EDUARD WIIRALT (0)

EDUARD WIIRALT
RENO VASSER
PÕLVA KUNSTIKOOL 2019
Elukäik
Eduard Wiiralt sündis Peterburi kubermangus Tsarskoje Selo maakonnas Gubanitšõ vallas Robidetsi mõisas mõisateenijate Anton ja Sophia- Elisabeth Wiiarti pojana .
Seitsmeaastasena pandi poiss kohalikku Kaltinio algkooli.
Aastal 1909 siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvemaal. Kunstniku ja tema vendade Oskari ja Augusti koolitee algas Koerus haridusseltsi koolis, mille juhatajaks oli kriitik ja kirjandusharrastaja Johannes Söster. Vanemate soovil, kes lootsid pojast kantseleiametnikku, läks Wiiralt Koeru saksa erakooli.
Esimese maailmasõja puhkedes asus perekond elama Tallinna ja kunstikalduvusega noormees valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli. Andeka õpilasena läis ta kaks klassi ühe aastaga ning viidi üle antiklassi. Kolme aasta jooksul mis ta kunsttööstuskoolis õppis, oli Wiiralti peamiseks õpetajaks Nikolai Triik
1917. ja 1918 aastal käis Wiiarlt kunstitööstuskooli ülesandel Tartus Eesti Rahva Muuseumi kogudes rahvariideid ja etnograafilisi esemeid joonistamas. Ta osales kooli õpilasalbumi „Noorus“ kujundamisel ja kuulus Eesti Noorte Ühingu „ Tungal “ juhatusse.
Wiiralt Tallinna Kunstitööstuskooli ei lõpetanud kuna tuli peale Saksa okupatsioon ja revolutsioon . Vabadussõja puhkedes asus Wiiralt 1918 aasta detsembri algul vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste pataljoni . Ta võttis osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ja määrati soomusrongi nr 2 dessantmeeskonda , Rindel oli noor kunstnik kuni 1919 aasta märtsini, mil kooliõpilased toodi tagasii Tallinna ning rakendati valve - ja sisekaitseteenistusse.
Eduard Wiiarlt suri maovähi tagajärjel 55-aastasena Pariisi Danncuorti haiglas Clichy avenüül ning maeti 12. jaanuaril 1954 Pere-Lachaise`i kuulsuste kalmistule.
Wiiralt ja Pallas
Aastal 1919 asutati tartus Kunstiühingu pallas kunstikool, palus Wiiralt end üle viia Tartu Kunstiõpilaste pataljoni. Palve raguldati ja sama aasta detsembris, ikka veel sõdurina, hakkas Wiiralt vabal ajal kunstiõpinugid jätkama, kuni kevadel 1920 demobiliseeriti ning võis nüüd täielikult pühenduda kunstile.
Wiiarlt asus Anton Starkopfi skultuuriateljees skuptuuri eriala õppima. Graafikaõpetajat tollal veel koolis polnud. Graafikaklass avati koolis alles 1921. aastal oktoobris .
Aastatel 1922-23 jätkas Wiiralt Georg Kindi soovitusel oma skulptuuriõpinguid Pallase stipendinaadina Dresdeni Kujutavate Kunstide Akadeemias professor Selmari werneri meistriklassis. Seal viljenes ta erinevad sügavtrükitehnikad, enda jaoks ka uudset litograafiat. 1923 aasta suve algul lõppes tal stipendium , kuid Wiiralt jäi siiksi sügiseni Dresdenisse, kus töötas vasegravüüride trükkijana. Seal omandatud praktilised kogemused olid õigupoolest ainuke kool millelt Wiiralt graafika tehnik alal sai.
Septembris võttis kunstnik koos Villem Ormissoni, Ado Vabbe ja Rudelf Parisega ette ringreisi Weimarisse ja Meisseni portselanivabrikusse ning sõitis ss tagasi Tartsse et lõpetada õpingud Pallases.
11.-18. mail 1924 toimus kooli esimese lennu näitus. Kuus Wiiraltiga esinesid maalija Kuno Veeber, skulptor Fredi Sannamees ja graafik Natalie Mei. Wiiarltilt oli näitusel 114 teost – illustratsioone, joonistusi , estampe ja kolm proteesskulptuuri. Eksamikomisjon hindas tema tööd väga heaks ja andis lõpudiplomi nr 1. Peale kooli lõpetamist kutsuti ta Pallasesse graafiliste tehnikate õpetajaks ja sellena ta tegutses kaks semestrit kasutades aega rohkem tehniliste oskuste lihfimiseks, enda ettevalmistamiseks Pariisi minekus.
Pariisis
1925. aastal määrati Wiiratile aastane stipendium enesetäiendamiseks Pariisis. Paraku pummeldati sõiduraha pärats kättesaamist Tallinnas koos sõpradega maha.
Septembris sai ta aga uue võimaluse tingimusel et ta viibiks vähemalt kuus kuud.
Wiiralt saabus Priisi 8. novembril 1925. aastal.
Tema esimesek selukohaks sai Eesti saatkonna poolt üüritud korter ning ta leides tööd Odessast pärit skulptori Valimid Izdebsky ateljees.
Eesti kunstnikest läbis Pariisis eriti tihedalt Jaan Grünbergiga, kes elas seal aastail 1931 -33 ja 1937-39.
1926 aastal tegi Wiiralt reisi Itaaliasse ning siis naaus tagasi Pariisi. Stipendium oli lõppenud, rahaga kitsas käes. Et leivaraha teenida maalis wiiralt siidirätikuid ja värvis nukke, mis oli vaeste kunstnike peamine sessetulekuallikas.
Mais 1927 toimus Wiiralti isikunäitus kus ta eksponeeris umbes 40 litot, puugravüüri, oforti, monotüüpiat ja joonistusi. Näitusel oli hea müügielu
1928 aasta aprillis toimus teine isikunäitus Pariisis a. -G Fabre`i galeriis kui oli väljas keskmiselt 40-50 tööd, peamiselt monotüüpiat ja õlimaale.
Viimased aastad Pariisis
1944. aastal sõitis Wiiarlt Viini oma tööde näitust korraldama . Kunstnike Majas korraldatud näituselt osteti mitu tööd Austria graafimamuuseumile Albertinale. Wiiralt kasutas Viinis võimalust on tööde trükkimiseks Lauterbachi trükikojas.
Tagas Eestisse enam ei tulnud, vaid läks läbi Taani Rootsi, kus peatumispaigaks oli esialgu põgenemislaager Kummelnäsis. Rootsis viibis Wiiralt umbes aastapäevad, tehes seal koos Eduard Oleg amatka Lapimaale.
1946. aastal pöördus kunstnik lõplikult Pariisi. Esialgu peatus ta tuttava maalija juures, siis pakkus talle korterit Montaparnasse`il eestlane Eduard Klimberg.
1947.a sai ta korteri Tähe väljakul triumfikaare lähendale ning 1951. a kolis linnakära eest põgenemiseks Pariisi-lähedasse linnakesse Sceaux`sse, kus asuv maja jäigi tema elusasemeks kui surmani.
Looming
Eduard wiiralti loomingupärand on väga suur, ainuüksi Eesti Kunstimuuseumi graafikakogusse kuulub ligi 3300 teost. Suur osa sellest jõudsim muuseumi täna kollektionäär Alfred Rõudele, kes kogus Wiiralti töödest mitte ainult lõpliku viimistletud estampe, vaid ka etüüde ja visandeid.
Aastast 1916 pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917aastast esimesed ofordikatsetused. Kuna Eestis ei olnud tollal veel ofordipresse, käis ta plaadilt äratõmbeid tegemas ühe Nõmme kivitrükkali juures. Kivitrükipressiga ofordi trükkimine oli vaevarikas protsess, mis pani aluse Wiiralti kui graafiliste tehnikate " alkeemiku " karjäärile.
Oma esimesel näitusel osales noor kunstnik Vabadussõja ajal, 1919. aasta suvel, kui Tallinnas korraldati Eesti kunsti ülevaatenäitus. Wiiralt kujundas ka näituse kataloogi. Stiliseerivas laadis linoollõikes kaaneillustratsioon kujutas muinaslinnust väljakasvavat avali kätega naisfiguuri päikese ja tähistaeva foonil. Võimalik, et autor oli tõuke saanud kirjandusühingu Siuru embleemist]. 1920. aasta detsembris toimunud Pallase IV ülevaatenäitusel oli väljas tema skulptuur "Vanamehe pea", mida kiideti kui väga huvitavat ja karakteristlikku teost.[2] Pool aastat hiljem toimunud Pallase näitusel esines ta juba graafikuna ning tema ofordid ja linoolõiked ja joonistused said kiitva hinnangu.
Wiiralti tuntuimate teoste hulka kuuluvad mitmed virtuooslikud ja väljendusrikkad loomagravüürid. Koduloomade kujutamist alustas kunstnik juba kodukohas Varangul ja Lammaskülas, joonistades nii kassi kui hobuseid. Stipendiaadina Dresdenis õppides avastas ta kohalikus loomaaias enda jaoks eksootilised loomad, nagu lõvid, tiigrid ning jõehobud. Õpilaspõlvest peale armastas ta joonistada inimesi, portreteerida oma lähedasi, koolikaaslasi, tüüpe turgudel ja tänavatel. Wiiralti lemmikžanriks oli kahtlemata "fantastilised portreed" – sageli grotesksed üldistused mõnest inimtüübist või inimlikust joonest. Dresdeni-perioodil muutus Wiiralti graafika suurejoonelisemaks, stiililt jõulisemaks ja kindlapiirilisemaks. Ta sattus verismi mõjuorbiiti, mille kiindumus  groteski ja detailinaturalismi nakatas teda seda enam, et need jooned olid juba ilmnenud tema loomingus. Kohati sarnanevad Wiiralti Dresdeni-lehed väga Otto Dixi  omadega, kelle teoseid imetlesid tollal teisedki noored pallaslased .
1931. aastast 1933. aasta kevadeni suhtles Wiiralt tihedalt Starsbourgi tuntud kunstniku ja kunstikollektsionääri, muusiku ja luuletaja Nelly Stulziga, kellest tehtud portreed ja mõned aktijoonistused annavad alust arvata, et Wiiraltil oli temaga ka lähedased suhted. Nelly Stulz (1892–1969) korraldas Wiiralti teoste müüki Strasbourgis ning 1932. aasta mais ka tema isikunäituse sealses galeriis "La Librairie de la Mésange". 1931. aasta suve veetis Wiiralt Strasbourgis, kus teda külastas kunstnik Jaan Grünberg. Koos käidi Vogeesides ja Colmaris, kus neile jättis sügava mulje  Matthias Grünewaldi  Isenheimi altar Unterlindeni muuseumis]. Sel, 1931. aasta suvel Strasbourgis lõi Wiiralt ühe oma tuntumatest töödest – " Kabaree ", kuivnõelagravüüri "Lamav akt" (modelliks Nelly Stulz), monotüüpiad "Lamav akt" ja " Istuv naine". Võimalik, et Strasbourgi katedraalist sai ta inspiratsiooni gravüüri "Maalija" loomiseks. Nelly Stulzi venna, doktor Edgar Stulzi tellimusel tegi ta pildi püha Vincent de Paulist, mis andis tõuke terve pühakuid kujutava joonistussarja sünniks (1931–1932), sel on omakorda seos litoga "Jutlustaja" (1932).
 Kodumaise publiku jaoks korraldas kollektsionäär Alfred Rõude 1936. aastal näituse Tallinnas ja Tartus, kus oli välja pandud ligi 350 Wiiralti aastatel 1915–1936 valminud tööd, mis andis esmakordselt kaasmaalastele ülevaate Wiiralti mitmepalgelisest loomingust ning tema kunstilisest arengust. 1937. aasta lõpul Viinis Künstlerhausis toimunud 57. Kunsti Aastanäitusest võttis Wiiralt osa ainsa välismaalasena. Wiiralt autasustati kuldmedaliga ning väljapandud 21 tööst müüdi 13. Prantsusmaal viibides tegi Wiiralt kaastööd ka mitmele prantsuse ajakirjale ning illustreeris kaks raamatut.
1939. aastal Pariisist Eestisse naastes jättis ta osa oma trükiplaatidest trükimeister Taneuri kätte, kelle lese käest ta need pärast sõda taas kätte sai ning kohe uusi tõmmiseid tegema asus. 1947. hakkas ta osasid oma plaate vastupidavuse suurendamiseks glaviniseerima , kuna väliseestlaste seas oli nõudlus tema tööde järgi väga suur. Aastail 1946–1953 sündis Wiiraltil keskmiselt neli gravüüri aastas, ümbertöötlusi ja monotüüpiaid arvestamata. Juba 1930. aastatest alates oli kunstnik võtnud endale töötamiseks üha rohkem aega, mis oli osaliselt tingitud terviseprobleemidest, osalt väsimusest ja tüdimusest. Nende aastate tõelised pärlid on "Catherine Boullaire'i portree" (1948, kuivnõel), " Rahutus " (1950–1952, pehmelakk), " Sebra " (1953, pehmelakk). Prantsuse riik ostis 1949. aasta Sügissalongist rahvusraamatukogu jaoks 1939. aasta puugravüüri "Kaameli pea".
Sisukord
Elukäik 2
Wiiralt ja Pallas 3
Pariisis 4
Viimased aastad Pariisis 5
Looming 6,7