Fourth level Fifth level Montreal Asutati 1642 1765. aastal hävitas tulekahju veerandi linnast 1976. aasta suveolümpiamängud Elanikke: 1 871 800 Montreal on kuulus oma muuseumide, parkide, ööelu poolest. Montreali Kaunite Kunstide Muuseumis on võrratu kollektsioon maale ja etnograafilisi esemeid 19 sajandist. The Notre Dame Basilica tuntud oma kujude, maalide ja altarite poolest Kirikukell on suurim maailmas Underground City asub 10 m maa all tohutul hulgal kohvikuid, poode, restorane, kinosid, teatreid. Vancouver Kanada pealinn Elanikke: 642 843 tuntud kõrge elukvaliteedi poolest Vancouver on Kanada üks tööstuskeskuseid. Allikad http://et.wikipedia.org/wiki/Vancouver http:// www.keelereisid.com/taiskasvanutele/keelereisidtaiskasvanutele2013/ingliseke http://www
Sotsialiseerumiseteooriad George Herbert Mead väidab, et iga inimese elus on etapp, kus ta mängib rolle. Enamasti on need rollid tuttavad igapäevaelust, nagu näiteks isa või ema rollid. Samuti võib ta proovida mängida arsti või kodupoe müüjat Selliste mängude põhjuseks on lapse vajadus elukogemuste laiendamiseks. Ta loob endale minasid, et siis hiljem teha valikuid, missugune võiks olla tema enda mina. Nii proovib ta kujundada enda mina- teadvust. Margaret Mead tegi etnograafilisi uurimusi Samoe saartel Vaikses ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme. Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
Esimese maailmasõja puhkedes asus perekond elama Tallinna ja kunstikalduvustega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läbis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle aktiklassi. Kolme aasta jooksul, mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Viiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik (eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog). 1917. ja 1918. aastal käis Viiralt kunsttööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi "Noorus" kujundamisel (1918) ja kuulus Eesti Noorte Ühingu "Tungal" juhatusse. Pärast Tallinna Kunsttööstuskooli lõpetamist jätkas Wiiralt 1919. aasta oktoobrist oma õpinguid Tartus Pallases Anton Starkopfi skulptuuriateljees. 1922–1923 jätkas Viiralt Pallase stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. 1923. aasta sügisel sõitis Viiralt tagasi Tartusse
aastal asutas Leininger psühhiaatrilise õenduse kliiniku. 1954.aastal läks ta Cincinnati Ülikooli, kus ta alustas tööd laste psühhiaatrilise õenduse programmiga. Samuti alustas ta seal psühhiaatrilise vaimse tervise õenduse programmi. 1960.aastal oli ta kaasautoriks psühhiaatrilise õenduse alusideedele, mis oli ühtlasi ka üks esimesi psühhiaatrilise õenduse tekste ja seda on tõlgitud mitmesse keelde ning kasutatud üle maailma. Vahepeal oli ta aga õppinud New Guineas ning tegi etnograafilisi uurimusi enda teooria tarvis. 1966.aastal andis ta Colorado Ülikoolis esimese loengu mitmekultuurilisest õendusest. 1973.aastal oli Leininger Washingtoni ülikoolis juhtival positsioonil ja tänu temale tunnustati seda kooli kui väljapaistev ühiskondlik õenduskool ühendriikides. Ta on olnud ka Tervise Uurimise Keskuse direktor ning osalenud erinevates uurimustes, mis on seotud erikultuuridega. Seoses kasvava huvi mitmekultuurilise
aastatel Vadjamaal märgata ka mõnda positiivset muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on tulnud inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid. 1997. aastal asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi ka vadja lipp (joonis 3), vapp (joonis 4) ja hümn. Aprillis 2005 registreeriti ka Vadja Kultuuri Selts (esinaine Tatjana Jefimova). Joonis 3 Joonis 4 Kokkuvõte
Muinasaeg. Ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni ristisõdade alguseni Baltimaadel 12. saj lõpul nim muinasajaks. Sellele järgnes ajalooline aeg. Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal. Nendeks on kinnismuistised, nagu omaaegsed asulakohad, linnused, kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metallitöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud tööja tarberiistad, relvad ja ehted. Arvestada tuleb ka etnograafilisi andmeid, sest 18.19 saj maarahva ehitistes, töövõtetes, kommetes jms võib olla säilinud elemente mille juured ulatuvad esiaega. Kasutamist väärib ka rahvaluule, milles esineb sageli küllalt vanu pärimusi. Olulist infot sisaldab ka eesti keel. Võrdleva keeleteaduse andmed sugulaskeelte arengust, laensõnade päritolust jms võimaldavad teha oletusi hõimude ja rahvaste varasematest rändamistest ja kokkupuudetest teist keelt kõnelenud rahvastega
); Ferdinand (18441919); Natalie (184549); Dorothea (184749); Ebba (1850?). VeneAmeerika kolooniate kindralkuberneri ametipostil töötas Wrangell aastatel 183035, uurides sel ajal ka kohalikku kliimat ning rahvastikku. Kohalike rahvaste keeli, kombeid ja tavasid kirjeldavad märkmed said aluseks 1839. aastal ajakirjas "Isamaa poeg" avaldatud artiklile ,,Ameerika looderanniku asukad". Hiljem ilmusid materjalid ,,Statistilisi ja etnograafilisi teateid Vene valdustest Ameerika looderannikul", ka Karl Ernst von Baeri ning Gregor von Helmerseni toimetatud raamatu ,,Lisandusi Vene riigi ja tema Aasia piiririikide tundmaõppimiseks", esmaköites. Oma naasmisest Venemaale Kalifornia ja Mehhiko kaudu kirjutas Wrangell raamatus,,Ülevaade reisist Sitkast Peterburi", kus ta annab sõbraliku läkituse vormis edasi ameerika looduse koloriiti ning kirjeldab indiaanlaste elu kontrastis euroopaliku tsivilisatsiooniga.
varakambrid. Antiikaja kõige suurem muuseum oli Aleksandria museion. 14.15. sajandil hakkas jumaliku maailma väärtustamine taanduma ja väärtuseks muutus inimene ning materiaalne maailm. Tekkisid kuriositeetide kabinetid, kuhu koguti "veidraid" asju, näiteks eksootilisi loomi. Euroopas tekkisid muuseumid tänapäeva mõttes 15.17. sajandil, kui algas spetsialiseerumine valdkondade kaupa. Vanu, hinnalisi ja haruldasi esemeid, sealhulgas kunstiteoseid ja etnograafilisi esemeid koguti kunstikambreisse, münte säilitati mündikabinettides, loodusteaduslikke kogusid nimetati naturaaliaiks. Tekkisid nn galeriimuuseumid. Kuid muuseumid olid endiselt rahvale suletud. 18. sajandi teisel poolel, kui valgustusideoloogia mõjul suurenes arheoloogia- ja ajaloohuvi, hakati muuseume üldsusele avama. Museaalide kaudu hakati esile tooma mingeid kindlaid ajalooteemasid. Esimesed riiklikud muuseumid Briti Muuseum (avati 1753) ja Louvre (1793)
Nende hulka kuuluvad põhiliselt igasugused matkimistantsud, enamasti saba- või rühmatantsud, milles osaleb kindel arv tantsijaid. Vanemal ajal tähendas tants seda, et käidi ringis mööda suuremat talutuba ning lauldi näiteks "Vares vaga linnukene" jt. ringmängulaulusid. Eestlane elab tantsudele kaasa pigem sisemiselt, selle asemel et väljendada oma tundeid eba- või ülemäärastes liigutustes. Ent Eesti rahvatantsude aeglasel loomul võib olla teinegi põhjus. Etnograafilisi rahvatantse kirjutati üles peamiselt vanade inimeste juhatuse ja ettenäitamise järgi, kes ju ise tõenäoliselt vanadusest tingituna vaevaliselt tantsisid ja rohkem maa küljes kinni olid. Loomulikult ei jõudnud nad enam teha kergeid hüppeid ega kiireid sammusid. Mõningad pealtnägijate tunnistused ja vana päritoluga tantsude nimetused, nagu "Tuuletants", "Kuradipolka", "Marukibe" annavad aimu hoopis teistsugustest tempodest ja tantsude iseloomust. Ühelt poolt
Nii pöörded kui ka jalalöögid käivad kiiresti ja jõuliselt, muutub rüht ja ilme, tundub nagu oleks lõppenud kannatus ja alles nüüd läheb tants pööraselt valla ... Aga ei, kohe ohjeldab mõistus jälle tunded ja aimatava temperamendi. Järgneb ainult kerge sirutus, pea heidetakse asjast üleolekuga kuklasse. Ja endine iseteadev sordiinirahu on jälle tagasi", kirjutab Eesti rahvatantsuõpetaja Ullo Toomi Ent Eesti rahvatantsude aeglasel loomul võib olla teinegi põhjus. Etnograafilisi rahvatantse kirjutati üles peamiselt vanade inimeste juhatuse ja ettenäitamise järgi, kes ju ise tõenäoliselt vanadusest tingituna vaevaliselt tantsisid ja rohkem maa küljes kinni olid. Loomulikult ei jõudnud nad enam teha kergeid hüppeid ega kiireid sammusid. Mõningad pealtnägijate tunnistused ja vana päritoluga tantsude nimetused, nagu "Tuuletants", "Kuradipolka", "Marukibe" annavad aimu hoopis teistsugustest tempodest ja tantsude iseloomust.
anti pärast sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H. Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled. Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel ,,Linnud". 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt 6
Flaherty sattus tegema ühte etnograafilist mängufilmi koos filmitegija W.S. Van Dyke´ga , film oli "White Shadows in the South Sea" (1928). Õige pea selgus, et nad ei saa kahekesi koos töötada kuna neil oli erinev nägemus, kuidas sellist filmi teha ning Flaherty lahkus. Etnograafilise mängufilmi ja hollywoodliku filmi vahele saab paralleele tõmmata. Van Dyke´le aga selline filmikäsitlus sobis ning ta tegi ridamisi veel sarnaseid filme. Tema üks kuulsamaid etnograafilisi mängufilme on "Eskimo", mis rääkis inupiat´ide hõimust. Lisaks etnograafilistele mängufilmidele tegi ka tavalisi Hollywoodile omaseid filme. Flaherty sattus järjekordselt tegema etnograafilist mängufilmi "Tabu"(1931) seekord F. W. Murnauga. Murnau oli Saksa filmitegija, kes oli emigreerunud Ameerikasse ning teinud seal ka mõned filmid. "Tabu" filmiti Prantsuse Polüneesias ja oli püstitatud osaliselt polüneesia kultuurile. Flaherty filmis ainult esimese
Wiiralt Koeru saksa erakooli. Esimese maailmasõja puhkedes asus perekond elama Tallinna ja kunstikalduvusega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle antiklassi. Kolme aasta jooksul mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik 1917. ja 1918 aastal käis Wiiarlt kunstitööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi ,,Noorus" kujundamisel ja kuulus Eesti Noorte Ühingu ,,Tungal" juhatusse. Wiiralt Tallinna Kunstitööstuskooli ei lõpetanud kuna tuli peale Saksa okupatsioon ja revolutsioon. Vabadussõja puhkedes asus Wiiralt 1918 aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni. Ta võttis osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati soomusrongi nr 2
Lasteluule osakaal kasvas. On eesti lastekirjanduse üks vil lasteluule kõrgperiood. Tõusis esile uus põlvkond lastekirjanikke. Fantaasiakirjanduse taasteke. Ol rahvaidentiteedi ja keskkonna säilitamine. Eesti lastekirjanduse teoseid hakati tõlkima NSVL ja Ida Harri Jõgisalu Lastekirjanik ja pedagoog. Kirjutanud filosoofilise põhjaga lühijutte loomadest, 24.08 1922 linndudest ja lastest ning etnograafilisi lühipalu. Viivi Luik Luuletaja ja lastekirjanik. Vabakutseline kirjanik alates 1970 aastast ka 1946 - Kirjanike Liidu liige. Leelo Tungal Eesti kirjanik,luuletaja. Ta kuulus kassetipõlvkonda, tema loominut avaldati 1947 - neljandas kassetis. Luuletaja,lastekirjanik,tõlk, Tegutses vaba kutselise kirjanikuna.Ta debüteeris
Muinasajaks ehk esiajaks nimetatakse ajajärku esimeste inimeste saabumisest kuni ristisõdade alguseni Baltimaadel 12. sajandi lõpul .Muinasaeg moodustab valdava osa kogu Eesti ajaloost. Uurimisel tuleb arvestada veel etnograafilisi andmeid, sest 18.19 saj. maarahva ehitistes, esemetes, töövõtetes kommetes jms. võib olla säilinud veel elemente, mille juured ulatuvad esiaega. Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal ( nt. kinnismuistised, omaaegsed asulakohad, linnused, kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metalltöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud töö-ja tarberiistad, relvad, ehted). Kasutamist väärib ka rahvaluule, milles
Pärlid ja originaalehted sobivad alati. Kui tume ülikond asendab frakki, valitakse rangemad ja hinnalisemad ehted. Mansetinööbid on siis kohustuslikud. Pärastlõunaüritustel võib tumeda ülikonna juurde ehteid kanda vabamalt. Lipsu juurde on alati nõutav korrektne lipsunõel või –nööp koos sobivate mansetinööpidega. Daamidel ei maksa päevastel üritustel ehetega üle pakkuda. Reeglina juveelidega komplekti ei kanta. Rahvariiete juurde kantakse ainult etnograafilisi ehteid. Kõik muud kasutatavad aksessuaarid peavad samuti olema kooskõlas riietusega. Õhtutualettide juurde kuulub elegantne kotike (ridikül). Peokingad on soovitav valida kõrge kontsaga. Õhtukleidi peal võib olla mantel, keep või kasukas. Medaleid ja ordeneid kantakse riiklikel tähtpäevadel ja ametlikel vastuvõttudel. Need kinnitatakse kleidi, kostüümi, ülikonna vasakule rinnale (lisa 4). Sõjaväelastele kehtib oma vastav määrustik
jooksul. Uuritakse - olulisemate elusündmuste (kooli minek, kooli lõpetamine, tööle minek, abiellumine, lapse sünd, pensionile jäämine) ajastamist (millises vanuses need sündmused toimuvad) - nende sündmuste toimumise järjekorda - mitmesuguste muutujate (inimese isiksuseomadused, ajalooline periood) mõju elusündmuste ajastamisele ja järjekorrale Kultuur ja isiksus Margaret Mead (1901 1978) Tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme. Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
TÜ Pärnu kolledz: Eesti turismigeograafia Iseseisev töö: Võru maakonna ülevaade Koostas: Meelika Männik, 2009 Kõrvalhoone ja aida kirjanduslik osa avab Kreutzwaldi loomingu raamatute, fotode ja kunstiteoste kaudu. Eriline tähelepanu on pööratud eesti rahvuseeposele "Kalevipoeg". Tutvuda saab eepose erinevate väljaannete ja tõlgetega. Õuel asuvas tallis võib näha ajastule iseloomulikke sõiduvahendeid ja suveaidas muinasjuttudest tuttavaid etnograafilisi esemeid (vokid, kangaspuud, kirstud, käsitööd) (Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum... 2009). · Mõniste muuseum (vanim vabaõhumuuseum Eestis) - ainulaadne 19.saj lõpu ja 20.saj alguse maaelu tutvustav etnograafia- ja vabaõhumuuseum. Näha saab huvitavaid 19.saj taluehitisi, külaseppade tööriistu ja palju muud. Muuseumis on võimalus töötada vanaaegsete esemetega - puurida, saagida, kedrata, pesu vaalida, köit
com: “Otto von Kotzebue | Russian explorer” 03.04.2016). Mõlemad Kotzebue juhitud ümbermaailmareisid tegi laevaarstina kaasa Johann Friedrich Eschscholtz, esimeses reisis osales ka kirjanik Adelbert von Chamisso, teises Emil Lenz. Ka mitmed uurimisinstrumendid ekspeditsiooni tarbeks töötati välja Tartu ülikoolis. Ekspeditsiooni ajal avastati ligi 400 väikest saart (peamiselt Okeaanias), tehti geograafilisi, okeanograafilisi, meteoroloogilisi, zooloogilisi ja etnograafilisi vaatlusi. Merereisi ajal esitas tema laevameeskond August Kotzebue Eesti-ainelisi näidendeid. Viimaseil eluaastail elas Kotzebue kodumõisas Triigis (Harjumaa) (Vikipeedia: “Otto von Kotzebue” 03.04.2016). Kotzebue järgi on nimetatud tema avastatud Tšuktši mere laht Alaska looderannikul ning linn sama lahe ääres Alaskal. 2.2 Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778-1852) Fabian von Bellingshausen (1778-1852) - Sündinud Saaremaal Lahetaguse mõisas. Astus 1789. a
mustervõimlejate abil mitmeid instruktorite kursusi üle vabariigi. Kuid kõige põhjalikumad, kaks kuud kestvad kursused eelnesid Eesti Mängudele. Nendel kursustel õpiti nii nais- kui ka meesrühmade võimlemiskavu, samuti rahvatantse. Idla koolkonnale tüüpiliselt oli kursuste õppekavas suur tähelepanu teoorial: anatoomial, füsioloogial, õpetamise metoodikal, folklooril. Näiteks rahvatantsutundides pakkus ta iga tantsu juurde etnograafilisi teadmisi: kus, millal ja kelle poolt tants ja selle viis üles kirjutatud, milliseid rahvarõivaid seal kanti , millised rahvakombed seal säilinud. Rõhk oli tantsu hingel, mitte ainult sammude täpsusel. Miks tantsitakse? Kuidas tantsitakse? Suhe partnerisse. See polnud tantsusammude reprodutseerimine, see oli looming.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 73) Poole aasta vältel
Just neid eespool esitatud nõudmisi ja küsitavusi peab M. Remmeli raamatule ette heitma. Esiteks ilmneb kogu raamatu ulatuses selgelt autori individuaalsete arvamuste ja eelistuste 2 jada, kus allikaid valitakse vastavalt oma teooriale ning omavahel seotakse kriitikavabalt komponente laskmata ennast segada sellistest asjaoludest nagu aeg ja ruum. Nii näiteks seostab autor etnograafilisi varrukalõikeid ja luike kujutavaid kaljujooniseid (Remmel 2007, 169), kiviaedu, luigekujulisi petroglüüfe ja sealt edasi oletatavaid muinasobservatooriume (Remmel 2007, 106). Isiklik seletus või vähemalt siinkirjutajale arusaamatu seos peitub ilmselt sõna ,,lima" pidamises siinsete rahvaste ürgse tüvega sõnaks, millest hiljem on tuletatud näiteks niisugune termin nagu ,,limnoloogia" (Remmel 2007, 152). Vajaka jääb
Gustsikut (18921947) ja Vassili NikiforovVolginit (19011941), poeete Boriss Nartsissovit (19061982) ja Jüri Ivaskit (18781922). Eriline koht vene kultuuripildis kuulub Boriss Vildele (19081942), kes emigreerus Eestisse Peterburist, ent lahkus 1930. aastal edasi Saksamaale ning sealt Pariisi, kus töötas Pariisi Etnograafia Muuseumis. Selle muuseumi ülesandel käis ta ka 1937. aastal Eestis setude ja kohalike venelastega seonduvaid etnograafilisi materjale kogumas. Saksa okupatsiooni ajal oli just Boriss Vilde see, kes pakkus Prantsusmaa fasismivastasele liikumisele nimeks 'Vastupanu' (Résistance), milles ta ka ise aktiivselt osales. Boriss Vilde arreteeriti gestaapo poolt ning lasti maha Pariisi Etnograafia Muuseumi tagahoovis. Postuumselt anti talle kõrgeimad Prantsusmaa ordenid. Nõukogude okupatsiooni mõjud Peale nõukogude võimu kehtestamist hakati nii siinset vene kui ka eesti kultuuri vägivaldselt sulatama uueks
Sotsialiseerumiseteooriad George Herbert Mead väidab, et iga inimese elus on etapp, kus ta mängib rolle. Enamasti on need rollid tuttavad igapäevaelust, nagu näiteks isa või ema rollid. Samuti võib ta proovida mängida arsti või kodupoe müüjat. Selliste mängude põhjuseks on lapse vajadus elukogemuste laiendamiseks. Ta loob endale minasid, et siis hiljem teha valikuid, missugune võiks olla tema enda mina. Nii proovib ta kujundada enda mina-teadvust. Margaret Mead tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme. Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
Natuurist tehtud joonistusi ja visandeid on Viiraltist järele jäänud aukartustäratav hulk, seda juba Kunstitööstuskooli päevist peale. See oli pidev treening, teadlik meisterlikkuse arendamine ja materjalikogumine. Viiralt joonistas vanematekodus 1918. aastast peale elasid ta vanemad Liigvalla mõisale kuuluvad Lammaskülas lähedaste inimeste ja tuttavate portreid, loomi, talutööstseene. Viibides kooli ülesandel Tartus, et joonistada etnograafilisi esemeid Eesti Rahva Muuseumis, jäädvustas ta ühtlasi koloriitseid vanamehi-rahvatüüpe. Huvi karakteriküllase tüpaazi vastu, rõhutatud ilmekusetaotlus avaldub Viiralti töödes varakult; see tõendab eelsoodumust ekspressionistlikuks suunitluseks. 1 G. Lurich ja A. Aberg eesti maadlustähed 19.saj lõpp ja 20.saj algul 2 1914.aastal Eesti Kunstiühingu poolt asustatud, Eesti Kunstiakadeemia eelkäija 3
olemasolusse. Müüt tõuseb justkui alateadvuse hämarusest, ta pole teadlikult tekitatud, tema olemasolu on paratamatu. Mati Unt püüab oma mütoloogiate väärtust tõsta entsoklüpeedilise faktide kuhjamisega, enamik lühijuttudest ongi justkui teatmeteose peatükid (Kahvel, Kartul, Köha, Prillid, Raha, Sõrmed, Vihmavari jt.). Nii Barthes'i kui Undi mütoloogiad püüavad haarata universaalet - ajaloolisi, poliitilisi, etnograafilisi kui kosmilisi nähtusi. Objektide valik jätab raamatule postmodernistliku hõngu - võrdse mängulisusega uurib Unt edetabelit ja idealismi, vihmavarju ja Kalevipoega, pornot ja prussakat. Müütide lahtimõtestamise käigus kasutab ta nii klassikute tsitaate kui igapäevaelu kirjeldusi. Nii näiteks seisavad idealismi peatükis kõrvuti argooga "vürtsitatud" kirjeldus Kadrioru huligaani käitumisest ja mõtisklus fundamentaalsete filosoofiliste kategooriate üle
tase oli ühtlasem. Häid saavutusi võib täheldada aastal oli 35 tundi ööpäevas. Palju kuulajaid eriti 1960. aastaist alates. Terava ja kohati leidsid “Keskööprogramm” pühapäevane iroonilise pilguga kultuurivaatle jaks osutusid “Meelejahutaja”, Tõnis Erilaiu “Soovid, soovid, Andres Sööt ja Mark Soosaar. Otseselt soovid” jpt. regulaarsed saated. etnograafilisi dokumentaalfilme valmistas Eesti Televisioon alustas tööd 1955. aastal. Lennart Meri, kelle jäädvustused idapoolsete 1957. aastal hakkas eetrisse minema igapäevane hõimurahvaste elustolust ja kaduvatest infosaade “Aktuaalne Kaamera”. Televiisorid kommetest esindasid samasugust levisid laiemalt 1960. aastail ja said 1970ndatel
2) Pronksiaeg (1800- 500 eKr) 3) Raua aeg (500 eKr – 13. saj pKr) 4) Keskaeg (1227- 1558) Kuidas on võimalik uurida Eesti muinasaega? Muinasajast saame teadmisi peamiselt inimeste rajatu või mahajäetu põhjal. Nendeks on kinnismuistised, nagu omaaegsed asulakohad, linnused, kalmistud, ohverdamiskohad, põldude jäänused, metallitöötlemiskohad, aga ka muinasajal valmistatud töö- ja tarberiistad, relvad ja ehted. Uurimisel tuleb arvestada ka etnograafilisi andmeid, sest võib olla säilinud veel elemente, mille juured ulatuvad esiaega. Olulist infot võib sisaldada isegi eesti keel. Kõige rikkalikumat teavet ajaloost pakuvad kirjalikud allikad. Keskmise kiviaja üldiseloomustus – vanimad asulakohad koos dateeringuga ja paiknemisega tänases Eestis (Pulli küla ja Kunda Lammasmäe), töö- ja tarberiistad, elatusalad. Kiviaeg jaguneb kaheks: keskmine kiviaeg ehk mesoliitikum ning noorem kiviaeg ehk neoliitikum
Lisaks filmidele anti välja ka õppejuhendid, mis pidid aitama õpetajatel visuaalset materjali 20 lastele seletada. Alguses oli tagasiside hea, 1973 hakati seda programmi kritiseerima, eelkõige konservatiivsed inimesed ja kristlikud: filmiseeria õõnestab USA laste moraali, patrotismi ja eetikat. Selleks, et lapsed õpiksid ära ameerikaliku maailmavaate, omandavad nad ,,lihtsalt maailmavaate". Eesti. Samal tehti ka Eestis etnograafilisi filme. Praktiliselt ainult tänu sellele, et ERMi direktoriks oli Aleksei Peterson (1931) hästi jõuline natuur. Muuseumis filmitegemine (tollal) oli väga eriline. Ainult need võisid NSVL filme teha, kellele oli selleks õigus antud (Tallinnfilm). Ta oli näinud, kuidas Soomes oli tehtud etnograafilisi filme. Isiklikul vastutusel hankis poollegaalselt ERMi filmikaamera ja sai Tallinnfilmist filmiotse, mis neile enam ei kõlvanud sahkerdas kõik vajaminevad asjad
Harri Jõgisalu otsustas kirjutamise kasuks ja 1978. aastal loobus õpetajatööst ning lahkus koolist. Kihnumua Harri (www.sirp.ee/?issue=3170) 11 2. LOOMING Harri Jõgisalu on jäänud kogu oma loomingu vältel truuks suhteliselt kitsale ainevallale, milleks on kodulugu, loodus ja koolielu. Ta on kirjutanud filosoofilise põhjaga lühijutte loomadest, lindudest ja lastest, etnograafilisi lühipalu ning kolm mälestusteraamatut: "Valel poolel. Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist", "Grand Marinas Kadriorgu" ja äsja trükivalgust näinud ,,Mu kodune Eestimaa: Läänemaa radadel''. Viimast võib pidada ka ajalooteemaliseks raamatuks. Jõgisalu raamatud on kirjutatud enda kogemustest lähtudes. Kirjutamise ainevalda on mõjutanud lapsepõlvekodu, õpitud eriala, töö koolis, samuti Lääne-Eesti eluolu, ranniku, laidude ja saarte loodus.
Esiajalugu saab uurida mitmesuguste andmete põhjal. Neist esimeseks on ainelised allikad, st arheoloogilised allikad. Selleks on mitmesugused välitööde käigus hangitud andmed ja materjalid. Need võivad olla esemed või nende katked, hoonepõhjad, kalmistud, inimeste jäänused, muistsed põllud jms. Kõikide nende andmete põhjal üritatakse taastada mingit valdkonda ning laiemas perspektiivis muistset ühiskonda. Aineliste allikatena võib käsitleda ka etnograafilisi andmeid ajaloolise aja ning ka tänapäeva ainelist kultuuri puudutavad teated. Näiteks võidakse uurida mitmesugused lihtsamaid esemevorme, mis kohati veel tänapäevalgi kusagil kasutusel on. Arvatakse, et kunagi minevikus võisid samasugused olla laialt kasutusel. Lisaks veel etnoarheoloogilised uuringud, st veel esiajaloos olevate rahvaste uurimine ning kuigi mõningate mööndustega, võib sellistest
Varaseimad kunsti- ja haruldustekogud olid kirikute, kloostrite, ülikute jm. varakambrid. Antiikaja kõige suurem muuseum oli Aleksandria museion. 14.15. sajandil hakkas jumaliku maailma väärtustamine taanduma ja väärtuseks muutus inimene ning materiaalne maailm. Euroopas tekkisid muuseumid tänapäeva mõttes 15.17. sajandil, kui algas spetsialiseerumine valdkondade kaupa. Vanu, hinnalisi ja haruldasi esemeid, sealhulgas kunstiteoseid ja etnograafilisi esemeid koguti kunstikambreisse, münte säilitati mündikabinettides. 18. sajandi teisel poolel, kui valgustusideoloogia mõjul suurenes arheoloogia- ja ajaloohuvi, hakati muuseume üldsusele avama. Museaalide kaudu hakati esile tooma mingeid kindlaid ajalooteemasid. Esimesed riiklikud muuseumid Briti Muuseum (avati 1753) ja Louvre (1793) on olnud eeskujuks paljudele teistele Euroopa muuseumidele. Algas avaliku muuseumi traditsioon. Rahvas läks muuseumisse vaatama ja ennast näitama.
- Mauss eristas: andmist, vastuvõtmist ja vastuandmist. Võõrandamatus Maussi kingikontseptsioonis - Kingimajanduses asjad andjatest ei võõrandu (pigem nagu laenatakse kui müüakse) - Andja identiteet jääb asja külge rippuma, sikutades lõpuks saajalt vastuteene või kingi välja. - Vastamata kink on vastuolu, sest ta ei loo sotsiaalseid suhteid - Solidaarsust luuakse läbi sotsiaalsete seoste, mille loob kingivahetus. Kriitika - Ei testi etnograafilisi fakte, pigem kasutab neid oma ideede toetamiseks - Ei arenda teemasid korralikult lõpuni - kas on ikka tõsi, et tasuta kinke pole olemas? (näit. Heategevus, raha andmine vaestele, India kerjusmungad Jainistid) - Kas seos andja ja objekti vahel ikka on nii tugev? Kas kink tingimata tekitab kohustuse vastata ja kas kingivahetus ikka loob vastastikuse seose? Bronislaw Malinowski (1884-1942) ning tema funktsionalism Mäletatakse pigem modernse välitöö leiutajana kui
õõnestab patriotismi, moraali, ameerika väärtust jms tõekspidamisi. Selle asemele, et lapsed koolis õpiksid ameerikaliku maailmavaate (mis on tegelikult oluline), omandavad nad lihtsalt maailmavaate. Finantstugi võeti seetõttu ära ja koolid loobusid. Tegemist on ikkagi väärtusliku dokumendiga, tänu filmidele muutusid pärast eskimote eluviis (neile toodi asju, lapsed pandi kooli, tehnoloogia). Aleksei Peterson (1931) – 60ndatel tehti ERMis etnograafilisi filme. NSVL võisid filme teha ainult teatud stuudiod, neile anti raha, tehnikat jne, teistel selline võimalus puudus. Peterson nägi, kuidas filme tehakse Soomes ja siis ta tegelikult poollegaalselt hankis filmikaamera, ühesõnaga ta sahkerdas neid asju jne, võttis muuseumile palgale operaatori ja tema initsiatiivil tehti terve rida mitmesuguseid filme, enamikud ajaloolised konstruktsioonid, mõned filmid näitasid ka reaalselt situatsiooni (traditsiooniline meetod)
Uuritakse - olulisemate elusündmuste (kooli minek, kooli lõpetamine, tööle minek, abiellumine, lapse sünd, pensionile jäämine) ajastamist (millises vanuses need sündmused toimuvad) - nende sündmuste toimumise järjekorda - mitmesuguste muutujate (inimese isiksuseomadused, ajalooline periood) mõju elusündmuste ajastamisele ja järjekorrale Kultuur ja isiksus Margaret Mead (1901 – 1978) Tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murde-ea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris sellist valikuvabadust pole ega ka sellega kaasnevaid probleeme. Seega erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.
sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H. Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled (vt Kolga jt 1993: 340). Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane, Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid. 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp, vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel ,,Linnud". 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt väljatöötatud vadja kirjakeeles raamat ,,Vadda kaazgõt
annaabi.ee 
