"Minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus" L.Meri (2)

„ Minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus“ (L. Meri)
Miski siin ilmas pole juhuslik, vaid kõik on ette määratud. Kõik varem olnu ja tehtu on tihedalt seoses järgneva eluga. Nii ka Eesti iseseisvumine. Pikk võõrvõimude alluvuses oldud aeg kasvatas eestlasi tugevateks inimesteks. Kauaaegne viha, mis oli kogunenud sajanditega, pani meid õppima ja seadis sihi saada iseseisvaks. Olen nõus väitega, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.
24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariigi iseseisvus . Eestlased suutsid rahvuslikul ärkamisajal, mil nad olid Vene võimu all, usinasti omandada kooliharidust ning neil tekkis ka võimalus ennast edasi arendada gümnaasiumis või ülikoolis. See pani aluse Eest oma haritlaskonna tekkele. Näiteks Jaan Tõnisson ja Jaan Poska võtsid aktiivselt osa ka oma riigi loomisest. Võiks lausa öelda, et nemad ja teised haritlased oma pealehakkamisega lõid Eesti Vabariigi.
See näitab, et eestlased on virk ja töökas rahvas, kes tungib läbi raskuste eesmärgi poole. Eestlane, kelle varasem nimetus oli maarahvas , on eesti keelt emakeelena kõnelev rahvas. Eestlane on oma olemuselt väga kinnine ning ajast-aega räägitakse sellest, kui kõva töörahvas eestlane oli. Ise olen uhkusega eestlane, kuigi ma pole patrioot. Olen uhke just meie maa ning keele pärast. Eesti keel on harukordne, mida ei ole just kõige kergem omandada teistel rahvustel. See teebki selle nii salapäraseks ja ainulaadseks.
Eestlaste identiteeti on alates rahvuslikust ärkamisest 19. sajandi teisel poolel kujundanud suured eesmärgid: rahvusriigi loomise vajadus, selle taastamine Nõukogude okupatsiooni ajal ja viimati liitumine NATO ja Euroopa Liiduga. Pärast enam kui 100-aastast ühiste eesmärkide püstitamist oleme jõudnud punkti, kus julgeolek ja vabadus on saavutatud. Mille poole meie riik tänasel päeval pürgib? Sellele pole ma vastust veel saanud.
Eesti tulevik on noored. Tuleb esitada endale küsimus: kui Eesti on Euroopa Liidu liige ja piirid on veelgi avatumad, kas on siis Eestisse jäämas küllaldaselt noori?
Noored vajavad eeskuju, neid, keda austatakse ja usutakse. Kuid kas ajakirjanduse kaudu sõnelevad erakonnaliidrid on eeskuju? Kas poliitikute mudaloopimine on eeskuju? Arvan, et üks ja ainus, kes pakkus noortele suurt eeskuju, on siit ilmast lahkunud Lennart Georg Meri. Uus põlvkond noori on targemad ja vabamad, kui olid nende esivanemad . Nad ei täida käske pimesi. Peab olema oskust neile selgitada, miks see või teine käsk on õige. Nad ei ole huvitatud minevikust, vaid tulevikust. Siiski on nad valmis omaks võtma ajaloolise tausta, sest rahvas ilma ajaloota ei ole rahvas.
Mis on need Eesti asjad, mis on aidanud meid nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus? Kindlasti on selleks laulupidu, kus saame laulda eesti põliseid laule ning tänapäeva heliloojate kauneid meloodiaid. See ühtsuse tunne seal laulukaare all on suurepärane. Seda, mida tunned seal lauldes, on kirjeldamatu.
Eestlane olla ei ole enam kohustus, vaid enesest teadlik vabadus. Just valikuvabadus ja võimalusterohkus muudab eestluse ahvatlevaks neile, kes küll sündinud mujal, kuid nüüd endas Eestit avastavad. Eestlus võib ja saab olla kutsuv ka Eesti muulastele.
Igal rahvus on omanäoline ning neil kõigil on rääkida oma lugu.
Meie minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus. Kõik, mis kunagi olnud, on meid vorminud selliseks , nagu me täna oleme. Tegelikult oleme enamus kõik vaid komad ühel ajaloolehel, mida nimetatakse inimkonnaks. Tehku me, mida tahame, elu muutub siiski iga aastaga üha õõvastavamaks. Kui ka leidub mõnes inimpõlves keegi, kes oskab seda paremaks muuta, siis ärgem muretsegu, järgmises on kindlasti keegi, kel on anne seda kaks korda hullemaks muuta.