Egeuse kunst ja Kreeka kunst (0)

EGEUSE KUNST
Juba ligi 5000 aastat tagasi hakkas Egeuse mere saartel ja rannikul tärkama omapärane kultuur, mida mere järgi on nimetatud egeuse, tähtsamate keskuste järgi aga kreeta -mükeene kultuuriks . Selle kestus oli ligi 2000 aastat, kuni põhjast tulnud kreeklased ta 12. sajandil e.m.a. välja tõrjusid. Haaravad ning üllatavalt peenemaitselised on sellest ajast pärinevad kunstimälestused
Suurim loss - osaliselt säilinud Knossos - koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Nende hulgas on troonisaal , sammassaale, vaateterrasse, isegi vannitube. Viimaste tuhandeid aastaid vana veejuhtmestik ja vannid on säilinud kuni tänapäevani. Vannitubade seinu katavad sinna nii sobivad pildid delfiinidest ja lendkaladest. Lossi plaan on väga keeruline. Käigud ja koridorid teevad järske käänakuid, tõuse ja langusi mööda treppe, pealegi on loss veel mitmekorruseline. Pole siis ime, et tekkis müüt Kreeta saare labürindist, kus elas härjataoline koletis Minotauros ja kust eksinul oli võimatu välja pääseda. Härg seostati labürindiga muidugi sellepärast, et ta oli Kreetal püha loom ning teda võis aina kohata nii elus kui kunstiski. Et enamikel üksteise kõrvale ehitatud ruumidest puudusid väliseinad, ei saanud neile aknaid teha. Valgus tuli avaustest laes, mis mõnikord ulatusid nagu valguskaevud läbi mitme korruse. Omapärased on ka sambad. Need jämenevad ülaosas ning värviti piduliku punase, musta ja kollasega.
Kreeta keraamika kõrget taset näitavad näitavad kaunites toonides maalitud savivaasid, eriti need, mida katavad väga loomutruult kujutatud mereloomad - näiteks kaheksajalad , kes oma haarmetega ümber vaasi kumeruse keerduvad.
15. sajandil e.m.a tulid Peloponnesose poolsaarelt seni Kreeta alluvuses olnud ahhailased ning purustasid Knossose . Nüüdsest peale läks võim Egeuse merel ahhailaste kätte, kuni selle hiljem omakorda haarasid kreeklased
Ahhailaste ehitatud olid võimsad linnad Mükeene ja Tiryns (asusid praeguse Kreeka aladel). Et mandril olid linnadel karta vaenlaste kallaletunge, ehitati mõlemad linnad künkale ning piirati tohutu suurtest kivipankadest müüridega. Hiljem ei uskunud kreeklased, et need müürid on inimeste kätetöö, nad pidasid neid müütiliste ühesilmsete hiiglaste kükloopide kätetööks. Nii nimetataksegi neid kükloopilisteks müürideks.
Mükeene ja Tirynsi ahhailaste kunst oli ühest küljest sarnane kreeta omaga , teisest küljest kajastub selles pidev võitlus vaenlastega. See oli karmim ja mehisem, ülistas sõda ja jahipidamist.
Sissepääsu Mükeene kunagisse linnusesse valvavad praegugi kaks reljeefset lõvi kuulsa Lõvivärava kohal. Läheduses paiknevad ülikute kuppelhauakambrid (nn. tholosed), millest tuntuim on nõndanimetatud Atreuse varakamber.
KREEKA KUNST
Kindlasti kõige suuremat mõju järelmaailmale on avaldanud muistse Kreeka kunst. Oma rahuliku , suursuguse ilu, kooskõla ja selgusega on see olnud paljudele hilisematele põlvkondadele vaimustuse ja eeskuju allikas.
Kreeka vanaaega nimetatakse antiigiks, lisaks sellele kuulub antiigi alla ka Rooma oma kultuuri, kunsti ja muude elunähtustega.
Kulus mitu sajandit, enne kui 12. sajandil e.m.a. põhjast sisserändu alustanud kreeklaste hõimud suutsid umbes aastaks 600 e.m.a. välja arendada oma kunsti. Edasi järgnes kolm ajastut kreeka kunsti arengus:
Arhailine ehk vana aeg - umbes 600 - 480 e.m.a., mil kreeklased lõid tagasi suure pärslaste kallaletungi ning välisvallutajatest vabanenuna said edaspidiseks soodsamad tingimused kunstiga tegelemise jaoks;
Klassikaline ehk õitseaeg - 480 - 323 e.m.a. (mil suri valitseja Aleksander Suur);
Hellenistlik (tuletatud sõnast "hellen’’, nii kutsusid kreeklased end ise) ehk hiline - see lõppes aastal 30. e.m.a., kui roomlased vallutasid kreeka kultuuri mõjupiirkonda kuulunud Egiptuse (päris- Kreeka olid roomlased alistanud juba varem, 2. sajandil e.m.a.)
Kreeka muinaskultuur levis kaugele üle emamaa piiride - Väike- Aasiasse , Itaaliasse, Sitsiiliasse ja muudele Vahemere saartele, Põhja-Aafrikasse ning mujale, kuhu kreeklased rajasid oma asundused. Kreeka linnu oli isegi Musta mere põhjakaldal. Aleksander Suure väed jõudsid välja India piirideni ja levitasid kreeka kultuuri kõikjal vallutatud aladel.
Kreeka kultuuril ja kunstil on olnud läbi aegade tohutu mõju. Kõigepealt õppisid neilt roomlased. Sellisel määral, et võib öelda: kui Rooma vallutas Kreeka sõjaliselt, siis Kreeka vallutas Rooma kultuuriliselt.
Antiik (Kreeka ja Rooma kultuur ning kunst üheskoos) on nii või naa mõjutanud kõiki euroopalikke kunstivoole, eriti aga renessanssi ja klassitsismi.
Arhitektuur
Kreeka ehituskunsti suurimaks saavutuseks on templid. Vanimad templijäänused pärinevad arhailisest ajast (6. sajand e.m.a.), kui puu asemel hakati ehitusmaterjalina kasutama lubjakivi ja marmorit. Arvatakse et templiehituses on võetud eeskujuks varasem kreeklaste elamu- nelinurkne ehitis (megaron), mille otsaküljes seisavad ukse kõrval kaks sammast. Sellisest lihtsast hoonest arendati välja mitmed keerukama põhiplaaniga templitüübid. Kõige tavalisem tempel seisis astmeliselt tõusval alusel- krepidomal. Krepidoma viimast astet nimetatakse stülobaadiks.
Põhilisi templitüüpe
Ta koosnes akendeta ruumist, kus asus jumalakuju, ning hoone ümber ühes või kahes reas seisvaist sammastest. Sambad toetasid talastikku ja viilkatust. Sammaste arv allus kindlale reeglile:: templi pikemal küljel on 2 korda enam sambaid kui lühemal küljel ja lisaks veel üks. Levinuimad samba arvud olid 6x13 ja 8x17. Sammas on kreeka arhitektuuri kõige iseloomulikum detail, mille järgi eristatakse ka 3 ehitusstiili. Sammas koosnes kolmest osast: baas, tüves, kapiteel . Tüvest kaunistasid püstised kitsad süvendid nn. kannelüürid Kapiteel koosnes kahest osast: alumine- ehhiin ja ülemine-abakus. Talastiku alumist osa on arhitraav ja ülemine on friis . Friis koosneb vaheldumisi asetatud plaatidest, milledest ühtedel on püstised vaod ja teistel reljeefid . Friis oli värviline. Domineeris punane ja sinine värv. Templit kattis madal viilkatus, mille mõlemal kitsamal küljel moodustusid kolmnurksed viiluväljad, mida nimetatakse tümpanoniks. Tümpanon oli kaunistatud reljeefidega.
Kreeka arhitektuuris on kolm stiili: dooria , joonia ja korintose stiil
Vanim neist on dooria stiil, mis tekkis juba arhailisel ajastul. See on tugev, mehine ja lihtne. Nimetuse sai stiil doorlaste hõimult, kelle juures ta välja arenes. Dooria sammas on raskepärane ja keskosas pisut jämedam; tundub nagu pingutuks ta talade raskuse all. Samba ülaosa- kapiteeli moodustavad kaks pealistikku plaati , neist alumine on ümmargune, ülemine on nelinurkne.
Joonia stiil tekkis Väike-Aasias Joonia maakonnas . Sealt levis ta ka päris- Kreekasse . Võrreldes dooria stiiliga on joonia sambad saledamad ja enam kaunistatud. Iga sammas tõuseb eriliselt aluselt – baasilt. Kapiteeli ülaosas on padjakujuline kivi, mille otsad oleksid nagu rulli keeratud. Selliseid keerdunud moodustisi nimetatakse voluutideks.
Hellenistlikul ajastul, kui ehituskunstis hakati suuremat rõhku panema toredusele, said ülekaalu korintose stiilis kapiteelid. Neid katavad rikkalikult mitmesugused taimemotiivid, sealhulgas akantuse lehtede kujutised.
Kreeka ehituskunst hiilgeaeg algas 5. sajandil e. m. a. Lahutamatult seostub selle klassikalise ajastuga kuulsa riigimehe Periklese nimi. Tema ajal alustati tookordses kultuuri- ja kunstikeskuses Ateenas suurejoonelisi ehitustöid. Need koondusid vanale kindlusemäele Akropolile. Ka varemete põhjal saab otsustada, kuivõrd kaunis pidi olema kunagine Akropol . Sinna pääses läbi samastatud väravaehitise- Propüleede. Paremat kätt, veel väljaspool väravaid, kerkis kõrgel terrassil väike, ehtekarbikesena võluv võidujumalanna Nike tempel. Väravaist siseneja nägi kõigepealt linna kaitsjanna, tarkusejumalanna Athena kuju. Paistis Erechtheion, omapärane mitmest osast koosnev tempel. Selle ehitise eripäraks oli ebatavaline koda, mille katust ei kanna mitte sambad vaid noorte neidude marmorkujud, mida nimetatakse karüatiidideks.
Nike tempel
Erechteioni karüatiididekoda
Parthenon
Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon. See täiuslikem dooria stiilis ehitis valmis küll ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi, kuid me teame isegi tema ehitajaid- need olid meistrid nimega Iktinos ja Kallikrates. Templis asus kuulsa skulptori Pheidiase loodud Athena kuju, templi marmorfriisil keerdus 160 meetri pikkuselt ümber ehitise Ateenas peetud suurte pidustuste rongkägu kujutis. Selle üle 300 inimese ja paarisaja hobusega reljeefikunsti hiigeltöö juures oli samuti kaastegev Pheidias . Nüüd on Parthenon juba ligi 300 aastat varemeis- kui 17.sajandil piirasid veneetslased Ateenat, kasutasid linna valdavad türklased templit püssirohulaona. Suure osa neistki reljeefidest, mis pääsesid püssirohuplahvatusest, viis inglane lord Elgin 19. sajandi alguses Londonisse, Briti Muuseumi.
Skulptuur
Kreeka skulptorid on maailmale andnud palju imetletud töid.
Vanimad meile tuntud skulptuurid pärinevad arhailisest ajastust. Need on veel küllalt algelised; nende jäiga sirge asendi, külgedele surutud käed ja otsevaate määras ära püstine kiviplokk, millest kuju välja raiuti. Tasakaalu säilitamiseks asetati kujul üks jalg veidi teise ette. Palju on leitud selliseid alasti noormeeste kujusid (kouros), samuti ka rikkalikult volditud rüüdes noori neide ( kore ), kellel ei puudu oma siiras võlu. Tihti virvendab nende näol eriline salapärane, “arhailine” naeratus.
Kouros
Kore
Vasikakandja
Klassikalisel ajastul oli kujurite ülesandeks luua jumalakujusid ja kaunistada templeid reljeefidega; selle lisandusid veel ilmalikud kujud näiteks kõnemeestest või olümpiavõitjatest.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte - alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme.
Poseidon
Myron . Kettaheitja
Polykleitos . Odakandja
5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta.
Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks ‘’Odakandja’’ toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest . Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid žeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud. Neid ohte sai vältida pronkskujude puhul, kus tasakaal saavutati pronksikihi paksuse muutmise teel.
Keerulise pronksivalu tehnikaga tegelenuist oli vanim Myron, üldtuntud ‘’Kettaheitja’’ looja.
Pheidias. Athena
Pheidias. Figuurid Parthenoni idaviilult
Pheidias. Ateenlaste pidulik rongkäik. Reljeef Parthenonist.
Väga palju suursaavutusi seostatakse Pheidiase suure nimega- näiteks tema tööd Parthenoni reljeefide juures, Athena pronkskuju Akropolil ning Parthenonis asunud 12 meetri kõrgune Athena kuju, mis oli tehtud krüselefantiintehnikas. Krüselefantiintehnikas valmistatakse kuju puust ja kaetakse paljad ihuliikmed elevandiluuplaatidega ja ülejäänud kohad kuldplaatidega. Samas tehnikas oli ka Zeusi kuju Olümpias, mida kreeklased üheks seitsmest maailmaimest pidasid. Paraku pole aeg Pheidiase töödele halastanud, palju on hävinud või kaotsi läinud.
Kui palju ka poleks ülistatud neid kreeka kunsti hiilgeajal loodud skulptuure võivad nad meie päevil ometi tunduda veidi külmadena. Kindlasti mõjub siin see, et nende kunagised värvid on hävinud, veel enam aga võivad häirida nende ükskõikselt rahulikud ja omavahel väga sarnased ilmed . Kreeka kujurid nimelt ei püüdnudki nägudel mingeid tundeid või hingeliigutusi kajastada. Nende eesmärgiks oli vaid täiuslik kehaline ilu. Seetõttu ei segagi meid õieti miski imetlemast neid paljusid kujusid, mis aegade keerises on kannatada saanud ja pea kaotanud.
Pergamoni altari reljeefid
Milo Venus
Laokoon
Hellenistlik skulptuur muutus toretsevamaks, mõnedes töödes esines ülepakutud tundeid, teistes jällegi liialdatud looduslähedust. Usinalt hakati kopeerima vanemaid skulptuure; tänu nendele koopiatele teamegi paljusid kujusid, mis ise on hävinud või alles üles leidmata .
Sel ajal loodud töödest on tuntuimad Pergamonis püstitatud suure ohvrialtari reljeefid oma võitlusstseenidega, 19. sajandi algul Melose saarelt leitud ilujumalanna kuju, mida leiupaiga järgi Milo Venuseks kutsutakse, samuti nn. Laokooni grupp. Selles tegelikult küll veidi vägivaldsena ja ülepakutuna tunduvas töös näeme Trooja preestrit Laokooni ja tema poegi, kelle merest tulnud maod olevat ära kägistanud.

Vaasimaal ja ornamentika

Antiiksete kirjameeste teostest võib lugeda, et tol ajal harrastati ka maalimist. Ometi pole selleaegsetest templite ja elumajade seinamaalidest midagi järel. Loetu põhjal võib aga arvata, et neiski püüeldi ülima ilu poole. Üks kunstnik olevat Ilusa Helena maalimisel modellina kasutanud koguni viit kaunitari , sest ükski neist polnud üksikuna võttes täiuslik.
Geomeetrilises stiilis krateer
Mustafiguuriline amfora
Punasefiguuriline krateer
Eriline osa kreeka maalikunstis on vaasimaalil. Vanemate vaaside punaseks põletatud pinnale kanti musta värviga inimeste ja loomade siluetid. Nende peale kraabiti nõelaga üksikasjad- need jäid näha peenikeste punaste joontena. Selline võte oli aga ebamugav ning hiljem jäeti figuurid punaseks ja vahed värviti mustaks. Siis oli hea punaseid figuure täiendada mustade pintslijoontega.
Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest, samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid.
Tihti kasutati vaasimaalis ka mustreid , levinuim on meander (joonisel kõige ülemine rida)