Ernst Idla võimlemissüsteemi sünd ja areng Eestis ja välismaal (0)

Uurimuslik essee:
Ernst Idla võimlemissüsteemi sünd ja areng Eestis ja välismaal
Svetlana Grigorjeva
Ernst Idla sündis 8, aprillil 1901. aastal Türi kihelkonnas Õisu mõisa aedniku pojana . 20.-30. aastatel arendas ta oma võimlemissüsteemi alusel välja üldtunnustatud koolkonna, kes pärast maestro sunnitud põgenemist kodumaalt 1944.aasta sügisel ning Stockholmi elamaasumist saavutas ka maailmakuulsuse.Idla koolkond on tuntud mitmel kotinendil ning Idlat, kes kõikjal ja alati on esinenud Eesti lipu all, nimetatud "võluriks Tallinnast".
Sellles essees on käsitletud peamiselt Dagmar Normeti , Ingrid Idla, Aksel Tiigi kirjutise põhjal loetut , kus on käsitletud Idla koolkonda kahest aspektist : Idla võimlemissüsteem ja selle eripära ning Idla koolkonna väljakujunemine. Idla elutöö lahtekohaks oli tõik, et tsiviliseeritud maailmas kannatab enamik inimesi liikumisvaeguse ning töö-ja vaimsest pingest tingitud stressi all.(Dagmar Normet , 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 9)
Idla võimlejatee algas Tallinna reaalkoolis entusiastilku võimelmisõpetaja Anton Õunapuu juures. 17-aastasena Vabadussõjas, siis sõjakoolis ja seejärel soomusrongi dessantroodu ülemana korraldas ta sõduritele ja kohalikus algkoolis võimlemistreeninguid. (Heino Rannap, 2001, "Ernst Idla võimlemise sajand", lk 63)
Aastatel 1922-1925 õppis Ernst Idla spordiseltsi "Kalev" stipendaadina Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikoolis ning sai sealt laiapõhjalise meditsiinilise, pedagoogilise ja sportlikul baashariduse. Diplomitöö käsitles suitsetamise kahjulikkust kehaehitusele. Õhurünnakus Tallinnale 9. märtsil 1944.a. hävisid tulekahjus Ernst Idla diplomitöö ja ülikooli lõpudiplom. Ülikooli lõpetamist kinnitab 21. mail 1926. a. "diplomeeritud võimlemise -ja spordiõpetajale" E.Idlale saadetud kiri, milles loodetakse tema lõpudiplom väljastada talle lähemal ajal.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 13)
Ernst Idlal avanes Berliinis ka võimalus omal käel tutvuda Euroopa 20. sajandi alguse eri võimlemissüsteemidega: tšehhi sokolite ühendus ja nende massivõimlemised, rootsi P. H. Lingi staatiline hügieeniline ja Rudolf Bode saksa võimlemine ning mitmed rütmika- ja tantsulise liikumise koolkonnad nagu Dalcroze ja Rudolf von Laban, kellest viimatimainitu lähtus paljuski vabatantsu teerajaja, ameeriklanna Isadora Duncani paljasjalgsest, antiiksele liikumisvormile rajatud tantsust (Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 9).
Naasnud 1925. aastal Berliinist, lülitus Ernst Idla Tallinnas aktiivselt vabariigi kooli- ja spordiellu. Tema tegevuses 1920. aastate teisel poolel võib eristada kolme tahku : võimlemisõpetaja üldhariduskeskkoolides, isnpektor Kehakultuuri Sihtkapitali Valitsuses ja võimelmisjuht spordiseltsis "Kalev".(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 13 )
Asudes1925. aastal tööle "Kalevi" võimlemisrühmadega, lõi Ernst Idla isikupärase tervikliku süsteemi, millesse ta sulatas ka oma folkloorikogumisretkedel talletatud rahvatantsumotiive ning meeste jõu- ja osavusmänge.
Milline on see süsteem, mida maailma tunneb Idla võimlemise nime all? Lähtekohaks on keha- see on Idla aksioom. Tema süsteem rajaneb ragnelt teaduslikul alusel: inimese anatoomia, füsioloogia, psühholoogia, tema sugu ja vanus on baasiks harjutuste valikul , tunni läbiviimise metoodikal.Idla võimlemise eesmärgiks on tervis ja elurõõm, oma keha valitsemine, füüsiline ja psüühiline vabadus nin heaolu. Rõõm tuleb liikumisest . On mõttetu öelda õpilasele, kes istub kõveras oma raamatute kohal: "Istu sirgelt!" Korraks nõksatab sirgeks , kuid vajub peagi jälle küüru-tema seljalihased on liiga nõrgad.Halb kehahoid aga raskendab siseorganite tööd. Nagu arst määrab ravimeid nende mõju järgi, nii valib võimlemisõpetaja harjutusi nende tõhususe järgi. Esmane ja põhiline harjutusvara Idla süsteemis kannab nime kehakool. Siia kuuluvad kõik rühti ja harmoonilist liikumist arendavad harjutused, mis peavad erineval kujul iga tunni kavas olema. Geniaalse pedagoogina lõi Idla põhiharjutustele aina uusi vorme, erinevaid lähteasendeid, andis igale tunnile oma näo, kuid tunni ülesehitus järgis kehakooli põhimõtet.Tund algas kõnni, kerge jooksu, hüplemisega. Järgnesid harjutused kätele, õlavööle, jalgadele , selja- ja kõhulihastele, puusavööle, liigestele ning lülisambale kolmes suunas: painutused ette ja taha, külgedele ning pöörded ümber püsttelje. Lõpuks tulid suuremad hüpped ning jooksud . Üheski tunnis ei saadud läbi ilma lõdvestus- ja hooharjutusteta kätele, jalgadele ja kerele. Lihaste pinge ja lõdvestuse tahtele allutatus on eelduseks oma keha valitsemisel, liigutuste joone tunnetamisel.Eriline osa on Idla kõnni- ning jooksukoolil, kuhu kuuluvad mitmesugused kõnni- ning jooksuvormid: rulluv kõnd, hiiliv kõnd, vetruv kõnd, pöiasirutsukõnd; pöiajooks, põlvetõste- ja sääretõstejooks, jooks pika ettehaarava sammuga , vabalt ettependelduva jalaga, väike ja suur väljendusjooks, jooks üksi, kahe- ja kolemkesi. Tegeledes kuni kaks korda nädalas kehakooliga, omandab õpilane ühe aasta jooksul kauni rühi, vaba, harmoonilise liikumise ning hea enesetunde.Astmeks edasi on edasijõudnute rühmad, valikrühamd, eliit -ehk musterrühmad, kus tunni sisuks kehakooli kõrval on juba suuremat koordinatsiooni ning peenemat lihastööd aendavad harjutused. Siin kasvas ka tantsulise liikumise osatähtsus, kus võimleja valisteb oma keha mitte ainult ajas (rütm) ja ruumis, vaid tunnetab ühtlasi kaaslaste liikumist, kogu rühma liikumisjoont. Loomingulisus avaldub liikumise ja muusika kokkusulatamises(konservatooriumiharidusega pianist proua Leida Idla oli oma abikaasale mitukümmend aastat ideaalne koostööpartner). Nii sünnivad Idla suurejoonelised liikumiskompositsioonid. Koolivõimlemise innuka läbiviijana kajastas ta ajakirjanduses koolitöö olukorda, võimlemissaalide puudusi ja puudumist, sekkus võimlemisõpetajate ettevalmistamise parandamisse(võttis tarvitusele termini kehaline kasvatus) levitas kursustel uusi metoodilisi suundi. Kooli kehalise kasvatuse olukorrast esines E.Idla ülevaatlikult ka 2. kehalise kasvatuse kongressil, mis toimus 1926. a. aprillis . Ettekandes "Kool ja kehaline kasvatus" rõhutas ta , et tundide arv pole koolis piisav. Teda ei rahuldanud ka võimlemise sisu. Õppetöö läbiviimisel soovitab ta Lääne- Euroopa võimlemissüsteemidest võtta ainult see, mis on meie oludes otstarbekohane ja annab lühema ajaga suurima kasuefekti, aga mitte kinni pidada ühest süsteemist. Tema ettekande tulemusena võeti kongressi resolutsiooni punkt, milles nõuti võimlemistundide arvu suurendamist koolides ühe tunni võrra nädalas ja võimlemise kohustuslikku sisseviimist nendesse koolidesse, kus see veel puudus.(Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 10)
18. detsembril 1926. a. sündinud Eesti Ringhääling lülitas 1934. a sügisel oma saatekavasse hommikuvõimlemise. Seda asus juhatama Ernst Idla, klaveril saatis Leida Idla. Algul oli võimlemist kolm korda nädalas a la 15 minutit. Tookord lindistamist veel ei tuntud ja alati tuli endal kohale minna. See aga muutus koormavaks ja nii hakkasid ajapikku hommikuvõimlemist andma ka Sandra Kanter -Üksine, Vaike Paduri, Herta Niitra ja Kaarel Üksine. Hommikuvõimlemise algaastail läbiti mitu katseperioodi. Anti tunde eraldi algajaile ja edasijõudnuile, naistele ja meestele. Katsetuste tulemusel jõuti lõpuks hommikuvõimlemiseni, mis sobis kõigile. Selle kohta on Ernst Idla ise kirjutanud "Eesti Võimlejas"(1938, ntr.1): "Kõik tunnid on koostatud anatoomilis-füsioloogilise tunniplaani alusel. Iga tund algab organismi alustavate harjutustega, millele järgnevalt tunni pinge tõuseb järk-järgult iga harjutusega, selle täitmise kestvuse või intensiivsusega. Tähtsal kohal oli ka vigade parandus.Idla suured kogemused töös nais - ja meesrühmadega võimaldasid tal eksimatult arvata, millised vead antud harjutuste sooritamisel esinevad. (Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 68)
Idla koolkonna väljakujunemine.
Aastad 1930-1940 olid Idla tegevuse kõrgperiood kodumaal.Eesti võimlemisliikumisse lisas nüüd iga tema tööaasta midagi uut ja edasiviivat. Võtnud 1930. aastal kokku ESS "Kalevi" naisvõimlemise osakonna aastase töö tulemused pärast Soome võimlemispidustusi, kirjutas Ernst Idla : "Organiseeritud võimlemise liikumine puudub meil peamiselt just vastavate juhtide puudusel , kes eeskätt võimlemisele annaks seltside ja ühingute tegevuses esikoha, kes koondaks vastavatesse eriseltsidesse võimlemisest huvitatuid ja kes juhiks ja ühtlustaks võimlemist harrastavate seltside tegevust üle riigi vastava eriliidu kaudu.Seega tõstis Ernst Idla nüüd eesti võimlemisliikumise ette kolm probleemi - võimlemise arendamise ülemaaliseks liikumiseks, erialase pedagoogilise kaadri , võimlemisjuhtide ettevalmistamise ja vajaduse asutada ülevabariigiline võimlemise liit. Temale omase järjekindluse ja energiaga asuski E.Idla 1930.aastatel neid küsimusi ja kitsaskohti lahendama . (Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 19) 1931 . aasta kevadel toimusid esimesed suuremad võimlemiskursuste üritused. Mätrsis esinesid eliitrühmad Tallinnas "Estonia" teatris ja paar kuud hiljem Tartus "Vanemuise " teatris. Esinemised "Estonias ja "Vanemuises" võttis seltskond hästi vastu, aga erialaringkondades kutsusid need esile poleemikat. Ajakirjanduski reageeris elavalt . "Rahvaleht" kirjutas : Neljapäeva õhtul oli "Estonia" teatrisaalis võimlemisõpetaja Ernst Idla võimlemisgruppide esinemie. Publikut oli kogunenud teatrisaal tulvil täis..Peale tavalise publiku oli väljas ka suurem osa pealinna võimlemisõpetajaid, kes tulnud tutvuma oma kolleegi tööga...Võimlemisõpetaja näitas publikule töötundi, niisugust nagu peab tema vastavaks meile, meie oludele ja meie inimestele. Tempo, rütm ja hoog kandus lavalt parterri ja rõdudele, sundides pealtvaatajaid elama kaasa.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 20)
Nagu eelnevalt kirjeldatud tuvustasid esmalt Idla süsteemi kodumaal tõhusalt tema musterrühmade esinemised teatrites ja staadionidel. Põhjapanevad olid võimlejate massiesinemised Tallinna staadionil 1. ja 2. Eesti Mängude raames 1934. ja 1939 aastal. Nii nais-kui ka meesvõimlejate kavad loodi Idla juhtimisel Tallinna Võimlemise Instituudis. Võimlemiskavadega näidati rahvale igakülgselt läbimõeldud, teaduslikule alusele rajatud harjutuste kogumit-kehakooli. Harjutused olid kaunite üleminekutega sarjadeks koondatud ja moodustasid proua Leida Idla kogeniaalse saatemuusikaga võluva terviku ning pakkusid seega haarava elamuse. Idla massiesinemised ei taotle üksnes vaatemängulisust, mida saavutatakse erinevate trikkide,näiteks mitmevärviliste ümberpööravate seelikute ja muu butafooriaga, nagu meil staadionidel vahel näha võib, vaid esinemised on eeskätt suunatud võimalejaile endile- nende keha arendamisele ja võimlemise propageerimisele. Selles avaldub Idla eripära.(Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 11)
Et võimlemist massidess viia, organiseeris Idla juba kahekümnendate aastate lõpus oma mustervõimlejate abil mitmeid instruktorite kursusi üle vabariigi. Kuid kõige põhjalikumad, kaks kuud kestvad kursused eelnesid Eesti Mängudele. Nendel kursustel õpiti nii nais- kui ka meesrühmade võimlemiskavu, samuti rahvatantse. Idla koolkonnale tüüpiliselt oli kursuste õppekavas suur tähelepanu teoorial: anatoomial, füsioloogial, õpetamise metoodikal, folklooril. Näiteks rahvatantsutundides pakkus ta iga tantsu juurde etnograafilisi teadmisi: kus, millal ja kelle poolt tants ja selle viis üles kirjutatud, milliseid rahvarõivaid seal kanti , millised rahvakombed seal säilinud. Rõhk oli tantsu hingel , mitte ainult sammude täpsusel. Miks tantsitakse? Kuidas tantsitakse? Suhe partnerisse. See polnud tantsusammude reprodutseerimine, see oli looming.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 73) Poole aasta vältel sõitsid instruktorid igaüks oma piirkonnas ringi, õpetasid rahvamajades ja koolides, aitasid läbi viia maakondlikke mänge. Vabariigi lõpuaastatel tunti ja harrastati Idla võimelmist kogu maal.
Rahvusvahelise tunnustuse pävis Idla koolkond Helsingis 1938. aata suvel Põhjamaade võimlemispidustustel, kus 120 eesti võimlejat esines olümpiastaadionil Idla kavaga ning Messuhallis võis nautida Idla mustervõimlejate hoogsat liikumiskompositsiooni. 1944. aasta septembris lahkus Ernst Idla koos perekonna ja lähimate kaastöötajatega Eestist ning leidis asüüli Stockholmis . Juba 15.aprillil 1946. aastal toimus Stockholmi Suures kontsedisaalis Eesti võimlemise ja rahvatantsu õhtu, millega Idla vallutas rootslaste südamed. Hakkas saabuma esinemis-ja seminarikutseid. Idla koolkonnasuurem võit oli tema õpilaste esinemine "Lingiaadil", kus 250 tütarlast paistis silma vaba ja loomuliku liikumise ning vaimustava jooksuga staadioni söerajal.Jürme muusikale loodud kompositsioon "Rukkirääk" ning "Valguspidu" jätsid sügava mulje.
1953. aastal tehti Idlale ettepanek Stockholmi 700. juubeli pidustusteks luua uus "Valguspidu". Suurejoonelises lavastuses osalesid eesti ühendkoorid( Tobiase "Eks teie tea..." ning Händeli "Halleluujaga"), 30 km kaugusel asuvad helgiheitjad ning võimlejad - tantsijad -kokku 2500 inimest.
1954. aastast alates toimusid koostöös Stockholmi linnavalitsusega linna parkides ja staadionidel igaõhtused võimlemistreeningud meestele ja naistele, mida aitasid läbi viia Idla õpilased. Osavõtjate arv ligines 700-le.
1954. a sai Idlal ja tema tüdrukutel teoks esimene pikem välisreis Lõuna-Ameerikasse. Mitme kuu jooksul toimusid esinemised, Ernst Idla andis kursusi ja pidas ülikoolides loenguid.
1957. a tegid Idla ja tema musterrühm pikema turnee läbi Prantsusmaa, Belgia, Hollandi, Monaco ja šveitsi.
1961.-1965 a olid Idlal mitmed kursused ja esinemised Ameerika ülikoolides, talle tehti ettepanek asuda ülikoolis juhtima kehalise kasvatuse õpetajate ettevalmistust. Idla keeldus, tahtis jääda Rootsi, et olla lähemal kodumaale , mille vabanemisse ta uskus kindlalt.
1964. a viibis Idla Argentina haridusministeeriumi kutsel pikemat aega Buenos Aireses, et juhatada kursust õpetajatele Argentinast, Brasiiliast , Tšiilist, Uruguiast, Paraguiast ja Peruust. Argentina oli Idla süsteemi tervenisti omaks võtnud ning sealt levis see kogu Lõuna-Ameerikasse.
1965.a sügisel oli pikem reis Lõuna-, Kesk- ja Põhja-Ameerikasse. 4. detsembril 1965 toimus Idla tüdrukute esinemine New Yorgi suures Town Hallis, mida Ilmar Mikiver iseloomustas ajalehes sõnaega "liikumise maagia ".(Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev, lk 12)
1970. aastal toimus New Yorgis American Association for Health Physical Education and Recreatio´i korraldusel üleameerikaline kongress, kuhu kogunes 10 000 osavõtjat.Organisatsiooni algataja oli president John F. Kennedy , selle ülesanne aga innustada rahvahulki oma keha treenima. Kongressil oli Idla süsteem ainuke eeskuju, mille järgitegelikku tööd sai teha. Pärast kongressi lõppu tuli pakkumisi 32 ülikoolilt seminarideks, esinemisteks,ning tööle asumiseks õppejõuna.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 149)
1977. a teostub Idla kauaaegne unistus : ta alustab õppetööd oma ruumides!" Idla Center " avati pidulikult 13. mätrsil 1977. Avamisel viibisid ka Rootsi kuningas Carl XVI Gustav ja kuninganna Silvia . See oli lugupidamisavaldus võimlemispedagoog Ernst Idlale, eesti mehel, kes oma elu viimased 36 aastat elas ja töötas Stckholmis ning oli oma rühmade esinemistega ja koolkonnaga saavutanud maailmakuulsuse." Minu eluunistusest on saanud tõelus, " ütles Idla oma tänukõnes.(Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 158)
Ernst Idla suri 5. detsembril 1980 Stockholmis.
Et Idla maailmakuulsat võimlemissüsteemi Eestis taas rakendada ja edendada, on sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond juurde asutatud Idla fond. Fond toetab Idla loomingu ja tegevuse uuringuid , eestikeelse õppematerjali ilmumist ja kursuste, seminaride korraldamist Eestis. Ernst Idla tütred Ingrid ja Daisy on isa süsteemi Eestis tutvustamas ja õpetamas käinud. Pärast Ingrid Idla traagilist hukkumist parvlaev "Estonia" katastroofis 1994. aastal jätkab Daisy Idla- Nilsson oma isa poolelijäänud tööd. Tänasekson koolitatud entusiastide ring, kes taotleb Idla süsteemi tagasi kodumaale tuua. (30.09.2008, Katrin Johanson , http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=37109 )
Esmane allikas: Ingrid Idla, Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast"
Sekundaarsed allikad :Heino Rannap, 2001, "Ernst Idla võimlemise sajand",
Dagmar Normet, 2001, " Võimlemine läbi sajandi" : Eesti Spordiseltsis Kalev,
30.09.2008, Katrin Johanson, http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=37109
Tallinna Ülikool
2008