kirjutanud klassikalistes zanrides (nagu näiteks kontsert, sümfoonia, süit ) palju traditsioonilise ülesehitusega teoseid. Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" Kuulsamad teosed: "Imelugu" 1974a. "Ohver" 1981a. "Põhjaneitsi" 1981a. "Saabastega kass" 1981a. "Uku ja vanemuine" 1988a. "Hunt ja seitse kitsetallekest" 1991a. "Süda" 1999a. Muusika näide : http://www.youtube.com/watch?v=rY4DrmE0C74 Lõpp
· Tähtsamad luuletused ,, Sind Surmani" ja ,,mu isamaa on minu arm!" · Luulekogud räägivad tema isiksusest ja tema ajast. · ,,enne surma Eestimaale" on tema testament, mida kannab kõrgeim tunne (viimane mõte ilmast lahkudes oli isamaa) · Romantiline luuletaja · Tema algatusel sündis eesti rahvusteater ,,saarema onupoeg" oli ürituse peakorraldaja e hing · I algupärane näidend 1871.aastal esietendunud ,,säärane mulk e sada vakka tangusoola" mille moraal oli, et eestlasele on tähtis haridus · Tänu temale sai eestlasest teatrirahvas · Lõi särama I üldlaulupeo oma ,,isamaa on minu arm" ja ,,sind surmani ,, millest oli tehud laulud · Abiellus ja kolis kroonlinna · Suri 42.aastaselt, kus maeti kroonlinna ja hiljem toodi tema põrm kodumaale Tallinna · Täis pikk nimi Lydia Emilie Florentine Jannsen
Minu muusikaelamus Käisin vaatamas muusikali "Nahkhiir" Tallinnas 13. mail Rahvusoopris Estonia. Esmamuljed olid väga head, istusin saali rõdul viimases reas kus oli vapustav vaade lavale ja orkestrile. Muusikali ei tulnud vaatama ainult eestlased, seal oli ka väga palju välismaalasi. Panin tähele, et enamik inimesi olid vanemas eas. 1874. aastal Viinis esietendunud ,,Nahkhiir" on tänu meeldejäävatele meloodiatele, kaasahaaravatele tantsunumbritele ja peadpööritavale sisule kogu maailmas väga populaarne tänapäevani. See on seotud sündmusega, mis leidis aset enne opereti algust: Eisenstein ja Falke olid head sõbrad, kuni Eisenstein mängis Falkele vembu, jättes purjus sõbra maskiballilt tulles nahkhiire kostüümis parki magama. Falke on pärast seda õhtut otsinud võimalust Eisensteinile kätte maksta ja see kättemaks ongi opereti sisuks
" Raua sõnul oli lavastuses nii võluvaid ja suure emotsionaalse pingega hetki kui ka äratuntavat koomikat. Talle meeldis Roald Jürlau karakteri esitamine (näitleja Margus Jaanovits). ,,Samuti oli väga mõjus just lõpustseen." (M.Must; EPL; 12.11.2012) «Ühelt lavastuselt saada nii see, et ühel hetkel naerad laginal ja teisel muutud kurvaks ning mõtlikuks - see on juba suur asi,» kiidab lauljatar Lenna Kuurmaa Vanemuises esietendunud «Musta pori näkku» ning lisab, et kindlasti oli see tema aasta üks erilisemaid teatrielamusi. «Kogu lavastus oli terviklik ja ladus,» ütleb Lenna Õhtulehele ning kiidab ka lavastuse visuaalset lahendust, videoprojektsioone ning muusikaosa. (Elu24; 12.11.2012) Sest viis aastat pärast menuraamatu ilmumist, nüüdseks on seda trükitud 35 500
Nii valmiski juba sama aasta sügisel ühest Jannseni jutustusest ,,Naabre tütred" mugandatud näidend ,,Maret ja Miina ehk Kosjakased", mis oli nii vormilt kui ka sisult tunduvalt eelmisest nõudlikum. Ka see näidend oli sarnaselt eelmisega kerge, lõbusa ja jämekoomilise sisuga. ,,Kosjakaskede" näol on ajaliselt üsna kauge külajutt üle toodud rahvusliku liikumise kaasaega. Koidula esimene päris algupärane näidend oli 1871. aastal esietendunud ,,Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". Tegemist on Koidula kõige tuntuma naljamänguga. ,,Säärase mulgi" süzee aluseks oli ilmselt Perno Postimehes avaldatud lugu saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks ning tuli suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse, kuid pidi siis häbiga tagasi minema. ,,Säärase mulgi" keskmes on näidendi lõpus õnneliku lahenduseni jõudev armuintriig.
hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" (Boccaccio "Dekameroni" ainetel; ooperist on tehtud ka telefilm). "Imeloo" muusika on rütmiergas ning sisaldab levimuusika elemente. Lavateosena meenutab see sundimatult mänguline teos koomilist ooperit. Väga edukas oli ka koos Andres Valkoneniga kirjutatud rokkooper "Põhjaneitsi", mis esietendus "Vanemuises" 1981. aastal - see oli üldse esimene sellelaadne teos eesti muusikas.
Parima lavastuse auhind Eesti Teatriliit seab alates 2009. aastast sisse aasta parima lavastuse auhinna. Auhind määratakse ühele eelmise kalendriaasta jooksul Eestis esietendunud lavastusele. Auhind hindab lavastust kui erinevate autoripositsioonide koostoimel sündinud tervikut. · «Ruja». Libreto Tiit Ojasoo (NO99), Ene-Liis Semper (NO99), lavastaja Tiit Ojasoo, muusikajuht Erki Pehk (RO Estonia), kunstnik Ene-Liis Semper, valguskunstnik Palle Palme (Rootsi), koreograaf Marika Aidla, kontsertmeistrid Ele Sonn, Irina Oja, koormeister Piret Talts, koori kontsertmeister Marika Mägi, Tartu Noortekoori kontsertmeistrid Kadri Leppoja, Riho Leppoja. Teater Vanemuine.
satiir. ,,Armastus kolme apelsini vastu" on mitmetasandiline teos : seda võib käsitleda kui näidendit näidendis, vaimukat kriitikat 20. sajandi ooperitraditsioonide aadressil või väitlemist päevapoliitilistel teemadel. Tõlgendusvõimaluste paljusus on teinud nii näidendist kui ooperist maiuspala lavastajatele ja kunstnikele. Esietendusele Ameerikas järgnes ooperi tohutu menu Venemaal. Eesti publiku südamed võitis 1991. a. Ugalas esietendunud ja pea kultuseni mängitud sõnalavastus. Estonias toob fantaasiaküllase kogupereetenduse lavale Dmitri Bertman, kelle ülimenukas Wallenbergi lavastus pälvis hiljuti mitmeid auhindu. Tegemist on igihalja ooperiga, kuid ,,Armastus kolme apelsini vastu" mängitakse Eestis esmakordselt. 28. jaanuaril käisin Rahvusooper Estonias vaatamas maailmakuulsat ooperilavastust ,,Armastus kolme apelsini vastu". Absurdne lugu räägib noorest printsist, kes on neetud õela nõia poolt
fenomenaalne), teiste heliloojate teoste arranzeerimisega ning andis klaveritunde. 1868.a tõi heliloojale hulganisti kaasa loomuingulisi ebaõnnestumisi ja teravat kriitikat. Kui 1870.a puhkes Prantsuse-Preisi sõda, pani ka Bizet end kirja rahvuskaarti, ehkki Rooma preemia võitjana oli sõjaväest vabastatud. Ta tunnetas sõjakoledusi teravamalt kui paljud tema kaasmaalased ja see realistlik elutunnetus avaldus ka tema loomingus. 1875.a esietendunud ooperit ,,Carmen" tabas samuti vihane kriitika, mis põhjustas heliloojale sügava depressiooni. Bizet suri südameataki tagajärjel 1875.a suvel. LOOMING. Bizet on kirjutanud muusikat mitmes zanris(orkestriteosed, klaverimuusika, laulud), kuid tema pärusmaaks sai siiski ooper(ligi 30). Kahjuks ei olnud ooperid tema eluajal kuigi edukad. Tema eeskujudeks olid tol ajal populaarsed Prantsuse ooperiloojad C. Gounod, Leo Delibes, C. Saint-Saens, J
Monoodia väljakujunemisel oli oluline roll ooperizanril Ooperi idee sündis 16.saj lõpul Firenzes, antiikkultuurist huvitatud haritlaste ringis. Esimestes ooperites toetuti Vana-Kreeka tragöödiale. Olulisim oli tekst. Laulmisstiil oli kõnelähedane ja peale soololaulu oli madrigalilaadseid koore. Laulu saatis väike saateansambel. Esimene säilinud ooper on 1600. aastal Prantsuse kuninga Henri IV ja Maria de'Medici pulmas Firenzes esietendunud Jacopo Peri (1561-1633) ooper Eurydike. Esimene tõeline ooperiheliloojale oli itaallane Claudio Monteverdi (1567-1643). Tema ooperites oli suur orkester, 40 mängijaga, pillide hulk oli vajalik erineva kõlavärvide saamiseks, millega Monteverdi kujutas tegelaste karaktereid ja meeleseisundeid. Lisaks sooloosadele on ansambleid, koore, tantse. Solist esitab: aaria, retsitatiiv-kõnelaul, viib sündmustikku edasi. Ansambel esitab ansamblit. Koor esitab koori.
klišeede eest, isegi enamik tekste töötab ju teater ise välja. On oluline märkida, et NO99 sünniga anti lubadus teha sotsiaalprobleeme käsitlevat teatrit ning tegelikult on nad saanud sellega hästi hakkama. Ilmselt saadab T. Ojasoo ja E.-L. Semperi suuri lavastusi edu ka seetõttu, et poliitika on tänases Eestis elavatele inimestele väga oluline teema. Kuid isiklikult arvan, et selle aasta alguses esietendunud muusikal oma pealkirjaga “Savisaar” oli teatav peibutustrikk, sest ka autorid ise on öelnud, et pigem on lavastuse sisuks võim kui konkreetne isik. Ehk intrigeeriv pealkiri oli lisatud, et täita suur saal publikuga. Arutluse käigus jõudsin arusaamale, et teater tänases päevas suhestub inimesega väga lähedalt, eriti just mõttemootori käivitajana. Kui mulle alguses tundus, et teatri ja ühiskonna suhe on üsna ühesuunaline, siis nüüd arvan, et tegelikult
mezzosopran, alt, kontraalt, kontratenor, tenor, bariton, bass (madalaim bassoktavist) Ooperi idee sündis 16.saj lõpul Firenzes, antiikkultuurist huvitatud haritlaste ringis. Esimestes ooperites toetuti VanaKreeka tragöödiale. Olulisim oli tekst. Laulmisstiil oli kõnelähedane ja peale soololaulu rakendati madrigalilaadseid koore. Laulu saatis väike saateansambel. Esimene säilinud ooperikatsetus on 1600.aastal Prantsusmaa kuninga Henry IV ja Maria de`Medici pulmas Firenzes esietendunud Jacopo Peri (15611633) Eurydike Barokkajastu kunstile iseloomulikud jooned kandusid ka ooperisse: lopsakalt dekoratiivne lavakujundus; uhked kostüümid ; võimsad lavaefektid; keeruliste kaunistustega meloodiad, mis väljendasid afekte Harmoonia saab meloodia kõrval oluliseks väljendusvahendiks Orkestri kõlavärvid saavad dramaturgia osaks Süzee võeti antiikmütoloogiast või ajaloost. Muusika valitseb sisu üle.
Aastatel 1922–1926 kirjutas Bulgakov mitmeid näidendeid, mida lavale ei lubatud. Sõjakoledustest rääkiv "Põgenemine" keelati Jossif Stalini poolt, sest kunstinõukogu hinnangul ilustas näidend emigratsiooni ning valgekaartlust. Kui üks Moskva teatrijuht Bulgakovit kritiseeris, astus Stalin aga kirjaniku poolele, öeldes, et nii andekat kirjanikku nagu Bulgakov ei saa suruda poliitiliste parteide raamidesse. Stalin leidis Bulgakovile teatrites tööd ning tema 1926. aastal esietendunud "Turbinite päevad" oli Stalini suur lemmik. Väidetavalt käis ta etendust vaatamas 15 korda. Kolme järgmise näidendi lavale toomine aga keelati taas ning XVII sajandi Pariisist rääkiv "Molière" sai hävitavate hinnangute osaliseks. 1929. aastal sai Bulgakovi karjäär suure löögi, sest valitsuse tsensorid keelasid tema tööde avaldamise. Meeleheitel Bulgakov kirjutas kõigepealt isikliku kirja Stalinile ning siis Nõukogude valitsusele. Ta soovis saada luba emigreerumiseks, kui
eesti kontserdilaval juba 1920. aastate algul, esitajaks vene pianist Aleksandr Borovski. Koige olulisemad olid aga Prokofjevi enda kontserdid 1934. aastal Tallinnas ja Tartus ning nagu tollastest jarelkajadestki lugeda, kindlustasid need usku uue muusika tosivaartustesse. Eesti teatrilavale joudis Prokofjevi muusika tunduvalt hiljem kui kontserdisaali. Enim lavastatud on tema balletti *Romeo ja Julia*, ooper *Armastus kolme apelsini vastu* etendub Eestis esmakordselt. 1921. aastal Chicagos esietendunud ooperit dirigeeris toona Prokofjev ise. Prokofjev oppis Peterburi Konservatooriumis komponeerimist, klaverit ja orkestrijuhtimist. 1918 emigreerus ta Ameerika Uhendriikidesse, kuid tuli Noukogude liitu tagasi 1936. aastal. Prokofjev suri samal paeval kui Jossif Stalin. Ta on maetud NovodevitSje kalmistule. Ta oli viie Stalini preemia laureaat. 23.4.1891 5.3.1953 Ma olen varem kainud ainult balletti vaatamas ja seekord vaatasin ma esimest korda ooperit
tellimisel lavale "Edgar", tema teine ooper, kuid ka see ei meeldinud publikule. Edu saavutamiseks tuli Puccinil ära oodata "Manon Lescaut'" esietendus 1893. aastal Torinos. Nii publik kui kriitika olid üksmeelselt kiitvad. "Manon Lescaut" viis Puccini kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Tähelepanu väärib ka, et alates sellest teosest algas Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga. 1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja hukkumisele määratud teoseks. Ajalugu on aga näidanud, et just see ooper on Puccini üks enimmängitud teoseid. 1900. aastal tuli Roomas lavale "Tosca". See ooper sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt hästi vastu. Selles ooperis tõi Puccini
Eesti näitlejate teatrietendused eesti vaatajatele said alguse 1870. aastail, kui ,,Vanemuise" seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette naljamäng ,,Saaremaa onupoeg".Trupp koosnes peamiselt Jannseni pere meesliikmeist ja sõradest. K pidas teatri ülesandeks rahvuslike ja valgustuslike ideede levitamist ja rahvale õpetliku lõbu pakkumist. Samal sügisel laval ka K järgmine näidend ,,Maret ja Miina ehk Kosjakesed". Koidula esimene päris algupärane näidend, 1871. a esietendunud ,,Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", jagab eesti rahvusliku draamakirjanduse alusepanija Jakobsoni ,,Arthuri ja Annaga". Trupi tegevus katkes pärast ,,Säärase mulgi" ettekannet. Eestlastest sai teatrirahvas. Rahvusliku ärkamisaja sündmused 1. 1869- I üldlaulupidu. Toimus Tartus. Jannsen ja Vanemuise Selts korraldasid. 2. 1872- loodi Eesti Kirjameeste Selts(EkmS) 3. 1893- viimane üldkogu, seal otsustatakse minna laiali. Koosneb enamasti estofiilidest ja Eesti intelligentidest. 4
,,Dracula ja Zombi laps" Raimo Kangro (1949-2001) . Üks aktiivsemaid Eesti muusikaelu kujundajaid.R.Kangro looming on mitmetahuline, kuid eriti võlus teda lavamuusika.Läbilöögi teoseks kujunes vahetult pärast konservatooriumi lõpetamist koomiline ooper ´´Imelugu" . Ooper ´´Ohver" (Aleksei Tolstoi jutustuse ´´Siug" ainetel) . 1980 ilmus rockooper ´´Põhjaneitsi". Teleooper ´´Sensatsioon" . Kangro viimaseks ooperiks jäi aastal 1999 esietendunud ´´Süda". 5. 1980-ndate muusikaline iseloomustus. Kümnendi suunad, heliloojad, väljapaistvamad teosed 1980. aastate keskel hoogustus koori liikumine, taasavastati vanu isamaa laule. Peagi kujunesid välja uute isamaaliste laulude kirjutajad, populaarseimad neist olid Rene Eespere, Alo Mattiisen ja Veljo Tormis. Tekstis olid lootusrikkad ja viisid ajakohased. 1980-ndate aastate II poolel hakkasid heliloojad järjest rohkem pöörduma ka vaimulike muusikazanrite poole
Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" (Boccaccio "Dekameroni" ainetel; ooperist on tehtud ka telefilm). "Imeloo" muusika on rütmiergas ning sisaldab levimuusika elemente. Lavateosena meenutab see sundimatult mänguline teos koomilist ooperit. Väga edukas oli ka koos Andres Valkoneniga kirjutatud rokkooper "Põhjaneitsi", mis esietendus "Vanemuises" 1981. aastal - see oli üldse esimene sellelaadne teos eesti muusikas. Sümfooniaorkestriga oli siin ühendatud rokkansambel;
H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma lavastuste tarvis ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Neis dramatiseeringutes peitus ka originaaltekstist lähtuvate kindlate ideeliinide väljatoomine. Oma teksti loomisel olid tal kindlad eetilised põhimõtted. Panso varasemate lavastuste hulgas on eriti märkimisväärne 1962. aastal esietendunud ,,Inimene ja jumal", mis põhineb Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" II osal ja on tugevalt keskendunud tõeotsingutele ja filosoofilistele arutlustele. Kogu lavastus on üles ehitatud filmiliku kiirusega, vahelduvatele lühistseenidele, mida liitvaks tegelaseks oli Indrek. Lavastuse visuaalsus (Helge Uuetoa) oli omas ajas vägagi funktsionaalne ja tinglik. Lisaks üllatavale vormile torkas lavastus silma ka ohtra
tenor, bariton, bass (madalaim bass on bass-oktavist) Ooperi idee sündis 16.saj lõpul Firenzes, antiikkultuurist huvitatud haritlaste ringis. Esimestes ooperites toetuti Vana-Kreeka tragöödiale. Olulisim oli tekst. Laulmisstiil oli kõnelähedane ja peale soololaulu rakendati madrigalilaadseid koore. Laulu saatis väike saateansambel. Esimene säilinud ooperikatsetus on 1600.aastal Prantsusmaa kuninga Henry IV ja Maria de`Medici pulmas Firenzes esietendunud Jacopo Peri (1561-1633) Eurydike Barokkajastu kunstile iseloomulikud jooned kandusid ka ooperisse: lopsakalt dekoratiivne lavakujundus; uhked kostüümid ; võimsad lavaefektid; keeruliste kaunistustega meloodiad, mis väljendasid afekte Harmoonia saab meloodia kõrval oluliseks väljendusvahendiks Orkestri kõlavärvid saavad dramaturgia osaks Süžee võeti antiikmütoloogiast või ajaloost. Muusika valitseb sisu üle. Itaalia ooper vallutas kogu Euroopa pea kaheks sajandiks
Etendustega kaasnes meeletu meediakära, suveniiride müümine ja propagandalaine. Esimeseks selliseks muusikaliks sai ,,Cats". Lool polnudki libretisti, kõik põhines tuntud Inglise poeedi T.S.Elioti luulel. ,,Cats" pidi saama pikimat aega Londonis etendatavaks muusikaliks, teda mängiti 21 aastat alates esietendusest 1981.aastal. Ka Broadwayl oli ta üliedukas, teda etendati seal 18 aastat. Etendusest saadav tulu tegi autorist kiiresti miljonäri. Järgmiseks tippteoseks sai 1984.aastal esietendunud ,,Starlight Express" (libretistiks Richard Stilgo). Lugu ei olnud siiski nii edukas kui eelmine, teda mängiti küll väga kaua West Endil, Broadwayl aga alla 3. aasta. Seda vaatamata eriefektidele, näiteks sellele, et kõik näitlejad sõitsid kogu etenduse ringi rulluiskudel. Sellele vaatamata etendati lugu paljudes paikades maailmas ja Saksamaal mängitakse teda tänapäevani. 1985.aastal kirjuts Andrew Lloyd Webber oma ainukese ,,Reekviemi", mis oli pühendatud 1982.aastal surnud isale
nimetanud kõige kasumlikumaks muusikaliks, mille nende produktsioonifirma Smithbridge on lavale toonud. Ämbliknaise suudlus Muusikali ,,Ämbliknaise suudlus" muusika on kirjutanud John Kander, sõnade autor on Fred Ebb ja libretist Terrence McNally. Muusikal põhineb Manuel Puigi samanimelisel romaanil, millest autor kirjutas 1983. aastal ka näidendiversiooni. Eesti publikule on see lavateos tuttav 1994. aastal Eesti Draamateatris esietendunud draamalavastuse põhjal, milles mängisid peaosi Jüri Krjukov ja Ain Lutsepp. Muusikali ,,Ämbliknaise suudlus" on suure menuga mängitud nii Londoni West Endis kui ka New Yorgis Broadway'l. 1993. aastal pälvis see Tony auhinna parima muusikali kategoorias ning mitmeid teisi Tony auhindu. 1985 väntas argentiina-brasiilia rezissöör Hector Babenco ka samanimelise mängufilmi. Muusikali tegevus toimub Ladina-Ameerika vanglas. Homoseksuaalist Luis Alberto
Koidula ja Jakobsoni teoste kõrval said väga populaarseks Johann Voldemar Jannseni ja Juhan Kunderi näidendid. Lõpetuseks Kuigi esimene teadaolev teatrietendus Eestis toimus 1529. aastal, mõõdus palju aastaid enne kui teatrilaval kõlas esimest korda eesti keel, see oli aastal 1789. Teater, kui kunstiliik on saksa kultuuri kaudu Eestisse imporditud rahvusvaheline nähtus. Üldiselt peetakse aga eesti teatri ajaloo alguseks aastat 1870. esietendunud ,,Saaremaa onupojaga", mis oli esimene otseselt eestlastele suunatud lavastus. Enne seda olid teadaolevad esimesed andmed Eestis toimunud teatrietendustest aastast 1529, kui Tallinna Linnakooli õpilased esitasid ladinakeelset komöödiat. Teatrikunsti levimine Eestis oli suures osas seotud usuga. 17. sajandil tulid Eestisse esimesed välismaised rändtrupid, eriti aktiivseks muutus teatrielu sajandi lõpul. 18
Selleks ajaks oli ta teinud juva oma esimesed kompositsioonikatsetused. 1832. Aastal üritas ta sisse saada Milano konservatooriumi, kuid nõrga ettevalmistuse tõttu ei võetud teda vastu. Oma heategija, suure muusikasõbra Antonio Barezzi toetusel alustas ta eraõpinguid Vincenzo Lavigna käe all. Naasnud Bussetosse sai temast linna muusikajuht. 1839. Aastal, mil Verdi elas Milanos, lavastati La Scalas tema ooper ,,Oberto" , mis võeti hästi vastu. ,,Nabucco" oli see ooper, mis esietendunud 1842. Aastal , tõi Verdile üleeuroopalise tunnuse. 1843-1850 oli Verdi elus erakordselt intensiivse töö periood, mil ta komponeeris sellised väljapaistvad ooperid nagu ,,Ernani" , ,,Macbeth" , ,,Luisa Miller" jt ning dirigeeris neid Itaalia suuremates linnades, aga ka Pariisis ja Londonis: Aastal 1851-1853 lõi ta aga kolm oma populaarsemaid ooperit ,,Eigoletto" , ,,Trubaduuri" ja ,,Traviata". 1959. aastal abiellus Verdi soprani Giuseppina Strepponiga. Sel ajal hoogustus ka tema
aastal komponeeritud "Sümfooniline capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu. Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "Manon Lescaut" kujunes Puccini läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893 Torinos. Nii publik kui kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga. 1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja unustusele määratud teoseks. Ajalugu näitas siiski, et just sellest ooperist sai üks Puccini enimmängitud teoseid. 1900. aastal tuli Roomas lavale "Tosca". Veristlikus "Toscas" tõi Puccini oma muusikasse palju uusi elemente, selle teine vaatus sisaldab ekspressionistlikke jooni
See asi ei saanud nõndamoodi kaua kesta!" 1930ndatel aastate algul sõitis ta New Yorki tagasi ja hakkas Yorkville'is, saksakeelses linnaosas, lõbustama õllesaali külalisi saksa laulude ja meloodiatega. Esimen kokkupuude muusikateatriga oli Loewe'l 1935. aastal, kui ta ühes show tarbeks kirjutas laulu " See valss sündis Viinis". 1937 aastal valmis ta muusikal "Tervitus kevadele" (Salute to Spring), mis tuli lavale St. Louis's. Tema 1938. aastal New Yorgis esietendunud operett "Tähtis daam" (Great Lady) pidas vastu vaid 17 menuta etendust ning uuesti pöördus kibestunud helilooja restoranipianisti orjatööle tagasi. Ka koostöö Lerneriga polnud algul plaju edukam. Nende esimest tükki "Peo hing"(Lifeof the Party)mängiti 1942. aastal Detroidis küll ühel hooajal, kuid teised 4 teatrid selle vastu hubi ei tundnud. 1943. aastal esietendus Brodway'l nende "Mis siin lahti on ?"(What's up
H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma lavastuste tarvis ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Neis dram. peitus ka originaalsest lähtuvate kindlate ideeliinide väljatoomine. Oma teksti loomisel olid tal kindlad eetilised põhimõtted. Panso varasemate lavastuste hulgas on eriti märkimisväärne 62 aasta esietendunud ,,Inimene ja jumal", mis põhineb Tammsaare ,,Tõe a õiguse" II osal ja on tugevalt keskendunud tõeotsingutele ja filosoofilistele arutlustele. Kogu lavastus on üles ehitatud filmiliku kiirusega, vahelduvatele lühistseenidele, mida liitvaks tegelaseks oli Indrek. Lavastuse visuaalne (Helge Uuetoa) oli omas ajas vägagi funktsionaalne ja tinglik. Lisaks üllatavale vormile torkas lavastus silma ka ohtra tegelaskonna üksikute karakterite väga detailitäpse ja iseloomustatud
Krappi viimne lint” Jüri Järvetiga nimiosas (lav. Mikk Mikiver), hiljem (1973 ja 1992) jõudis teos („Krappi viimane lint”) samas loovkoosluses ka Draamateatri lavale. Jean Anouilh’ „Antigonet” Mikk Mikiveri tõlgenduses (1967 Noorsooteatris) on peetud kümnendivahetuse teatri uuenemise esimese faasi üheks tähiseks; antigonelikke nonkonformistlikke jooni nähti ka Mikiveri käe all aasta hiljem esietendunud Kitzbergi „Libahundi” Tiinas (Epner 1998: 171–172). Vahedamaid tõeotsinguid eesti laval kuulutas ette Grigori Kromanovi käe all lavakooli III lennu diplomitööna sündinud Maksim Gorki „Põhjas” (1968), mis nn. dispuutlavastusena tõstatas kriipivaid küsimusi inimese kohast ühiskonnas – tema valikutest, vabadusest ja tõeihalusest. 32 Nii esteetilises kui ka ideoloogilises plaanis väga dünaamilisel 1960.–1970. aastate vahetusel – ühelt poolt modernismi tulek,
keyboard.As teismeline külastavad Itaalia, Mozart andis kontserdi Veneetsia (5. märts 1771). Vastavalt tunnistaja, "kogenud muusik andis talle fuuga teema, kus ta töötas välja rohkem kui tund sellise teaduse, osavust, harmoonia ja asjakohast tähelepanu rütmi, et isegi suurimad asjatundjad olid üllatunud." Mozart jätkas improviseerima avalikus kui täiskasvanud. Näiteks väga edukas kontsert 1787 Prahas esietendunud tema "Praha sümfoonia" sõlmitud pooletunnine improvisatsioon helilooja. Muudel juhtudel näha Mozarti Berliini reisi ja Dora Stock. On ilmselt vähe tõendeid tasuma, kas Mozarti improvisatsioonid olid ideede allikaks tema alaliseks kompositsioonid. Mozart näib olevat vallanud suurepärane mälu muusika, kuigi ilmselt mitte peaaegu imeline võime, mis on vastu võetud, legend. Eriti kasutamise klaviatuurid ja visandid komponeerida,
Kolm aastat hiljem sai ajalehe Edasi toimetus partei juhtkonnalt noomituse selle eest, et kirjutas Rummo näidendi esitamisest New Yorgis. 1973. aastal mängiti Draamateatris Mats Traadi romaanil põhinevat näidendit "Tants aurukatla ümber" koguni 39 korral ja 18 000 vaatajale. Võrdlustel põhinev lavastus ärritas ametivõime ja etenduste arvu vähendati. Järgmisel aastal oli neid vaid kuus ja siis võeti näidend kavast maha. Lühikeseks jäi ka 1977. aastal Draamateatris esietendunud Jaan Kaplinski "Neljakuningapäev0, mis pärast kümmet etendust ideoloogilistel põhjustel ära keelati. Ka mitmed teised noored poeedid ja prosaistid (Enn Vetemaa, Mati Unt) uuendasid teatrit ja tõestasid oma näidenditega, et rahvuslik draama on asunud uuele teele. Stagnaaeg kahandas teatri jõudu ja tsenseeris näidendeid või lausa kõrvaldas neid lavadelt, aga tabusid tohtis siiski ettevaatlikult puudutada,
ainelise ooperi loomiseks. Meelitavast perspektiivist hoolimata lükkusid mõlemad kavatsused edasi ning päevakorrale tõusis Byroni tragöödia "Kaks Foscarit" süzeele kirjutatud helitöö, XV sajandi Veneetsia, vaenlastest ümbritsetud isa ja poja traagilis-üllad kujud ning sünge heroika kütkestasid Verdit sedavõrd, et ta teose dramaturgilise staatilisuse ja kontrastinappuse märkamata jättis. Ehkki 3. novembril 1844. a. Roomas "Argentina" teatris esietendunud "Kaks Foscarit" hästi vastu võeti, kaldub masendav, ülepakutud detailide ja segasevõitu sündmustikuga ooper muusikalisse üksluisusesse ning jääb "Ernanist" tunduvalt alla. Kolm kuud pärast "Foscante" esietendust lõpetas Verdi Schilleri draama "Orleans'i neitsi" alusel kirjutatud "Jeanne d'Arc'i". Kuna nii Schiller ise kui ka Solera ajaloolisi fakte suvaliselt muutsid, puudus süzeel sügavus ning Verdi arvult seitsmes, Rossini "Wilhelm Tellist"
Ooperi tegelastest seostub see otseselt Raouli teenri Marceliga, kes on fanaatiline hugenott. (Marcel on täiesti uuelaadne karakter ooperis kolmandast seisusest tegelane, kes kannab ühiskondlik-poliitilist ideed.) Ajastu värvi annab soolopillina viola da amore,samas kasutab Meyerbeer ka bassklarnetit ja inglissarve. 1849 "Prohvet". (Seda ma lähemalt ei iseloomusta.) Viimane ooper on pärast autori surma esietendunud "Aafriklanna" (1865): Tegevus toimub 15. sajandi lõpul Lissabonis ja ühel India ookeani saarel, meespeategelane on maadeuurija ja meresõitja Vasco da Gama. Peategelased: Vasco da Gama, kuulus Portugali maadeavastaja, armastab Inést tenor Inés, ooperi alguses Vasco kihlatu sopran Sélika, India kuninganna, kelle Vasco toob orjana kaasa oma Aafrika-retkelt, Vascosse armunud metsosopran Nélusko, Sélika meesteenija, temasse armunud bariton
annaabi.ee 
