majanduspoliitika , viisa - ja sisserändepoliitika) tegeleb õigusloomega vaid nõukogu, kuid tal tuleb parlamendiga konsulteerida. Lisaks on nõutav parlamendi heakskiit teatud tähtsate otsuste tegemisel, näiteks nõusolek uute riikide ühinemiseks Euroopa Liiduga.
Parlament tõukab tagant ka uute õigusaktide vastuvõtmist, arutades komisjoni aastast tööplaani, avaldades arvamust, missuguseid uusi õigusakte oleks vaja, ja paludes komisjonil esitada ettepanekuid .
Tavaliselt toimuvad täiskogu istungjärgud, millest võtavad osa kõik parlamendiliikmed, Strasbourg’is (üks nädal kuus) ja mõnikord Brüsselis (kaks päeva).
2.  Demokraatlik järelevalve
Parlament teostab demokraatlikku järelevalvet teiste Euroopa Liidu institutsioonide üle. Ta teeb seda mitmel viisil.
Enne komisjoni uue koosseisu ametisse astumist nimetavad ELi liikmesriikide valitsused komisjoni uued liikmed, kelle suhtes parlament peab andma nõusoleku. Parlament intervjueerib kõiki tulevasi liikmeid ja komisjoni presidenti ning alles seejärel korraldab komisjoni kui terviku suhtes hääletamise.
Kogu ametiaja vältel vastutab komisjon poliitiliselt parlamendi ees, kes võib komisjonile umbusaldust avaldada, millega kaasneb terve komisjoni tagasiastumine.
Üldisemalt teostab parlament järelevalvet nii, et vaatab regulaarselt läbi aruanded , mis komisjon talle saadab (iga-aastase üldaruande, eelarve täitmise aruanded jne). Lisaks esitavad Euroopa Parlamendi liikmed komisjonile regulaarselt suulisi ja kirjalikke küsimusi.
Parlament jälgib ka nõukogu tööd: Euroopa Parlamendi liikmed esitavad nõukogule regulaarselt suulisi ja kirjalikke küsimusi ning nõukogu eesistuja võtab osa täiskogu istungjärkudest ja olulistest aruteludest.
Parlament võib teostada demokraatlikku järelevalvet ka kodanike kaebuste läbivaatamise ja ajutiste uurimiskomisjonide moodustamisega.
Lisaks varustab parlament ainesega kõiki ELi tippkohtumisi (Euroopa Ülemkogu koosolekuid). Iga tippkohtumise avamisel palutakse parlamendi presidendil esitada parlamendi vaated aktuaalsetes ja Euroopa Ülemkogu päevakorras olevates küsimustes ning öelda, mis parlamenti murelikuks teeb.
3.  Pädevus ELi eelarve üle
ELi aastaeelarve üle otsustavad koos nõukogu ja Euroopa Parlament. Parlament arutab seda kahel järjestikusel lugemisel ning see ei jõustu enne, kui parlamendi president on sellele alla kirjutanud. 
Parlamendi eelarvekontrolli komitee (COCOBU - Parliament's Committee on Budgetary Control ) jälgib, kuidas eelarvet täidetakse, ning parlament otsustab igal aastal, kas viis, kuidas komisjon eelmise majandusaasta eelarvet kasutas, heaks kiita või mitte. Seda protsessi nimetatakse tehniliselt täitmise kinnitamiseks.
Kuidas on korraldatud parlamendi töö?
Parlamendi töö on jagatud kahte põhietappi. 

• Täiskogu istungjärgu ettevalmistamine. Seda teevad parlamendiliikmed parlamendikomiteedes, mis on spetsialiseerunud konkreetsetele ELi tegevusvaldkondadele. Istungjärgu teemasid arutavad ka poliitilised rühmitused. 
  
• Täiskogu istungjärk. Tavaliselt toimuvad täiskogu osaistungjärgud Strasbourg’is (üks nädal kuus) ja mõnikord Brüsselis (kaks päeva). Nendel istungjärkudel arutab parlament õigusaktide ettepanekuid ja paneb hääletusele muudatused, enne kui teeb otsuse teksti kui terviku kohta.
  

Teisteks päevakorrapunktideks võivad olla komisjoni või nõukogu teatised või küsimused, mis puudutavad Euroopa Liidus ja mujal maailmas toimuvat.
Euroopa Liidu Nõukogu
Nõukogu on ELi põhiline otsuseid tegev organ. Nagu Euroopa Parlamentki loodi nõukogu asutamislepingutega 1950. aastatel. Ta esindab liikmesriike ja tema koosolekutest võtab osa üks minister iga ELi liikmesriigi valitsusest.
See, missugused ministrid parasjagu kokku tulevad, sõltub sellest, missugused küsimused on päevakorras. Kui nõukogu peab näiteks arutama keskkonnaküsimusi, võtavad koosolekust osa kõikide ELi liikmesriikide keskkonnaministrid ja nõukogu on nn keskkonnanõukogu.
ELi suhteid ülejäänud maailmaga arutab üldküsimuste ja välissuhete nõukogu. Ent sellel nõukogu koosseisul on ka laiem vastutus üldpoliitiliste küsimuste eest, seega võtab selle koosolekutest osa ükskõik missugune minister või riigisekretär, kelle valitsus välja valib.
Ühtekokku on nõukogul üheksa erinevat koosseisu:

• üldküsimused ja välissuhted,
  
• majandus- ja rahandusküsimused (ECOFIN),
  
• justiits - ja siseküsimused (JHA),
  
• tööhõive, sotsiaalpoliitika , tervishoid ja tarbijakaitse ,
  
• konkurentsivõime,
  
• transport, telekommunikatsioon ja energeetika ,
  
• põllumajandus ja kalandus ,
  
• keskkond,
  
• haridus , noorsugu ja kultuur.
  

Iga minister nõukogus on volitatud võtma oma valitsusele kohustusi. Teiste sõnadega: ministri allkiri on allkiri terve valitsuse nimel. Veelgi enam, iga minister nõukogus on vastutav oma riigi parlamendi ja nende kodanike ees, keda parlament esindab. See tagab nõukogu otsuste demokraatliku õiguspärasuse.
Liikmesriikide presidendid ja/või peaministrid ja Euroopa Komisjoni president kohtuvad kuni neli korda aastas kohtumisel, mida nimetatakse Euroopa Ülemkoguks. Nendel tippkohtumistel lepitakse kokku ELi poliitika põhisuundades ja lahendatakse madalamal tasemel esile kerkinud probleeme (nt nõukogu istungitel ministrite tasemel lahenduseta jäänud probleeme). Arvestades Euroopa Ülemkogu arutelude tähtsust, ulatuvad need kaugele öötundidesse ning pälvivad rohkelt meedia tähelepanu.
Millega nõukogu tegeleb?
Javier Solana annab Euroopa Liidu diplomaatiale näo, ta on ühise välis-ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja
Nõukogul on kuus põhiülesannet.

Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine. Mitmes valdkonnas võtab ta neid vastu koos Euroopa Parlamendiga.

Liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine .

Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine ELi ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel.

ELi eelarve kinnitamine koos Euroopa Parlamendiga.

ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP: üksikasjalikumalt vt tagapool), mis põhineb Euroopa Ülemkogu antud juhistel.

Siseriiklike kohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine (vt Justiits- ja siseküsimused tagapool).
Enamik neid ülesandeid on seotud nn ühenduse valdkonnaga ehk tegevusaladega, kus liikmesriigid on otsustanud ühendada oma suveräänsuse ja delegeerida otsuste tegemise volitused ELi institutsioonidele. See valdkond on Euroopa Liidu esimene sammas. Siiski on kaks viimast ülesannet suuresti seotud valdkondadega, kus liikmesriigid ei ole oma volitusi delegeerinud, vaid lihtsalt töötavad koos. Seda nimetatakse valitsustevaheliseks koostööks ja see hõlmab Euroopa Liidu teist ja kolmandat sammast.
Nõukogu tööd on üksikasjalikumalt kirjeldatud allpool.
1. Õigusaktid
Suure hulga ELi õigusakte võtavad vastu nõukogu ja parlament koos (vt Otsuste tegemine ELis eespool ).
Reeglina tegutseb nõukogu ainult siis, kui komisjon on teinud ettepaneku, ning komisjoni ülesandeks on tavaliselt tagada ELi õigusaktide õige kohaldamine, kui need on kord vastu võetud.
2. Liikmesriikide poliitika koordineerimine
ELi liikmesriigid on otsustanud, et soovivad üldist majanduspoliitikat, mis põhineks nende siseriikliku majanduspoliitika täpsel koordineerimisel. Selle koordineerimisega tegelevad majandus- ja rahandusministrid, kes koos moodustavad majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (ECOFIN).
Samuti on ELi liikmesriikide soov luua rohkem töökohti ja parandada haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteeme. Kuigi iga liikmesriik töötab välja oma valdkondliku poliitika, võivad nad samuti kokku leppida ühised eesmärgid ning õppida üksteise kogemustest. Seda protsessi nimetatakse koordineerimise avatud meetodiks ning selle protsessi eestvedaja on nõukogu.
3. Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine
Igal aastal sõlmib nõukogu (s.t kirjutab ametlikult alla) terve rea kokkuleppeid Euroopa Liidu ja Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide, samuti rahvusvaheliste organisatsioonide vahel. Need kokkulepped võivad hõlmata laiu valdkondi, nagu kaubandus, koostöö ja areng, kuid need võivad ka käsitleda kitsaid alasid, nagu tekstiil, kalandus, teadus ja tehnoloogia , transport jne. 
Lisaks võib nõukogu sõlmida konventsioone ELi liikmesriikide vahel sellistes valdkondades nagu maksustamine, äriõigus või konsulaarkaitse. Konventsioonid võivad ka käsitleda koostööd vabadus-, julgeoleku- ja justiitsküsimuste valdkonnas.
4. ELi eelarve kinnitamine
ELi aastaeelarve üle otsustavad koos nõukogu ja Euroopa Parlament.
5. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika
ELi liikmesriigid töötavad ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) arendamise nimel. Välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika on aga küsimused, milles ELi liikmesriikide valitsustel on sõltumatu kontroll. Nendes valdkondades ei ole nad ühendanud oma riiklikku suveräänsust, seega on parlamendil ja Euroopa Komisjonil siin ainult piiratud osatähtsus. Siiski võivad ELi liikmesriigid neis valdkondades koos töötades palju võita ning nõukogu on põhiline koht, kus selline valitsustevaheline koostöö aset leiab.
Selleks et EL saaks rahvusvaheliste kriiside korral tõhusamalt reageerida, kutsus Euroopa Liit ellu nn kiirreageerimisrühma. See ei ole Euroopa sõjavägi. Need sõjaväelased jäävad oma siseriiklike relvajõudude liikmeks ja alluvad siseriiklikule juhtimisele ning nende roll piirdub humanitaarabi-, pääste-, rahuvalve - ja muude kriisiohjamisülesannetega. Näiteks viis Euroopa Liit 2003. aastal läbi sõjalise operatsiooni ( Artemis ) Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja 2004. aastal alustas rahuvalveoperatsiooni (Althea) Bosnias ja Hertsegoviinas.
Nõukogu aitavad nende ülesannete täitmisel järgmised üksused:

• poliitika- ja julgeolekukomitee (PSC),
  
• Euroopa Liidu sõjanduskomitee (EUMC) ja
  
• Euroopa Liidu sõjaväeline personal (EUMS), mis koosneb sõjandusekspertidest, kelle liikmesriigid on saatnud tööle nõukogu sekretariaati.
  

6. Vabadus, turvalisus ja õigus
Euroopa Liidu kodanikel on õigus elada ja töötada ükskõik millises nende poolt valitud Euroopa Liidu riigis. Seepärast tuleb neile tagada võrdsed võimalused õiguskaitseks kogu ELis. Siseriiklikel kohtutel tuleb teha koostööd, et tagada näiteks ühes ELi liikmesriigis langetatud abielulahutust või lapse hooldusõigust käsitleva kohtuotsuse tunnustamine ka teises liikmesriigis.
Õigus ELis vabalt liikuda tuleb seaduskuulekatele kodanikele ainult kasuks, kuid seda võimalust ei jäta kasutamata ka rahvusvahelise haardega kirjategijad ja terroristid. Piiriülese kuritegevusega võitlemiseks peavad ELi liikmesriikide siseriiklikud kohtud, politseijõud, tollitöötajad ja sisserändeteenistused tegema koostööd.
Nad peavad näiteks tagama, et

• ELi välispiiridel on tõhus valve ,
  
• tolliametnikud ja politsei vahetavad infot isikute kohta, keda kahtlustatakse uimasti- või inimkaubanduses,
  
• asüülitaotlejate avaldusi hinnatakse ja käsitletakse ELi kõikides osades ühtemoodi, et hoida ära nn „varjupaiga ostmine”.
  

Selliste küsimustega tegeleb justiits- ja siseküsimuste nõukogu, kuhu kuuluvad justiits- ja siseministrid.Selle eesmärk on luua kohu Euroopa Liitu hõlmav vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala.
Kuidas on korraldatud nõukogu töö?
Alaiste Esindajate Komitee ( COREPER )
Igal ELi liikmesriigil on Brüsselis alaline meeskond ( esindus ), kes esindab riiki ja kaitseb riigi huve ELi tasandil.Esinduse juht on tegelikult oma maa saadik ELi juures.
Need saadikud (alalised esindajad) tulevad igal nädalal kokku Alaliste Esindajate Komiteena (COREPER - Permanent Representatives Committee). Selle komitee ülesanne on ette valmistada nõukogu tööd, välja arvatud põllumajandusküsimustes, millega tegeleb Põllumajanduse Erikomitee. COREPERi abistab rida töögruppe, mis koosnevad siseriiklike haldusasutuste töötajatest.
Nõukogu eesistujariik
Nõukogu eesistujariik vahetub iga kuue kuu tagant. See tähendab, et kõik ELi liikmesriigid vastutavad kordamööda kuuekuulise perioodi jooksul nõukogu päevakorra ja kõigi koosolekute juhatamise eest, korraldades seadusandlike ja poliitiliste otsuste vastuvõtmist ja olles liikmesriikidevaheliste kompromisside vahendajaks.
Kui keskkonnanõukogu peab näiteks kokku tulema 2006. aasta teisel poolaastal, on selle eesistujaks Soome keskkonnaminister, sest sel ajal on nõukogu eesistujariigiks Soome.
Peasekretariaat
Eesistujariiki abistab peasekretariaat, mis valmistab ette nõukogu tööd kõigil tasanditel ja tagab selle häireteta töö.
2004. aastal nimetati nõukogu peasekretäriks hr Javier Solana. Tema on samuti ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kõrge esindaja ja aitab koordineerida ELi tegevust maailmaareenil. Uue põhiseaduse lepingu kohaselt asendatakse kõrge esindaja Euroopa Liidu välisministriga.
Peasekretäri abistab peasekretäri asetäitja, kelle juhtida on peasekretariaat.
Kui palju hääli on igal liikmesriigil?
Nõukogu otsused tehakse hääletades.Mida suurem on liikmesriigi rahvastik , seda rohkem hääli tal on. Häälte arv ei ole aga täpselt proportsionaalne, vaid on kohandatud väiksema rahvaarvuga riikide kasuks.
 
Saksamaa , Prantsusmaa, Itaalia ja Ühendkuningriik
29
Hispaania ja Poola
27
Rumeenia
14
Holland
13
Belgia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Ungari ja Portugal
12
Austria, Bulgaaria ja Roots :
10
Taani, Iirimaa, Leedu, Slovakkia ja Soome
7
Küpros, Eesti, Läti, Luksemburg ja Sloveenia
4
Malta
3
KOKKU
345
 
"Otsuste vastuvõtmine kvalifitseeritud häälteenamusega"
Mõnedes eriti delikaatsetes valdkondades, nagu näiteks ühine välis- ja julgeolekupoliitika, maksustamine ning varjupaiga- ja sisserändepoliitika, peavad nõukogu otsused olema ühehäälsed.Niisiis on igal liikmesriigil nendes valdkondades vetoõigus.
Enamiku otsuste langetamiseks piisab nõukogus siiski kvalifitseeritud häälteenamusest.
Kvalifitseeritud häälteenamus loetakse saavutatuks, kui

• komisjoni ettepaneku vastuvõtmise poolt on vähemalt 255 häält
  

VÕI

• kõigi teiste õigusaktide puhul on poolt vähemalt 255 häält ning on olemas kahe-kolmandikuline häälteenamus.
  

Lisaks võib liikmesriik taotleda kinnitust, et poolthääled esindavad vähemalt 62% liidu kogurahvastikust.Kui see nii ei ole, siis otsust vastu ei võeta.
Euroopa Kohus
Euroopa Ühenduste Kohus (mida sageli nimetatakse lihtsalt kohtuks või Euroopa Kohtuks) loodi ESTÜ asutamislepinguga 1952. aastal. Euroopa Kohtu asukoht on Luksemburg.
Selle ülesanne on tagada, et ELi õigusakte tõlgendatakse ja rakendatakse kõikides liikmesriikides samamoodi. See tähendab, et riiklikud kohtud ei saa sama teo eest määrata erinevat karistust.
Samuti peab kohus tagama, et ELi liikmesriigid ja institutsioonid järgiksid õigusakte. Kohtul on õigus lahendada õigusvaidlusi liikmesriikide, ELi institutsioonide, ettevõtjate ja eraisikute vahel.
Euroopa Kohtu koosseisu kuulub üks kohtunik igast liikmesriigist, nii et esindatud on kõigi 27 liikmesriigi õigussüsteemid.Kuid tõhususe huvides tuleb Euroopa Kohus täiskoguna kokku väga harva.Üldjuhul peab kohus istungit suurkojana, kuhu kuulub vaid 13 kohtunikku. Samuti võib kohus kokku tulla kolmest või viiest kohtunikust koosnevate kodadena.
Kohut abistab kaheksa kohtujuristi. Nende ülesanne on esitada põhjendatud arvamusi Euroopa Kohtus algatatud kohtuasjades. Nad peavad tegema seda avalikult ja erapooletult .
Kohtunikud ja kohtujuristid on kas kõrgemate siseriiklike kohtute endised liikmed või väga pädevad juristid , kelle puhul võib loota, et nad on erapooletud. Nad nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste vastastikusel nõusolekul. Iga kohtunik või kohtujurist nimetatakse ametisse kuueks aastaks. Pärast ametiaja lõppu võib teda tagasi nimetada.
Selleks et aidata Euroopa Ühenduste Kohtul toime tulla selles kohtus algatatud tuhandete kohtuasjadega ning pakkuda kodanikele paremat õiguskaitset, loodi 1989. aastal Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus. Selle Euroopa Ühenduste Kohtu juurde kuuluva kohtu ülesandeks on teha otsuseid teatud liiki kohtuasjades, mille aluseks on eelkõige eraisikute, ettevõtete või organisatsioonide esitatud kaebused ning juhtumid, mis on seotud ettevõtetevahelise ebaõiglase konkurentsiga.
Kohtul ja esimese astme kohtul on kummalgi president, kelle kohtunikud valivad endi hulgast kolmeks aastaks. 2003. aastal valiti kohtu presidendiks kreeklane Vassilios Skouris. Esimese astme kohtu president on taanlane Bo Vesterdorf.
Uue asutusena tegutseb ka Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus, kelle ülesanne on lahendada vaidlusi Euroopa Liidu ja selle avaliku teenistuse vahel. Selle kohtu koosseisu kuulub seitse kohtunikku. Kohus ise kuulub Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu juurde.
Millega kohus tegeleb?
2003. aastal valiti kohtu presidendiks kreeklane Vassilios Skouris.
Kohus teeb otsuseid kohtuasjades, mis on selles kohtus algatatud. Neli kõige levinumat kohtuasja on:

eelotsuse taotlus ,

kohustuste täitmatajätmise kindlakstegemise hagi ,

tühisushagi,

tegevusetuse vaidlustamise hagi.
Kõiki neid kohtuasjade liike kirjeldatakse üksikasjalikumalt allpool. 
1.  Eelotsus
Kõikide liikmesriikide kohtute ülesandeks on tagada, et ELi õigust rakendatakse selles riigis nõuetekohaselt. Sellega kaasneb aga oht, et erinevate liikmesriikide kohtud tõlgendavad ELi õigust erinevalt.
Selle vältimiseks on olemas eelotsuse taotlus. See tähendab, et kui siseriiklikul kohtul tekib mis tahes kahtlus mõne ELi õigusakti tõlgendamise või kehtivuse suhtes, võib ta ning mõnikord lausa peab küsima Euroopa Kohtu arvamust. See arvamus esitatakse eelotsuse kujul.
2.  Kohustuste täitmatajätmise kindlakstegemise hagi
Selle menetluse võib algatada komisjon, kui tal on alust arvata, et mõni liikmesriik ei täida oma ELi õigusest tulenevaid kohustusi. Sellise hagi võib esitada ka mõni teine liikmesriik.
Mõlemal juhul uurib kohus, kas väited vastavad tõele, ja teeb oma otsuse. Liikmesriik, kelle vastu süüdistus esitati, peab juhul, kui tema viga leiab tõestamist, olukorra lahendama. Kui Euroopa Kohus leiab, et liikmesriik ei ole tema otsust täitnud, võib ta sellele määrata trahvi.
3.  Tühisushagi
Kui ükskõik missugune liikmesriik, nõukogu, komisjon või (teatud tingimustel) parlament leiab, et mõni konkreetne ELi õigusakt on ebaseaduslik, võib ta taotleda, et kohus kuulutaks selle kehtetuks.
Selliseid tühisushagisid võivad esitada ka eraisikud , kes soovivad, et kohus tühistaks mõne konkreetse õigusakti, sest see kahjustab neid otseselt või kaudselt.
Kui kohus leiab, et kõnesolevat õigusakti ei võetud vastu õigesti või selle õiguslikuks aluseks ei ole valitud õige asutamislepingute artikkel, võib ta kuulutada õigusakti kehtetuks.
4.  Tegevusetuse vaidlustamise hagi
Asutamisleping nõuab, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon teeksid teatud otsuseid teatud tingimustes. Kui nad seda ei tee, võivad liikmesriigid, ühenduse teised institutsioonid ning (teatud tingimustel) eraisikud ja ettevõtjad esitada kohtule kaebuse, et see kuulutaks rikkumise ametlikult õigusrikkumiseks.
Kuidas on korraldatud kohtu töö?
Kohtuasjad registreeritakse ning igale kohtuasjale määratakse ettekandja-kohtunik ja kohtujurist. 
Järgnev menetlus koosneb kahest staadiumist : kirjalikust ja seejärel suulisest.
Esimeses etapis esitavad kõik kaasatud pooled kirjalikke seisukohti ja kohtuasja ettekandja-kohtunik koostab ettekande, milles teeb nendest seisukohtadest ja kohtuasja taustast kokkuvõtte.
Siis algab teine etapp: avalik istung. Istungid võivad toimuda kolme-, viie- kuni kolmeteistkümneliikmelistes kodades või täiskogu ees, sõltuvalt kohtuasja tähtsusest ja keerukusest. Istungil esitavad poolte advokaadid oma seisukohad kohtunikele ja kohtujuristile, kes võivad neile küsimusi esitada. Kohtujurist teeb seejärel oma esitise, mille järel peavad kohtunikud aru ja teevad oma otsuse.
Alates 2003. aastast peavad kohtujuristid asja kohta esitise tegema ainult siis, kui kohtu arvates kõnealune kohtuasi tõstatab uue õigusküsimuse. Samuti ei pea kohus kohtujuristi esitist ilmtingimata järgima. 
Kohtuotsused tehakse häälteenamusega ja kuulutatakse avalikul istungil. Eriarvamusi ei esitata . Otsused avaldatakse nende väljakuulutamise kuupäeval.
Euroopa Kontrollikoda
Kontrollikoda asutati 1975. aastal. Selle asukoht on Luksemburgis. Kontrollikoja põhiülesanne on kontrollida, kas ELi tulud laekuvad nõuetekohaselt ning kas rahalisi vahendeid kasutatakse juriidilises ja majanduslikus mõttes õigesti ja eesmärgipäraselt. Kontrollikoja eesmärk on tagada, et maksumaksjate raha kasutatakse hästi ning seepärast on kontrollikojal õigus kontrollida iga isikut või organisatsiooni, kes tegeleb ELi rahaliste vahenditega.
Kontrollikojas on igast liikmesriigist üks liige, kelle nimetab ametisse nõukogu kuueks aastaks, kusjuures teda võib pärast ametiaja lõppu tagasi nimetada. Kontrollikoja liikmed valivad endi hulgast kolmeks aastaks presidendi. Vítor Manuel da Silva Caldeira Portugalist valiti 2008. aasta jaanuaris presidendiks.
Millega kontrollikoda tegeleb?
Vítor Manuel da Silva Caldeira Portugalist valiti 2008. aasta jaanuaris presidendiks.
Kontrollikoja põhiülesandeks on kontrollida, kas ELi eelarvet täidetakse õigesti ehk kas ELi tulud ja kulud on seaduslikud ja ausad, ning tagada usaldusväärne finantsjuhtimine . Tema töö aitab seega tagada, et ELi süsteem töötab tõhusalt ja avatult.
Oma ülesannete täitmiseks uurib kontrollikoda kõikide ELi tulude ja kuludega kokku puutuvate isikute ja organisatsioonide dokumente. Vajadusel teostab ta kontrollimist kohapeal. Ta koostab väljaselgitatu kohta kirjalikke aruandeid, kus juhitakse komisjoni ja liikmesriikide valitsuste tähelepanu probleemidele.
Et teha oma tööd tõhusalt, peab kontrollikoda jääma sõltumatuks teistest institutsioonidest, kuid samal ajal püsima nendega pidevas kontaktis.
Üks tema põhiülesandeid on aidata asutusi , kelle pädevusse kuuluvad eelarveküsimused (Euroopa Parlament ja nõukogu), esitades neile igal aastal auditi aruande eelmise aasta kohta. Enne kui parlament otsustab, kas see, kuidas komisjon eelarvega ümber on käinud, heaks kiita või mitte, töötab parlament kontrollikoja aruande põhjalikult läbi. Kui parlament jääb sellega rahule, saadab kontrollikoda nõukogule ja parlamendile kinnituse, et Euroopa Liidu maksumaksjate raha kasutati hästi.
Lisaks ütleb kontrollikoda oma arvamuse ELi finantsalaste õigusaktide ja pettusevastaste meetmete ettepanekute kohta.
Kuidas on korraldatud kontrollikoja töö?
Kontrollikojal on umbes 800 töötajat, kelle hulgas on tõlkijaid, haldustöötajaid ja loomulikult audiitoreid. Audiitorid on jagatud auditeerimisrühmadesse. Need valmistavad ette aruannete eelnõusid, mille kohta kontrollikoda teeb otsuse.
Audiitorid käivad sageli kontrollreisidel teistes ELi institutsioonides, liikmesriikides ja riikides, mis saavad ELilt abi. Kuigi kontrollikoja töö puudutab väga suures ulatuses raha, mille eest vastutab komisjon, on tegelikkuses 90% nendest tuludest ja kuludest siseriiklike ametiasutuste otsustada.
Kontrollikojal endal ei ole mingeid õiguslikke volitusi. Kui audiitorid avastavad pettust või ebaseaduslikku tegevust, teavitavad nad sellest viivitamatult Euroopa Pettustevastast Ametit (OLAF).