50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-12-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
158 laadimist
Kokku alla laetud
8 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
arcelly
Õppematerjali autor
kolinud pere oli sunnitud lasteaeda vahetama, sest muukeelsed lapsed olid eestikeelses rühmas liiga suures ülekaalus ja lapsed kippusid omavahel rääkima vene-eesti segakeeles, mitte selges eesti keeles. Usun eesti rahva loovasse assimileerimisvõimesse seni, kuni me ise hindame vääriliselt oma keelt, kultuuri ja keskkonda kui loome oma rahva vabaks arenguks maailma parimad tingimused just siin, Eestis. Maailm on värviline, mitte mustvalge. Eestlus on elus asi ja elab üle ilma rõõmsalt edasi vaid siis, kui Eesti riik ja Eesti valitsus tema eest hea seisab. Vaevalt, et keegi meist kõiki oma lähedasi võrdselt armastada suudab. Ei armasta ka mina ega arvatavasti teised russo- ja estofiilid samavõrdselt kõiki oma rahvuskaaslaste alagruppe. Mu russofiilia on suunatud peamiselt nendele venelastele, kes elavad oma kaunil, suurel kodumaal ja viljelevad seal vene kultuuri, arendavad majandust ja juurutavad sellist demokraatiat, mis
Eestluse olevik ja tulevik Eestlased on Eesti põlisrahvas, kes kujunesid omaette rahvaks arvatavasti muinasaja lõpul ning kaasaegses tähenduses rahvuseks alates 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest. Eestlus, kui selline on niisiis kestnud juba mitmeid sajandeid, kuid raskusi on meie väikesel rahvusel palju olnud. Alusatades sõdadest ja okupeerimisest ning lõpetades eestlaste väljarändega. Milliseks riigiks on Eesti tänaseks kujunenud? Mida on oodata tulevikus, kas meie rahvus jääb püsima, või võõrandume me oma juurtest täielikult? Eesti taasiseseisvus 20. Augustil 1991. aastal- see kuupäev on paljude eestlaste südames ja mälestustes kui suur võidupäev
Mihkel Täär XI B Eestluse elujõu allikad Jakob Hurt on öelnud, et eestlased pole kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja veel kauaks kestma jääb. Ja tal on tuline õigus. Euroopa üks põliseim rahva sugu niisama lihtsalt ei kao. Mis on aga eestluse katkematu elujõu ja püsimajäämise ürgne allikas? On see oskus vasak näopool ette keerata, kui paremale ollakse juba kõrvakiil saanud ,või julgus vastu lüüa? Mitmed aastatuhanded tagasi jõudsid läänerannikule meie esivanemad. See hingematvalt kauni loodusega maa, oma kiviste mererandade, peegelsiledate järvede, imeliselt lõhnavate kadakaste karjamaade ja uhkete männimetsadega, lummab meid tänapäeval ja ilmselt pani endasse armuma ka meie esivanemad, sest miks nad muidu siia jäid
lääne kultuuri assimileerija. Seda on tõestanud uuem ajalooline uuring. Kuid ristirüütlid halvasid meie rahvusliku arengu. Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie- liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks. Maa aadel tapeti enamikus maha, — jäi vaid eesti talupoeg, kes pikapeale orjastati. Nii vegeteerus eestlus talupojas sajandeid, avaldades end keeles, rahvaluules ja rahvalaulus, primitiivses rahvakunstis, põlluharimisega seotud rahvateaduses ning vahetevahel vastuhakkamistes. Linna on küll valgunud sajandite kestel eestlasi maalt, maa-orjuse pagulasi. Vähemnõudlik on leidnud siin kergemat elu, jäädes ehk nimeliselt eestlaseks väikegildidesse ja teenijas-tööliskonda, omandades jõudumööda võõrast tsivilisat- siooni
meiega sarnane raudse eesriide kogemus aitab niisuguseid arenguid vältida. Me oleme olnud veendunud, et demokraatiat neis riikides, nagu ka meie riigis, saaks hävitada vaid võõras võim. Sellepärast on oht, et me ei pane pahaks sarnaste arengute toetamist nende poolt, kes kõnelevad meiega sama keelt. Iseenda okupeerimine, see käib hiilivamalt kui siis, kui okupant on võõras. Vabaduste piiramine mis iganes püha idee nimel, olgu selleks puhas eestlus või parem toiduvalik – see on iseenda okupeerimise algus. Veelgi kummastavam on retooriline reljeefsus vaidlustes, kus erimeelsused on vast vaevu 20-30 kraadi, mitte 180. Ei saa taotleda ühiskonna eestvedamise vastutust ja siis teha kompromisse Eesti pikaajalise tuleviku ja oma lühiajalise poliitilise huvi vahel. Võit on kohustus teha tööd selleks, et kaotajad ei tunneks ennast teerulli (Metafoor) alla jäänuna. Aga kuidas seda teha, kui valimiste eel on kõvasti
Olen arvamusel, et ka lapsel on õigused- õigus naissoost emale ja meessoost isale. Otsida kristliku abielu kõrvale muud võimalust- see on variserlik mäng. Suure globaalse seotuse tõttu ei ole Eesti kaitstud muudatuste eest Euroopas. Euroopa globaliseerumisega meie valikud ei ole enam suurelt jaolt meie endi valikud Tänapäeva globaliseeruvas Euroopas peab olema väga tugev isiksus, et oma juurte juurde kinni jääda. Eestlus ei tohi olla nagu kuldraha, mis pidulikel hetkedel karbist välja võetakse ja näitamiseks läikima hõõrutakse. Kui pidu läbi, pannakse see tolmu koguma ja las ootab kuni jälle vaja läheb. Olen arvamusel, et oma juurte tundmine annab tänapäeva Euroopas kindlustunde, aitab eristuda muust massist ja jääda eestlaseks, ühtlasi austades teisi rahvaid ja kultuure. Hetkel seostan ennast rohkem Eestiga kui Euroopaga. Olen paljulapselisest perest pärit maanoor ja pealinna ärimaailmast kaugel
Keel kui ühendaja ja eraldaja Vene kirjanik Lev Tolstoi on kord öelnud, et keel on rahvuse hing. Keel paneb ühe rahvuse end tundma ühtse ja tugevana, andes seejuures inimestele veendumust, et me kõik oleme üks. Just keel ongi see, mis teeb ühest rahvusest rahvuse, sest kui poleks keelt, poleks meil ka kultuuri ega ka traditsioone. Me oleks vaid ühes hallis massis ekslevad inimhinged. 141 aastat tagasi sai Eestimaa pinnal alguse traditsioon, mida eestlased tänu oma ühtekuuluvustundele on tänapäevani säilitanud. Ning see on laulupidu, mis on aastakümnete jooksul olnud üks olulisemaid eesti rahvuse kui ka keele kujundajaid. Enne I üldlaulupidu polnud olukord meie maal just eriti kiita. Emakeele oskus oli küllalti algelisel tasemel ning rahavas oli nõrk. Kuid ma arvan, et see on ka igati loogiline tänu eestlaste rängale ajaloole. Selja taga oli ligi 700 aastat Saksamaa võimu, 300 Rootsit, Vene tsaar ning kommun
Kuhu me läheme? Ikka on olemas keegi, kes niiviisi küsib.Keegi, kes hoolib.Pärib sihi järele, kuhu suundutakse. Kui neid, kes hoolivalt küsivad ja päriselt vastuseid otsivad, on küllalt palju võime kõndida toekamalt. Ei saa väita, et eestlusest oleks vähe kirjutatud, olgu Internetis või paberikandjal: seda sõna kohtab ligi 400 veebilehel peaaegu 17 000 korda. Eesti rahvusluse kõiki külgi ei jõua lühikese aja jooksul ammendada. Piisab põgusastki tutvumisest eestluse käsitlusega, et näha läbiva teemana eesti rahva sünget eelaimust: meid on vaid kolm lauluväljakutäit muserdatud rahvast, eestlaste hulk väheneb pidevalt, vene ja inglise keel ahistavad meie emakeelt ja ähvardavad ta eestimaisest teadusest ja kultuurist välja tõrjuda, meie kodumaa on väike ja loodusvaradelt vaene. Väikerahvastele küllap omast nuttu ja hala on nii palju, et see tüütab ära ja tekitab iseenesest teema suhtes vastumeelsuse.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid