Erialatööohutus (2)

Võrumaa Kutsehariduskeskus
Tursimitool
Erialatööga seotud tervistkahjustavad tegurid ning terviserikete ennetamise võimalused ja seadusandlik regulatsioon Eesti Vabariigis

Sisukord

Sissejuhatus 1
Tervishoiutöötajate tervis ja ohutus 1.1
Lõikehaavade ennetamine töökohal 1.2
Riskihindamine ja süstlatorkevigastused 2
Ennetusmeetmed 2.1
Kokkuvõte 3
Seadusandlus ........................................................................................................4
Euroopa direktiivid , suunised, standardid ………………………………….4.1
1. Sissejuhatus
1.1 Tervishoiutöötajate tervis ja ohutus
Tervishoiusektori töötajad peavad tegutsema mitmesugustes valdkondades ja keskkondades , mis kujutavad endast ohtu nende tervisele ja võivad kaasa tuua kutsehaigusi ja tööõnnetusi. Järgnevalt antakse selliste riskide kohta üksikasjalikku teavet ja käsitletakse tõhusaid meetodeid nende hindamiseks ning ärahoidmiseks või minimeerimiseks.
Et tervishoiutöötajate töö hõlmab esmaabiteenuste osutamist füüsilise või vaimse puudega inimestele, patsientide hooldamist või puhastusteenuste osutamist, on äärmiselt tähtis tähtsustada selles sektoris tööohutust ja - tervishoidu . Ometi näitavad Euroopa andmed, et tervishoiusektoris peab oma tervist ja ohutust töö tõttu ohustatuks suurem osa töötajatest kui kõikides teistes sektorites Euroopa Liidus keskmiselt. Teiste sektoritega võrreldes esineb eelkõige kolleegide ja teiste isikute poolse füüsilise vägivalla oht ning väga levinud on tegelikud vägivallajuhtumid.
Tervishoiutöötajad puutuvad kokku järgmiste riskidega:

• bioloogilised riskid , nt süstlatorkevigastustest põhjustatud infektsioonid ;
  
• keemilised riskid, sealhulgas vähktõve ravis kasutatavad ravimid ja desinfektsioonivahendid;
  
• füüsikalised riskid, nt ioniseeriv kiirgus;
  
• ergonoomilised riskid, nt patsientide hooldamine;
  
• psühhosotsiaalsed riskid, sealhulgas vägivald ja vahetustega töö
  

1.2 Lõikehaavade ennetamine töökohal
Tervishoiutöötajaid ohustavad süstlatorkevigastuste ja lõikehaavade riskid. Sellised vigastused on ohtlikud, sest nende tõttu võib töötaja nakatuda vere kaudu levivate haigusetekitajatega ( viirused , bakterid , seened ja muud mikroorganismid ).
Inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), B-hepatiidi viirus (HBV) ja C-hepatiidi viirus (HCV) on tavalisimad riskid, ent muid vere kaudu levivaid haigusi on veel üle 20.
Euroopas on hinnanguliselt 1 miljon süstlatorkevigastust aastas. Ohus on peale meditsiinitöötajate ka teised. Ehkki meditsiiniõed, kes tegelevad patsientidega, võivad olla suurimas ohus, ohustavad need vigastused ka paljusid teisi töötajaid. Näiteks avaldub suur risk ka abipersonalile, näiteks puhastustöötajatele ja pesulatöötajatele.
Euroopa Liidu direktiiv lõikehaavade ennetamiseks haiglates ja tervishoiusektoris
Selle küsimusega tegelemiseks võeti vastu direktiiv 2010/32/EL. Direktiiviga rakendatakse haiglate ja tervishoiuvaldkonna raamkokkulepet teravate instrumentide põhjustatud vigastuste ärahoidmise kohta , mille allkirjastasid Euroopa sotsiaalpartnerid HOSPEEM (Euroopa haiglate ja tervishoiu valdkonna tööandjate ühendus) ning EPSU (Euroopa avaliku sektori ametiühingute liit).
Direktiivi eesmärk on saavutada võimalikult ohutu töökeskkond, hoides ära kõigi teravate meditsiiniinstrumentide (sealhulgas süstlanõelte) tekitatud vigastusi ning kaitstes haigla - ja tervishoiusektori ohustatud töötajaid.
Selle saavutamiseks võeti järgmised ennetus - ja kaitsemeetmed:
- ebavajalik teravate instrumentide kasutamise lõpetamine;
- meditsiinivahendite kasutuselevõtt;
- kaitsemehhanismide kasutuselevõtt;
- turvaliste töösüsteemide rakendamine;
- teravate meditsiiniinstrumentide kasutamise ja kõrvaldamise turvaliste menetluste rakendamine;
- süstlanõelte kaitseotsikutesse tagasi panemise keelustamine;
- isikukaitsevahendite kasutamine;
- vaktsineerimine ;
- teave ja koolitus.
2. Riskihindamine ja süstlatorkevigastused
Töötajate nakatumisriski suurust on keeruline hinnata, sest kõigist süstlatorkevigastustest ei teatata ja tervise järelevalve meetmeid ei pruugi olla kehtestatud.Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul puutub igal aastal kogu maailma 35 miljonist tervishoiutöötajast vere kaudu levivate haigusetekitajatega kokku 3 miljonit.6
Nakatunud verega kokkupuutumise järgset riski hinnatakse järgmiselt:
• B- hepatiit (risk ~30%)
• C-hepatiit (risk ~10%)
• HIV (risk ~0,3%)7
Mis on riskihindamine?
Riskihindamine tähendab töökohal esinevatest ohtudest tulenevate tööohutuse ja töötervishoiu riskide analüüsimist. See on töö kõikide aspektide süstemaatiline analüüs, mille eesmärk on välja selgitada järgmist:
• Mis võib põhjustada vigastusi või kahju?
• Kas neid ohte saab kõrvaldada?
• Kui ohte kõrvaldada ei saa, siis milliseid ennetus- või kaitsemeetmeid kasutatakse või tuleks kasutada riskide piiramisel?
Tööandjad on kohustatud tagama töötajate ohutuse ja tervishoiu kõikides tööga seotud küsimustes ja korraldama riskihindamise. Euroopa Liidu raamdirektiivis rõhutatakse riskihindamise olulisust ja sätestatakse üldnõuded, mida iga tööandja peab järgima. Liikmesriikidel on aga ka õigus kehtestada töötajate kaitseks rangemad nõuded (kontrollige oma riigi õigusaktidest, kas see on nii).
Kuidas riske hinnata?
Juhtpõhimõtted, mida tuleb silmas pidada kogu riskihindamise välteli, saab jagada sammudeks.
1. samm: mis on ohud ja keda need ohustavad?
Töökohal otsitakse tegureid, mis võiksid tekitada kahju, ning selgitatakse välja töötajad, kes võivad ohtudega kokku puutuda.
Töötajad, kes võivad olla suuremas ohus
• Puudega töötajad
• Võõrtöötajad
• Noored ja vanad töötajad
• Rasedad ja rinnaga toitvad naised
• Väljaõppeta või vähekogenud töötajad
• Hooldustöötajad
• Immuunpuudulikkusega töötajad
• Terviseprobleemidega, näiteks bronhiidis töötajad
• Töötajad, kes kasutavad ravimeid, mis võivad suurendada nende
vastuvõtlikkust ohuteguritele
2. samm: riskianalüüs ja riskide reastamine tähtsuse järgi
Hinnatakse olemasolevaid riske (nende raskust, esinemise tõenäosust jne) ning reastatakse riskid tähtsuse järgi. Riskide ennetamise või kõrvaldamisega seotud tegevust tuleb pidada esmatähtsaks.
3. samm: ennetusmeetmete otsustamine
Määratakse kindlaks sobivad meetmed, kuidas kõrvaldada või piirata riske.
4. samm: meetmete võtmine
Koostatakse kava, kus on määratletud võetavad ennetus- ja kaitsemeetmed (kõiki probleeme ei saa tõenäoliselt lahendada kohe), ning täpsustatakse, kes teeb mida ja millal, millal tegevus lõpetatakse ning mis vahendid on meetmete rakendamiseks eraldatud.
5. samm: järelevalve ja kordamine
Ajakohasuse tagamiseks tuleb riskihindamist korrapäraselt korrata . Kindlasti peab seda tegema pärast olulisi muutusi organisatsioonis või pärast tööõnnetuse või vahejuhtumi uurimist .
Töötajate ja teiste tööandjate kaasamine riskihindamise protsessi
Tööandja või tema esindaja ei tohiks riskihindamist läbi viia üksi. Kaasata tuleb ka töötajad või nende esindajad. Hindamisprotsessi osana tuleb riske arutada töötajatega ning teatada neile kõik järeldused ja kavandatavad ennetusmeetmed.
Töötajatel ja/või nende esindajatel on õigus/kohustus:
• osaleda riskihindamise korraldamise ja riskihindajate määramise
aruteludes,
• osaleda riskihindamises,
• teatada keskastme juhtidele või tööandjatele märgatud riskidest,
• teatada muutustest töökohal,
• saada teavet enda tööohutuse ja töötervishoiu riskidest ning riskide
kõrvaldamiseks või vähendamiseks vajalikest meetmetest,
• paluda tööandjal võtta asjakohaseid meetmeid ning esitada
ettepanekuid ohtude vähendamiseks või ohu kõrvaldamiseks
tekkekohas,
• teha ohutu töökeskkonna loomiseks tööandjaga koostööd.
2.1 Ennetusmeetmed
Peamised meetmed töötajate kaitsmiseks vere kaudu levivate haigusetekitajate eest on järgmised:
• kätepesu pärast iga kokkupuudet patsiendiga ning vere või
kehavedelikega,
• asjakohased isikukaitsevahendid ,
• ühekordsed kindad , mida alati kantakse vere või kehavedelikega
töötades,
• ühekordsed plastpõlled või läbilaskmatud rõivakatted, mida kantakse
vere või kehavedelike pritsimise ohu korral,
• silmade kaitse (näokate, kaitseprillid), mida kantakse vere,
kehavedelike või nakatunud jäätmete või kudede näkku pritsimise ohu
korral,
• haavade ja marrastuste katmine veekindlate plaastritega,
• teravate töövahendite kohene ja ohutu paigutamine spetsiaalsetesse
torkekindlatesse mahutitesse,
• tagamine, et teravate töövahendite mahuteid täidetakse lubatud piirini ,
• süstlanõelte peale kaitsekorgi tagasipanemise vältimine.
Nakkusohtliku terava töövahendi tekitatud vigastuse korral tuleb teha
järgmist:
• lasta verel haavast voolata,
• pesta haav seebi ja sooja jooksva veega (mitte hõõruda),
• katta nahahaav plaastriga (silmad ja suu tuleb pesta rohke veega),
• tagada terava töövahendi ohutu kõrvaldamine – see tuleb asetada
spetsiaalsesse mahutisse töövahendit ennast puudutamata,
• teatada juhtumist vahetule ülemusele ja pöörduda kellegi abiga arsti
poole.
Samuti võib kohe võtta lisameetmeid sõltuvalt nõela või terava töövahendi
päritolust, kokkupuute ulatusest ja sellest, kas ohu allikaks olev patsient või
klient on teada.
Kui haigusetekitaja ülekandumine on tõenäoline, tuleks
vigastatut jälgida olenevalt tema ja ohuallika terviseseisundist.
3. Kokkuvõte
Tervishoiu ja ohutuse valdkonna juhtimisel on oluline, et selles osaleksid töötajad. Juhid ei oska lahendada kõiki tervishoiu- ja ohutusprobleeme, samas kui töötajatel ja nende esindajatel on konkreetse tööga seoses põhjalikud teadmised ja kogemused – nad teavad, kuidas töö käib ning kuidas see neid mõjutab. Seepärast peavad töötajad ja juhid tegema tihedat koostööd, et leida levinud probleemidele ühiseid lahendusi.
Tööandjad vajavad töötajate abi, et probleemid kindlaks teha, need tõhusalt lahendada ning tagada töötajate motiveeritus. Töötajate puhul seisneb koostöö mõte vigastuste ennetamises töökohal.
Õigusaktide järgi tuleb töötajaid tervishoiu ja ohutuse küsimustes teavitada, juhendada ja koolitada, samuti tuleb nendega konsulteerida. Täielik osalemine hõlmab enamat kui konsulteerimist – töötajad ja nende esindajad kaasatakse ka otsuste tegemisse. Töötajate osalemine ohutuse ja tervishoiu juhtimises on kahepoolne protsess, milles tööandjad ja töötajad / nende esindajad räägivad üksteisega, kuulavad ära üksteise mured, usaldavad ning austavad üksteist, arutavad probleeme enne kui on hilja , kaaluvad kõigi arvamusi , otsustavad üheskoos ja otsivad uusi vaatenurki ning jagavad seda.
Tervishoid on orienteeritud tagajärgedele [ http://eveges.blogspot.com/2012/10/tervishoid-on-orienteeritud.html ]
[ http://www.roche.ee/portal/roche.ee/personaliseeritud_tervishoiu_arendamine ] Personaliseeritud tervishoiu arendamine
Seadusandlus
Ohutuse ja tervishoiu seadusandluse ajalooline taust
Esimesed tööohutuse ja töötervishoiu Euroopa direktiivid võeti vastu ühisturu ühtlustamissätete alusel (endised EÜ asutamislepingu artiklid 100 ja 100a). Selle põhjuseks oli tööohutust ja töötervishoidu käsitlevate selgete sätete puudumine ELi lepingus kuni 1980. aastate keskpaigani. Selle ajani peeti töötervishoidu ja tööohutust Euroopa Majandusühenduse turu ühtlustamise ja majanduspoliitika lisaväärtuseks. Näiteks võeti sellel alusel vastu töökohas ohutusmärkide kasutamist sätestavate riiklike õigusaktide ühtlustamise direktiiv 77/576/EMÜ ja vinüülkloriidi monomeeridega kokkupuutumise piirmäärade ühtlustamise direktiiv 78/610/EMÜ.
1987. aasta ühtne Euroopa akt oli suureks sammuks edasi, kuna sellega lisati lepingule uus sotsiaalpoliitikat käsitlev säte, mille eesmärk oli pöörata „eriti töökeskkonnas erilist tähelepanu töötajate ohutuse ja tervise kaitsele". Selle sätte lisamine lepingusse andis tunnistust ohutute töötingimuste olulisusest. Lisaks volitas uus sotsiaalpeatükk Euroopa Komisjoni edendama tööandjate ja töövõtjate esindajate vahelist sotsiaalset dialoogi Euroopa tasandil.
1997. aasta Amsterdami leping tugevdas veelgi Euroopa sotsiaalpoliitika õiguslikku alust, lisades EÜ lepingusse sotsiaalkokkuleppe. Pärast sotsiaalpoliitika artiklite numeratsiooni muutmist säilitas Lissaboni leping endise EÜ asutamislepingu artikli 136 jj sätete (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 151 jj) põhiolemuse.
Laiahaardeline raamdirektiiv ja edasised direktiivid , mis keskenduvad tööohutuse ja töötervishoiu eriaspektidele , on Euroopa ohutuse- ja tervishoiualaste õigusaktide nurgakivid .
Nendes direktiivides sätestatakse miinimumnõuded ja aluspõhimõtted , näiteks ohtude ennetamise ja hindamise põhimõte ning töövõtjate ja tööandjate kohustused. Lisaks on olemas mitmed Euroopa suunised, mille eesmärk on hõlbustada Euroopa direktiivide ning Euroopa standardiorganisatsioonide kehtestatud Euroopa standardite rakendamist.
Euroopa direktiivid
Direktiiv on ELi lepingus sätestatud õigusakt. See on tervikuna siduv ja liikmesriigid peavad ettenähtud tähtajaks oma riiklikud õigusaktid sellega vastavusse viima. Direktiiv jõustub pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Euroopa suunised
Suunised on mittesiduvad dokumendid , mille eesmärk on soodustada Euroopa direktiivide rakendamist. Suuniseid võib välja anda eri vormis, muu hulgas Euroopa Komisjoni parimate ohuennetuse tavade praktiliste suuniste, nõukogu soovituste, Euroopa Komisjoni teatiste jms vormis.
Käesolevas lõikes on suunised jagatud teemade järgi. Lisateabe saamiseks klõpsake üht järgmistest kategooriatest.
Euroopa standardid
Harmoneeritud standard on standard, mille on Euroopa Komisjoni palvel vastu võtnud üks Euroopa standardiorganisatsioonidest – Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee või Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut. Nn uus lähenemine on tehnilise ühtlustamise uuenduslik viis, mille sisuks on kohustuste jagamine Euroopa seadusandja ning Euroopa standardiorganisatsioonide vahel.
Kasutatud kirjandus

Tervishoid [ http://osha.europa.eu/et/sector/healthcare ]

Süstlatorkevigastused [ http://osha.europa.eu/data/case-studies/needlestick-2014-how-to-prevent-needlestick-injuries-effectively/needlestick.pdf ]

Tervishoiutöötajate tervise kaitsmine [ http://www.gesundheitsberufe.at/ ]

Riskihindamine [ http://osha.europa.eu/et/publications/e-facts/efact40 ]

Seadusandlus [ http://osha.europa.eu/et/legislation ]