Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eestlus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
eestlus, rahvuslus, arva, muulaste, eliit, rahvusluse, moraalõtnud, russo, kuuluda, edukat, hakkaks, niisiis, sündinu, sõnavabaduse, inimväärikusersioon, arvame, muust, ühtsuse, tunneme, stockholmis, kaukaasias, assimilatsioonaikselt, tasapisi, rahvad, taasiseseisvunud, asunud, õppinud, alahinda, kolinudahetama, selges, loome, mustvalgemuinasajal teadvustati end kas külakogukonna järgi, valla järgi, kuni 19. sajandini ütles eestlane enda kohta maarahvas...ja see tähendas just eristumist baltisaksast, mitte teadvustamist, et olen eestlaste koosluse liige) kui aga sai võimalikuks, et meil tekkisid rahva juhid (Jannsen ,Kreuzwald, Jakobson) ja ajalehed/laulupeod, mis kogu rahva liitsid, siis tekkis ka ühine identideeditunne(kultuurrahvuslus). Mis on siis need eesti asjad,millest eestlus omale läbi aegade elujõudu on ammutanud ? Eesti keel- kaunis, keeruline, raske ent nii omane , et kahju oleks seda kaotada. Samas peab tunnistama, et meie keel on kaunis piiratud, me ei leia tihti sõnu, puuduvad paljud kasutuskõlblikud oskussõnad, reeglid on tihti reeglite eneste pärast, sünonüüme on palju, kuid kus on sarnase, kuid mitte identse tähendusega sõnad ? Keeleuuenduseta oleks meie olukord veelgi halvem,
a nr 2, 2008Toomas Kukk 268-280 Riigitäis rahvast Kuhu me läheme? Ikka on olemas keegi, kes niiviisi küsib.Keegi, kes hoolib.Pärib sihi järele, kuhu suundutakse. Kui neid, kes hoolivalt küsivad ja päriselt vastuseid otsivad, on küllalt palju võime kõndida toekamalt. Ei saa väita, et eestlusest oleks vähe kirjutatud, olgu Internetis või paberikandjal: seda sõna kohtab ligi 400 veebilehel peaaegu 17 000 korda. Eesti rahvusluse kõiki külgi ei jõua lühikese aja jooksul ammendada. Piisab põgusastki tutvumisest eestluse käsitlusega, et näha läbiva teemana eesti rahva sünget eelaimust: meid on vaid kolm lauluväljakutäit muserdatud rahvast, eestlaste hulk väheneb pidevalt, vene ja inglise keel ahistavad meie emakeelt ja ähvardavad ta eestimaisest teadusest ja kultuurist välja tõrjuda, meie kodumaa on väike ja loodusvaradelt vaene. Väikerahvastele küllap omast nuttu ja hala on nii palju, et see
Olen arvamusel, et ka lapsel on õigused- õigus naissoost emale ja meessoost isale. Otsida kristliku abielu kõrvale muud võimalust- see on variserlik mäng. Suure globaalse seotuse tõttu ei ole Eesti kaitstud muudatuste eest Euroopas. Euroopa globaliseerumisega meie valikud ei ole enam suurelt jaolt meie endi valikud Tänapäeva globaliseeruvas Euroopas peab olema väga tugev isiksus, et oma juurte juurde kinni jääda. Eestlus ei tohi olla nagu kuldraha, mis pidulikel hetkedel karbist välja võetakse ja näitamiseks läikima hõõrutakse. Kui pidu läbi, pannakse see tolmu koguma ja las ootab kuni jälle vaja läheb. Olen arvamusel, et oma juurte tundmine annab tänapäeva Euroopas kindlustunde, aitab eristuda muust massist ja jääda eestlaseks, ühtlasi austades teisi rahvaid ja kultuure. Hetkel seostan ennast rohkem Eestiga kui Euroopaga. Olen paljulapselisest perest pärit maanoor ja pealinna ärimaailmast kaugel
Kindlasti on selleks laulupidu, kus saame laulda eesti põliseid laule ning tänapäeva heliloojate kauneid meloodiaid. See ühtsuse tunne seal laulukaare all on suurepärane. Seda, mida tunned seal lauldes, on kirjeldamatu. Eestlane olla ei ole enam kohustus, vaid enesest teadlik vabadus. Just valikuvabadus ja võimalusterohkus muudab eestluse ahvatlevaks neile, kes küll sündinud mujal, kuid nüüd endas Eestit avastavad. Eestlus võib ja saab olla kutsuv ka Eesti muulastele. Igal rahvus on omanäoline ning neil kõigil on rääkida oma lugu. Meie minevik on oleviku osa ja tuleviku eeldus. Kõik, mis kunagi olnud, on meid vorminud selliseks, nagu me täna oleme. Tegelikult oleme enamus kõik vaid komad ühel ajaloolehel, mida nimetatakse inimkonnaks. Tehku me, mida tahame, elu muutub siiski iga aastaga üha õõvastavamaks. Kui ka leidub mõnes inimpõlves keegi, kes oskab seda paremaks muuta, siis
Eestlane teab, kuidas olukord enda kasuks pöörata. Ajalooõpikuid lehitsedes leiame selle kohta piisavalt tõendeid. Eestlased tulevad igast olukorrast võitjatena välja, sest me hoiame kokku, olgugi, et me seda alati välja ei näita ja naabritele kaikaid kodaratesse pillume. Eestluse elujõud peitub meis endis. Seni kuni maamunal on vähemalt üks tubli eestlane, kes vahel võib-olla küll jonnib, ent teeb siiski usinasti tööd ning armastab oma kodumaad, on olemas tõeline eestlus. Tahaksin uskuda, et eestlased jäävad veel kauaks kestma.
Ta arvab, et mõistagi ei tee pelgalt eesti keele oskus ühest inimesest eestlast, vaid sellega peab kaasnema soov ennast eestlasena käsitada. Ent kui see soov on olemas ja seda toestab keeleoskus, siis võiks seda inimest pidada eestlaseks. Tamm näeb Eesti keelelise identiteedi selgemal teadvustamisel võimalust teiste rahvusvähemuste paremaks lõimimiseks. Rahvus, mis põhineb keelel, on põhimõtteliselt avatud: igaüks, kes õpib ära eesti keele ja soovib eestlaste hulka kuuluda, saab selleks võimaluse sõltumata usutunnistusest, nahavärvist või etnilisest päritolust. Arvan, et Marek Tamm toob välja ka hea põhjuse, miks peaks Eestimaal elav ja kodakondsust taotlev inimene siiki ära õppima eesti keele. Nimelt keeleline ebavõrdsus taastoodab sotsiaalset ebavõrdsust: üha raskem on Eestis ette kujutada ühiskondlikult edukat inimest, kellel puudub eesti keele oskus. (Tamm 2007)
muutma mängureegleid nii, et iseotsustamise õigus lihtsais olmelisis asjus oluliselt kahaneb – selmet, et lihtsalt toetada positiivseid valikuid. Eriti halb, kui keeldude tagant kumab läbi pigem riigikassa täitmise tarvidus, kui siiras rahvatervisemure. Sama veider tundub soov radikaalselt ja revolutsiooniliselt (paar) tagasi pöörduda aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem. Konservatiivsus on revolutsioonide vältimise kunst (Antitees). Rahvusluse edendamise sildi all liberaalsete demokraatlike vabaduste mitmekülgne piiramine oleks aga järsk murrang, mitte mõistlik konservatiivne poliitika. Konservatiiv peab hoopis otsima võimalust olla ajaloo sündmuste kulgemise kaarest nii palju ette informeeritud, et järskude korrektiivideta kogu aeg tulevikuks pisitasa valmis olla. Vabaduse eest me võitlesime. Kõik oli lihtne ja selge. Vabadus, see oli teha kõike
lääne kultuuri assimileerija. Seda on tõestanud uuem ajalooline uuring. Kuid ristirüütlid halvasid meie rahvusliku arengu. Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie- liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks. Maa aadel tapeti enamikus maha, — jäi vaid eesti talupoeg, kes pikapeale orjastati. Nii vegeteerus eestlus talupojas sajandeid, avaldades end keeles, rahvaluules ja rahvalaulus, primitiivses rahvakunstis, põlluharimisega seotud rahvateaduses ning vahetevahel vastuhakkamistes. Linna on küll valgunud sajandite kestel eestlasi maalt, maa-orjuse pagulasi. Vähemnõudlik on leidnud siin kergemat elu, jäädes ehk nimeliselt eestlaseks väikegildidesse ja teenijas-tööliskonda, omandades jõudumööda võõrast tsivilisat- siooni
Väikerahvas tuleviku Euroopas Eestlased on väikerahvas, kuid kindlasti mitte väike rahvas. Juba ärkamisaegsed eesti kultuuritegelased seadsid eesmärgiks meie rahvale "saada suureks vaimult". Senini on see meil üpris hästi õnnestunud meie kirjanikud, heliloojad ja teadlased ei ole meile veel maailmas häbi teinud. Vastupidi, Eestit teatakse-tuntakse kui suurt laulumaad, kui mitme revolutsioonilise avastuse ja leiutise sünnimaad. Nii mõnigi kord on aga meie sportlased tõestanud, et võime olla suured ka oma kehaliselt osavuselt. Kas meiesugune väikerahvas suudab samasugust joont hoida ka edaspidi? Mis saab meist tuleviku Euroopas? Euroskeptikute jaoks on eesti keele ja kultuuri püsimajäämise teema saanud üheks põhiliseks Euroopa Liiduga ühinemise vastaseks argumendiks. Väidetakse, et liitumine tooks kaasa inglise keele pealetungi, meie kultuuri jalge alla trampimise ning viiks lõppkokkuvõttes eestluse hääbumiseni. Ometi ei ole selline mõttekäik päris tõene.
Põhiseaduse sissejuhatuses on meie riik pandud tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie rahvuslikud aated, rahvuslik võitlus, ärkamised, märkamised, isamaalisus jne jne on kestnud läbi kolme sajandinumbri. Meil on isamaaluule, isamaalaulud, isamaalikud erakonnad. On emakeelsed kõrgkoolid, uurimisinstituudid, teaduskeskused. Aga meil pole ikka veel korralikku ja vettpidavat teoreetilist ja teaduslikku alust kogu selle rahvusluse põhjendamiseks. Kogu see meie jaoks nii tähtis rahvuslus põhineb ju tõesti vaid tunnetel, emotsioonidel ning meil pole isegi omavahel veel siiani selgeks saanud, kes siis on tõeline eestlane. Kui aga peaksime oma rahvuslikke aateid ja põhimõtteid kuskil mujal ja kellelegi teisele põhjendama ja arusaadavalt seletama, oleksime täiesti abitud. Kusjuures, see on kogu aeg niimoodi olnud. Alates juba 19. sajandi ärkamisajast, esimestest laulupidudest, Kreutzwaldist ja
Keel kui ühendaja ja eraldaja Vene kirjanik Lev Tolstoi on kord öelnud, et keel on rahvuse hing. Keel paneb ühe rahvuse end tundma ühtse ja tugevana, andes seejuures inimestele veendumust, et me kõik oleme üks. Just keel ongi see, mis teeb ühest rahvusest rahvuse, sest kui poleks keelt, poleks meil ka kultuuri ega ka traditsioone. Me oleks vaid ühes hallis massis ekslevad inimhinged. 141 aastat tagasi sai Eestimaa pinnal alguse traditsioon, mida eestlased tänu oma ühtekuuluvustundele on tänapäevani säilitanud. Ning see on laulupidu, mis on aastakümnete jooksul olnud üks olulisemaid eesti rahvuse kui ka keele kujundajaid. Enne I üldlaulupidu polnud olukord meie maal just eriti kiita. Emakeele oskus oli küllalti algelisel tasemel ning rahavas oli nõrk. Kuid ma arvan, et see on ka igati loogiline tänu eestlaste rängale ajaloole. Selja taga oli ligi 700 aastat Saksamaa võimu, 300 Rootsit, Vene tsaar ning kommun
eksisteerida lahus kirjutajast ja lugejast nii ajas kui ka ruumis, soodustades sellega interpretatsioonilist mitmekesisust (vaatepunktide rohkust). Eesti keel sai kiriku ja koguduse keeleks ning omandas uue staatuse, mis pidi olema kõigile eestlastele eriliselt suure tähendusega sündmus. Nii või teisiti, eestlaste ristimine tähendas Eesti ala muutmist 10.13. sajandini Lääne- Euroopa kultuuri orgaaniliseks osaks ja seisuslik Eesti (jagunemine saksa- ja eestikeelseks seisuseks) oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks. Eesti ühiskond kujunes kristluse rüpes ja just balti erikord soodustas eesti rahva ja keele püsimist. Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, Ariadne lõng, mis seob meid kristluse algkoduga ja mille abil suur osa elukogemusest kodeeritakse tähendamissõnasse. Piibli ainet, lugusid, selle motiive kasutataksegi kirjanduses koodina, piiblimotiivide abil kodeeritakse mingi sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus
Kirjanduses on ka talupoegade seas hierarhia sulased teopoisid, vaim e naisabitöölised, peremees. Rahvus ja isamaa (indiviidide grupp ja territoorium) E. Renan 1882 Sorbonnes peab etekande ,,Mis on rahvas?", tema hoiakud: rahvas =ühine minevik, kokkukuuluvustunne olevikus, soov ja tahe ühisele tulevikule. (rahvuslik, vaimne hoiak). -keel -seadused - etonüüm (rahvanimetus) ,,eestlane" Jannsen pöördus esimese Pärnu Postimehe kaanel ,,Tere, armas eesti rahvas..". -rahvuslust levitab eliit, haritlased ja majandusega tegelevad isikud. Levitamise aluseks hariduse levitamine, suhtluse kasv, seltside tekkimine (laulu-raamatu- teatriseltsid). Seltsielu haripunkt laulupidu. On üks haritlaste, eliidi rühm (vähemus), madalamal astmel on koolmeistrid, koorijuhid, kelle kaudu saavad haritlased rahvuslust levitada, viia lihtrahvani. Oluline on koostöö eri rühmade vahel (koolmeistrid õpetavad Kalevipoega, ajalehed levitavad mõtteid jne..)
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt) Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pü
Kas Eestil on tulevikku? Eestlased on ajaloo vältel olnud väga kokkuhoidvad. Meie rahvuskaaslased on hoidnud Eesti lippu kõrgel nii heas kui ka halvas ja pole lasknud oma meelsust rikkuda isegi mitte teiste rahvaste agressiivsel pealetungil. Eestlase rahvustunnetus on vastavalt vajadusele olnud erinev. Praegu on meil seljatatud juba 18 aastat taasiseseisvust ja eestlane tunneb end päris kindlalt. Kindlustunne võib aga muuta inimese laisaks ja seada seeläbi ohtu riigi. ,,Rahvus eeldab ühist minevikku, ühtekuuluvustunnet olevikus ja soovi tulevikus midagi ühiselt ette võtta." Nii on öelnud 19. sajandil tegutsenud prantsuse teadlane ja filosoof Ernest Renau. Eestlastel on ühine minevik. Rahvusriigi eest olid valmis paljud mehed andma oma elu, selle püsimise eest taheti võidelda, aga kõrgemad võimud ei lubanud. Riigi taastami
! Olgu peale, kuid kolmandikul Eesti elanikest on õigus emakeelsele telekanalile kindlasti. Alles kuusteist aastat pärast Eesti taasiseseisvumist võeti üles arglik mõte Eesti oma venekeelsest riigitelevisioonikanalist. Muidugi mõista asuti säärast "eestlastest maksumaksjate raha raiskavat" ideed sama hoogsalt mutta trampima, nagu seda püüti teha ka Tallinna Ülikooli Katariina Kolledziga. Erinevalt riigist õnnestus ülikoolil muulaste kaasamiseks oma kolledz siiski luua. Riiklik telekanal võiks olla selle akadeemilise algatuse vääriline järgmine samm. Kahjuks pole rahvuslikule kaardile panustav võim selles suunas tegutsemisega kiirustanud. Uhiuusi telejaamasid sünnib nagu seeni pärast vihma, Kalevi kommivabrikust sai Tallinna linnatelevisioon ning naistele, lastele suunatud jaamad pressivad turule kiiremini, kui harv telerivaataja end nendega kurssi jõuab viia. Aga venekeelset riigitelevisiooni võib ootama jäädagi
Eestis on iive väga väike, aga riigis elamispinda piisavalt. Tõenäoliselt tulevikus suureneb võõrmaalaste sisseränne Eestisse. Sellisel juhul on väga tähtis, et eestlased mitte ainult ei arendaks, rikastaks eesti keelt, vaid ka hoiaksid seda, ega läheks üle võõrkeelsele asjaajamisele või õppele koolides. Praegugi on olemas venekeelsed koolid, mis minu arvates tuleks kaotada. Elades Eestimaal peaks inimestel olema soov kuuluda eesti rahva hulka, selleks on vaja õppida ja kasvada eestimeelses keskkonnas. Ka kultuuriüritused, mis on edasi põlvnenud meile esivanematelt, on kasvatanud eestimeelt. Olulisimaks on eestlastele laulupidu. Esimene laulupidu toimus 1896. aastal Tartus, mis tegelikult oli tänulaulupidu Liivimaa talurahva orjusest vabastamise 50. aastapäeva auks. Tänaseni toimuvad Eestis laulupeod iga viie aasta tagant. Öeldakse küll, et eestlased on külm
Eestlased kõrvaltvaates Essee Olles ise eestlane, oman üsnagi pealiskaudset ettekujutust sellest, millisena paistan kõrvalt teistele rahvustele ja kultuuridele. Loomulikult olen tuttav erinevate stereotüüpidega, a la legendid eestlaste külmusest inimsuhetes ja ennastsalgavast tööarmastusest, kuid leian, et kõik on suhteline ning laialt levinud stereotüüpe ei tohiks liiga tõsiselt võtta ei eestlase ega ühegi teise rahvuse esindaja puhul. Käesoleva essee näol teen katse näha eestlast teiste rahvuste peeglis, eeskätt lähinaabrite soomlaste ja venelaste omas, kuna nendega puutume igapäevaselt kokku kõige rohkem. Üritan näha eestlast võimalikult objektiivse ja erapooletu vaatlejana, jättes kõrvale rahvusliku uhkustunde, sest ainult nii on võimalik mõista kultuuride vahelisi erinevusi ning nende erinevuste najal tekkinud stereotüüpe. Kirjutamise käigus üritan ühtl
Mis meid, eestlasi, ühendab? Eestlased on väikerahvas, kuid kindlasti mitte väike rahvas. Meid on veidi üle miljoni elaniku ja see arv aina kahaneb. Paljud noored eestlased soovivad lahkuda Eesti vabariigist ja alustada elu kusagil mujal riigis.Et teada, mis meid, eestlasi- siin või välismaal ühendab, tuleb teada, kes see eestlane üle üldse on? Kas eestlane on see, kellel on Eesti pass? Ma ei usu, et Eesti passi omanikuna ollakse automaatselt eestlane, eestlaseks olemiseks peab olema soov olla üks meist. Minu arvates on eestlane on inimene, kes oskab eesti keelt ja soovib olla eestlane. Meid ühendab üheks rahvaks isamaa, eestlaste kohus on hoida oma maad puhta ja väärikana. Tähtis on isamaa-armastus. Just selle tunde puudumist on ette heidetud tänapäeva noortele eestlastele. Mina isiklikult tugevalt kahtlen selle süüdistuse õigsusest. Meie esivanemad võitlesid Eesti vabaduse eest ja saavutasid selle. Meie kohus on nende tööd is
saavad tekkida ja areneda. Ükskõik kui väike on kultuur, ei ole ta mõttetu. Igal väikesel kultuuril on panus oma maailmakultuuri. Sellest lähtuvalt on Herderi jaoks kõige kõrgemaks kultuuriliseks väärtus autentsus või algupäralisus. Siit tekib ka see, mida nim juurtekultuuriks. Tõstetakse esile juuremetafoori kaudu mineviku dimensioone ja mingisuguse ühe või teise rahva pärandkultuur. Ei saa seljaga seista tuleviku poole. Seda ei ole kunagi olnud rahvusluse programmis. Tuleviku ei saa unustada, see on platvorm, mis annab enesekindluse sellele indiviidide grupile. Kultuuriline paradigma. Varem on euroopa kultuuris asjad toiminud nii, et kultuur oli ainult kõrgklassi asi. Kõrgklassi kuuluvate inimeste poolt tehtud ja mõeldud kindlalt auditooriumile. Romantism tõstab nüüd selle rahvaliku kultuuri ka kõrgkultuuri staatusesse. Rahvalik arusaam esteetikast, kuidas laulda, riimida jne tõuseb järgmisele kultuurilisele astmele. Muinasjutud
VÄÄRTUSKASVATUS EESTI ÜHISKONNAS Referaat Sisukord Sissejuhatus ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...... ... ... ... 2 Väärtuskasvatus Eesti koolides ... ... ... ... ..... ... ... .2 Väärtushinnangud muutuvas ajas ... ... ... ... ..... ... ...3-6 Väärtushinnangute kujunemine... ... ... ... ... ..... ... .6-7 Väärtushinnangud põlvkondade kaupa ... ... ... ... ... .6-9 Eestlus kui väärtus ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ..9-10 Kokkuvõte ... ... ... ... ... ... .... ... ... ... ... ... .. .. .10 Kasutatud kirjanduse loetelu ... ... ... ... ... ... ... ... .12 2 SISSEJUHATUS Tunnustada midagi väärtusena tähendab arvestada sellega valikute tegemisel. Väärtustada võib au, ilu, tõde, ratsionaalsust, heaolu, raha, teiste inimeste tunnustust, väärikust, puhast südametunnistust, tarkust jne. Väärtuste valik on isiklik ning siin tekibki probleem, et mille alusel siis inimene
Seda on seostatud esimese üldlaulupeoga 1869. aastal, 1860. aastate alguse püüdlustega, 1857. aastaga, mil hakkas ilmuma J.V. Jannseni "Perno Postimees". Peale majandusliku arengu ning sotsiaalsete, kui ka poliitiliste olude ajakohastumise, virgutas rahvuslikku ärkamist uue kirjakultuuri sünd eestlaste endi etnilise eripära alusel, tänu millele sai arenema hakata ka meie rahvuskultuur. Näiteks Euroopa etnitsistliku koolkonna tuntuima esindaja Anthony D. Smithi käsituses ei kajasta rahvuslus mitte üksnes poliitilist ideoloogiat, vaid eeskätt kultuuritaset, mistõttu ta peab täiesti võimalikuks etnilise identiteedi kestmist läbi ajaloo ka ilma riikluseta (Smith A.D. National Identity). Meie äratajate pikem eesmärk aga ise seda sel hetkel veel lõpuni teadvustamata, oli siiski iseseisev vabariik - seda nii poliitilises, kui ka kultuurilises mõttes. Selle ajajärgu kolm kõige enam silmatorganud meest olid kahtlemata Jakob Hurt, Carl Robert Jakobson ja Johann Voldemar Jannsen
Mida mina saan teha Eesti heaks? Meie, eestlased, elame Eesti Vabariigis ja oleme alati rääkinud, et Eesti meel ja keel on need põhikomponendid, mis hoiavad väikest rahvast koos. Kahtlemata on iga eestlane õnnelik, et oskab keelt, mida nii vähesed inimesed maailmas räägivad ja tunneb uhkust vanarahva tavade üle, mis hoiavad meis eestimeelsust. Mida enamat saaksin teha mina, kui persoon, et minu riik erinevates valdkondades püsiks kaua, säilitaks oma tavad ja kombed, hoiaks hea ja auväärse riigi mainet ning areneks koos Euroopa ja kogu maailmaga. Alustama peaksin igapäevaste toimingute jälgimisest. Eesti koosneb eelkõige inimestest, rahvast, kes hoiavad kokku ja aitavad teineteist hädas olles. Tänaval kõndides saan anda oma panuse aidates vanureid ja liikumispuudega inimesi nende igapäeva toimetustes nagu näiteks tee ületamisel või poekottide kandmisel. Levinud on ka naabrivalve süsteem, millega kait
Juuru 2011 Sisukord Rahvusliku ärkamise ajalugu lk.3 Tegelased lk.6 Kokkuvõte lk.12 Kasutatud kirjandus lk.13 2 Rahvusliku ärkamise ajalugu Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine, staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, industrialiseerimine, linnastumine, vasttärganud rahvusluse võidukäik. Keiser Aleksander II (18551881) vabameelne sisepoliitika ja vene talurahva vabastamine pärisorjusest (1861) andsid Balti provintsides toimunud reformidele uue hoo. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle
eksisteerida lahus kirjutajast ja lugejast nii ajas kui ka ruumis, soodustades sellega interpretatsioonilist mitmekesisust (vaatepunktide rohkust). Eesti keel sai kiriku ja koguduse keeleks ning omandas uue staatuse, mis pidi olema kõigile eestlastele eriliselt suure tähendusega sündmus. Nii või teisiti, eestlaste ristimine tähendas Eesti ala muutmist 10.13. sajandini Lääne- Euroopa kultuuri orgaaniliseks osaks ja seisuslik Eesti (jagunemine saksa- ja eestikeelseks seisuseks) oli eesti rahvusluse tekkimise eelduseks. Eesti ühiskond kujunes kristluse rüpes ja just balti erikord soodustas eesti rahva ja keele püsimist. Piibel eesti kirjanduskultuuris on koodtekst, Ariadne lõng, mis seob meid kristluse algkoduga ja mille abil suur osa elukogemusest kodeeritakse tähendamissõnasse. Piibli ainet, lugusid, selle motiive kasutataksegi kirjanduses koodina, piiblimotiivide abil kodeeritakse mingi sõnum topelttähenduslikult. Võidakse kirjeldada mõnda sündmust, tegelast kirjanduslikus
kust saaks rohkem varandust kokku ajada, kuid ei hinda seda, mis neil juba on. Ning see liigne ahnus teebki inimesed õnnetuteks. Ka ,,Ussisõnade" moraal on ajakohane ning tähtis. See käsitleb peamiselt oma ja võõra kultuuri vahet kumb on parem, kas elada nii nagu me aegade algusest õnnelikult elanud oleme, või hakata kummardama võõrast, kauget kultuuri, millest me väga hästi aru ei saa, kuid mis on nii uus, huvitav ja ahvatlev? Ajakohane on see sellepärast, et eestlus on juba ammu kaduma hakanud. Me jätama maha enda kodu ja kodumaa, ning suundume kaugele välismaalne, sukeldume võõrasse kultuuri, lootes seal paremat elu leida. Ent samamoodi nagu ,,Rehepapis" ei osanud inimesed hinnata seda, mis neil juba olemas oli, ei osata ka ,,Ussisõnades" hinnata enda kodu ja kultuuri. Ilmselt sellepärast, et see on meile nii tuttav ja tavaline, me oleme sellest ehk juba ammu tüdinenud. Kuid kõik, mis särab, ei pruugi veel olla kuld
"Keeled on meie rikkus" Mina olen pidanud gümnaasiumis õppima nelja keelt, kui lugeda nende hulka ka emakeel. Proportsioonis võtavad nad enda alla märgatava osa ajast. Sellest võib järeldada, et keeleõpet peetakse noorte hariduses väga tähtsaks. Milles seisneb keelte tähtsus? Alguses tekib ühtelugu küsimus, miks inimene üldse peaks teisest keelest ja kultuurist huvituma, mingeid nähtavaid eeliseid ei näi sealt tulevat ning samas peab tohutult aega kulutama, et omandada mõni keel viimase detailini. Minnes teise riigi ülikooli õppima, siis on vajadus selge - teisiti ei saa lihtsalt hakkama. Ometigi, kui inimene ei kavatse kuskile välismaale väga kauaks minna, siis see kõik tundub maha visatud ajana. Samas on olnud tsivilisatsiooni lahutamatuteks osadeks läbi aegade olnud sõna, keel ja kiri. Inimeste õigesti mõistmise eelduseks on õige väljendumine. Õppides midagi teisest kultuurist, muutub väljendusoskus hoopis paremaks, sest õpitakse maailma nägema e
keele oskus. Eesti keelt esimese keelena kõnelevate inimeste seas on töötuse määr palju madalam kui muud keelt esimese keelena kõnelevate inimeste seas vastavalt 5,4% ja 9,9% (Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei). Vähemusrahvuste väljavaated paremale palgale ei ole võrdsed eestlastega ka siis, kui neil on hea eesti keele oskus. 2014. aasta Eesti tööjõu-uuringu järgi on hea eesti keele oskusega vähemusrahvustest inimestel küll suurem võimalus kuuluda kõrgemasse palgakvintiili kui halva eesti keele oskusega, kuid nende palk jääb siiski oluliselt alla eestlaste omale (Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei). Selle põhjusena võib esile tuua selle, et vene tööjõud pole nii hinnatud, kui eesti oma. Siin saab tuua paralleeli diskrimineerimisega, seletamaks, miks olukord selline on. Põhiseaduses on küll keelatud
oli kultuur kus olid osalised venemaa, läti,leedu, 1500 inimest elasid. Konn, liha, veri, nüri sellised sõnad arvatakse, et on Kunda kultuurist. • Kultuuri järjepidevus on traditsioonide säilimise tulemus. • Kultuuri alguseks peetakse keelt ilma milleta ei ole kultuuri ja teiseks religioon ehk rahvausund, mille eelduseks on samuti keel. • Rahvuskultuur- kuuluvad samasse rahvusesse , üks määrab teise. • Rahvuslus ehk natsionalism- ideoloogia mis keskendub rahvusele. Kuidas rahvust säilitada?- see läbi, et tuleb luua oma institutsioonid ja säilitada/arendada ainulaadsust, seda saab arendada endasse suletuses ja eraldatuses ( Põhja-Korea, Jaapan) • Rahvuluse äärmulikud vormid, mida propageerisid fašistlikud liikumised, pidasid rahvust identiteedi tähtsaimaks osaks, ja seostasid rassiga.
keeleeksami sooritanutest ja 35% eksamita kodanikuks saanutest. Keskmised oskused on vastavalt 19 ja 28%, veidi oskavad 27 ja 23% ning mitte üldse 5 ja 14%. Vähem kui pooled (45%) Eestis elavatest muulastest peavad oma eesti keele oskust Eestis elamiseks piisavaks (19% "täiesti piisav" ja 26% "üldiselt piisav"). Pisut enam, 53% kõikidest eestivenelastest arvavad, et nende eesti keele oskusest ei piisa Eestis elamiseks (31% arvates on nende keeleoskus "üldiselt ebapiisav" ja 22% muulaste keeleoskus "täiesti ebapiisav"). Kõige kindlamalt tunnevad end pensionärid. 56% üle 60-aastastest peab oma eesti keele oskust piisavaks, et Eestis elada. Kõige kriitilisemad enesehinnangud on 30-39-aastaste vanuserühmas (68 %-l ebapiisav ja 30 %-l piisav eesti keele oskus. Sama poolest paistab silma ka kõige noorem küsitluses hõlmatud vanuserühm, 15-19-aastased noored. Viimastest peab oma eesti keele oskust ebapiisavaks 62% ja piisavaks 38% vastajatest. (Ivi Proos 2002)
On räägitud sellest, et Eestis eksisteerib palgalõhe eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. ETU andmete järgi oli eestlastest ja mitte-eestlastest töötajate keskmine palk 1995.aastani ligikaudu võrdne. Edaspidi saavutasid eestlased eelise, mis püsib praeguseni. Murettekitav on, et noored vene rahvusest töötajad ei suuda teenida eestlasest eakaaslastega võrreldavat palka. See näitab, et muulaste madalate sissetulekute põhjus ei ole nõukogudeaegsetes liinitöötajates, vaid mujal. Üks võimalik problemaatiline koht on haridussüsteem. Venekeelsete koolide lõpetajate riigieksamite tulemused on üldiselt halvemad kui eestikeelsete koolide lõpetajate hulgas. Seega on võimalik, et nõrgemat konkurentsi võimet põhjustab muu hulgas koolide kehvem tase. Samal ajal kalduvad senised uuringud näitama, et matemaatika
Kuidas tagada Eesti jätkusuutlik areng? Eesti on demokraatlik riik ja peab hoolt kandma, et järgmistel põlvedel oleks sama hea või isegi paremad elutingimused tähendab Eesti areng peab olema jätkusuutlik. Kuid mis on jätkusuutlik areng? See on arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Selles arutluses tulebki juttu Eesti jätkusuutlikust arengust ja selle tagamisest. Esimest korda hakati avalikult jätkusuutlikust arengust rääkima 1970. aastatel, kui Rooma klubi oma ettekandes osundas, et maailma majandusekasv ohustab meie planeedi kliimat ja loodust. Eesti võttis vastu oma jätkusuutliku arengu arengukava vastu 2003. aastal ja kandis see pealkirja ,,Säästev Eesti 21". Selle neli põhieesmärki on heaolu kasv, eesti kultuuri elujõulisus, ökoloogiline tasakaalustatus ja ühiskonna sidusus. Selleks, et riik oleks jätkusuutlik, peab olema alustusek
"Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla" P.Pulleritsu intervjuu Marju Lepajõega ajaleht Postimees 1.09.2017 Vaimne korruptsioon lähtub lapsevanematest. Kui tahta elada sügavat elu, on hea elada oma kultuuris. Kui vältida tõe rääkimist, siis inimene moondub. Süvenemisvõime on nüüdisajal tõsiselt kannatanud. Marju Lepajõe, sõnalise väljendusoskuse kaitsja, ütleb: «Kõik see, mis käib läbi mõtlemise, hinge, kogemuse ja assotsiatsioonide seda ei asenda pilt ega emotikon.» Ta armastab Euroopa vaimsust üle kõige ning usub, et kui tahta teha midagi suurt, pead olema tingimata seotud just oma rahva ja keelega. Kohtusin Marju Lepajõega enne uue õppeaasta algust. Olime kokku leppinud, et esitan talle kui kauasele õppejõule ning Euroopa mõtteloo asjatundjale mitmed tähelepanekud, mis viimasel ajal küsimusi tekitanud, ning palun, et tema, kes harjunud keerulisi asju kommenteerima, püüaks lihtsalt ja sõnatäpselt
annaabi.ee 
