Tantsukunsti areng eestis (0)

Tsiviliseeritud maailmas seltskonnatantsuks arenenult on tants oma esialgsed funktsioonid kaotanud ning kujunenud üheks levinumaks kultuurse puhkuse vormiks: ta on saanud
rõõmsate ühiskondlike ja perekondlike sündmuste tähistamise endastmõistetavaks koostisosaks, noorte kokkutulekutel aga otse kohustulikuks.Viimase sajandi kogemus näitab, et keskmine eestlaneei ole eriti tantsulembene. Kuid siiani on Eesti kultuuritarbija eelistanud tantsuetendustele muusikaüritusi. Võib spekuleerida, et taoline suhtumine on eestlastele möödunud sajanditest külge jäänud. Raske töö kivistel põldudel või merel ja vähene päikesevalgus, mida peamiselt töötegemiseks kasutati, ei jätnud rahvale palju aega tantsulöömiseks.
Teadlikum ajajärk rahvatantsu ajaloos algas 19. sajandi keskel, mil rahvusliku ärkamise ja etnilise püsimajäämise tagatisena tähtsustati omakeelse kõrgkultuuri rajamist. Seejuures etendasid tähtsat osa Eesti seltsid, milliseid loodi üle kogu maa; kihelkondades asutati laulukoore ja orkestreid. Koorilaulu ja laulupidude eufoorias jäi rahvatants pisut tahaplaanile. Näib uskumatuna, kuid veel sajand tagasi arvati, nagu polekski eestlastel oma rahvatantsu. Tunti–mäletati vaid “Kaera-Jaani”, mida siis rahvatantsu pähe tantsiti. "Kaera-Jaani" algupära iseenesest on huvitav, kuigi see on ka tuliseid vaidlusi tekitanud. Tartust viisid mitte-eestlastest üliõpilased "Kaera-Jaani" Eesti rahvusliku tantsuna isegi kuni Kaukaasiani välja, kus tollele naljaviluks ka peenem nimi olla välja mõeldud: Jean de Kaër. Arvatakse, et tantsulugu sai nõnda menukaks sellepärast, et ta kohe algusest peale oli seotud kindla viisi ja liikumisega.
Mingil hetkel taipasid rahvaluulekogujad rahvatantse koguma ja kirjeldama hakata. Selle ürituse peamiseks eestvedajaks sai Oskar Kallase juhtimisel Eesti Üliõpilaste Selts. 1930. alanud "puhta" eesti rahvatantsu otsingud lõppesid peagi tõdemusega, et seda polegi olemas. Ilmnes , et meie rahvatantsud on kohati väga sarnased teiste rahvaste tantsudele. Näiteks leiti, et meil laialt levinud labajalavalss on lihtsalt folkloriseeritud tavaline valss, kaerajaani seostati kadrilliga ja tuljakut, tantsulugu kahe noore inimese kurameerimisest, slaavi tantsudega. Tolleaegsest suhtumisest haaratuna hakati avalikkuses arutlema rahvakunsti arendamise võimaluste üle. Rahvatantsule soovitati läheneda loovalt, edendada ja kohandada teda vastavaks aja vaimule . Tegelikult on muutumine rahvatantsule alati omane olnud — nagu inimlooming laiemaltki, muutub ka rahvatants olulisi sündmusi peegeldades vastavalt ajale ja inimestele. Seetõttu ei suudagi me tänapäeval enam algupäraseid ja hilisemaid tantse üksteisest selgelt eristada. Filmikunst ja teised autentsed salvestusvahendid on liiga noored nähtused ja nii polegi dokumenteeritud allikatele viidates võimalik öelda, milline osa või liigutus on tantsus vanem ja milline uuem . Eesti rahvatantsu on peetud kollektiivseks, rahulikuks ja väärikaks. Puuduvad suured hüpped, kiired ja vaheldusrikkad liigutused, vähe on teada akrobaatilisi elemente. Kõige paremini iseloomustavad eesti tantsu korduvad motiivid ja lihtne liikumisskeem. Ei mingit särtsakust ega huvitavaid figuure. Korduvad motiivid on tegelikult iseloomulikud kogu Eesti rahvaloomingule — neid võime kohata nii regilauludes, vöökirjades, puunikerdustes kui mujalgi. Arvatakse, et meie vanimad tantsud olid meeste tantsud, mille väljanägemine ja saatemuusika on üsna lihtsad. Nende hulka kuuluvad põhiliselt igasugused matkimistantsud, enamasti saba- või rühmatantsud, milles osaleb kindel arv tantsijaid. Vanemal ajal tähendas tants seda, et käidi ringis mööda suuremat talutuba ning lauldi näiteks " Vares vaga linnukene " jt. ringmängulaulusid. Eestlane elab tantsudele kaasa pigem sisemiselt, selle asemel et väljendada oma tundeid eba- või ülemäärastes liigutustes. Ent Eesti rahvatantsude aeglasel loomul võib olla teinegi põhjus. Etnograafilisi rahvatantse kirjutati üles peamiselt vanade inimeste juhatuse ja ettenäitamise järgi, kes ju ise tõenäoliselt vanadusest tingituna vaevaliselt tantsisid ja rohkem maa küljes kinni olid. Loomulikult ei jõudnud nad enam teha kergeid hüppeid ega kiireid sammusid. Mõningad pealtnägijate tunnistused ja vana päritoluga tantsude nimetused, nagu "Tuuletants", "Kuradipolka", "Marukibe" annavad aimu hoopis teistsugustest tempodest ja tantsude iseloomust. Ühelt poolt iseloomustab meie rahvatantsu tõepoolest rahulik laad , kuid teiste rahvastega võrreldes on eriline põhisammude liigirikkus suure laadiühtluse taustal. Valssi tantsib kogu maa, kuid erinevates paikades on samale tantsule lisatud või ära võetud nii palju erinevaid sammusid või krutskeid, et isegi ühe kihelkonna piires ei suutnud inimesed ühenimelist tantsu sarnaselt tantsida. Iga piirkonna inimesed kohandasid tantsu just endale, keskkonnale ja läbielatud sündmustele vastavaks. Tänapäeva rahvatantsurühmade repertuaaris ei kohta me eriti palju autentset etnograafilist loomingut. Esitatakse tantse, milles stiilid on segunenud. 1926. aastal avaldas Anna Raudkats raamatu "Eesti rahvatants", mille eesmärgiks oli tutvustada eesti tantsu ja elustada vanu rahvatantse seltskondades ning pidudel. Rahvatantsu populaarsus kasvas, kuid rahvatantse ei hakatud tantsima enda lõbuks (v.a jooksupolka), vaid ainult esitustantsudena. Raudkatsil on siiski oluline teene selles, et meil leidub vanade allikate põhjal loodud kaasaegselt mõjuvaid rahvuslikus stiilis ja lavalise väärtusega tantse.
Rahvatants kui selline on tänapäeval muutunud peaaegu et teatud spordiliigiks, kus kõik osalejad peavad liikuma viimistletult ja ühte moodi. Harjutamisega aga kaob see loomulik ebaühtlus ja õõtsumine, mis seltskondlikus olemises mõnusa ühtsustunde tekitab. Seetõttu tekkiski 20. sajandi lõpus alternatiivina rahvatantsurühmadele, kus valmistuti valdavalt vaid tantsupidudeks, tantsuklubideks nimetatud rahvakogunemised. Tantsuklubide eesmärk on õppida vanu tantsumustreid, neid varieerida ja muuta, igaüks omamoodi, et edendada nii seltskondliku tantsimise traditsiooni rahva enda seas. Tantsuklubides õpitakse vanu traditsioonilisi tantse ilma "varbasirutusteta", rahulikult ja oma tunnetuse järgi. Tegelikult on see tollesama idee realisatsioon , mille pakkus välja juba Anna Raudkats peaaegu sada aastat tagasi – tuua tants rahva sekka.
Moderntants tänases Eestis
Nõukogude võimu ajal moderntants Eestis areneda ei saanud. See oli keelatud, nagu enamik "lääne maailma pahesid". 1991. aastal taasiseseisvunud Eestis tekkis Saima Kranigi eestvedamisel tantsutrupp " Nordic Star". Eesti tantsukunsti mõjutanud on kindlasti Raido Mägi ja Merle Saarvat, kes Viljandi Kultuurikolledžis tantsueriala lõpetanuna seal tänaseni tantsutudengeid õpetavad. Nemad on toonud Eesti tantsuellu eksperimenteerimise kehaga, erinevate materjalide ning liikumistega. Neile on iseloomulikud julge mõtlemine ning uuenduslikud ideed, mis kõige paremini avalduvad improvisatsioonilistes ja vabatantsu etendustes . Pealinna tantsuelu on oluliselt mõjutanud Mart Kangro . Noored tantsijad saavad oma oskusi panna proovile festivalil "Koolitants", mille korraldajaks on Eesti Tantsuagentuur. See on populaarseim, prestiižseim ja suurima osalejate arvuga noortele suunatud tantsuüritus Eestis, mille eesmärk on motiveerida noori väljendama end läbi tantsu ja liikumise. Populaarne üritus on igal aastal korraldatav Baltimaade Tantsu Suvekool. Nädalasel üritusel on võimalik omandada teadmisi ja oskusi erinevate, peamiselt välismaiste õpetajate–koreograafide käe all. Eesti taasiseseisvumisega elavnes ka kohalik tantsuelu. Loodi ohtralt uusi truppe ja tantsukoole, tantsijad said võimaluse käia end täiendamas välismaal, välismaised tantsuõpetajad aga tulla Eestisse.
Tantsupeod
1934. aastal korraldati Tallinnas esimesed Eesti Mängud ehk Üleriigilised Võimlemise- ja Spordimängud, mille raames oli ühe osana ette nähtud ka rahvatantsu etteasted. Rahvatantsurühmad tegutsesid toona pigem võimlemisseltside allharudena, kuna rahvatants polnud rahva seas eriti populaarne ega olnud perspektiivikas ka kõrgemate instantside silmis .
Suurem uuendustelaine Eesti tantsuilmas tuli 50. aastatel, mis olid pöördelised kõikidel elualadel. Nõukogude võim soosis rahvatantsu arengut. Peaaegu igas ettevõttes ja kultuurimajas tegutses oma rahvatantsurühm. Süsteemikindlalt tõsteti rühmade tantsutehnilist taset. Tollel ajal ei hinnatud niivõrd vanu tantse kui uusloomingulist lähenemist. Leiti, et vanad etnograafilised tantsud ei suuda rahuldada nõukogude inimese esteetilisi huve, kes vajab sisukamat, kompositsioonitihedamat tantsu. Sellest lähtuvalt loodi hulk töö- ja kolhoositeemalisi, kalurite ja kaevurite ning teisi ühiskondliku elu peegeldavaid tantse. Uute tantsude põhiosa võeti vanadest tantsudest, kuid erinevalt rahvapärimuslikest tantsudest tõi iga uus osa (tuur) kaasa päris uue liikumise. Seni oldi harjutud rahvatantsu ringjoonelise liikumisega, millele nüüd lisandusid erinevad kujundid : kolonnid, viirud, diagonaalid jne. 1963. aastaks oli rahvatants juba väga populaarseks muutunud. Tantsupeod määrasid ära ka meie rahvatantsu harrastamise- ja arengusuunad. Tantsupidu on teatavasti massipidu ja keerukamad ning väljendusrikkamad, akrobaatiliste elementidega tantsud poleks kindlasti massiesinemiste keerukates liikumisjoonistes ja väljakut katvates mustrites-piltides sedavõrd mõjusalt esile tõusnud. Meie tagasihoidlik rahvuslik tantsusamm jäi suurlavastuste ehitusmaterjali rolli, suurpidude rahvatants kujunes aga sisuliselt tantsuseadjate omaloominguks.