"Itaalia ooperiheliloojate elulugu ja looming" (0)

Wolfgang Amadeus Mozart (1756 – 1791) oli Viini klassikute koolkonda kuuluv 
helilooja. Ta oli geenius, kes juba varasest lapsepõlvest komponeeris. Ta on 
kirjutanud sümfooniaid, kontserte, laule, oopereid, sonaate, kantaate, reekviemi jm. 
Tegutses Salzburgis, Pariisis, Viinis, reisis ka Itaaliasse. Võistles omal ajal kuulsa 
pianisti Muzio Clementi´ga ning õppis itaalia meistrite ooperistiili. Saavutas esialgu 
kuulsuse oma geniaalse klaverimänguga, ent ka komponeerimisega. Sai 
maailmakuulsaks oma ooperi “Die Entführung aus dem Serail”/”Röövimine Serailist”
(1782). Õppis komponeerimisstiili J. S. Bachi ja G. F. Händeli teostest, ent õppis isa 
käe all. Kohtus 1784 J. Haydniga ja nad said sõpradeks. Haydn pidas Mozartit 
avalikult suurimaks geeniuseks komponistide seas. 1786 kirjutas “Figaro pulma” L. 
da Ponte libretole, elades Viinis. Selle vastuvõtt esietendusel Praha teatris oli parem 
kui hilisem “Don Giovanni” kriitika (1787). Ta oli Joseph II kammerhelilooja ja 
seetõttu pidi looma palju ka tolleaegset õukonnamuusikat. Oma viimase da Ponte 
ooperi, “Così fan tutte” kirjutas ta 1790, olles ringreisidel Saksamaal (Leipzig, 
Dresden, Berliin, Frankfurt, Manneheim). 1791. Aastal kirjutas ooperi “Võluflööt”, 
klarnetikontserdi, reekviemi ja “Ave Verum Corpus”. 1791. aastal kirjutas ooperi 
“Tituse halastus”/”La clemenza di Tito”, mille esietendus toimus Prahas. Sel ajal 
helilooja haigestus ning mõne aja pärast ka salapärastel põhjustel suri. Mozart on kirjutanud Viini koolkonna klassikalises stiilis. Tema, nagu ka Haydni jt 
klassitsismi koolkonna heliloojate töid iseloomustab selgus, tasakaal ja läbipaistev 
vorm. Helilooja sünteesis kogu eelneva kuuldu ja õpitu, millega ta kunagi oli kokku 
puutunud ja andis sellele isikliku, mozartliku ilme: lapsena Londonis oli ta kohtunud 
J. C. Bachiga ning kuulnud tema muusikat, Pariisis ja Mannheimis sai ta tundma M. 
orkestri kõlalisi võimalusi, Itaalias puutus ta kokku Itaalia avamängu ja koomilise 
ooperiga ning kirjutas just noorena palju homotonaalseid teoseid. Vanemaks saades 
kasutas ta enam barokkharmooniast saadud eeskujusid ja kontrapunkti. Ta kirjutas 
oopereid kõigis tolleaegsetes põhižanrites: koomiline (“Figaro pulm”, “Don 
Giovanni”, “Nii teevad kõik”/ “Così fan tutte”), tõsine (“Idomeneo”), Singspiel 
“Võluflööt”). Oma hilisemates ooperites muutusid žanripiirid hägusemaks ja 
karakterid sügavamateks, nagu ka muusika, mis andis täpsemini edasi tegelaste 
hingeliigutusi, mida rohkem ta õppis orkestri kõlavärve ja võimalusi tundma. Mozart oli eeskujuks endast 15 aastat nooremale Viini koolkonna esindajast Ludwig 
van Beethovenile. Giuseppe Verdi (1813 Busseto – 1901 Milano) oli itaalia romantismiajastu 
ooperihelilooja koos Gioacchino Rossini, Gaetano Donizetti ja Vincenzo Bellini´ga. Ta 
oli ka aktiivne rahvuslikus liikumises osaleja (il “Risorgimento”) ning armastatud 
suurmees Itaalia ühendamise aegadel, kus mängis olulist rolli tema ooperist 
“Nabucco” tuntud koor “Va´, pensiero, sull´ali dorate”/ “Lenda, mõte, kuldsetel 
tiibadel” – unistus ühtsest Itaalia riigist. Tema olulisemad ooperid – “la trilogia 
popolare” – populaartriloogia just ooperite ennenägematu edu poolest, nagu 
“Rigoletto” (1851) – kus peategelane pole mitte aristokraat, vaid n-ö alamast 
seisusest, inimene rahva seast – küürakas narr Rigoletto; “Il trovatore”/ “Trubaduur”
(1853), mille Verdi tahtis nimetada “Azuncena” järgi, kes helilooja arvates oli 
peategelane – vaene mustlasnaine ning kõigi aegade üks enimesitatud oopereid “La
Traviata” (1853), mille peategelaseks on – küll kõrgseltskonna, aga siiski – kurtisaan.


Ooper tekitas suurt kära ja pälvis kõrgseltskonna kriitikanooli, aga võitis ajapikku 
publiku südame peategelase Violetta nii sügava inimlikkusega, mis erakordselt 
kauni muusikaga sümbioosis on jäänud siiani üheks maailma armastatumaks 
ooperiks. Verdi tekitas nende ooperitega tõelise ooperirevolutsiooni – ta valis oma 
peategelasteks lihtrahva kangelased, kellega inimesed said end samastada ning 
neile nende üldinimlikes läbielamistes kaasa elada. See oli aeg, kus üha rohkem 
muutus ooper kättesaadavaks üha suurematele  massidele ning kus kõrgklassi 
aristokraatia arusaamad muutusid üha enam marginaalsemaks. Seetõttu oligi 
populaartriloogia niivõrd edukas laiema publiku seas. Verdi õppis Milanos La Scala teatris cembalisti Vincenzo Lavigna juhatusel, kuna ei 
pääsenud halva klaverimängu oskuse tõttu Milano konservatooriumi 
kompositsiooniklassi. Ent ärgas noormees käis kõigil La Scala ooperietendustel ning 
huvitus kõigest, mis tema ümber selles muusikamekas keerles. Ta kuulis oma aja 
kõige kuulsamaid ooperidiivasid – Maria Malibran ja Giuditta Pasta, kes laulsid 
kaelamurdvates – ent vanamoodsates G. Rossini ja V. Bellini ooperites. Samuti uuris 
ta oma eelkäijate teoseid, nagu Carissimi, Corelli, Porpora, Mozart, Beethoven ja 
Haydn. Peale populaartriloogia on ta kirjutanud oma esimese eduka ooperi “Nabucco” 
(1842), “Macbeth” (1847), “Maskiball” (1859), “Don Carlo” (1867) ja “Aida” (1871). 
Lisaks on tuntud ka “Reekviem” (1873). Verdi stiil koondab endas traditsioonilise, ooperi-isa Rossini rajatud vormis 
noorepõlve ooperitest (“Legnano lahing”/ “La battaglia di Legnano” (1849), “Luisa 
Miller” (1849) kuni populaartriloogiani kuni Wagneri stiilist inspireeritud 
muusikadraamani “Otello” (1887). Verdi armastas oma ooperite libretosid otsida 
ajaloost (“Don Carlo”, “Ernani”, “Simon Boccanegra” jt), Shakespeare näidenditest 
(“Macbeth”, “Otello”, “Falstaff”). Ta tahtis kirjutada ka “Kuningas Lear”, aga lõpuks 
jäi ooper kirjutamata. Üldiselt on Verdi stiil numbriooper, ent tema isiklik käekiri 
hakkab traditsioonilist vormi lõhkuma alates “Rigolettost” 1853, tema loomingu 
keskmisel perioodil. Tema deviisiks oli “parola scenica” – lavaline sõna – oluline on 
see, mis tegelasel öelda on ja see määrab muusika iseloomu. Draama vajadustest 
lähtuvalt hakkab helilooja kirjutama või ära jätma teatud aariale omaseid 
konventsioone (retsitatiiv, “cantabile” ja “cabaletta”). On kurioosne “Aida” III 
vaatuse duett Aida ja isa Amonasro vahel, millele järgneb kohe kiire “cabaletta” 
duett Aida ja tema armastatu Radames’i vahel. Rossini ja Bellini aariad ja duetid olid
üles ehitatud eelnimetatud vormis ja oli lubamatu neid traditsioone lõhkuda, ent 
Verdi jaoks kaotas see vormiline anakronism mõtte – ja ta otsustas oma oopereid 
liigendada vabamalt ja vastavalt sellele, kuidas draama sisu seda nõudis.  Verdi oli väga viljakas ooperihelilooja ning hiljem, peale lühikest viibimist Pariisis, 
otsustas kolida tagasi oma sünnikohta Busseto ligidale koos oma abikaasa sopran 
Giuseppina Strepponi seltsis, pidas maamaja ning annetas igal aastal kodus villitud 
veini ka külarahvale. Verdi mantlipärijaks peetakse Giacomo Puccini´t. Giacomo Puccini (1858 Lucca – 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse 
peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat (“Capriccio 
sinfonico” orkestrile (1883), kammermuusikat ("Krüsanteemid" keelpillikvartetile 


("Crisantemi" 1890)) ja soololaule (“Päike ja armastus”/ “Sole e amore”, “Linnuke”/ 
“E l´uccellino”). Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu 
ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, 
oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. 
Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 11. 
märtsil 1876 Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks 
raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos 
sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik 
tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma. Pärast muusikaõpinguid Luccas 
õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale 
minna Milano konservatooriumi kompositsiooni õppima. Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas
ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja 
Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all 
"Messa di Gloria". Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja Amilcare 
Ponchielli, kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja 
toakaaslastest oli sõber ja rivaal Pietro Mascagni, ooperi "Talupoja au" tulevane 
autor. Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal 
komponeeritud "Sümfooniline capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu. Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "Manon Lescaut" kujunes Puccini 
läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893 Torinos. Nii publik kui 
kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti 
rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline 
koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga. 1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid 
kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja 
unustusele määratud teoseks. Ajalugu näitas siiski, et just sellest ooperist sai üks 
Puccini enimmängitud teoseid. 1900. aastal tuli Roomas lavale "Tosca". Veristlikus "Toscas" tõi Puccini oma 
muusikasse palju uusi elemente, selle teine vaatus sisaldab ekspressionistlikke 
jooni. "Tosca" sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt 
hästi vastu. Kiiresti võeti ooper repertuaari terves Itaalias ja ka mujal Euroopas. 1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel Jaapani-ainelise "Madama 
Butterfly", mis kukkus esietendusel läbi. Puccini tegi teose pisut ümber, see tuli 
uuesti lavale Brescia teatris ja võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti 
Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse. Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles 
nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal 
avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud 
libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid 
Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraeluskandaalid. 1910. aastal tuli New Yorgis 


lavale "Tütarlaps läänest". 1912. aastal tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema 
kirjastaja ning kauane nõuandja Ricordi. 1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas 
"Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "Mantel", melanhoolne 
"Õde Angelica" ja koomiline "Gianni Schicchi") koosneva teose. "Triptühhon" tuli 
lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist 
on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio 
babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Õde Angelicat". Uue ooperi ainese otsingul langes valik Carlo Gozzi muinasjutule "Turandot". Töö 
ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini 
töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine 
võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli 
organismi kurnanud.  "Turandoti" viimased kaks stseeni kirjutas helilooja eskiiside järgi Franco Alfano. 
"Turandoti" esietendusel La Scalas 25. aprillil 1926 katkestas dirigent Arturo 
Toscanini etenduse täpselt selle taktiga, kus Puccini töö oli pooleli jäänud. Alates 
teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano kirjutatud lõpuga. Alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest. 
See väljendub mitmel moel. Ka Puccini ooperid on läbikomponeeritud tervikud, mitte
eraldi soolonumbrite ja ansamblite järgnevused. Samuti kasutas Puccini teose 
struktureerimisel Wagneri ooperistiili meenutavaid juhtmotiive. Verdilt võttis Puccini 
üle häälekäsitluse ja meloodia lihtsuse. "Boheemist" alates ei kartnud Puccini enam 
lavale tuua tavaliste inimeste lihtsaid probleeme, mis teda enim inspireerisid. Pietro Mascagni (1863 Livorno – 1945 Rooma) oli itaalia helilooja ja dirigent. 
Kuulus koos Ruggero Leoncavallo (“Pajatsid”), Francesco Cilea (“Adriana 
Lecouvreur”), Giacomo Puccini (“Boheem”, “Tosca”, “Turandot”), Alberto Franchetti 
ja Umberto Giordanoga (“Fedora”) Itaalia ooperi verismi koolkonda. Tema oopereid 
iseloomustab deklamatsiooni lai kasutamine ja dramaatilisus muusikas ja ooperi 
sisus ning vokaalliini äärmine jõulisus. Samuti see, et šüžeed tulenesid tihtipeale 
kaasaegsest ühiskonnast ning peategelased olid tavalised inimesed rahva seast, 
mitte enam aristokraadid, kuningad ja kuningannad. Mascagni komponeeris 15 
ooperit, ühe opereti “Sì”, orkestri- ja vokaalmuusikat, laule, klaveripalu ja 
kirikumuusikat (“Messa di Gloria”). Ta oli tuntud eelkõige  oma esimese ooperi 
"Cavalleria rusticana" ("Talupoja au", 1888) pärast. Selle ühevaatuselise ooperiga 
võitis ta “Sonzogno” kirjastuse korraldatud komponeerimisvõistlusel esikoha, 
õppides Milano konservatooriumis. Kui ooper hakkas tuntust koguma, soovis ka 
kirjanik Giovanni Verga, kelle samanimelisel novellil ooper põhineb, oma osa. Sellest
ooperist kujunes nii suur menuteos, et mõlemad autorid said suurepäraselt kuni 
oma elupäevade lõpuni selle honoraridest ära elatud. Peale oma tähtteose on 
Mascagni kirjutanud veel ooperid “Amico Fritz” (1891) ja “Iris” (1898). Mascagni 
õppis Milano konservatooriumis Amilcare Ponchielli klassis komponeerimist ning oli 
sõber Giacomo Puccini’ga, kes oli ühtlasi ka tema kaasüürnik. 1900. aastal, olles 
juba kuulus ning tegutsedes ka orkestridirigendina, asus ta maailmaturneele, 


juhatades orkestreid Peterburis, Viinis ja USA-s. Kohtus Viinis helilooja Gustav 
Mahleriga, kelle kutsel juhatas seal Verdi reekviemi. Oli ka üks esimesi itaalia 
heliloojaid, kes kirjutas tummfilmidele muusikat (“Saatanlik rapsoodia”/“Rapsodia 
satanica” (1915) ja “Päikeselaul”/“La canzone del sole” (1934)). Ooperite sisude lühikokkuvõtted 1. W. A. Mozart “Le nozze di Figaro”/”Figaro pulm” (K.492, 1786) on koomiline ooper 
neljas vaatuses, mille libreto on kirjutanud L. da Ponte, mis põhineb P. Beaumarchais
´koomilisel näidendil. Figaro pulm on Beaumarchais´ triloogia teine osa, mis räägib 
ühest “hullumeelsest päevast” (“la folle journée”) Sevilla krahv Almaviva valdustes. 
Rosina on nüüdseks krahvinna. Dr. Bartolo tahab krahvile kätte maksta, 
plaanitsedes ise Rosinaga abielluda. Krahv Almaviva on mandunud oma “Sevilla 
habemeajaja” päevadega võrreldes (1. osa) plaanitsevaks kiuslikuks seelikukütiks. 
Olnud suuremeelselt andnud Figarole koha oma toapoisiks, üritab ta nüüd kasutada 
oma esimese öö õigust tema pruudi suhtes: oma õigust veeta esimene öö oma 
alama pruudiga, kelleks on krahvinna toatüdruk Susanna. Lükates pidevalt edasi 
abiellumise õiguslikku asjaajamist, otsib ta põhjuseid neiuga kahekesi jääda. Figaro, 
Susanna ja armukade krahvinna peavad koos plaani krahvi sellise käitumise pärast 
häbistada ja tuua tema plaan päevavalgele. Tänu Figaro ja Susanna koostööle 
saavad aga krahvi ja krahvinna suhted lõpus taas klaaritud ning krahv palub oma 
teguviisi pärast andeks. Krahvinna III vaatuse retsitatiiv ja aaria “E Susanna non vien… Dove sono i bei 
momenti” räägivad krahvinna igatsusest vanade ilusate aegade järele, kus ta oli 
õnnelik ja armunud koos krahviga. Ta on oma ruumides, üksi. Krahvinna meeleolu 
on melanhoolne, aga lootusrikas: ta on ju veel noor! Aariat lauldes soovib krahvinna
krahvi taas endasse armuma panna, ta ei ole kaotanud lootust oma mees õigele 
teele juhatada, lootes iseenda meelekindlusele ja naiselikule kavalusele ning oma 
toatüdruku Susanna abile.


2. G. Verdi “Maskiball”/ “Un ballo in maschera” (1859). Libreto on kirjutanud 
Antonio Somma Eugène Scribe´i näidendi “Gustav III ehk Maskiball”/”Gustave III, ou 
Le Bal masqué” (1833) põhjal. Ooper leiab asset Bostonis 17. Sajandil. Ooperit peetakse Verdi hilise stiili 
kujunemise perioodi teoseks. Sisu: Krahv Riccardo on inglise koloonia valgustatud valitseja Bostonis (Charles II 
valitsusajal). Üks grupp aristokraate aga peab tema vastu vandenõu. Riccardo 
armastab Ameliat (salaja), kes on aga Renato abikaasa. Renato on Riccardo kirjutaja
ja ustav sõber. Nõid Ulrica ennustab talle: ta tapetakse varsti sõbra käe läbi, kes 
esimesena ta kätt surub. Amelia on meeleheitel ja hullunud salajase armastuse 
tõttu ning kohustuste tõttu, mis seovad teda oma abikaasaga. Ta otsib leevendust 
maagilistelt taimedelt (laulab: “Ecco l´orrido campo”). Riccardo ja Amelia kohtuvad 
öösel salaja ja tunnistavad teineteisele oma armastust ning laulavad dueti “Teco io 
sto”/”Olen sinuga”. Sellele satub oma kaaskondlastega peale aga Amelia abikaasa 
Renato ning saab meeste naerualuseks. Renato räägib Ameliaga nelja silma all oma 
kabinetis ning ütleb naisele, et vaid tema verega saab ta oma väärikuse puhtaks 
pesta. Amelia saab olukorrast aru, aga teab, et ta on süütu. Ta palub viimast korda 
näha oma poega ja laulab “Morrò, ma prima in grazia”/”Ma suren, aga palun viimast
korda halastust”. Paaž Oscar toimetab nendeni kutse maskiballile ja Renato teatab, 
et tuleb vaid koos oma abikaasaga. Ballil üritab Amelia Riccardot hoiatada, aga jääb
hiljaks, sest Renato on surmavalt krahvi haavanud. Viimane sureb, tunnistades, et 
on Ameliat alati armastanud, puutumata kunagi tema au. Amelia aaria “Morrò, ma prima in grazia”. III vaatus. On päevane aeg. Renato on 
kindle, et tema naine ei ole talle truu, pärast seda, kui ta nägi teda eelmisel päeval 
kohtumas krahv Riccardoga. Ta on otsustanud, et naine peab oma patu 
lunastamiseks surema. Amelia, kes on süütu, allub oma abikaasa paindumatule 
otsusele ning palub viimse soovina näha oma ainsat last. Amelia on meeleheitel ja 
püüab mehele selgitada, et ta on süütu, ent tulutult. 3. Giacomo Puccini “Tosca” (1900) on ooper kolmes vaatuses. Libreto autoriteks 
on Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa Victorien Sardou samanimelise näidendi ainetel. Tegevus toimub Roomas prantsuse revolutsioonile järgnenud päevadel, Rooma 
vabariigi kukutamisele järgnenud ajal, Marengo lahingu päeval 14. juunil 1800. Revolutsionäär Angelotti on põgenenud Castel Sant´Angelo vanglast ning otsib 
varjupaika kirikust, kus tema õde, markiis Attavanti on jätnud talle naiseriided, et 
põgenemiseks ja riigist lahkumiseks maskeeruda. Kirikus töötab maalrina kunstnik 
Mario Cavaradossi (tenor), kes on markiisi nägu vaadeldes maalinud Jumalaema. 
Saabub aga Floria Tosca (sopran), Cavaradossi armsam, kes küsib armukadedalt, 
miks Jumalaema on tuttava näoga ja palub tal värvida maalil silmad pruuniks, nagu 
seda on Tosca silmad. Cavaradossil õnnestub armukade armsam maha rahustada 
ning seejärel teatab Tosca, et ta soovib mehega õhtul peale kontserti maamajas 
kokku saada. Selles samas majas lubab aga Cavaradossi peatuda ka jooksikul 
Angelottil, kes peidab end tema aias asuvasse kaevu. Teda otsib taga politseiülem 
Scarpia (bariton), kes aga salaja armastab ja eelkõige ihaldab ooperidiivat Toscat. 
Scarpia teab, et ka Cavaradossi on Napoleoni poolehoidja ning võib Angelottit 


varjata. Ta üritab tõde teada saada Tosca armastuse kaudu Cavaradossi vastu. 
Niisiis võetakse viimane kinni ja viiakse piinamiskambrisse, lastes Toscal oma 
armastatu piinu pealt kuulates naiselt välja pressida Angelotti asukoht.  II vaatus leiab aset pompöösses Farnese lossis, kus allkorrusel oli Tosca laulnud 
Napoli kuninga auks, on ta nüüd korrus kõrgemal Scarpia kabinetis ning julmuriga 
kahekesi. Scarpia ütleb, et kui naine end talle ei anna, siis kuninganna 
Cavaradossile armu ei anna ning mees peab surema. Kui Tosca on nõus Scarpiaga 
öö veetma, kirjutab mees alla paavstiriigist väljasõiduloale. Tosca, kes on vahepeal 
end õõvastavastest lähenemiskatsetest toibunud, laulab ahastuses oma palve 
Jumalale: ma elasin vaid kunstile ja armastusele, miks ometi mulle nii tasutakse? 
(“Vissi d´arte, vissi d´amore”) Viimasel katsel, kui Scarpia Tosca poole pöördub, 
et teda endale allutada, on naine haaranud noa ning tapab ta. Tosca suudab vaid 
sisistada: see on Tosca suudlus! Ta tormab, verine luba käes, Mario juurde 
vanglasse. Koidikul lavastatakse kokkuleppe kohaselt Scarpiaga Cavaradossi surm – 
aga tegelikult on Scarpia andnud käsu Cavarossi päriselt hukata, seda aga Tosca 
ega Cavaradossi ei tea. Mario laulab oma unistava ja jumaldava aaria Toscast ja 
kirjutab oma viimase kirja oma armastatule. Kui Tosca kohale jõuab, räägib ta 
Cavaradossile, et oli sunnitud Scarpia tapma, näitab talle väljasõiduluba ning palub 
tal naljatades oma surm hästi lavastada – nagu teatris! Tegelikult aga lastakse 
Cavaradossi maha ja meeleheitel Tosca viskub vangla servalt tühjusse, karjatades 
“Oo, Scarpia, jumalaga igaveseks!” 4. P. Mascagni “Talupoja au”(1888) on ühevaatuseline ooper, mille aluseks on 
Giovanni Verga samanimeline novell, mille põhjal on libreto kirjutanud Giovanni 
Targioni-Tozzetti ja Guido Menasci. Tegevus toimub Vizzini ligidal Sitsiilias Lihavõtete 
ajal. Turiddu, enne armeeteenistusse minekut tõotab oma armastust Lolale, kes aga 
tema äraoleku ajal on abiellunud küla vankrivedaja Alfioga. Kui Turiddu naaseb, 
lubab ta olla truu Santuzzale, kelle ta aga hülgab ning käib taas Lola kannul. 
Santuzza on solvunud ja meeleheitel räägib oma loo Turiddu emale Luciale. 
Santuzza laulab oma romansi “Voi lo sapete, o mamma”/”Te ju teate, 
ema”. Ta ütleb, et ei saa kirikusse astuda, sest tema au on rüvetatud. Need olid 
tollal väga tõsised sõnad – kui naine oli oma neitsilikkuse ära andnud, tuli tal selle 
mehega abielluda või ei abiellunud enam temaga keegi. Kiriku esisele platsile 
saabub Turiddu, noorte vahel puhkeb tüli, mille käigus Turiddu käsib Santuzzal ta 
rahule jätta ning viimaks, alandatuna, neab Santuzza Turiddu “A te, la Mala 
Pasqua!”. Santuzza otsustab kätte maksta, öeldes Alfiole, et Lola petab teda 
Turidduga. Kui missa on läbi, pakub Turiddu ema trahteris kõigile joogipoolist. Ka 
Alfiole pakutakse, kes loobib klaasi maha ja hammustab Turiddut kõrvast – see oli 
väljakutse sümboliks. Toimub duell, mille käigus Alfio tapab Turiddu. Santuzza ja 
ema Lucia jäävad hukkunud Turiddut leinama.

Document Outline

• Wolfgang Amadeus Mozart (1756 – 1791) oli Viini klassikute koolkonda kuuluv helilooja. Ta oli geenius, kes juba varasest lapsepõlvest komponeeris. Ta on kirjutanud sümfooniaid, kontserte, laule, oopereid, sonaate, kantaate, reekviemi jm. Tegutses Salzburgis, Pariisis, Viinis, reisis ka Itaaliasse. Võistles omal ajal kuulsa pianisti Muzio Clementi´ga ning õppis itaalia meistrite ooperistiili. Saavutas esialgu kuulsuse oma geniaalse klaverimänguga, ent ka komponeerimisega. Sai maailmakuulsaks oma ooperi “Die Entführung aus dem Serail”/”Röövimine Serailist” (1782). Õppis komponeerimisstiili J. S. Bachi ja G. F. Händeli teostest, ent õppis isa käe all. Kohtus 1784 J. Haydniga ja nad said sõpradeks. Haydn pidas Mozartit avalikult suurimaks geeniuseks komponistide seas. 1786 kirjutas “Figaro pulma” L. da Ponte libretole, elades Viinis. Selle vastuvõtt esietendusel Praha teatris oli parem kui hilisem “Don Giovanni” kriitika (1787). Ta oli Joseph II kammerhelilooja ja seetõttu pidi looma palju ka tolleaegset õukonnamuusikat. Oma viimase da Ponte ooperi, “Così fan tutte” kirjutas ta 1790, olles ringreisidel Saksamaal (Leipzig, Dresden, Berliin, Frankfurt, Manneheim). 1791. Aastal kirjutas ooperi “Võluflööt”, klarnetikontserdi, reekviemi ja “Ave Verum Corpus”. 1791. aastal kirjutas ooperi “Tituse halastus”/”La clemenza di Tito”, mille esietendus toimus Prahas. Sel ajal helilooja haigestus ning mõne aja pärast ka salapärastel põhjustel suri.
• Mozart on kirjutanud Viini koolkonna klassikalises stiilis. Tema, nagu ka Haydni jt klassitsismi koolkonna heliloojate töid iseloomustab selgus, tasakaal ja läbipaistev vorm. Helilooja sünteesis kogu eelneva kuuldu ja õpitu, millega ta kunagi oli kokku puutunud ja andis sellele isikliku, mozartliku ilme: lapsena Londonis oli ta kohtunud J. C. Bachiga ning kuulnud tema muusikat, Pariisis ja Mannheimis sai ta tundma M. orkestri kõlalisi võimalusi, Itaalias puutus ta kokku Itaalia avamängu ja koomilise ooperiga ning kirjutas just noorena palju homotonaalseid teoseid. Vanemaks saades kasutas ta enam barokkharmooniast saadud eeskujusid ja kontrapunkti. Ta kirjutas oopereid kõigis tolleaegsetes põhižanrites: koomiline (“Figaro pulm”, “Don Giovanni”, “Nii teevad kõik”/ “Così fan tutte”), tõsine (“Idomeneo”), Singspiel “Võluflööt”). Oma hilisemates ooperites muutusid žanripiirid hägusemaks ja karakterid sügavamateks, nagu ka muusika, mis andis täpsemini edasi tegelaste hingeliigutusi, mida rohkem ta õppis orkestri kõlavärve ja võimalusi tundma.
• Mozart oli eeskujuks endast 15 aastat nooremale Viini koolkonna esindajast Ludwig van Beethovenile.
• Giuseppe Verdi (1813 Busseto – 1901 Milano) oli itaalia romantismiajastu ooperihelilooja koos Gioacchino Rossini, Gaetano Donizetti ja Vincenzo Bellini´ga. Ta oli ka aktiivne rahvuslikus liikumises osaleja (il “Risorgimento”) ning armastatud suurmees Itaalia ühendamise aegadel, kus mängis olulist rolli tema ooperist “Nabucco” tuntud koor “Va´, pensiero, sull´ali dorate”/ “Lenda, mõte, kuldsetel tiibadel” – unistus ühtsest Itaalia riigist. Tema olulisemad ooperid – “la trilogia popolare” – populaartriloogia just ooperite ennenägematu edu poolest, nagu “Rigoletto” (1851) – kus peategelane pole mitte aristokraat, vaid n-ö alamast seisusest, inimene rahva seast – küürakas narr Rigoletto; “Il trovatore”/ “Trubaduur” (1853), mille Verdi tahtis nimetada “Azuncena” järgi, kes helilooja arvates oli peategelane – vaene mustlasnaine ning kõigi aegade üks enimesitatud oopereid “La Traviata” (1853), mille peategelaseks on – küll kõrgseltskonna, aga siiski – kurtisaan. Ooper tekitas suurt kära ja pälvis kõrgseltskonna kriitikanooli, aga võitis ajapikku publiku südame peategelase Violetta nii sügava inimlikkusega, mis erakordselt kauni muusikaga sümbioosis on jäänud siiani üheks maailma armastatumaks ooperiks. Verdi tekitas nende ooperitega tõelise ooperirevolutsiooni – ta valis oma peategelasteks lihtrahva kangelased, kellega inimesed said end samastada ning neile nende üldinimlikes läbielamistes kaasa elada. See oli aeg, kus üha rohkem muutus ooper kättesaadavaks üha suurematele massidele ning kus kõrgklassi aristokraatia arusaamad muutusid üha enam marginaalsemaks. Seetõttu oligi populaartriloogia niivõrd edukas laiema publiku seas.
• Verdi õppis Milanos La Scala teatris cembalisti Vincenzo Lavigna juhatusel, kuna ei pääsenud halva klaverimängu oskuse tõttu Milano konservatooriumi kompositsiooniklassi. Ent ärgas noormees käis kõigil La Scala ooperietendustel ning huvitus kõigest, mis tema ümber selles muusikamekas keerles. Ta kuulis oma aja kõige kuulsamaid ooperidiivasid – Maria Malibran ja Giuditta Pasta, kes laulsid kaelamurdvates – ent vanamoodsates G. Rossini ja V. Bellini ooperites. Samuti uuris ta oma eelkäijate teoseid, nagu Carissimi, Corelli, Porpora, Mozart, Beethoven ja Haydn.
• Peale populaartriloogia on ta kirjutanud oma esimese eduka ooperi “Nabucco” (1842), “Macbeth” (1847), “Maskiball” (1859), “Don Carlo” (1867) ja “Aida” (1871). Lisaks on tuntud ka “Reekviem” (1873).
• Verdi stiil koondab endas traditsioonilise, ooperi-isa Rossini rajatud vormis noorepõlve ooperitest (“Legnano lahing”/ “La battaglia di Legnano” (1849), “Luisa Miller” (1849) kuni populaartriloogiani kuni Wagneri stiilist inspireeritud muusikadraamani “Otello” (1887). Verdi armastas oma ooperite libretosid otsida ajaloost (“Don Carlo”, “Ernani”, “Simon Boccanegra” jt), Shakespeare näidenditest (“Macbeth”, “Otello”, “Falstaff”). Ta tahtis kirjutada ka “Kuningas Lear”, aga lõpuks jäi ooper kirjutamata. Üldiselt on Verdi stiil numbriooper, ent tema isiklik käekiri hakkab traditsioonilist vormi lõhkuma alates “Rigolettost” 1853, tema loomingu keskmisel perioodil. Tema deviisiks oli “parola scenica” – lavaline sõna – oluline on see, mis tegelasel öelda on ja see määrab muusika iseloomu. Draama vajadustest lähtuvalt hakkab helilooja kirjutama või ära jätma teatud aariale omaseid konventsioone (retsitatiiv, “cantabile” ja “cabaletta”). On kurioosne “Aida” III vaatuse duett Aida ja isa Amonasro vahel, millele järgneb kohe kiire “cabaletta” duett Aida ja tema armastatu Radames’i vahel. Rossini ja Bellini aariad ja duetid olid üles ehitatud eelnimetatud vormis ja oli lubamatu neid traditsioone lõhkuda, ent Verdi jaoks kaotas see vormiline anakronism mõtte – ja ta otsustas oma oopereid liigendada vabamalt ja vastavalt sellele, kuidas draama sisu seda nõudis.
• Verdi oli väga viljakas ooperihelilooja ning hiljem, peale lühikest viibimist Pariisis, otsustas kolida tagasi oma sünnikohta Busseto ligidale koos oma abikaasa sopran Giuseppina Strepponi seltsis, pidas maamaja ning annetas igal aastal kodus villitud veini ka külarahvale. Verdi mantlipärijaks peetakse Giacomo Puccini´t.
• Giacomo Puccini (1858 Lucca – 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat (“Capriccio sinfonico” orkestrile (1883), kammermuusikat ("Krüsanteemid" keelpillikvartetile ("Crisantemi" 1890)) ja soololaule (“Päike ja armastus”/ “Sole e amore”, “Linnuke”/ “E l´uccellino”).
• Kuigi Giacomo oli ooperite, sealhulgas ka Verdi ooperitega tuttav partituuride kaudu ja tundis arvatavasti paljusid rahva hulgas levinud populaarseid muusikanumbreid, oli esimene terviklik ooperielamus talle tõeliseks vapustuseks ja ilmutuseks. Esimene ooper, mida ta laval nägi, oli Giuseppe Verdi "Aida". Etendus toimus 11. märtsil 1876 Pisas, umbes 30 kilomeetri kaugusel Luccast. Kuna rongipileti jaoks raha ei jätkunud, kõndis 18-aastane Giacomo ooperi nägemiseks jala koos sõpradega Pisasse ja tagasi koju. Nagu ta aastaid hiljem meenutas, kulutas see käik tal paari kingi, kuid avas akna muusikamaailma. Pärast muusikaõpinguid Luccas õnnestus tal 1880. aastal tänu ema sugulaselt saadud laenule ja riiklikule abirahale minna Milano konservatooriumi kompositsiooni õppima.
• Tema instrumentaal- ja vaimulik muusika pärineb peamiselt õpinguperioodist Luccas ja Milanos. Neist teostest tuntuim on 1880. aastal Lucca õpingute lõpetamiseks ja Milano konservatooriumi astumiseks kirjutatud missa, mida tuntakse nime all "Messa di Gloria". Tema õpetajate hulgas oli itaalia ooperihelilooja Amilcare Ponchielli, kelle teostest on tuntuim "La Gioconda". Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli sõber ja rivaal Pietro Mascagni, ooperi "Talupoja au" tulevane autor. Viimaseks koolitööks Milano konservatooriumis sai 1883. aastal komponeeritud "Sümfooniline capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu.
• Esimene Torre del Lagos kirjutatud ooper "Manon Lescaut" kujunes Puccini läbimurdeteoseks. Ooper esietendus 1. veebruaril 1893 Torinos. Nii publik kui kriitikud olid üksmeelses vaimustuses. "Manon Lescaut" viis Puccini muusika kiiresti rahvusvahelistele ooperilavadele. Ühtlasi algas selle teosega Puccini pikaajaline koostöö libretistide Luigi Illica ja Giuseppe Giacosaga.
• 1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja unustusele määratud teoseks. Ajalugu näitas siiski, et just sellest ooperist sai üks Puccini enimmängitud teoseid.
• 1900. aastal tuli Roomas lavale "Tosca". Veristlikus "Toscas" tõi Puccini oma muusikasse palju uusi elemente, selle teine vaatus sisaldab ekspressionistlikke jooni. "Tosca" sai kriitikute poolt hävitava hinnangu, kuid publik võttis selle ülimalt hästi vastu. Kiiresti võeti ooper repertuaari terves Itaalias ja ka mujal Euroopas.
• 1904. aastal kirjutas Puccini Milano La Scala tellimusel Jaapani-ainelise "Madama Butterfly", mis kukkus esietendusel läbi. Puccini tegi teose pisut ümber, see tuli uuesti lavale Brescia teatris ja võeti seekord menuga vastu. Teos levis kiiresti Prantsusmaa ja Inglismaa teatritesse.
• Pärast "Madama Butterflyd" tuli uut ooperit kaua oodata. Suurt rolli mängisid selles nii 1903. aastal toimunud autoõnnetuse tagajärjed kui ka Puccinil samal aastal avastatud diabeet. Nendele põhjustele lisandus Puccini tööstiiliga harjunud libretistitandemi ühe liikme Giuseppe Giacosa surm 1906. aastal. Eelkõige juhtisid Puccini tähelepanu töölt kõrvale eraeluskandaalid. 1910. aastal tuli New Yorgis lavale "Tütarlaps läänest". 1912. aastal tabas Puccinit uus raske kaotus – suri tema kirjastaja ning kauane nõuandja Ricordi.
• 1918. aastal leidis Puccini pärast pikki aastaid otsinguid uue loomejõu ja kirjutas "Triptühhoni", kolmest ühevaatuselisest ooperist (traagiline "Mantel", melanhoolne "Õde Angelica" ja koomiline "Gianni Schicchi") koosneva teose. "Triptühhon" tuli lavale New Yorgis ja sai publiku suurepärase vastuvõtu osaliseks. Kolmest ooperist on populaarseim koomiline "Gianni Schicchi", eelkõige selles leiduva aaria "O mio babbino caro" tõttu. Puccini ise pidas kõige õnnestunumaks "Õde Angelicat".
• Uue ooperi ainese otsingul langes valik Carlo Gozzi muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud.
• "Turandoti" viimased kaks stseeni kirjutas helilooja eskiiside järgi Franco Alfano. "Turandoti" esietendusel La Scalas 25. aprillil 1926 katkestas dirigent Arturo Toscanini etenduse täpselt selle taktiga, kus Puccini töö oli pooleli jäänud. Alates teisest etendusest kuni tänapäevani esitatakse ooperit Alfano kirjutatud lõpuga.
• Alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest. See väljendub mitmel moel. Ka Puccini ooperid on läbikomponeeritud tervikud, mitte eraldi soolonumbrite ja ansamblite järgnevused. Samuti kasutas Puccini teose struktureerimisel Wagneri ooperistiili meenutavaid juhtmotiive. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse ja meloodia lihtsuse. "Boheemist" alates ei kartnud Puccini enam lavale tuua tavaliste inimeste lihtsaid probleeme, mis teda enim inspireerisid.
• Pietro Mascagni (1863 Livorno – 1945 Rooma) oli itaalia helilooja ja dirigent. Kuulus koos Ruggero Leoncavallo (“Pajatsid”), Francesco Cilea (“Adriana Lecouvreur”), Giacomo Puccini (“Boheem”, “Tosca”, “Turandot”), Alberto Franchetti ja Umberto Giordanoga (“Fedora”) Itaalia ooperi verismi koolkonda. Tema oopereid iseloomustab deklamatsiooni lai kasutamine ja dramaatilisus muusikas ja ooperi sisus ning vokaalliini äärmine jõulisus. Samuti see, et šüžeed tulenesid tihtipeale kaasaegsest ühiskonnast ning peategelased olid tavalised inimesed rahva seast, mitte enam aristokraadid, kuningad ja kuningannad. Mascagni komponeeris 15 ooperit, ühe opereti “Sì”, orkestri- ja vokaalmuusikat, laule, klaveripalu ja kirikumuusikat (“Messa di Gloria”). Ta oli tuntud eelkõige oma esimese ooperi "Cavalleria rusticana" ("Talupoja au", 1888) pärast. Selle ühevaatuselise ooperiga võitis ta “Sonzogno” kirjastuse korraldatud komponeerimisvõistlusel esikoha, õppides Milano konservatooriumis. Kui ooper hakkas tuntust koguma, soovis ka kirjanik Giovanni Verga, kelle samanimelisel novellil ooper põhineb, oma osa. Sellest ooperist kujunes nii suur menuteos, et mõlemad autorid said suurepäraselt kuni oma elupäevade lõpuni selle honoraridest ära elatud. Peale oma tähtteose on Mascagni kirjutanud veel ooperid “Amico Fritz” (1891) ja “Iris” (1898). Mascagni õppis Milano konservatooriumis Amilcare Ponchielli klassis komponeerimist ning oli sõber Giacomo Puccini’ga, kes oli ühtlasi ka tema kaasüürnik. 1900. aastal, olles juba kuulus ning tegutsedes ka orkestridirigendina, asus ta maailmaturneele, juhatades orkestreid Peterburis, Viinis ja USA-s. Kohtus Viinis helilooja Gustav Mahleriga, kelle kutsel juhatas seal Verdi reekviemi. Oli ka üks esimesi itaalia heliloojaid, kes kirjutas tummfilmidele muusikat (“Saatanlik rapsoodia”/“Rapsodia satanica” (1915) ja “Päikeselaul”/“La canzone del sole” (1934)).
• Ooperite sisude lühikokkuvõtted
• 1. W. A. Mozart “Le nozze di Figaro”/”Figaro pulm” (K.492, 1786) on koomiline ooper neljas vaatuses, mille libreto on kirjutanud L. da Ponte, mis põhineb P. Beaumarchais´koomilisel näidendil. Figaro pulm on Beaumarchais´ triloogia teine osa, mis räägib ühest “hullumeelsest päevast” (“la folle journée”) Sevilla krahv Almaviva valdustes. Rosina on nüüdseks krahvinna. Dr. Bartolo tahab krahvile kätte maksta, plaanitsedes ise Rosinaga abielluda. Krahv Almaviva on mandunud oma “Sevilla habemeajaja” päevadega võrreldes (1. osa) plaanitsevaks kiuslikuks seelikukütiks. Olnud suuremeelselt andnud Figarole koha oma toapoisiks, üritab ta nüüd kasutada oma esimese öö õigust tema pruudi suhtes: oma õigust veeta esimene öö oma alama pruudiga, kelleks on krahvinna toatüdruk Susanna. Lükates pidevalt edasi abiellumise õiguslikku asjaajamist, otsib ta põhjuseid neiuga kahekesi jääda. Figaro, Susanna ja armukade krahvinna peavad koos plaani krahvi sellise käitumise pärast häbistada ja tuua tema plaan päevavalgele. Tänu Figaro ja Susanna koostööle saavad aga krahvi ja krahvinna suhted lõpus taas klaaritud ning krahv palub oma teguviisi pärast andeks.
• Krahvinna III vaatuse retsitatiiv ja aaria “E Susanna non vien… Dove sono i bei momenti” räägivad krahvinna igatsusest vanade ilusate aegade järele, kus ta oli õnnelik ja armunud koos krahviga. Ta on oma ruumides, üksi. Krahvinna meeleolu on melanhoolne, aga lootusrikas: ta on ju veel noor! Aariat lauldes soovib krahvinna krahvi taas endasse armuma panna, ta ei ole kaotanud lootust oma mees õigele teele juhatada, lootes iseenda meelekindlusele ja naiselikule kavalusele ning oma toatüdruku Susanna abile.
• 2. G. Verdi “Maskiball”/ “Un ballo in maschera” (1859). Libreto on kirjutanud Antonio Somma Eugène Scribe´i näidendi “Gustav III ehk Maskiball”/”Gustave III, ou Le Bal masqué” (1833) põhjal.
• Ooper leiab asset Bostonis 17. Sajandil. Ooperit peetakse Verdi hilise stiili kujunemise perioodi teoseks.
• Sisu: Krahv Riccardo on inglise koloonia valgustatud valitseja Bostonis (Charles II valitsusajal). Üks grupp aristokraate aga peab tema vastu vandenõu. Riccardo armastab Ameliat (salaja), kes on aga Renato abikaasa. Renato on Riccardo kirjutaja ja ustav sõber. Nõid Ulrica ennustab talle: ta tapetakse varsti sõbra käe läbi, kes esimesena ta kätt surub. Amelia on meeleheitel ja hullunud salajase armastuse tõttu ning kohustuste tõttu, mis seovad teda oma abikaasaga. Ta otsib leevendust maagilistelt taimedelt (laulab: “Ecco l´orrido campo”). Riccardo ja Amelia kohtuvad öösel salaja ja tunnistavad teineteisele oma armastust ning laulavad dueti “Teco io sto”/”Olen sinuga”. Sellele satub oma kaaskondlastega peale aga Amelia abikaasa Renato ning saab meeste naerualuseks. Renato räägib Ameliaga nelja silma all oma kabinetis ning ütleb naisele, et vaid tema verega saab ta oma väärikuse puhtaks pesta. Amelia saab olukorrast aru, aga teab, et ta on süütu. Ta palub viimast korda näha oma poega ja laulab “Morrò, ma prima in grazia”/”Ma suren, aga palun viimast korda halastust”. Paaž Oscar toimetab nendeni kutse maskiballile ja Renato teatab, et tuleb vaid koos oma abikaasaga. Ballil üritab Amelia Riccardot hoiatada, aga jääb hiljaks, sest Renato on surmavalt krahvi haavanud. Viimane sureb, tunnistades, et on Ameliat alati armastanud, puutumata kunagi tema au.
• Amelia aaria “Morrò, ma prima in grazia”. III vaatus. On päevane aeg. Renato on kindle, et tema naine ei ole talle truu, pärast seda, kui ta nägi teda eelmisel päeval kohtumas krahv Riccardoga. Ta on otsustanud, et naine peab oma patu lunastamiseks surema. Amelia, kes on süütu, allub oma abikaasa paindumatule otsusele ning palub viimse soovina näha oma ainsat last. Amelia on meeleheitel ja püüab mehele selgitada, et ta on süütu, ent tulutult.
• 3. Giacomo Puccini “Tosca” (1900) on ooper kolmes vaatuses. Libreto autoriteks on Luigi Illica ja Giuseppe Giacosa Victorien Sardou samanimelise näidendi ainetel.
• Tegevus toimub Roomas prantsuse revolutsioonile järgnenud päevadel, Rooma vabariigi kukutamisele järgnenud ajal, Marengo lahingu päeval 14. juunil 1800.
• Revolutsionäär Angelotti on põgenenud Castel Sant´Angelo vanglast ning otsib varjupaika kirikust, kus tema õde, markiis Attavanti on jätnud talle naiseriided, et põgenemiseks ja riigist lahkumiseks maskeeruda. Kirikus töötab maalrina kunstnik Mario Cavaradossi (tenor), kes on markiisi nägu vaadeldes maalinud Jumalaema. Saabub aga Floria Tosca (sopran), Cavaradossi armsam, kes küsib armukadedalt, miks Jumalaema on tuttava näoga ja palub tal värvida maalil silmad pruuniks, nagu seda on Tosca silmad. Cavaradossil õnnestub armukade armsam maha rahustada ning seejärel teatab Tosca, et ta soovib mehega õhtul peale kontserti maamajas kokku saada. Selles samas majas lubab aga Cavaradossi peatuda ka jooksikul Angelottil, kes peidab end tema aias asuvasse kaevu. Teda otsib taga politseiülem Scarpia (bariton), kes aga salaja armastab ja eelkõige ihaldab ooperidiivat Toscat. Scarpia teab, et ka Cavaradossi on Napoleoni poolehoidja ning võib Angelottit varjata. Ta üritab tõde teada saada Tosca armastuse kaudu Cavaradossi vastu. Niisiis võetakse viimane kinni ja viiakse piinamiskambrisse, lastes Toscal oma armastatu piinu pealt kuulates naiselt välja pressida Angelotti asukoht.
• II vaatus leiab aset pompöösses Farnese lossis, kus allkorrusel oli Tosca laulnud Napoli kuninga auks, on ta nüüd korrus kõrgemal Scarpia kabinetis ning julmuriga kahekesi. Scarpia ütleb, et kui naine end talle ei anna, siis kuninganna Cavaradossile armu ei anna ning mees peab surema. Kui Tosca on nõus Scarpiaga öö veetma, kirjutab mees alla paavstiriigist väljasõiduloale. Tosca, kes on vahepeal end õõvastavastest lähenemiskatsetest toibunud, laulab ahastuses oma palve Jumalale: ma elasin vaid kunstile ja armastusele, miks ometi mulle nii tasutakse? (“Vissi d´arte, vissi d´amore”) Viimasel katsel, kui Scarpia Tosca poole pöördub, et teda endale allutada, on naine haaranud noa ning tapab ta. Tosca suudab vaid sisistada: see on Tosca suudlus! Ta tormab, verine luba käes, Mario juurde vanglasse. Koidikul lavastatakse kokkuleppe kohaselt Scarpiaga Cavaradossi surm – aga tegelikult on Scarpia andnud käsu Cavarossi päriselt hukata, seda aga Tosca ega Cavaradossi ei tea. Mario laulab oma unistava ja jumaldava aaria Toscast ja kirjutab oma viimase kirja oma armastatule. Kui Tosca kohale jõuab, räägib ta Cavaradossile, et oli sunnitud Scarpia tapma, näitab talle väljasõiduluba ning palub tal naljatades oma surm hästi lavastada – nagu teatris! Tegelikult aga lastakse Cavaradossi maha ja meeleheitel Tosca viskub vangla servalt tühjusse, karjatades “Oo, Scarpia, jumalaga igaveseks!”
• 4. P. Mascagni “Talupoja au”(1888) on ühevaatuseline ooper, mille aluseks on Giovanni Verga samanimeline novell, mille põhjal on libreto kirjutanud Giovanni Targioni-Tozzetti ja Guido Menasci. Tegevus toimub Vizzini ligidal Sitsiilias Lihavõtete ajal. Turiddu, enne armeeteenistusse minekut tõotab oma armastust Lolale, kes aga tema äraoleku ajal on abiellunud küla vankrivedaja Alfioga. Kui Turiddu naaseb, lubab ta olla truu Santuzzale, kelle ta aga hülgab ning käib taas Lola kannul. Santuzza on solvunud ja meeleheitel räägib oma loo Turiddu emale Luciale. Santuzza laulab oma romansi “Voi lo sapete, o mamma”/”Te ju teate, ema”. Ta ütleb, et ei saa kirikusse astuda, sest tema au on rüvetatud. Need olid tollal väga tõsised sõnad – kui naine oli oma neitsilikkuse ära andnud, tuli tal selle mehega abielluda või ei abiellunud enam temaga keegi. Kiriku esisele platsile saabub Turiddu, noorte vahel puhkeb tüli, mille käigus Turiddu käsib Santuzzal ta rahule jätta ning viimaks, alandatuna, neab Santuzza Turiddu “A te, la Mala Pasqua!”. Santuzza otsustab kätte maksta, öeldes Alfiole, et Lola petab teda Turidduga. Kui missa on läbi, pakub Turiddu ema trahteris kõigile joogipoolist. Ka Alfiole pakutakse, kes loobib klaasi maha ja hammustab Turiddut kõrvast – see oli väljakutse sümboliks. Toimub duell, mille käigus Alfio tapab Turiddu. Santuzza ja ema Lucia jäävad hukkunud Turiddut leinama.