Mis on eestluse tulevik? (0)

Mis on eestluse tulevik?
Akadeemia nr 2, 2008Toomas Kukk 268-280
Riigitäis rahvast
Kuhu me läheme? Ikka on olemas keegi, kes niiviisi küsib.Keegi, kes hoolib.Pärib sihi järele, kuhu suundutakse. Kui neid, kes hoolivalt küsivad ja päriselt vastuseid otsivad, on küllalt palju – võime kõndida toekamalt.
Ei saa väita, et eestlusest oleks vähe kirjutatud, olgu Internetis või paberikandjal: seda sõna kohtab ligi 400 veebilehel peaaegu 17 000 korda. Eesti rahvusluse kõiki külgi ei jõua lühikese aja jooksul ammendada.
Piisab põgusastki tutvumisest eestluse käsitlusega, et näha läbiva teemana eesti rahva sünget eelaimust: meid on vaid kolm lauluväljakutäit muserdatud rahvast, eestlaste hulk väheneb pidevalt, vene ja inglise keel ahistavad meie emakeelt ja ähvardavad ta eestimaisest teadusest ja kultuurist välja tõrjuda, meie kodumaa on väike ja loodusvaradelt vaene. Väikerahvastele küllap omast nuttu ja hala on nii palju, et see tüütab ära ja tekitab iseenesest teema suhtes vastumeelsuse.
Teiselt poolt jääb püsima ja vaevama kahtlus: äkki on hädaldamiseks põhjust? Kas järeldulevad põlved võiksid meile 30 või 50 aasta pärast ette heita tegutsematust. Seda saavad tõepärasemalt hinnata alles järgmised põlved.
Üllatavalt värskelt mõjub nüüdisajalgi Oskar Looritsa 1951. aastal ekiilis” Iseseisvuslase kirjavara” sarjas ilmunud Eestluse elujõud. See teos võiks olla praegugi igale eestlasele tuttav, kuigi ehk osa sellest on soovunelm ja üht-teist vahepealsetel aegadel tähtust kaotanud. Loorits pakub ideoloogilisi tähiseid, meie olemuse psühholoogilist ja kultuuriloolist analüüsi: „Kui me oma võimete rakendamises seni oleme sageli äpardunud, siis peamiselt seetõttu, et me ise olemust küllaldaselt ei tunne. Kui me aga oma otsustavat lahingut tahame võita, siis on vähe sellest, et oleme shabloonilised eurooplased , vaid nüüd peame olema juba ehtsad eestlased ja just eestlasena eluvõitluses läbi lööma. See on meie kohustus, millest ei tohi olla taganemist”.
Lüüasaamine muistses vabadusvõitluses oli kindlasti eesti(ilmselt ka liivi) rahvuse kujunemisele raske hoop. Sellegipoolest säilis eestlastel ajalooline mälu ja kokkukuuluvustunne, mis avaldus ka hilisemates vastuhakkudes. Ju sealt tulebki oma rahvusluse juuri otsida, sest rahvusluseta rahvahulk on vaid etnograafiline materjal, mida on lihtne näiteks saksastada või venestada.
Sugulasrahvaste saatused on olnud vägagi erinevad. Muistse vabadusvõitluse lõpul, kaheksa sajandi eest oli eestlasi umbes 150 000 ning liivlasi ligi kaks korda vähem. Hiljem, Põhjasõja ja katkude aegu on eestlaste arv olnud ajuti veelgi väiksem. Nüüdisajal on eestlasi ligikaudu 1,1 miljonit ja meil on oma riik; liivlasi on passirahvusena järel umbes paarsada, päritolult liivlasi ja liivi keele rääkijaid vaid mõnikümmend. Soome- ugri rahvastest ületavad rahvaarvult praegu miljoni piiri eestlased, seevastu mitmed meie lähisugulasrahvad on sama hästi kui välja surnud. Soomlasi oli 13.sajandi algul eestlastest tunduvalt vähem. Võib-olla on teiste sugulasrahvaste edulugudes või allakäigus üht-teist sellist, midas peaksime enda puhul püüdma vältida või vastupidi, õhutama? Igatahes annab see küsimus tublisti mõtlemisainet.
Eesti iive kui ma muud sünidmuse näitajad on viimasel ajal paranenud, eriti kui võrrelda pikema ajavahemikuga. Kuigi 1850.aastal oli sünnitusealiste naiste arv suurem.
Eestlust ei saa vaadelda lahus Eestimaast. Meie loodus on küllap rohkem või vähem oluline kõigile eestimaalastele. Eestlased ja ja teised eestimaalased on osa Eesti ökosüsteemist. Eesti on ka siinsed puud, samblad ja putukad. Sellist ökosüsteemset käsitlust on sebi paraku vähe rõhutatud. Teadmised siinsest liigirikkusest on üsnagi ebaühtlased. Liigirikkus ja selle kaitse vajalikkus jääb väljaspool teadlasteringi raskesti hoomatavaks. Märksa üldisem hinnang looduse seisundile kujuneb oma kodu ümbruse olukorra põhjal. Levinud arusaama järgi on Eestis loodust tunduvalt rohkem kui Euroopas ning meie looduse üldine olikord on sealsega võrreldes väga hea.
Raske on ette kujutada, et eestlased suudaksid midagi korda saata tülitsemata või omakasu silmas pidamata. See näib olevat rahvuslik paratamatus , meile omane iseloomujoon. Kui palju Riigikogu liikmeid mõtleb otsuseid langetades eestlusele ja kui palju oma- või erakonna kasule? Ometigi on see eestluse tulevikku vaadates üks olulisemaid küsimusi.
Eestluse juurde kuulub ka julgus kõnelda eesti teadusest: eesti matemaatikast, füüsikast, astronoomiast. Meil on olemas loomingulised rühmad ja koolkonnad , kes neid teadusi arendavad.Muidugi on matemaatika , füüsika üleilmsed teadused, aga siin mõeldakse, õpetatakse, kirjutatakse sellest eesti keeles ja Eesti keskkonnas. Eestluse seisukohalt on oluline, et loomingulise õhkkonnaga teadusrühmi oleks igas valdkonnas. Kultuuri loomingulisuses peitub kultuuri elujõud.
Peame oma rahvuslust senisest järjekindlamalt arendama: gümnaasiumid tuleb eestistada, kodakondsus- ja keeleseadus ei tohi lõdvendada, võõrtööjõudu tuleks võimalikult vähe sisse tuua. Ilmselt peame liikuma nn kodanikurahvuse poole, et Eestis on üks riigikeel (avaliku elu keel) ja üks poliitiline rahvus, eestlased. Osa neist küll omavahel ja kodus eesti keelt ei räägi, ent on riigile lojaalsed ja oma kultuuri diasporaana ei esita etnilisusel põhinevaid poliitilisi nõudmisi.
Eesti keel on eestluse tuleviku seisukohalt keskse tähtusega. Kuni 19. sajandi lõpuni kõneles valdav enamik eesti rahva helgemaid päid omavahel saksa keeles, kuna eesti keel polnud kultuursele inimesele kohane. Juhan Kõpp on öelnud: „ Keel on rahvuse märk. Kui me eesti keelt ei kõnele, siis ei ole me eestlased; ilutunne, karakter seisavad keeles varjul; keele tarvitamine äratab armastust keele vastu; kõik arvamised eesti keele mitte-rääkimise kohta on naeruväärilised; äraandjad on need, kes eesti keelt ei kõnele.” Kultuurrahva küpsustunnistuseks pidada Tartu ülikooli üleviimist eesti keelele, millega kaasnes kogu kultuuri-ja teaduselu eestistumine .
Praeguste eestlaste puhul pole rahvuse hajumine tõenäoline, sest meie rahvustunne on üsna tugev , iseäranis veel peale”pronksiööd”. Kuid kultuuri ja ja rahvuse vahetuse ohtu tasub ikka meeles pidada, nagu seda on hoiatavalt kirjeldanud Andrus Kivirähk oma raamatus Mees, kes teadis ussisõnu.
Kokkuvõtteks: meil on ju enim, mida üks rahvuslus saavutada saab - oma rahvusriik . Peame lihtsalt eesti keelt ja mõtet järjekindlalt hoidma. Rein Taagepera on kirjutanud juba üle 40 aasta tagasi: „Pool sajandit hiljem seisame taas tihti sama küsimuse ees – kuhu me selle eesti keelega läheme? Ka meie ei tea. Ja läheme siiski.”