H. Berlioz, G. Bizet (0)

Hector Berlioz( 1803 -1869) on üks tähtsamaid Prantsuse heliloojaid. Tema isa oli arst ja väga lugupeetud linnakodanik. Berlioz õppis selgeks kitarri -ja flöödimängu ning 14.a komponeeris oma esimese teose. Juba noorpõlves erutas teda romantiline kirjandus, millest saadud impulsse püüdis ta muusikas edasi anda. Isa soovil läks ta Pariisi meditsiini õppima, kuid külastas teatrit sagedamini kui ülikooli. 1826 .a astuski Berlioz Pariisi konservatooriumi. Ta oli suur ooperihuviline ning vaimustus Glucki ja Spontini loomingust. Ülikoolipäevil teenis ta elatist ooperikooris lauldes ja kitarritunde andes . Tema vaimustunud poolehoid kuulus Weberile ja Beethovenile, absoluutselt ei meeldinud talle Itaalia muusika . Süvenes huvi ka kirjanduse vastu, eriti inspireerisid teda Goethe , T. Moore , Byron, Scott , Hoffmann, Hugo. 1830.a valmis heliloojal esimene suurteos „ Fantastiline sümfoonia“, mille inspireeris fanaatiline armastus Inglise näitleja H.Smithsoni vastu. 27.a-selt anti Berliozile noorte heliloojate ihaldavaim, Rooma preemia, mis kindlustas stipendiumi 5.aastaks, millest kaks esimest veedeti Roomas. Aasta pärast Pariisi naasemist abielluski Berlioz Harrietiga ning 9a tegutses ta helilooja , dirigendi ja muusikakriitikuna. Järgmised 20a sisustasid suure osa tema ajast kontsertturneed Belgias, Saksas , Austrias, Inglismaal, Venemaal. Pikkamööda tajus ta, et tema teoseid ei võeta kodumaal nii hästi vastu kui mujal, ka luhtus tema abielu, mistõttu veetis helilooja üha enam aega võõrsil. Ta oli oma teoste kasinast edust pettunud ja komponeeris üha vähem. Elu viimane aasta möödus sügavas masenduses, kuna Berliozi tervis oli väga halb ning suri ka ta ainus poeg.
LOOMING. Berliozi looming oli läbinisti programmiline. Teose läbivale ideele, mille aluseks oli kas kirjandusteos , helilooja oma elu või tema fantastilised nägemused, oli allutatud nii muusika stiil, orkestratsioon kui vorm. Berlioz eksperimenteeris julgelt orkestriga, kuhjates kokku hiigelkoosseise kooridest, solistidest ja pillimeestest. Tema orkestristiili mõjuas Liszt , kellega Berliozi sidus tihe sõprus. Berliozi kirjutatud orkestratsiooniõpik, mida hiljem täiendas Strauss, pani aluse 20.saj orkestrikäsitlusele. Berliozi tähtsamate teoste hulgas on programmilised sümfooniad „Fantastiline“ (1830, 5osa ), „Harold Itaalias“(Byroni- aineline , vioola soolopartii loodud Paganinile), „Romeo ja Julia “(koori ja vokaalsolistidega), ooperid „Benevenuto Cellini“, „ Troojalased “, „Beatrice ja Benedict “, vokaalsümfoonilised suurvormid-oratooriumid „Fausti needmine “, „ Kristuse lapsepõlv“, „Reekviem“, „Te Deum “. Berlioz ei kirjutanud üldse kammermuusikat.
Georges Bizet (1838-1875) on Prantsuse helilooja. Bizet isa, kes teenis leiba juuksuri ja parukategijana, andis ka laulutunde ning tegeles oma lõbuks komponeerimisega. Ema oli suurepärane pianist ja ema õde tunnustatud lauluõpetaja. Nii kasvas noor Bizet muusikalises õhkkonnas ja tulemused ei lasknud kaua oodata-9a-selt võeti ta vastu Pariisi konservatooriumi. Seal õppis ta klaverimängu(temast sai suurepärane pianist)ja kompositsiooni ning võitis terve hulga koolisiseseid preemiaid. 1857.a võitis ta ka ihaldusväärse Rooma preemia ning veetis järgnevad 3a Itaalias. Selle perioodi loomingust on säilinud ainult 4 teost, k.a. koomiline ooper „Don Procopio“. Kodumaale naasnud, ütles ta ära õppejõukohast Pariisi konservatooriumis, peletas kiusatuse tegeleda kontsertpianistina ning jätkas Rooma preemiaga seotud kohustuste(komponeerimine) täitmist. 1863.a esietendus Pariisi Theatre-Lyrique’is Bizet ooper „Pärlipüüdjad“, mis võeti üsna jahedalt vastu, kuid millest sai esimene teos, mis on säilitanud koha ka tänapäeva teatrite mängukavades. Järgnevad aastad teenis Bizet leiba klaverisaatjana(tema noodist lugemise oskus oli fenomenaalne), teiste heliloojate teoste arranžeerimisega ning andis klaveritunde. 1868.a tõi heliloojale hulganisti kaasa loomuingulisi ebaõnnestumisi ja teravat kriitikat. Kui 1870.a puhkes Prantsuse-Preisi sõda, pani ka Bizet end kirja rahvuskaarti, ehkki Rooma preemia võitjana oli sõjaväest vabastatud. Ta tunnetas sõjakoledusi teravamalt kui paljud tema kaasmaalased ja see realistlik elutunnetus avaldus ka tema loomingus. 1875.a esietendunud ooperit „ Carmen “ tabas samuti vihane kriitika, mis põhjustas heliloojale sügava depressiooni. Bizet suri südameataki tagajärjel 1875.a suvel.
LOOMING. Bizet on kirjutanud muusikat mitmes žanris(orkestriteosed, klaverimuusika , laulud), kuid tema pärusmaaks sai siiski ooper(ligi 30). Kahjuks ei olnud ooperid tema eluajal kuigi edukad . Tema eeskujudeks olid tol ajal populaarsed Prantsuse ooperiloojad C. Gounod, Leo Delibes , C. Saint-Saens, J.Massenet,kuid nende teosed olid lüürilisemad või siis koomilised. Bizet muusika kandis endas küll Prantsuse ooperi traditsioone, kuid oli mõjutatud ka Itaalia ja Saksa eeskujudest, eriti Verdist ja Wagnerist, olles seega jõulisem ja realistlikum, kui tollasele ooperipublikule vastuvõetav oli. Bizet jäi terve elu otsijaks, muutis tihti oma otsingusuundi ning oli võrdlemisi ebakindel natuur ja väga tundlik kriitika suhtes. Suurimaks saavutuseks Bizet loomingus on „ Carmen “,( algselt mõeldud ooperina,kuid võeti dialoogid välja, kirjutatud metsasopranile, liikumisega)mida on loetud kõigi aegade viie populaarseima ooperi hulka kuuluvaks. Vist küll maailma kõik ooperiteatrid on seda teost korduvalt lavastanud. Teose menu põhjus peitub dramaturgiliselt hästi ülesehitatud süžees, meeldejäävas meloodikas, säravas orkestratsioonis ning eredas hispaaniapärases koloriidis.