Eetika (1)

EETIKA
Nimetage avatuse eelduseid: algab huviga; teadmiste eitamine „ma ei tea“; konkreetsus; iseendale

• Millest sõltub, millise eetilise põhivaliku inimene langetab?
  

Sõltub sellest, kas sündmus on inimesele avatud või suletud- avatud sündmus algab huviga, suletud ükskõiksusega, esimesega kaasneb rahulolu tesiega rahulolematus , esimene lõpetatakse, teine jääb lõpetamata

• Millised on eetilised põhivalikud. Miks valiku langetamine on paratamatu?
  

Alati tuleb teha vali, sest teine on alati tundamtu ja tundmatu tuleb teha tuntuks - tundmatu juurde ei saa jääda, sest tundamatu tekitab ängi.
1.osalemine (avatuse tugev ülekaal) 2.kirjeldamine (avatus ja suletus on suhtelises tasakaalus)
3.hävitamine (suletuse tugev ülekaal)
Oluline on mõista, et suhtes ümbritsevaga tuleb alati langetada eetiline põhivalik- vastasel juhul jääkski inimene suhtesse ümbritsevaga kui tundmatusega-ta jääks ängistusse ja tema harjumuslik maailma- ja enesepilt oleks ohustatud.

• Nimetage olulisemad tingimused nn transtsendentse kogemuse tekkeks. Selle kogemuse eetiline tähendus.
  

Transendentne kogemus on eetikas on müstiline kogemus, kus inimene ühteviisi avatud kõigele, ühteviisi avatud kõige suhtes ja samuti vaba seeläbi, et sellise avatuse ja hoolivuse tõttu pole valikutel tähtsust- KÕIK ON ÜHEVÄÄRNE.
1.Tunde ülekanne - teiste inimeste tunded mõjutavad ka meie meeleolu. See on ka seletus sellele, miks paljud inimesed tunnevad pärast kohtumist pühakutega tingimatut armastust- pühakud suudavad lihtsamalt ja sagedamini siseneda sellesse tundeseisundisse ja nendega kokkupuutuvatele inimestele kandub see tunne lihtsalt üle.
2.Selektiivsete mehhanismide tõrge kontaktis ümbritseva reaalsusega-inimese maailmataju on valikuline. Me märkame asju, mida peame oluliseks. Asjade suhtes, millega meil on subjektiivselt positiivseid elamusi, avaneme me kergesti. Kui meil on millegi suhtes negatiivseid tundeid, väldime tõenäoliselt kontakti sellega. Suure väsimus, nälja või mürgistuse järel on aju energiavarustus häiritud ja seetõttu ei toimi ka reaalsuse selektiivne vastuvõtt. Nii võib olla tegemist omapärase avatuse seisundiga.
3.Tasakaalunihe inimese enesetunnetuses - Inimeste suhted ümbritsevaga on üheülbastunud, järjest vähem on suhteid sellega, mis pole inimene või inimeste poolt tehtu , samas on vähenenud ka lähisuhete osakaal. Üha väiksema osaga maailmast ollakse vastastikku arvestavas suhtes.Nii on inimesel oluliselt vähemaks jäänud ka erinevaid samastumisobjekte. Erinevate samstumisobjektide olemasolu loob selektiivsete mehhanismide tõrkega oluliselt sarnase situatsiooni, mis võib kulmineeruda tingimatus armastuses.
4. TÕRJUTUD TUNNETE ESILETULEK - Üldjoontes jaotuvad tunded meeldivates ja ebameeldivateks. Meeldivaid püütakse ikka ja jälle kogeda ja säilitada, ebameeldivaid vältida. Nii on inimesel väga selektiivne kontakt oma sisemaailmaga.Kannatuse situatsioonis ilmneb rohkelt subjektiivselt negatiivseid tundeid. Ühelt poolt võib see olla vägagi ebameeldiv, teisalt toimub omamoodi tasakaalustus- ilmuvad tunded, mis enne olid maha surutud ja kontakt sisemaailmaga muutub terviklikumaks. Selline terviklikkus, eriti just tunnetega, on oluline tingimatu armastuse avaldumise eeldus. Näide: valge valgus läbi prisma lastuna murdub eri värvi valgusteks, samuti eri spektriosi läbi prisma lastes saab tagasi valge valgus. Tingimatu armastus on nagu valge valgus, mis saab ilmneda, kui esindatud on kõik spektriosad, erinevad tunded.
5.Pikaajaline viibimine ängistuses-määramatuses - Äng on teiste tunnetega võrreldes erandlik- sel puudub konkreetne objekt või teiste sõnadega on selle objektiks kõik. Selles suhtes on sellega vaid 1 sarnane tunne- tingimatu armastus. Tingimatult saab armastada kõike, mitte ühte kindlat objekti. Tingimatule armastusele on raske leida põhjust –ta on lihtsalt olemas. Äng ja tingimatu armastus on polaarsed tunded nagu kurbus ja rõõm. Äng on tundmatuga vastastikku seismisel tekkiv tunne, mida me kogeme enne, kui püüame tundmatust struktureerida. Tingimatu armastuse kogemusele eelneb teatud emotsionaalse surutise plahvatuslik vallandumine.

• Millised olulisemad muutused on toimunud vastutusmehhanismides (kuuluvus, autorlus, surmakujutelmad )?
  

kuuluvus- inimene on muutunud üksikumaks- on väheenenud lähedus ja avatus suhetes, teisalt on suhted muutunud ühekülgsemaks, vähenenud on suhted teistsugusega- loodusobjektidega, surnutega.
autorlus- kuuluvus ja sellel põhinev vastutus on suurim kui inimene ei tea alternatiive, alternatiivide olemasolu relativeerib olemasolevaid tõekspidamisi ja kallutab seega kuuluvuse ja autorluse tasakaalu autorluse kasuks- inimene peab ise valima , otsustama, looma. Seda põhjustab geograafilise ja informatiivse avatuse kasv- kokkupuude teistsuguse elulaadi ja uskumustega . (lk 30)
surmakujutelmad- ratsionaalne maailma seletus ei loo eeldusi huvi tekkeks.

• Millist rolli täidavad vastutusmehhanismides surmakujutelmad?
  

Surmauskumuste puhul on- suremise loomusel rituaalne aspekt, mis tähistab suremise loomuse sõltuvust rituaalidest ja moraalne aspekt, mis tähistab surmajärgse eksistentsi või reinkarnatsiooni loomuse sõltuvust surnuga tehtavatest rituaalidest. Surmauskumuste puhul on ka surmajärgse eksistentsi või reinkarnatsiooni loomus, kus on rituaalne aspekt e. suremise loomus on seoses inimese moraalsusega ja moraalne aspekt e. surmajägse eksistentsi või reinkarnatsiooni loomus on seoses inimese moraalsusega

• Miks kaasaegsed kultuuris surmauskumuste mõju on väike?
  

Tänapäeva euroopalikus kultuuris on inimeste ja looduse vaheline seos vähenenud ja ainujumalauskumused taandunud perifeersetele aladele . Sellest tuleneb see, et pealtnägija (kui alati olev keegi kes näeb pealt) saab olla vaid inimene ja kui inimene pealt ei näe siis vastutust ei järgne. Nii nagu on eetilisusega tänapäeval on ka surmauskumustega- need on inimesest kaugeks jäänud koos looduse ja jumalustega. Inimesed on üle läinud materjalismile- sõltuvus keskkonnast on vähenenud ja vastasmõjudel (väel) ei ole enam nii suurt tähtsust.(lk 47)

• Kust tuleb euroopaliku kultuuri surmaeitus?
  

Inimese suhe surma on euroopalikus kultuuris tugevalt negatiivne. Surma peetakse hirmutavaks, koledaks ja mõtlemist temast peetakse tarbetuks või ka kahjulikuks. Seletus sellele oleks 1. ja 2. mailmasõja mõju- miljonite inimeste õigustamatu, anonüümne surm võõrutas inimesed mõtlemast surmale . Selline ühekülgne kohtumine surma hävitajaloomusega on põhjustanud kultuurilise šoki (lk 130)
1. Eetika ja moraali mõistete eristus, Eetika tasandid .
Moraal - ühiskonnas käibel olevad normid, mille kaudu, inimene ennast määrab.
Eetika- moraalifilosoofia, arutlemine moraali üle.
Tasandid: 1. Kirjeldav. Ajalooline või teaduslik vaatlus , mis seletab moraalist ühes või teises kultuuris, ajastus. 2.Normatiivne. arutletakse kuidas tuleb käituda, mis on õige või hea, jõutakse moraaliprintsiipide ja reeglite sõnastamiseni. 3.Metaeetiline e. analüütiline. Tegeleb keeleliste ja tunnetuslike küsimustega.
2. Moraaliprintsiipide tunnused.
Preskriptiivsus- moraali juhtiv iseloom. Universaliseeritavus- moraalipõhimõtted peavad kehtima kõigekohta, kes on oluliselt sarnases situatsioonis. Kehtib kõigi hinnanguotsuste kohta. Üleskaaluvus-moraaliprintsiipide autoriteet on ülimuslik. Nad pole ainsad printsiibid , kuid nad on eesõiguslikud võrreldes muude kaalutlustega, sealhulgas esteetiliste, juriidiliste või mõistatuslikkuskaalutlustega. Avalikkus - et moraaliprintsiibid juhiksid meie käitumist, tuleb nad avalikuks teha. Kuna me kasutame printsiipe , et käitumist ette kirjutada, nõu anda, kiitust ja laitust jagada, satuksime iseendaga vastuollu, kui hoiaksime neid salajas. Teostatavus- moraaliteooria peab olema elluviidav, teooria reeglid eo tohi avaldada toimijate õlgadele liiga rasket koormat.
3. Erinevused metaeetiliste seisukohtade vahel.
Moraalinihilism- moraal on illusioon ja fiktsioon , millest tuleb vabaneda . Tugineb mingile äärmuslikule arusaamale inimloomusest . N: Sotsiaaldarwinism: inimene on loom, tugev peab jääma ellu, nõrgem kärvama, moraal takistab seda loomulikku protsessi. Skeptistsim - filosofeerimine moraali üle tuleks lõpetada ning lähtuda tavades, elada ilmutuste, sisetunde v muu järgi. See teooria pigem kritiseerib moraali, kui hoidub sellest. Mõtlemisest hoidumine.
Subjektivism - moraal on igaüksiku tunde küsimus, pole võimalik põhjendada inim- kogukonna piires kehtivaid norme. Eeldatakse, et inimeste soovid on erinevad. Moraal on privaatne . Relativism- pole olemas universaalset moraaliprintsiipi, kuid kõik printsiibid on õigustatud kultuurilise heakskiiduga- tunnistab moraali ühiskondliku heakskiitu. Absolutism- tugineb sellel, et inimloomus on ühesugune ning moraaliseadus või tunne tuleneb rangelt sellest. Moraaliseaduse kujundiks peetakse mõistust. Objektivism - selle järgi on olemas universaalsed moraaliprintsiibid, kuid erinevates olukordades võivad printsiibid teineteist üles kaaluda, st. ei ole jäika printsiipide hierarhiat.
4. Isekus -altruism- omahuvi
Isekus- omahuvi äärmus, kus lähtume alati enda soovist, kasust, vaatamata, mida see teistele inimestele kaasa toob. Omahuvi- kirjeldus, kus normaaljuhtudel käitub inimene oma soovidest. N: raamatulugemine- mind huvitab see raamat, seega ma loen seda, samas ei aita sellega kedagi teist. Altruism- isekuse ja omahuvi vastand , kus käitub lähtudes teistest.
5. Denotoloogiline, vooriste ja teleoloogiline eetika- nende erinevused.
Denotoloogiline- väärtuse kandjaks on teo tulemused. Teo enese teatud jooned omavad sisemist väärtust. N: tõe rääkimises on midagi õiget, isegi kui see teeb kellelegi kahju v haiget on ja valetamises on midagi väära, isegi kui see võib kaasa tuua häid tagajärgi. Teleoloogiline- moraalsuse lõppkriteeriumiks on mingi tegudest tulenev mittemoraalne väärtus. Siinses teoorias nähakse tegudes ainult instrumentaarset väärtus, tagajärgedel aga seesmist väärtust. Vooruste eetika- siinne põhiküsimus on, et milline peaks inimene olema? Esmane on oma iseloomu kujundamine. Vooruslik inimene ei pea tegema üksnes tegema õigeid tegusid , vaid ka elust rõõmu tundma. Selle põhieeldused on: 1)inimese jaoks on ülim hüve õnn 2)õnnelikult saab elada üksnes nii, et inimene arendab oma vooruseid välja ning elab nendele vastavalt.
6. Personaalegoism, psühholoogiline egoism , eetiline egoism.
Personaalegoism -Pigem isiksusetüübi kirjeldus, kui moraalne ettekirjutis. Seisund, kus ollakse isekas valiku alusel. Ma lihtsalt otsustan alati pidada silmas omaenda huve, sõltumata sellest, mis juhtub teisega . Psühholoogiline egoism- Me teeme alati selle teo, mis meie arvates on kõige parem meile. Selle doktriini järgi on moraalselt õige taotleda alati omaenda kasu. Igaüks püüab alati maksimeerida omaenda huvi. Kui inimene ei saa teatud tegu teha, siis tal pole ka kohustust seda tegema. Eetiline egoism 1) Individuaalne - Seisukoht, et igaüks peaks teenima minu parimaid huvisid. Teised teenigu mind. Teised peavad eelkõige silmas pidama minu huve. Moraalne õigsus on määratletud ainuüksi selle kaudu, mis on hea minule , ükskõik, kas see on või pole hea kellelgi teisele. 2)Universaalne eetiline egoism-Igaüks peaks tegema alti neid tegusid, mis teenivad paremini tema enda parimaid huvisid, isegi kui see on vastuolus teiste huvidega . Samas tunnistab see teooria, et teatud määral peame kõik loovutama mingi osa oma vabadusest ning tegema kostööd teistega , saavutamaks oma eesmärke.
7.Milliste argumentidega üritavad altruistid egoistidega vaielda?
Avalikkuse argument- moraaliprintsiibid peavad olema avalikud, kuid egoisti omahuvi seisukohalt pole neid kasulik avalikustada. Egoistid tahavad pigem, et meie teised oleksime altruistid. Seega oleks oma seisukohtade kaitsmine egoisti jaoks iseenda ümberlüke.
Egoismi paradoks- siit tekib küsimus, et kas egoistil on sõpru, kas ta suudab sõbruneda?? Egoist on omakasupüüdlik, kuid „ Armastus ei otsi omakasu“. Ülim hüve elus on õnn, õnn on sõpruse ja armastusega kaasnev. Niisiis peaks egoist langema madalamale tasemele , otsima õnne ühiskonnast, kus me kõik toimime õiglaselt ja armastavalt ning altruistlikult.
Intuitsioonivastaste tagajärgede argument- argument ütleb, et iseenda arvelt teiste aitamine on mitte üksnes ebavajalik, vaid moraalselt väär. Alati kui mul puuduvad kaalukad argumendid selle kohta, et sinu aitamine toob mulle kasu, pean hoiduma sinu aitamisest. Kui mul on võimalus päästa Aafrika totaalsest hävingust vait nupuvajutusega, siis miks peaksin seda tegema kui see mulle endale mingit kasu ei too? Eetiline egoism ei saa ennast järje- kindlalt avalikult propageerida ega alati ennast kaitsta. Ta rikub ausamängu reegleid ning toob kaasa absoluutse keelu altruistlikule käitumisele, mida me intuitiivselt taijume moraalselt vajalikuna.
2