Barokk muusikas (0)

BAROKK 17-18saj I pool Konspekt

Väljendas katoliku kiriku ja absolutismi vägevust.

Barocco – portugali keeles ebakorrapärane pärl - kasutati juveelikunstis, itaalia keeles eriskummaline

18.saj pilkenimi 17.saj arhitektuurile, 19.saj kunstiajastu üldnimetuseks
Barokk on tõesti eriskummaline: ülepakutud, rõhutatult kaunistuslik , efektne
Riietus – ebaloomulik .
Pargiarhitektuur – moonutatud, välditi looduslikke vorme
Kui renessanss püüdis inimest tasakaalustada, siis barokk vallandas emotsioonid . 17.saj suurimaid filosoofe Rene Descartes (1596-1650) ütles: “Helide eesmärk on rõõmu valmistada ning kutsuda meis esile tundeliigutusi” Barokk- kunstiteoses väljenduvad kõikvõimalikud äärmuslikud emotsioonid (afektid) – pinge, viha, ekstaas , sügav kurbus

Barokk- kunst elas eelkõige rikastes õukondades. Õukond elas jõudeelu, kunsti tarbiti palju, õukonnapidustustel esinemine sai ajapikku professionaalsete muusikute tööks. Muusikute ja kunstnike rohkus rääkis õukonna rikkusest, Louis XIV õukonnas oli 200 muusikut . Pillimängijatest moodustati orkestreid ja ansambleid.

Tüüpiline reness. muusika ei olnud mõeldud kuulamiseks, vaid kõlas jumalateenistusel, oli tantsumuusika või seltskonnalaul. Nüüd luuakse teoseid kuulamiseks, kujunevad esimesed instrumentaalmuusika žanrid.
Kontsert jaguneb erinevateks tüüpideks.
Soolokontsert enamasti 3-osalised (kiire-aeglane-kiire)
Soolokontserti esitavad orkester ja soolopill (id), Soolokontserdi solistide hulgas ei ole basspilli.
Antonio Vivaldi ( 1678-1741) arendas välja soolokontserdi. Neljast 3-osalisestviiulikontserdist koosnev tsükkel on Aastaajad (Kevad, Suvi, Sügis, Talv)
Concerto grosso 4-6-osalised, dialoogis väiksem grupp pille ja terve orkester, kusjuures väiksemal pilligrupil on oma basspill, seetõttu kõlaline tervik
Arcangelo Corelli (1653-1713) - concerto grosso žanri rajaja.
Barokkmuusika on rikkalikult kaunistatud, isel. motoorsed rütmid, suured dünaamikakontrastid, suursugusus, ülevus.
Populaarsed pillid barokkajal : klavessiin . Iga haritud inimene valdas klavessiinimängu Viiuli võidukäik algas 17.saj, viiulist sai peamine meloodiapill ansamblis ja orkestris. Barokile omast võimsust, pidulikkust,suurejoonelisust väljendas orel . Kasutusele võeti oboe , fagott (arenesid pommerist), metsasarv ja klarnet (17.saj lõpp)
Õukondade tantsulembus andis põhjuse tantsumuusikat luua, loodi ka kuulamiseks – kontsertteoseid.
Süit ( suite pr k järg) on teoseliik, mis ühendab iseseisvaid väikepalu suuremaks sisuliseks tervikuks. Võib olla erinevale koosseisule (orkestrile, klavessiinile,lautole,viilulile..) loodud.
Barokkajastul loodi põhiliselt tantsusüite – erinevate tantsukarakteritega palad vaheldusid muude väikepaladega.
Klassikalises tantsusüidis olid esindatud kindlalt neli erineva päritoluga tantsu
Allemande – paarisosalises taktimõõdus rahulik saksa tants
Courante – kolmeosalises taktimõõdus elav prantsuse tants
Sarabande – kolmeosalises taktimõõdus väga aeglane hispaania tants
Gigue - 6/8 või 9/8
taktimõõdus väga kiire šoti meremeeste tants
Muusikateooria
Polüfoonia asendus homofooniaga, mis tõi kaasa akordiõpetuse - harmoonia
Keskaegsed helilaadid asendusid mažoor-minoor- e. duur-moll-süsteemiga
Kogu baroki muusikat mõjutas oluliselt kompositsioonitehnika muutumine.
Juba reness. ajastul esitati polüüfoonilist laulu ka nii, et meloodiahäält lauldi ja ülejäänud hääli mängiti laultol lihtsustatult. 17.saj saab valdavaks stiil, mis väljendub ühehäälses meloodias, millega käib kaasas harmooniasaade ning harmooniat ehitatakse bassihäälele. Bassihääl sai nii oluliseks, et helilooja kirjutas bassipartii täpselt välja, harmooniapilli jaoks kasutas aga numberkirja bassinootide kohal, mis tähistas akorde, kuid jättis esitajale improviseerimis-vabaduse.
Sellist bassi nimetatakse basso continuo `ks (it k pidev bass ) ehk generaalbassiks. Basso continuo`d mängib vähemalt kaks pilli, basspill (tšello, fagott, kontrabass ) ja harmooniapill (klavessiin, orel, lauto )
Selline tehnika kuulus nii vokaal - kui instrumentaalteoste juurde ning oli barokkmuusikale sedavõrd iseloomulik, et kogu ajastut muusikas on nimetatud ka generaalbassi ajstuks.
Loodi enam juhtiva meloodiahäälega mitmehäälsust, kuid ka polüfoonial oli oma kindel koht, eriti saksa muusikas. Kuigi barokiajastul oli polüfoonia juba küllalt vanamoodne, kujunes just sellel ajal välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm muusikaajaloos – fuuga (vorm) (fuga it k põgenemine) enamasti 2-5 – häälne polüfoonia.
Fuugavorm koosneb: ekspositsioon – teema läbib järjest kõik hääled, vastavalt on fuuga algus ühehäälne, siis kahehäälne jne. kuni kõik hääled on teemaga sisse astunud (sarnane kaanoniga).
keskosa - toimub teema muutmine, repriis (kordus) – teema alghelistikus.
Fuugavormis võis olla nii vokaal kui instr teos või selle osa.
Eraldi žanri moodustavad prelüüd ja fuuga, kus prelüüd on keerukale fuugale sissejuhatuseks, eelmänguks, meeleollu viimiseks. Prelüüde ja fuugasid luuakse klahvpillidele.
Ooper
Ooperis on ühendatud kirjandus ( libreto ), kujutav kunst ( lavakujundus , kostüümid), tants ja muusika
Ooperi muusikalised numbrid
Solist esitab aariat, retsitatiivi (kõnelaul, viib sündmustikku edasi)
Ansambel esitab ansamblit (nt. Kvartett esitab kvartetti) Koor esitab koori

Orkester esitab avamängu, vahemänge: intermezzo, ritornell

Ooperit, kus kõik muusikalised numbrid on lõpetatud tervikud, nimetatakse numbriooperiks.

Opera seria – tõsine ooper Opera buffa – koomiline ooper

Soolohääle liigid on: koloratuursopran , sopran, mezzosopran, alt, kontraalt , kontratenor, tenor , bariton, bass (madalaim bass-oktavist)
Ooperi idee sündis 16.saj lõpul Firenzes, antiikkultuurist huvitatud haritlaste ringis . Esimestes ooperites toetuti Vana-Kreeka tragöödiale. Olulisim oli tekst. Laulmisstiil oli kõnelähedane ja peale soololaulu rakendati madrigalilaadseid koore. Laulu saatis väike saateansambel.
Esimene säilinud ooperikatsetus on 1600.aastal Prantsusmaa kuninga Henry IV ja Maria de`Medici pulmas Firenzes esietendunud Jacopo Peri (1561-1633) Eurydike
Barokkajastu kunstile iseloomulikud jooned kandusid ka ooperisse:
lopsakalt dekoratiivne lavakujundus; uhked kostüümid ; võimsad lava efektid ; keeruliste kaunistustega meloodiad, mis väljendasid afekte
Harmoonia saab meloodia kõrval oluliseks väljendusvahendiks
Orkestri kõlavärvid saavad dramaturgia osaks
Süžee võeti antiikmütoloogiast või ajaloost. Muusika valitseb sisu üle.
Itaalia ooper vallutas kogu Euroopa pea kaheks sajandiks. Ooperikeeleks on pea sama kestvalt itaalia keel.
1637.a. rajati esimene ooperiteater Veneetsias (varem toimusid ooperi-etendused õukonnas), sajandi teisel poolel tegutses neid samas korraga 7-8
Esimene tõeline ooperihelilooja oli itaallane Claudio Monteverdi (1567-1643)
Tema ooperites oli suur orkester, ca 40 mängijaga, pillide hulk oli vajalik erinevate kõlavärvide saamiseks, millega M kujutas tegelaste karaktereid ja meeleseisundeid. Lisaks sooloosadele on ansambleid, koore, tantse.
1607 valminud Monteverdi ooper Orfeus on esimene terviklik ja muusikaliselt väljendusrikas ooper, seda teost loetakse esimeseks tõeliseks ooperiks.
Barokk on virtuoosse soololaulu kuldajastu. Selles ooperis on esimene tõeliselt vitruoosne aaria – Orfeuse aaria.
Barokkooperis on valdavad soolonumbrid, harvem kohtab koore.
Ooper Poppea kroonimine 1642 on esimene säilinud ajalooline ooper
Tegevus I sajandi teisel poolel, keiser Nero valitsemise ajal Roomas.
Traagika ja koomika ühendatud samas teoses.
17.saj keskpaigast sai alguse sajandipikkune kastraatlauljate domineerimine ja kummardamine ooperis, neil olid alati kõrgeimad honorarid. Kastraadil oli kunstlikult säilitatud poisihääle puhtus, täiskasvanu hääle jõulisus ja varjundirohkus.
Farinelli ( Carlo Broschi 1705-1782) – itaalia juhtivamaid lauljaid, kuulsamaid kastraat-sopraneid
Ooper oli barokkmuusika märksõna ning ooperialane asjatundlikkus kuulus hea tooni juurde.
Barokkoopereid lõid veel:
Itaalias: Alessandro Scarlatti (1660-1725)
Prantsusmaal: Jean Baptiste Lully (1632-1687)
Jean Philippe Rameau (1683-1764)
Inglismaal: Henry Purcell (1659-1695)
Georg Friedrich Händel (1685-1759)
Kui Itaalias sündis ooper, siis Prantsusmaal õukonnaballett.
Algul esinesid õukondlased ise, hiljem tantsisid professionaalid. Louis XIV oli kirglik tantsija, rajas kuningliku tantsuakadeemia, sealt saab alguse Euroopa ballett , tuntud positsioonid on pärit just sellest koolist. Õukonnaballetis oli lisaks tantsunumbritele ka soolo - ja koorilaule, mis kirjeldasid sündmustikku.

Vokaalsed barokkžanrid on veel:

Kantaat : barokk-kantaat on ca 10-osaline teos koorile, vokaalsolistidele ja väikesele orkestrile (koosneb aariatest, retsitatiividest, kooridest, ansamblitest) või ainult solistidele ja orkestrile (koosneb aariatest, retsitatiividest, ansamblitest). Loodud nii vaimulikke kui ka ilmalikke teoseid. Iseloomulik on ühe tunde või meeleolu domineerimine teoses, puudub arenev süžee.

Oratoorium : Väga ulatuslik teos koorile, vokaalsolistidele ja orkestrile, areneva süžeega, sarnaneb ooperiga, kuid puuduvad kostüümid ja lavaline tegevus, on kontsertteos. Koosneb samuti aariatest, retsitatiividest, kooridest, ansamblitest. Kui ooperis on tähelepanu keskmes soololaul , siis oratooriumis domineerivad koorid . Barokkoratooriumid on vaimulikud teosed.

Passioon : (passio-ld k. kannatus) omab oratooriumiga ühesugust esituskoosseisu ja numbreid (oratooriumi eriliik), ulatuslik areneva süžeega teos, mis jutustab alati ainult Kristuse kannatustest ja ristisurmast. Põhineb ühel piibli neljast evangeeliumist , vastavalt sellele kannab pealkirja Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese passioon.
Ilmaliku muusika eeskujul loodi ka kirikumuusikas laule basso continuo saatel – kontsertmotett – piiblitekstiline laul soolohäälele basso continuo saatel.
Endiselt luuakse missasid ja reekvieme