Eestlus (4)

Kellel on õigus tõmmata piiri, et siitmaalt, sina oled eestlane, ja siitmaalt, sina enam mitte? Kas me ikka arvame, et kolm, viis või kuus põlve eestlane on parem-õigem eestlane kui see, kelle ema või isa on mõnest muust rahvusest?
Kes nad kõik on? On nad eestlased või mitte? Rahvuslus ( eestlus ) on ühtsustunne oma (eesti) kultuuri ja keelega, oma päritolu- või kasvukeskkonnaga. See on ühine vaimne ruum, kuhu kuulume või ei kuulu, sõltuvalt sellest, kas me seda ühtsuse- ja kodususetunnet tunneme või ei tunne, sõltumata sellest, kas oleme sündinud Eestis või Stockholmis, Venemaal, Kaukaasias või USAs.
See protsess, mida me tavaliselt ei söanda nimetada õige nimega – assimilatsioon – võib võtta aega mitu inimpõlve. Ei piisa vaid siin elamisest, vaja on ka emotsionaalset tahet, huvi ja motivatsiooni.
Me oleme võõra vere ja teised kultuurid ikka vaikselt endasse sulatanud, oleme nad omaks võtnud, kodustanud ja tasapisi ära eestistanud. Eestlaste ja muulaste segaabielud näitavad ikka reeglina eestistumise suunda, mitte vastupidi, nii oli see ka keset sügavat stagnaaega.
Ärme pelga võõraste huvi meie kultuuri ja keele vastu. Tehkem nõnda, et teised rahvad vaimustuksid sellest, mida oleme loonud, et nad tahaksid meie keelt õppida. Tegelikult see protsess juba käib. Taasiseseisvunud Eestisse on elama asunud sadu väliseestlasi ja teistest rahvustest inimesi, kes on siin õppinud ära keele, võtnud omaks kohalikud kombed ja kellest on saanud tõelised Eesti patrioodid. Viimase kümne aastaga on Eestis neljakordistunud nende muulaste arv, kes oskavad vabalt eesti keelt. Ärme alahinda seda protsessi.
Venekeelsete noorte enamus vastab veendunult, kui endastmõistetav ja hädavajalik on osata Eestis eesti keelt. Eestikeelsetesse lasteaedadesse on nii suur tung, et üks Rootsist Eestisse kolinud pere oli sunnitud lasteaeda vahetama , sest muukeelsed lapsed olid eestikeelses rühmas liiga suures ülekaalus ja lapsed kippusid omavahel rääkima vene-eesti segakeeles, mitte selges eesti keeles.
Usun eesti rahva loovasse assimileerimisvõimesse seni, kuni me ise hindame vääriliselt oma keelt, kultuuri ja keskkonda – kui loome oma rahva vabaks arenguks maailma parimad tingimused just siin, Eestis. Maailm on värviline, mitte mustvalge . Eestlus on elus asi ja elab üle ilma rõõmsalt edasi vaid siis, kui Eesti riik ja Eesti valitsus tema eest hea seisab.
Vaevalt , et keegi meist kõiki oma lähedasi võrdselt armastada suudab. Ei armasta ka mina ega arvatavasti teised russo - ja estofiilid samavõrdselt kõiki oma rahvuskaaslaste alagruppe. Mu russofiilia on suunatud peamiselt nendele venelastele, kes elavad oma kaunil, suurel kodumaal ja viljelevad seal vene kultuuri, arendavad majandust ja juurutavad sellist demokraatiat, mis lubab neil endil ja kõikidel nende naabritel rahus ja hirmu tundmata elada. Ma lausa armastaks neid venelasi , kes järgiks oma juhi Vladimir Putini 2006. a ukaasi, mis kutsus kõiki oma rahvuskaaslasi oma päris kodumaale naasma, kui selliseid vaid leiduks.
Mõistagi ei tee pelgalt eesti keele oskus ühest inimesest eestlast, vaid sellega peab kaasnema soov ennast eestlasena käsitada. Ent kui see soov on olemas ja seda toestab keeleoskus , siis mina ei näe takistust, miks ei võiks seda inimest pidada eestlaseks.
Ma näen Eesti keelelise identiteedi selgemal teadvustamisel võimalust teiste rahvusvähemuste paremaks lõimimiseks. Rahvus, mis põhineb keelel, on põhimõtteliselt avatud: igaüks, kes õpib ära eesti keele ja soovib eestlaste hulka kuuluda , saab selleks võimaluse. Sõltumata usutunnistusest, nahavärvist või etnilisest päritolust. Seega ei võtaks ma liiga tõsiselt neid väiteid, et eesti keele ­oskus pole integratsioonis oluline. Ma ei pea võimalikuks, et eestlaste hulka võiks kuuluda inimesi, kes ei oska eesti keelt.
Muidugi, meil võib leiduda elanikke, kes ei oska keelt, ent tunnevad lojaalsust Eesti riigi vastu, kuid pikas perspektiivis ei näi see mulle viljakas lahendus. Pigem loob see ohtliku olukorra, kus keeleline ebavõrdsus taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust: üha raskem on Eestis ette kujutada ühiskondlikult edukat inimest, kellel puudub eesti keele oskus. Äraspidisel moel hakkaks selline olukord meenutama keskaegset situatsiooni, kus ühiskondlik eliit nimetas ennast sakslasteks (Deutschen) ja ülejäänuid mitte-sakslasteks (Undeutschen), kusjuures etniline tegur oli selles jaotuses pigem teisejärguline. Meil tuleks niisiis vältida olukorda, et mõiste “eestlased” kuulub tulevikus vaid ühiskondlikult edukatele, samas kui sotsiaalsete heidikute üldnimeks kujuneb “mitte-eestlased”.
Eestlus on Eesti ja eestlaste identiteeti puudutav mõiste. Poliitikas käsitletakse Eestlust kui ideoloogiat , mis seisneb järgnevas:

eesti keele ja rahvuskultuuri säilimise rõhutamine

eestluse sümboolika kasutamine (tooted, spordivõistlused)
"Inimese ajaloos on olnud ränkraskeid aegu, kuid 20. sajand tundub olevat kõige valusam, vallutamistes võimsam, moraalselt laostunum. Lõp-penud sajand hiilgab sõdade, tapmiste ja vaenulikkusega. Nüüd, 20. sajandi lõpus tundub, et eestlased ei armasta oma rahvast ega hinda oma maad. Minu illusioon tulevikuühiskonnast olekski selline, kus Maad asustaks üks rahvas ning ei oleks mingeid piire , seetõttu puuduks ka vajadus nende pärast sõdida. Oleks säilinud erinevad kombed ja keeled, kuid suhtlemise hõlbustamiseks võiks olla üks ülemaailmne keel."
"Rahvas on väike mutrike riigiaparaadis. Kuid paistab, et Eestis ei ole jõutud niikaugele, et riik teeniks rahvast, mitte vastupidi, nagu hetkeolukord näitab. Selline eluolu meenutab küll rohkem mingisugust mängu, kus rahvas on ühel poolel ja riik oma ministritega teisel poolel. Ning pidevalt käib võitlus selle üle, kumb kumma raha endale saab. Vene ajal oli vähemalt see hea, et riigis valitses tugev kord (hirm), mida keegi ei julgenud rikkuda. Praegusel ajal on olukord täpselt vastupidine – meil valitseb ju täielik korralagedus."
"Eesti Vabariik suudab küll oma kodanikke kõrgel tasemel harida, kuid hiljem neid edasi arendada või võimetele vastavat tööd pakkuda mitte. Eesti riigis puuduvad head erialase ettevalmistusega oskustöölised. Selge on ka see, et kui inimene on teistest silmapaistvam mingis eluvaldkonnas, lahkub ta kodumaalt . Paljudel Eestis elavatel inimestel on teadmata, mis saab homsest päevast. Eesti majandustaset arvestades ei tea me iial, mis võib meid homme ees oodata."
“Eesti riik jääb püsima ainult siis, kui me teda kaitseme ja hoiame ning oma lastele koduselt tuttavaks teeme,” kirjutas Peep Leppik 16.02. ÕpL-is ja esitas küsimuse: “Mida teha, meie rahvus on ohus!” See küsimus vaevab ka mind. Mil viisil Eesti rahvast, ajalugu, loodust ja kultuuri kasvavale põlvkonnale lähemale tuua ja tutvustada?
Venelaste kohalolekust hoopis suuremat ohtu rahvuslusele näen ma selles, kui hakkavad murenema egalitaarsed ja demokraatlikud hoiakud. Karta tuleks kihistumist, ennast taastootvate suletud eliitide väljakujunemist.
Eesti ühiskonda on algusest peale iseloomustanud suhteliselt suur sotsiaalne mobiilsus – see, et saunas sündinu võis saada ministriks või professoriks. Kui aga kooliharidus muutub meil tasuliseks ja eliitkoolidesse võetakse lapsi selle järgi, kui rikkad vanemad neil on, siis kaobki üks armsamaid eestluse aateid.
Selle peale võib mõni rahvuspoliitik kosta, et mis neist koolidest, pärast kooli järgneb ju sunniviisiline sõjaväeteenistus, mis tasandab klassivahesid ja süvendab noorsoos demokraatlikke hoiakuid.
Oh, püha lihtsameelsust! Või künismi? Kas tõesti keegi arvab , et praegusel nekrutiväel on ühiskonnale ka mingit head mõju? Kahjulik mõju on seevastu ilmselge: praegused kaitseväe tavad õõnestavad arusaamu seaduslikkusest, inimväärikusest ja -õigustest, õhutavad totrat macho-romantikat ja panevad noormehi arvama , et inimsoo jagunemine jõhkrutsejateks ja jõhkrutsetavateks on kuidagi endastmõistetav, loomulik ja riiklikult soositav. See rollijaotus tuuakse sealt siis tsiviilellugi kaasa.
Lisaks sellele laostab ühiskonna moraali ka tõsiasi, et institutsioon , millega seostatakse kõige suuremaid sõnu – patriotism, mehisus , vaprus , sangarlus – on kõrvuni mässitud tumedasse relvaärisse.
Kui mul oleks poegi, siis ma neil vähemalt senikaua sõjaväkke minna ei lubaks, kui sealne määrustik ja tavad ei hakka pisutki “ tsiviliseeritud ” riikide sõjaväele sarnanema. Kui selles asjas tuleb teha valik “euroopluse” ja “ rahvusluse ” vahel, siis praeguses seisus peaks põhimõtetega inimene paratamatult – nii kurb kui see ka ei ole – eelistama esimest. Ja sel eelistusel pole mingit pistmist elukauge patsifismiga.
Kolmandaks kompromiteerib eestlust ka see, kui selle südametunnistuseks nimetatakse inimesi, kes astuvad samme sõnavabaduse piiramiseks. Neljandaks on eestlust ehk enese tahtmata õõnestanud need, kes meie põhiseadusesse Tartu rahu torganud samasse paragrahvi riigipiiridega. See seab ohtu meie rahvusliku julgeoleku, sest teeb piirilepingu sõlmimise raskeks.
Viiendaks, rahvuslust õõnestavad ka need, kes samastavad rahvusluse põllumajandusega. Hoiak, et “ainult maal on veel ausust jne”, mõistab eestluse igavesti reservaati kuuluma . Usun, et Igor Gräzinil on õigus, kui ta eestlust seob rohkem väikekodanlase kui talupidajaga. Seda tegi õigupoolest juba Juhan Luiga .
Niisiis ma ei arva , et eestlus ja moraal , eestlus ja inimõigused, eestlus ja inimväärikus peaksid paratamatult vastuolus olema.
Paraku on lihtsalt juhtunud nii, et mõni meil käibiv eestluse versioon seda on, ja oleks väga kurb, kui kogu rahvuslust hakatakski just nende versioonidega samastama. Et eestlus edaspidigi millegi järgimisväärsena paistaks, tuleb see aga lahus hoida muulaste vaenajaist, elitistidest, sõnavabaduse piirajaist, agraarromantikuist ja sõjaväelisest jõhkrusest. Samuti oleks kurb, kui eestlus hakkaks seostuma pideva vingumise või vihaselt sajatavate ja intrigeerivate vanameestega.
Ma usun, et ükski neist nähtustest ei aita rahvuse püsimisele kaasa. Kui aga siiski selgub , et just need nähtused ongi eestluse püsimise vajalikuks tingimuseks, siis sellisest eestlusest tahaks küll kaugele hoida.