Tugevad jooksujalad. Tagakeha silindriline; tipul paiknevad 2-5-lülilised tundlikud urujätked. Kehakate väga õhuke. Suguelundid taandarenenud, ei anna järglasi. Sõdurid: töölistest veidi suuremad. Keha sarnane töölistele. Pea on suurenenud, paksude katetega kitiinsilinder. Esinevad silmad. Tundlad pikad, niitjad. Suured, tugevad ülalõuad. Muud suiste osad taandarenenud ning pole võimelised ise toituma. Kuninganna: Pesa ainus munev emane. Pea ja rindmik tumedad, rindmiku seljal paikneb kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Tagakeha suureks veninud, ei ole võimeline iseseisvalt liikuma. Kuningas: Kehakate tumenenud, seljal kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Kuninga ülesandeks on muneva ema viljastamine. Lisaks neljale põhitüübile võib termiitide pesas olla ka noori suguisendeid, kelle keha on tumenenud. Neil on arenenud tiivad, mis ulatuvad üle tagakeha tipu. Tiivad kolmnurksed, ees-
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
elusolendite sees ja nende arvelt. Ainuraksetel on väga mitmesuguseid kehakujusid. Amööbidel pole kindlat kehakuju ja nende poolvedel tsütoplasma moodustab välja sopistades jätkeid, mille abil loomad liiguvad ja võivad haarata toitu. Enamikul ainuraksetel on püsiva kujuga keha. Kehakuju aitavad hoida tihe membraan ja mõnedel ainuraksel ka sisemine mineraalskelett või keerulise ehitusega ränioksiidist või kaltsiumkarbonaadist kojad. Paljud ainuraksed on värvuselt rohelised, sest neis leidub rohelist valgustundlikku pigmenti, klorofülli. Enamik ainurakseid on liikumisvõimelised. Amööbid kulgevad edasi keha edasi sopistades. Viburloomad liiguvad keerutades ühte või mitut viburit ja justkui kruvides ennast ümbritsevasse vette. Ripsloomad liiguvad edasi keha katvate ripsmete sõudmise teel. Enamik ainurakseid liigub vabalt ringi, vaid vähesed elavad veekogu põhjale kinnitunult.
5 4.Toitumine Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Saakobjektide suurus oleneb suuresti kiili enda suurusest. Väiksemamõõtmelise saagi on nad võimelised alla neelama veel lennates, suuremaga aga lendavad oma puhkekohta. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Saaki süües hoiab ta oma ohvrit püünismaski abil suu juures nagu käega. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid
poorid, mille kaudu pääseb vesi keha sisemusse. Vesi kannab sinna toidu ja hingamiseks vajaliku hapniku ning viib välja elutegevuse jääkained. Käsnal ei ole kudesid ega elundeid. Samuti puuduvad närvisüsteem, meeleelundis ja erituselundid. Käsnad sigivad pungumise teel ja sugurakkude abil. Pungumine: keha välispinnal moodustunud pungad jäävad tavaliselt emaloomaga ühendusse, nii moodustuvadki kolooniad. Suguline: viljastatud munarakust areneb ripsmetega ujuv vastne, kes mõneaja pärast kinnitub sobivale kohale veekogu põhjas ja areneb käsnaks. Käsnal arenevad nii emas- kui ka isassugurakud samas loomas, kuid munaraku viljastab siiski teiselt loomalt pärit seemnerakk. Näited: järvekäsn, pesukäsn, klaaskäsn veenuskorv Tähtsus: nad on looduse biofiltrid, mis puhastavad vett orgaanilisest hõljumist. 25. AINUÕÕSSETE EHITUS, PALJUNEMINE, RÜHMAD, TÄHTSUS Ainuõõssed on lihtsa ehitusega veeloomad, kelle kehas on üks suur õõs.
pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv
Ainuõõssetel esineb kaks eluvormi vabalt ujuv meduus (üksik) ja kinnitunud polüüp (sageli kolooniatena). Meduusid arenevad polüüpidest vegetatiivselt, pungumise teel, polüübid meduusidest alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi. Polüübist areneb polüüp pungumise teel. Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne plaanula. Valdavalt soolaste merede loomad Klass: Hüdraloomad Hydrozoa Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra Hydra oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia. Liikide arv: 5 Kirjandus: - Klass: Karikloomad Scyphozoa Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne).
4.Toitumine Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Saakobjektide suurus oleneb suuresti kiili enda suurusest. Väiksemamõõtmelise saagi on nad võimelised alla neelama veel lennates, suuremaga aga lendavad oma puhkekohta. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Saaki süües hoiab ta oma ohvrit püünismaski abil suu juures nagu käega. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid
Eesti putukad Eksam 30.04.2015 1. Putukate üldiseloomustus ja morfoloogia alused ~60 % putukaid. Ainult 9,5% mitmekesisusest on kirjeldatud. Maailmas 36 seltsi. Maailmas teada ~1 miljon liiki. 75% kõigist loomaliikidest. 1. Väliskate Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö.
o Suistega hammustab lehe tükke ja peenestab need o Segab suus süljega ja neelab pugusse o Toit läbib ma ja soole, kus see seeditakse o Tahked seedimisjäägid väljutatakse pärakust · Tagasooles imendub suurem osa veest tagasi, putukas peab läbi ajama ainult selle veega, mis sisaldub toidus. · Lahksugulised · Emase tagakeha lõppeb mõõgakujulise munetiga. · Areneb vaegmoondega, moone, mis jaguneb 3 etappi muna, vastne ja täiskasvanud : o Munad munetakse mulda, kus nad talvituvad o Kevadel kooruvad vastsed, kes sarnanevad täiskasvanuga, kuid on väiksemad ja puuduvad tiivad; ronivad maapinnale ja alustavad söömist ( taimi) o Vastne toitub ja kasvab ning ta kest jääb väikseks, kestub ( 5 korda), saab tiivad ja pikenevad tundlad. o Viimasel kestumisel väljub täiskasvanud rohutirts.
kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest
keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha
Emassuguava paikneb ussi kõhtmisel küljel. Sugutamisel juhib isasloom oma spiikula emaslooma suguavasse. Spermatosoidid liiguvad amööbisarnaselt. Emaslooma suguteedes moodustuvad munad, mille viljastumine toimub 6 seemnehoidlates. Munad kas väljutatakse emassuguava kaudu või jätkub nende areng emaslooma kehas. Kui need kehas arenevad, väljuvad emase kehast vastsed. Munad on kaetud tiheda kestaga. Vastsetel on mitu arengujärku, mille jooksul nad ei pruugi täiskasvanud loomadega sarnaneda. (http://uus.miksike.ee/docs/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-10-1.htm) Ingerjad Ingerjad on Eestis laialt levinud paljudel taimedel, kuid uuemad andmed teraviljade kahjustamisest meil puuduvad. Veelgi olulisem kahjustaja, nisuingerjas (Anguina tritici), oli 1930. aastatel levinud Leedus ja sel ajal ka Eestisse korduvalt sisse toodud. Nisuterade asemel
nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga.
Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne (röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga
seemnejuhad ühinevad jämedamaks paiskejuhaks. Paiskejuha tipus asub suguti. Munasarjad koosnevad munajuhale kinnituvatest ovarioolidest, milles valmivad munarakud, ümbritsetult toiterakkudega. Mõlemad munajuhad liituvad üheks, mis avaneb avarasse tuppe. Tupe eesoas avaneb seemnehoidla, kuhu talletatakse isase seeme sugsakti ajal (Haberman, 1968). 3 Jooksiklaste vastsed on samuti rööveluviisiga. Keha on neil painduv ja piklik. Tagakeha tipil kaks lülilist jätket. Vastsetel on lõuad sama võimsad kui täiskasvanud putukatel, aga natukene tervamad ja saledamad. Neid kohtab harvem, sest nad tegutsevad veelgi varjatumalt. Sellise kehaehituse ha eluviisiga vastseid nimetatakse vilaskvastseteks (Tamm). II. Jooksiklaste elutsükkel Elutsükkel algab emaslooma poolt munetud viljastunnud munast, mis teeb läbi metamorfoosi
PÕRNIKLASED (Scarabaeidae) Referaat Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................... 3 2. Liigi Bioloogia.................................................................................................. 4 2.1 Vastsed ja valmikud................................................................................... 4 2.2 Arengubioloogia ja paljunemine.................................................................4 3. Põrniklaste alamsugukond............................................................................... 5 4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata).........................................................................7 5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis)...................................................
Näiteks paljud karbid on filtreeriva toitumisviisiga. Sellega puhastavad nad veekogu vett hõljeainetest. Karbid ning mõned teod ja peajalgsed on põhiliseks toidukomponendiks töönduslikult tähtsatele kaladele, lindudele ja mereimetajatele. Nende klasside esindajad olid toiduks ürginimestele ja mõned neist (näiteks auster, rannakarp, korvkarp, kammkarp, viinamäetigu, kaheksahaarmelised peajalgsed jt.) on säilitanud selle tähtsuse meie päevani. Karpide ja tigude kojad on pärlmutri tooraineks ja mõned karpidest tekitavad pärleid. Limustel on suur tähtsus ka juhtkivististena. 2 Limused on küllaltki laialt levinud selgrootute loomade rühm, nad elavad nii maismaal kui ka veekogudes. Kokku on neid rohkem kui 120 000 liiki. Kõige levinumad limuste klassid on teod, karbid ja peajalgsed. Tigudele ja karpidele on iseloomulik koda. Peajalgseid võib ära tunda kotikujulise keha ja haarmete järgi. Tigude ja
enam kaugel. Järgnevas tuleb juttu nende arengust, toitumisest, levikust ning sise- ja välisehitusest. Lähemalt tutvustan ma Pääsusaba liiki. Ka seal kirjutasin ma nende paljunemisest, toitumisest, keskkonnast ja ka enesekaitsest. Töö lõppust leiab ka lisasid, mis minu arvates sobisid siia. 3 1. LIBLIKALISED 1.1. Areng Liblikalised on täismoondega putukad. Nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Emane liblikas muneb taimedele, millest toituvad nende röövikud või maapinnale. Munadest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kasvavad kiiresti ning seetõttu kestuvad nad mitu korda. Nende keha on silindrilise kujuga. Lõpuks nad nukkuvad. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõne nädala möödudes nukukest lõheneb ja nukust ronib välja liblikas
Liblikate tiivad on kaetud väikeste osaliselt kattuvate soomustega. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleneb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate siseehitus Putukatel on hästi arenenud närvisüsteem, mille põhiosa moodustab peaaju. On kõhtmine närvikett. Torujas seedeelundkond läbib kogu keha. Peale toidu peenestamist suus
Kuidas paeluss paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? Sigimiselundid paiknevad paelussi igas lülis. On liitsuguline loom (muna- ja seemnerakud arenevad ühes ja samas isendis). Paeluss vajab arenemiseks vaheperemeest. Paelussi tagumistes kehalülides valmivad munad. Kui on valminud, murdub see lüli usi küljest ja väljub inimese soolest väljaheidetega koos. Edasi peab sattuma veise (vaheperemees) soolde. Nt. sööb lehm need karjamaal koos rohuga sisse. Veise soolest väljub munast vastne, kes tungib veresoonde. Veri kannab looma lihasesse, kus see areneb vastseks e. põistanguks. Inimene saab selle, kui sööb veise vähekeedetud ( põistangudega nakatunud) liha. Jõudnud inimese soolde, tuleb põiekesest välja paelussi päis ning uss kinnitub soole seina külge. Veis on nudupaelussi vaheperemees, siga on nookpaelussi vaheperemees, kala on laiussi vaheperemees. Eestis kõige sagedamini nakatavad inimesi laiussid. Inimene pärisperemees.
21. Kuidas paeluss paljuneb? Kuidas satub inimese organismi? Sigimiselundid paiknevad paelussi igas lülis. On liitsuguline loom (muna- ja seemnerakud arenevad ühes ja samas isendis). Paeluss vajab arenemiseks vaheperemeest. Paelussi tagumistes kehalülides valmivad munad. Kui on valminud, murdub see lüli usi küljest ja väljub inimese soolest väljaheidetega koos. Edasi peab sattuma veise (vaheperemees) soolde. Nt. sööb lehm need karjamaal koos rohuga sisse. Veise soolest väljub munast vastne, kes tungib veresoonde. Veri kannab looma lihasesse, kus see areneb vastseks e. põistanguks. Inimene saab selle, kui sööb veise vähekeedetud ( põistangudega nakatunud) liha. Jõudnud inimese soolde, tuleb põiekesest välja paelussi päis ning uss kinnitub soole seina külge. Veis on nudupaelussi vaheperemees, siga on nookpaelussi vaheperemees, kala on laiussi vaheperemees. Eestis kõige sagedamini nakatavad inimesi laiussid. Inimene pärisperemees.
Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või miskitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete -
Hulgipaljunemise korral tekitavad kõrbetes ja steppides suurt kahju rändtirts ja kõrbetirts, kes võivad suurel alal hävitada kogu taimestiku (EE nr. 8). Paljunemine Sihktiivalised on lahksugulised. Paarumisel viib isane oma seemnerakud emase suguteedesse. Umbes nädal pärast paaritumist muneb emaputukas munad mulda ja kasutab seemnerakke munarakkude viljastamiseks. Need jäävad sinna kogu talveks. Kevadel kooruvad vastsed, kes ronivad maapinnale ja alustavad toitumist. Vastne sarnaneb täiskasvanule, kuid on väiksem ja tiibadeta. Sihktiivaliste areng toimub vaegmoondega. Heli tekitamine Paljudel sihktiivalistel on võime tekitada ja vastu võtta heli. Siin on samuti mõlema alamseltsi puhul läinud areng erinevat rada pidi.Pikatundlaliste helitekitamise aparaadiks on ainult eestiivad, millel on kujunenud siristi. Parema eestiiva alusel asub õhuke läbipaistev tugeva soonega raamitud ala (peegel)
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
Kaelusviburrakkude abil sõelutakse veest välja tillukesi toiduosakesi, mis kanduvad veega käsna kehasse. Paljunemine Käsnad sigivad nii pungumise teel kui ka sugurakkude abil. Emakäsnal moodustuvast pungast areneb noor käsn, mis jääb emaloomaga ühendusse.. Suguline paljunemine on käsnadel väiksema tähtsusega. Selle käigus areneb ujuv vastne, kes on varustatud ripsmetega. Hiljem kinnitub vastne veekogu põhja, kus ta areneb nooreks käsnaks Tähtsus looduses Käsnad puhastavad vett. Samuti on nad tähtsad aineringes. Käsn-Kõrvitsa kurgitaoliste viljade tugevat juhtkimpude võrgustikku kasutatakse saunanuustikuna. Merikäsna kasutatakse juveliiritoodete ja nahkesemete töötlemisel.
Paljudel vähiliikidel on emas- ja isasloomad ka väliselt selgelt erinevad. Väikeste vähkide puhul on emased tavaliselt isastest suuremad ja sigimisperioodil võib nende keha küljes sageli näha munade kogumikke. Isastel on tihti mõned jalad muutunud haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. [5] Paljude vähiliikide emased hoolitsevad pikka aega oma järglaste eest. Munad arenevad emase seljal olevas haudetaskus (vesikirbud), kõhu all paiknevas kambris (kakandid), munakottides suguavade küljes (aerjalalised), jalgade külge kleebitult (kümnejalalised) või mujal. Üksikud vähiliigid munevad munad otse vette (kalatäi). [5] Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvad korduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue
Meretigude ja karpide kodadest suveniirid, ehted. Ka kreemides, maskides (teolima) Looduses on limustel tähtis koht toiduahelates. Teod ise söövad mitmeid taimi, vetikaid, seeni ja samblikke ja ka röövtoidulisi liike, samuti söövad teod teisi tigusid. Samas on tigu ise toiduks paljudele mardikatele, kaladele, kahepaiksetele, roomajatele, lindudele ja imetajatele (siil, rebased, metssead). Mõne teo sees arenevad ka parasiitusside vastsed, kes ohustavad ka inimesi. Karbid filtreerivad veest toiduks pisivetikaid ja -loomakesi ning koos nendega eraldavad veest ka surnud organismide osakesi. Karbid kuuluvad kalade, lindude, imetajate, krabide ja meritähtede menüüsse. 7. Hk lülijalgsed: iseloomulikud tunnused ja esindajad (võrrelda omavahel: alamhõimkond vähid, kl ämblikulaadsed ja kl putukad). Välimuselt küll väga erinevad, kuid ka ühiseid jooni: • lüliline keha;
evolutsiooni käigus tiibu kujunenudki. Putukate tagakeha koosneb 11 lülist, mis osaliselt on evolutsiooni käigus kadunud. Tagakehal asuvad suguelundid. Putukate jalad tagakehalülidel on taandarenenud. (Teder) Enamik putukaid läbib elutsükli jooksul moonde. Moone on organismide käigus toimuv põhjalik kuju ja eluviisi muutus. Putukatel on kahte sorti moonet: täismoone ehk holometaboolia ja vaegmoone ehk heminetaboolia. Täismoone puhul läbib putukas järgmised faasid: muna, vastne, nukk ja valmik. Vaegmoone puhul võivad osad etapid vahele jääda. (Vikipeedia2) Kiletiivalised Kiletiivalistel on kaks paari kilejaid lennutiibu, tagatiivad on väiksemad ning seotud esitiibadega konksukeste abil. Tiiva soonestus on hõre ning sooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Kiletiivaliste suised on haukamistüüpi või libamistüüpi. Libamistüübi puhul on alahuul ning alalõuad veninud pikaks ja moodustanud imikärsa. Selliseid suiseid kasutatakse õitest nektari imemiseks
Kahepoolmeline koda (konhioliin, portselan, pärlmutterkiht, kupp, lukusidemed, karbihambad, sulgurlihased, sissevoolusifoon, väljavoolusifoon). Mantliõõs on hästi arenenud, selles asetsevad keha külgedel rippuvad liistaklõpused. Harilikult kiilukujuline jalg. Eristunud pea puudub. Puuduvad ka lõuad ja hõõrel. Esineb magu seedenäärme - maksaga. Süda koosneb vatsakesest ja kahest kojast. Üldjuhul on lahksugulised. Esineb vastne või on otsene areng. Mage- või merevees. Mageveekarbid: järve- ja jõekarp, keras- ja herneskarp (mitme liigiga) ja ebapärlikarp. Riimveelised: südakarp, rannakarp, liiva-uurikkarp, balti lamekarp, rändkarp. Kammkarbid, austrid, laevaoherdi, pärlikarbid. KLASS LASNJALGSED: Torujad. Mantel kasvab täiesti toruks kokku. Ringeelundkond Mereloomad. KLASS: TEOD e kõhtjalgsed : Assümmetriline keha. Tavaliselt spiraalse kojaga. Mõnedel liikidel koda puudub
Loomad ei fotosünteesi, liikumisvõime, meeleelundid, raku väliskiht õhuke, rakukest puudub, vakuoolid väikesed ja ajutised, taimedel 1 suur ja püsiv, taimerakkudes plastiidid Zooloogia - sõnasõnalises tõlkes kreeka keelest loomateadust (zoon loom, logos õpetus). ZOOLOOGIA teadus loomadest Morfoloogia teadus loomade ehituse muutumistest Embrüoloogia loomade individuaalsest arenemisest Füsioloogia organismis toimuvatest protsessidest Ökoloogia organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest Zoogeograafia loomade geograafilisest levikust Paleozooloogia väljasurnud loomadest Geneetika pärilikkuse seaduspärasustest loomadel Süstemaatika loomade mitmekesisusest ja klassifikatsioonist
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised
126. Kuidas käituvad tuhatjalgsed ohu korral? Ohu korral tõmbavad rõngasse, pea ja jalad jäävad seljakilpide alla 127. Putukad on ainsad tiibadega lendavad selgrootud õige 128. Kõikidel putukatel on nägemiseks liitsilmad vale 129. Kuulmiselundid enamusel putukatel puuduvad õige 130. Haistmiselundid asuvad putukatel tundlatel 131. Putukate süda paikneb tagakehas 132. Putukad on lahksugulised 133. Kirjelda putukate vaegmoondega arengut: munast koorub valmiku sarnane vastne, kestub kasvades mitmeid kordi, kuni saavutab täiskasvanu suuruse 134. Kirjelda putukate täismoondega arengut: munast koorub lülistunud kehaga ussitaoline röövik, ei sarnane valmikuga välimuselt ega eluviisilt, kestub mitmeid kordi, kuni muutub nukuks, kes sarnaneb juba valmikuga;dopisatj u Birgit 135. Putukate hulgas on ovovivipaare õige 136. Putukate klass jagatakse 2 alamklassiks 1) SbCl. Apterygota Ürgtiivutud 2) SbCl