Eesti keel ja kodakondsus- kas tõesti nii kättesaamatu vene rahvusest inimestele? (2)

Eesti keel ja kodakondsus - kas tõesti nii kättesaamatu vene rahvusest inimestele?
Eesti pälvis peale aprillirahutusi inimõigustega tegelevate rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu. Mitmed välisspetsialistid soovitasid meie valitsusel invetseerida suhetesse Venemaaga-muuta Eesti multikultuurseks. Viimane poolaasta on eestlaste seas tõstatanud tõsise küsimuse-kes me oleme ja kes meie hulka kuuluvad? Eesti Vabariigi Valitsus pole nimelt kokku leppinud ühises integratsioonipoolitikas ning suhted idanaabriga ja siin elavate venelastega on segased . Siin elavad muulased (siin kontekstis venelased ), kes sooviksid integreeruda, kaebavad keeruka kodakondsusseaduse üle. Meie, eestlased, omakorda ei soovi enda sekka rahvaid, kes siin püüavad oma keelt ja oma õiguseid maksma panna. On meid oma vaadete pärast kritiseerinud väliskülalistel ehk õigus?
Septembris külastas Tallinnat Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) president René van der Linden . Oma kõnes kritiseeris ta korduvalt Eesti kodakondsuspoliitikat. Ta kordas süüdistusi, et Eestis on liiga palju mittekodanikke ning et venelastel on kohalikul tööturul raskem kui eestlastel. (Koorits 2007) Samas näitas ta üles võhiklikkust Eesti tegelikkuse tundmise suhtes, väites näiteks, et kohalikel valimistel saavad osaleda vaid Eesti kodanikud. Samuti taunis van der Linden pronkssõduri teisaldamist, väites, et see demonstreerib lugupidamatut suhtumist Venemaa rolli Teises maailmasõjas. (BNS 2007 „Van der..“ )
Veel samal kuul soovitas ÜROs diskrimineerimisega tegelev Doudou Diene Eestil liikuda mitmekeelse ühiskonna suunas, kus riigikeele staatus on mitmel keelel.  «Eesti keele oskuse nõue on normaalne,» sõnas Diene, lisades, et seda peavad oskama kõik Eesti kodanikud. Samas sõnas eriraportöör, et tema hinnangul ei vasta vene keele staatus praegu venekeelse vähemuse osatähtsusele Eesti elanikkonnas. Ta ütles, et vene keel peaks olema üks riigikeeltest ning samuti võiksid ka teised keeled pretendeerida riigikeele staatusele. « Multikultuurne ühiskond peab olema multikeelne ühiskond,». Diene sõnul soovitab ta Eestil üle vaadata rahvusidentiteedi mõiste. Tema hinnangul on Eesti riik nii keele- kui ka identiteediküsimuses kaitsepositsioonil, millelt tuleks üle minna dünaamilisele arengule multikultuurse ühiskonna suunas. (BNS 2007 „ÜRO..“ )
Nende poliitikute väljaütlemised mõjusid eestlastele üsna šokeerivalt kuid võib-olla on just see koht, kust Eesti peaks ridade vahelt lugema ja oma integratsioonipoliitikat muutma. Kui probleemi poleks, ei oleks ka ju selliseid märkusi tehtud.
Suurimaks raskuseks osutubki muukeelsele elanikonnale kodakondsuse taotlemisel eesti keele oskus. Eriti puudutatud on pea kogu elu siinmail elanud ja endale määratlemata kodakondsuse valinud inimesed- nad ju ei ole suutnud või tahtnudki kohalikust keelest midagi teada.See omakorda soodustab võõrandumist Eestist. Samas on eriti nooremate välismaalaste hulgas soov saada Eesti kodakondsus, sest nad teadvustanud, et Eesti kodakondsuse saamisega kaasnevad neile Euroopa Liidu kodanike õigused, mis annavad suuremaid õigusi ja avaramaid võimalusi isikute ja tööjõu vaba liikumise valdkonnas. Sellised head väljavaated tulevikule soodustavadki protestima muulasi, kes ei võta vaevaks keelt õppida ja siis otsivad lihtsamaid teid kodakondsuse saamiseks.Tallinna linna tellitud uurimus «Rahvussuhted ja integratsiooni perspektiivid Eestis» põhjal on nende inimeste identiteeditunnetus väike, kellel on Venemaa kodakondsus, nad ei seosta end isegi Venemaaga.Vaid neli protsenti nimetas ennast Venemaa venelaseks, 40 protsenti muulastest peab ennast eestivenelaseks. Samastumine ainult Eesti elanikuna ja venelasena tähendab, et seos Eesti riigi või kodanikkonnaga on äärmiselt nõrk. ( Henno 2007) Eestis elab 2006 aasta seisuga 10% (136 000 in.) määratlemata kodakonsusega välismaalasi ja elanike koguarvust on siin enim Eesti kodakondsusega vene rahvusest inimesi- u 93 000 inimest.(KMA 2006:13;24)
Eestis elab seega üsna suur protsent vene rahvusest inimesi, kes ei tunneta eestlust. René van der Lindeni ja Doudou Diene´i idee teostamisel väljastada lihtsamini kodakondsust ( kusjuures Eesti süsteem on võrreldav teiste väikeriikide omaga ) toimuks Eesti ühiskonnas loogiliselt järgmine tsenaarium : Kui kodakondsuse on saanud eelpool nimetatud 10% mittekodanikest, kes ei ole läbinud täies mahus kodakonduseksameid- ei oska eesti keelt ega seega saa aru kultuurist- on need inimesed sotsioloog Iris Pettai sõnul on palju kergemini manipuleeritavad kas või Venemaa propaganda mõjul (Henno 2007). Venemaa või mõni Eesti venemaaliselt häälestunud erakond kasutaks ära valimistel ebakindla massi, ning rohkete häälte tõttu pääseks Eestis võimule Venemaad soosiv partei. See oleks aga pikas perspektiivis Eesti iseseisvusele üsnagi ohtlik.
Kuid kui raske on siis taotleda kodakondsust, et sellega pole rahul nii välisspetsialistid kui kodakondsust taotleda tahtvad muulased ise? Kehtiv kodakondsuse seadus jõustus 1995. aastal ning see näeb ette kolm põhilist kodakondsuse saamise võimalust- sünniga, Eesti kodaniku poolt lapsendamise korral või naturalisatsiooni korras. Alates 2000. aastast on jõus säte, mis lihtsustab naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saamist alla 15 aastasele alaealisele, kes on sündinud Eestis pärast 1992. aasta 26. veebruarit ega ole kuulunud ühegi riigi kodakondsusesse. Sellekohase taotluse esitamise õigus on lapse vanematel, üksi last kasvataval vanemal või lapsendajal, kes on elanud Eestis seaduslikult vähemalt 5 aastat ega kuulu ühegi riigi kodakondsusesse.Nimetatud muudatuste alusel on kodakondsus antud üle 6000 lapsele. Ka on põhiseaduse järgi igal lapsel, kelle vanematest vähemalt üks on Eesti kodanik, õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Kui inimesel on soov taotleda Eesti Kodakondsust, peab ta kõigepealt sooritama eesti keele- ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja Kodakondsuse tundmise eksami ning olema elanud Eestis kaheksa aastat ( nendest viis alaliselt ). Kodakondsust taotleval isikul peab olema pidev sissetulek ning Kodakondsus-ja Migratsiooniametisse minekul peab ette näidata olema haridust tõendav dokument, vajadusel perekonnaseisu tõendav dokument ja väljavõte tööraamatust. Kodakondsuse taotlemine maksab üle 15-aastastele 200.- ja alaealistele on taotlemine tasuta. Riigi kodanikuks saamise kohta pole seda just palju nõutud. Üle 15aastaste isikute puhul võtab kodakondsuse omandamine aega umbes 10 kuud, alla 15 aastaste taotlused lahendatakse 3 kuu jooksul. Aastail 1992-2005 on Vabariigi Valtsuse otsusega saanud Eesti kodakondsuse ligi 140 000 isikut. (KMA 2006 „Kodakondsusasjade..“)
Paraku on otsustavaks kodakondsuse taotlemise loobumisel saanud just keeleoskuse nõue. Keel on olnud läbi aegade rahvaste kindlaks tegemise üheks tähtsamaks printsiibiks. Eestis on hetkel olukord kus venekeelne elanikkond saab väga hästi kõikide elutoimingutega hakkama oma rahvuskeeles. Ida-Virumaal on 80% elanikkonnast vene keelt kõnelevaid inimesi, see tähendab, et ENPA presidendil ja ÜROs diskrimineerimisega tegeleval Diene´il, pakkudes välja vene keelt Eestis üheks riigikeeleks, on selleks üsna suur alus. Tegelikult on mitte-eestlaste puudulik eesti keele oskus nende meediatarbimisharjumuste televisioonikesksus ja Eestis toodetavate venekeelsete televisioonisaadete vähesus loonud olukorra, mille puhul võib rääkida kahest teineteisest eraldatud informatsiooni- ja kommunikatsiooniruumist ühes ühiskonnas ning kus üks osapool omab riigis toimuva kohta märkimisväärselt vähem ja ühekülgsemat informatsiooni.
Kaks erinevat keelegruppi on lõhkunud meie riigi ühtsust. Kas Eesti-venelased tahavadki seda, jäädes patriootideks meie idanaabrile, või ei tundu neile keele omandamine väga tähtsana?
Eesti ajaloolane Marek Tamm arvab , et eestlast võiks määraleda inimesena kes räägib eesti keelt. Eesti identiteet paistab nimelt olevat oma põhiolemuselt keeleline. Me eristame ennast teistest ja samastume omavahel keele kaudu. Ta arvab, et mõistagi ei tee pelgalt eesti keele oskus ühest inimesest eestlast, vaid sellega peab kaasnema soov ennast eestlasena käsitada. Ent kui see soov on olemas ja seda toestab keeleoskus , siis võiks seda inimest pidada eestlaseks. Tamm näeb Eesti keelelise identiteedi selgemal teadvustamisel võimalust teiste rahvusvähemuste paremaks lõimimiseks. Rahvus, mis põhineb keelel, on põhimõtteliselt avatud: igaüks, kes õpib ära eesti keele ja soovib eestlaste hulka kuuluda, saab selleks võimaluse sõltumata usutunnistusest, nahavärvist või etnilisest päritolust. Arvan, et Marek Tamm toob välja ka hea põhjuse, miks peaks Eestimaal elav ja kodakondsust taotlev inimene siiki ära õppima eesti keele. Nimelt keeleline ebavõrdsus taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust: üha raskem on Eestis ette kujutada ühiskondlikult edukat inimest, kellel puudub eesti keele oskus. (Tamm 2007)
Samas väidab Tallinna Ülikooli õppejõud Rein Veidemann oma artiklis Postimehes, et eelpool toodud Tallinna linna tellitud uurimus «Rahvussuhted ja integratsiooni perspektiivid Eestis» toob muu olulise hulgas esile ühe kõneka seose. Eestlased näevad integratsiooni senise ebaõnnestumise peamise põhjusena eestivenelaste endi soovimatust lõimuda. Teisalt , isegi keeleliselt hästi integreerunud venelased tunnistavad tõrjutust ja ebakindlust tuleviku suhtes. Seega pole keele­oskuski lõimumise ainueeldus.(Veidemann 2007)
Veidemann arvab, et sellise hoiaku aluseks on eestlaste ja venelaste ühine traumaatiline minevik (Veidemann 2007). Oma elu siin elanud venelased on saanud tänu Eesti Vabariigi mitte nii karmile keelepoliitikale hakkama vaid vene keelega. Siin elanud inimesed ajavad asju nende rahvuskeeles ning seega ka ei mõista miks peaksid nad nüüd kodakondsust taodeldes eesti keele ära õppima. Nii elabki meie territootiumil lõimumata rahva grupp. Eesti on alles nüüd, 16 aastat peale iseseisvumist kaotamas venekeelseid koole selleks vastavalt välja töötatud integratsiooniprogrammidega.
Arvan, et probleemi lahendamiseks peaks Eesti riik välja töötama ühtse ja selge integratsiooniplaani. Seni on Venemaa küsimust just kui peljatud ja oma kommuni moodustanud venelased on olnud siiani mormaalne nähtus. Eesti peaks aga väikeriigina tahtes oma kultuuri, keelt ja rahvust säilitada, juba lasteiast peale integreeruma vene noored eestlastega. Eesti peaks looma tingmused, et siin hakkama saamiseks on lihtsalt vaja õppida ära eesti keel ja olla selle riigi kodanik.
Hetkel soovivad spetsialistid läbi Eesti tagada Euroopa Liidu häid suhteid Venemaaga. Euroopa Liidu välispoliitika on nõrk ja ebaühtlane ning sootuks erinev Venemaa omast. Meid just nagu ei mõisteta, et oma väikerahva säilimiseks peame eelkõige hoidma väga kindlalt oma rahvus-ja kultuuriväärtusi. Üks poliitik ütles kord, et terve ühiskonna valem on seal ühiskonnas elavate inimeste austus selle kultuuri, ajaloo ja keele vastu. Eesti riigil on võimalus Euroopa vahendiks olemise asemel kasvatada uuest põlvkonnast tugev kodanikuriik, et siis Euroopale näidata kuidas tugevat süsteemi kasvatada. Sest tõsiasi, et Doudou Diene on pärit Senegalist, väga etniliselt mitmekesisest riigist, ei tähenda, et Eestit peaks sama saatus tabama.
Kasutatud kirjandus:
KMA, 2006, Eesti elanikkonna jagunemine kodakondsuse järgi; Kehtivad elamisload kodakondsuse järgi
KMA, 2006 Kodamkondsusasjade korraldamine
Koorits V, 2007, ENPA president jätkas Tallinnaski Eesti-kriitikat http://www.postimees.ee/200907/esileht/siseuudised/284082.php
BNS, 2007, Van der Linden soovitab panustada suhetesse idanaabritega
http://www.postimees.ee/240907/esileht/valisuudised/285006.php
BNS, 2007, ÜRO eriraportöör soovitas Eestile mitut riigikeelt
http://www.postimees.ee/280907/esileht/siseuudised/286000.php
Henno E, 2007, Uurimus: Eesti venelaste identiteeditunnetus on nõrk
http://www.postimees.ee/031007/esileht/siseuudised/287094.php
Tamm M, 2007, Kes on eestlane?
http://www.ekspress.ee/viewdoc/4FE6DE39F23E0D0FC225737C003654CCBNS 2007
Veidemann R, 2007, Lõimumine kui sild
http://www.postimees.ee/081007/esileht/arvamus/287927.php