Kellel on õigus
tõmmata piiri, et siitmaalt, sina oled eestlane, ja siitmaalt, sina
enam mitte? Kas me ikka arvame, et kolm, viis või kuus põlve
eestlane on parem-õigem eestlane kui see, kelle ema või isa on
mõnest muust rahvusest?
Kes nad kõik on?
On nad eestlased või mitte? Rahvuslus ( eestlus ) on ühtsustunne oma
(eesti) kultuuri ja keelega, oma päritolu- või kasvukeskkonnaga.
See on ühine vaimne ruum, kuhu kuulume või ei kuulu, sõltuvalt
sellest, kas me seda ühtsuse- ja kodususetunnet tunneme või ei
tunne, sõltumata sellest, kas oleme sündinud Eestis või
Stockholmis, Venemaal, Kaukaasias või USAs.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-11-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
117 laadimist
Kokku alla laetud
4 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
keiduuu
Õppematerjali autor
muinasajal teadvustati end kas külakogukonna järgi, valla järgi, kuni 19. sajandini ütles eestlane enda kohta maarahvas...ja see tähendas just eristumist baltisaksast, mitte teadvustamist, et olen eestlaste koosluse liige) kui aga sai võimalikuks, et meil tekkisid rahva juhid (Jannsen ,Kreuzwald, Jakobson) ja ajalehed/laulupeod, mis kogu rahva liitsid, siis tekkis ka ühine identideeditunne(kultuurrahvuslus). Mis on siis need eesti asjad,millest eestlus omale läbi aegade elujõudu on ammutanud ? Eesti keel- kaunis, keeruline, raske ent nii omane , et kahju oleks seda kaotada. Samas peab tunnistama, et meie keel on kaunis piiratud, me ei leia tihti sõnu, puuduvad paljud kasutuskõlblikud oskussõnad, reeglid on tihti reeglite eneste pärast, sünonüüme on palju, kuid kus on sarnase, kuid mitte identse tähendusega sõnad ? Keeleuuenduseta oleks meie olukord veelgi halvem,
Mis on eestluse tulevik? Akadeemi a nr 2, 2008Toomas Kukk 268-280 Riigitäis rahvast Kuhu me läheme? Ikka on olemas keegi, kes niiviisi küsib.Keegi, kes hoolib.Pärib sihi järele, kuhu suundutakse. Kui neid, kes hoolivalt küsivad ja päriselt vastuseid otsivad, on küllalt palju võime kõndida toekamalt. Ei saa väita, et eestlusest oleks vähe kirjutatud, olgu Internetis või paberikandjal: seda sõna kohtab ligi 400 veebilehel peaaegu 17 000 korda. Eesti rahvusluse kõiki külgi ei jõua lühikese aja jooksul ammendada. Piisab põgusastki tutvumisest eestluse käsitlusega, et näha läbiva teemana eesti rahva sünget eelaimust: meid on vaid kolm lauluväljakutäit muserdatud rahvast, eestlaste hulk väheneb pidevalt, vene ja inglise keel ahistavad meie emakeelt ja ähvardavad ta eestimaisest teadusest ja kultuurist välja tõrjuda, meie kodumaa on vä
Olen arvamusel, et ka lapsel on õigused- õigus naissoost emale ja meessoost isale. Otsida kristliku abielu kõrvale muud võimalust- see on variserlik mäng. Suure globaalse seotuse tõttu ei ole Eesti kaitstud muudatuste eest Euroopas. Euroopa globaliseerumisega meie valikud ei ole enam suurelt jaolt meie endi valikud Tänapäeva globaliseeruvas Euroopas peab olema väga tugev isiksus, et oma juurte juurde kinni jääda. Eestlus ei tohi olla nagu kuldraha, mis pidulikel hetkedel karbist välja võetakse ja näitamiseks läikima hõõrutakse. Kui pidu läbi, pannakse see tolmu koguma ja las ootab kuni jälle vaja läheb. Olen arvamusel, et oma juurte tundmine annab tänapäeva Euroopas kindlustunde, aitab eristuda muust massist ja jääda eestlaseks, ühtlasi austades teisi rahvaid ja kultuure. Hetkel seostan ennast rohkem Eestiga kui Euroopaga. Olen paljulapselisest perest pärit maanoor ja pealinna ärimaailmast kaugel
Kindlasti on selleks laulupidu, kus saame laulda eesti põliseid laule ning tänapäeva heliloojate kauneid meloodiaid. See ühtsuse tunne seal laulukaare all on suurepärane. Seda, mida tunned seal lauldes, on kirjeldamatu. Eestlane olla ei ole enam kohustus, vaid enesest teadlik vabadus. Just valikuvabadus ja võimalusterohkus muudab eestluse ahvatlevaks neile, kes küll sündinud mujal, kuid nüüd endas Eestit avastavad. Eestlus võib ja saab olla kutsuv ka Eesti muulastele. Igal rahvus on omanäoline ning neil kõigil on rääkida oma lugu. Meie minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus. Kõik, mis kunagi olnud, on meid vorminud selliseks, nagu me täna oleme. Tegelikult oleme enamus kõik vaid komad ühel ajaloolehel, mida nimetatakse inimkonnaks. Tehku me, mida tahame, elu muutub siiski iga aastaga üha õõvastavamaks. Kui ka leidub mõnes inimpõlves keegi, kes oskab seda paremaks muuta, siis
Eestlane teab, kuidas olukord enda kasuks pöörata. Ajalooõpikuid lehitsedes leiame selle kohta piisavalt tõendeid. Eestlased tulevad igast olukorrast võitjatena välja, sest me hoiame kokku, olgugi, et me seda alati välja ei näita ja naabritele kaikaid kodaratesse pillume. Eestluse elujõud peitub meis endis. Seni kuni maamunal on vähemalt üks tubli eestlane, kes vahel võib-olla küll jonnib, ent teeb siiski usinasti tööd ning armastab oma kodumaad, on olemas tõeline eestlus. Tahaksin uskuda, et eestlased jäävad veel kauaks kestma.
Eesti keel ja kodakondsus- kas tõesti nii kättesaamatu vene rahvusest inimestele? Eesti pälvis peale aprillirahutusi inimõigustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu. Mitmed välisspetsialistid soovitasid meie valitsusel invetseerida suhetesse Venemaaga-muuta Eesti multikultuurseks. Viimane poolaasta on eestlaste seas tõstatanud tõsise küsimuse-kes me oleme ja kes meie hulka kuuluvad? Eesti Vabariigi Valitsus pole nimelt kokku leppinud ühises integratsioonipoolitikas ning suhted idanaabriga ja siin elavate venelastega on segased. Siin elavad muulased (siin kontekstis venelased), kes sooviksid integreeruda, kaebavad keeruka kodakondsusseaduse üle. Meie, eestlased, omakorda ei soovi enda sekka rahvaid, kes siin püüavad oma keelt ja oma õiguseid maksma panna. On meid oma vaadete pärast kritiseerinud väliskülalistel ehk õigus? Septembris külastas Tallinnat Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) president René van der Lind
meiega sarnane raudse eesriide kogemus aitab niisuguseid arenguid vältida. Me oleme olnud veendunud, et demokraatiat neis riikides, nagu ka meie riigis, saaks hävitada vaid võõras võim. Sellepärast on oht, et me ei pane pahaks sarnaste arengute toetamist nende poolt, kes kõnelevad meiega sama keelt. Iseenda okupeerimine, see käib hiilivamalt kui siis, kui okupant on võõras. Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – see on iseenda okupeerimise algus. Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi vahel. Võit on kohustus teha tööd selleks, et kaotajad ei tunneks ennast teerulli (Metafoor) alla jäänuna. Aga kuidas seda teha, kui valimiste eel on kõvasti
lääne kultuuri assimileerija. Seda on tõestanud uuem ajalooline uuring. Kuid ristirüütlid halvasid meie rahvusliku arengu. Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie- liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks. Maa aadel tapeti enamikus maha, — jäi vaid eesti talupoeg, kes pikapeale orjastati. Nii vegeteerus eestlus talupojas sajandeid, avaldades end keeles, rahvaluules ja rahvalaulus, primitiivses rahvakunstis, põlluharimisega seotud rahvateaduses ning vahetevahel vastuhakkamistes. Linna on küll valgunud sajandite kestel eestlasi maalt, maa-orjuse pagulasi. Vähemnõudlik on leidnud siin kergemat elu, jäädes ehk nimeliselt eestlaseks väikegildidesse ja teenijas-tööliskonda, omandades jõudumööda võõrast tsivilisat- siooni
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid