Eestluse elujõu allikad (8)

Eestluse elujõu allikad 24-ndal veebruaril 2008-ndal aastal saab Eesti Vabariik 90 aastaseks. Eesti Vabariigi sünniaastaks peetakse aastat 1918. Sel aastal kuulutati Eesti esimest korda iseseisvaks . Mis siis on Eesti Vabariigi pikaealisuse saladus ? Ma arvan, et eelkõige eestlaste tahtejõud olla iseseisev rahvas. Kellele meeldiks elada teise riigi rõhumise all ? Ma arvan, et Eesti Vabariigi tekkepõhjuseks on ka tugev eestluse tunne ühiskonnas. Defineerin natuke oma nägemust eestlusest. Eestlus , see on omapära, rahvuslik karakter , mis eristab meid teistest, me peame end identifitseerima ja järgima rahvuslikku ideoloogiat ( mitte, et me jubedad natsionalistid olema peaks, vaid, et me austame oma oma riiki, järgime oma juhte, seadusi ja ei klassifitseeri end mitte-eestalasena ). Samamoodi tähendab eestlus, et me kuulume eestlaste kooslusesse ja teadvustame seda (näiteks muinasajal teadvustati end kas külakogukonna järgi, valla järgi, kuni 19. sajandini ütles eestlane enda kohta maarahvas ...ja see tähendas just eristumist baltisaksast, mitte teadvustamist, et olen eestlaste koosluse liige) kui aga sai võimalikuks, et meil tekkisid rahva juhid (Jannsen ,Kreuzwald, Jakobson) ja ajalehed/laulupeod, mis kogu rahva liitsid, siis tekkis ka ühine identideeditunne(kultuurrahvuslus). Mis on siis need eesti asjad,millest eestlus omale läbi aegade elujõudu on ammutanud ? Eesti keel- kaunis, keeruline, raske ent nii omane , et kahju oleks seda kaotada. Samas peab tunnistama, et meie keel on kaunis piiratud, me ei leia tihti sõnu, puuduvad paljud kasutuskõlblikud oskussõnad, reeglid on tihti reeglite eneste pärast, sünonüüme on palju, kuid kus on sarnase, kuid mitte identse tähendusega sõnad ? Keeleuuenduseta oleks meie olukord veelgi halvem, sirvides vabariigiaegset uudissõnade sõnaraamatut, tekib küsimus, milliseid termineid üldse varem rääkides kasutati? Paljud sõnad ongi loodud ju vaid teistes keeltes olevate sõnade katteks. Keel on väärtus, kuid me ei tohiks unustada, et keel on tarbimiseks , mitte muuseumis eksponeerimiseks. Luterlus , mis on eestlase vaimus üsna tugeva positsiooni vallutanud, on tegelikult tänaseks oma kunagisel kujul sama hästi kui tapetud . Oma ulatust ei ole tal võimalik taastada, liiga palju on uusi üritajaid, liiga palju uskmatuid. Usk oli põhjendus käituda hästi, rahva kontroll seadusega hirmutamata, kogu oma vales (kui maksimaalselt saab olla õige vaid üks religioon, on usk äärmiselt ebatõenäone seletus maailmale) oli meil ikkagi olemas mingi konrtolliv protsess. Tänases eestis seda enam ei ole, sest näeme, et igaüks jälgib oma eetikat, iseenese moraali. positiivsena näen vaid seda, et küllaltki paljud on säilitanud Lääne tsivilisatsiooni moraalitunde, see ongi Lutheri pärand. Laulupidu - selle ürituse püsimajäämine viiekümneaastase okupatsioonita on küllaltki kaheldav. Kriisiperioodil oli see üks meie väheseid rahvusluse väljundeid ja oli kindlasti väga oluline, kuid kestva riigi korral oleks ürituse küllaltki iganenud formaat kindlasti mingisuguse muutuse läbi teinud. vahest oleks meil suur suvine muusikafestival ? Jonn - meie nukra mineviku pärandina on see lihtne järeldus meie endi olemasolust. "Peab meil ikka jonni olema, et säilisime," teeb eestlane asja selgeks. Jonn pole aga näiteks eesli puhul üldsegi positiivne joon, mitte et millelegi vihjaksin. Eeslitele pannakse enamasti aru pähe. Meid sikutavaks peremeheks on aga maailm ise. Maailm globaliseerub. Meie valikud ei ole enam suurelt jaolt üldsegi meie endi valikud, vaid hoopis millegi palju inertsema poolt dikteeritud. See võib tunduda kummalise ettekujutusena, kuid inimkond käitub üha enam üheainsa olendina. Kunagi saabub piirideta maailm, olen kindel, et tegelikult on see kõigest aja küsimus: Huntingtoni tsivilisatsioonid ei põrku igavesti . meil tuleb vaid valida, kui valusaks see kõik enda jaoks teha. Äkki peaks hoopis olema Maailmariik + Eesti? Muidugi on Maailmariik täna veel täielik utoopia. Tõelises maailmas puuduks justkui jõud, mis kõik keeled ja rahvad kokku segaks ning ühtlustaks. Pole ju jumalast masinat, kes kõik, mis tarvis päevapealt korda saadaks? Aeg saab sellega kord hakkama. On võimalik ka probleem teisiti püstitada : ühel päeval leiab inimkond end minevikuta, puudub igasugune ajalugu, vanad vaenud, keeled. Säilinud on vaid reaalteadustesse kogutu . Tuleks luua uus ühiskond ja kõike taas otsast alustada, kuid seekord teadlikult. Kas me liigendaks inimesed rahvustesse? Milleks? Kõige lõpuks ongi kõik eestlased, see tähendab, et igaüks on "meie", sest kaoks ju "nemad" ning sellest lähtuvalt ka hirm "nende" hulka sulada. Meil on ka paatoslikum argument eestluseks - esivanemate valatud veri, nende vaevad ja kannatused. Kas tõesti oli see kõik vaid selleks, et kord sinu pojad, kelle nimel sai võideldud, tapetud, sind reedavad. kunagised lootused, orjapõli - see on kõik kui liiva valatud vesi - pisut märg klomp, kuni päike ta kuivatab. Teisest küljest ei ole ju lapsed kohustatud vastutama vanemate vaevaga saadud vara eest. Väide, et see nii on, ei pea paika, sest igaüks kohustab end täiesti omal vabal tahtel. See peaks olema sisetunde probleem. Varsti kakskümmend aastat vaba Eestit ei ole ikka veel suutnud luua tugevat isamaalist õppeprogrammi, kus on verd köhivad vabadussõdalased meie lugemikes, pildid lipu juures nutvaist vanureist, Tõnis Mägi " Koit " meie pateetilise hümni asemel? Kardame siis tõesti oma rahvuse kestmise nimel veidike propagandat teha? Minus kõnelevad mitu häält: üks apelleerib kohusetundele rahva vastu, teiseks hääleks on terve mõistus. Nõukogude aeg püüdis meid vägivaldselt lülitada vene kultuuri tasandile, sundus tekitab protesti , sest asjad peavad kulgema oma rada. Angliseerumine on aga meie noortele mõjuv sisemine tegur, me ei saa hakata võitlema selle allikaga, selle leviku piiramine saab olla vaid ajutine. Nii püstitatuna on see otsitud probleem. Inimene teeb ikka seda, mis talle meeldib, noor seda enam. Ärgem unustagem, et kord on meie noored need, kes peaksid säilitama rahvuse. Kui meile on ette nähtud sulanduda maailma, miks siis mitte - oluline on ju inimese rahulolu, mitte seda takistavad kultuurilised piirangud. vasturelv oleks tugev rahvuslik propaganda , haleda labasuse asemel iseseisvuspäeva aktusel.Nõukogude võim, rõhus üle Eestimaa justkui raske masinaga, jättis maha venelasi , reostust, hüljatud tehasekomplekse ning pühkides luteri usu, ent samas hoidis eesti rahvust pidevas tegevuses enda säilimise eest. Eestlus on traditsioon. Traditsioon nagu olla ungarlane, inglane või portugallane. Igal rahval on tavadest tulenev käitumine: millega oma keha kaetakse, milliseid toiduaineid tarbitakse, milliste helidega infot kodeeritakse (keel). Kas poleks lihtsam aru saada igast inimesest sellel planeedil, jätta tüütud kombed ja teha, mis on ratsionaalne ja põhjendatav? Traditsioonide põhjendamine ei tule nende järgijatel tihti mõttessegi. Lisaks arvestagem kogu ajaloo paratamatust. käesolev hetk on oma praeguses kujus ainuvõimalik vaid mineviku toel. Mis iganes oleks minevikus teisiti läinud, vahetaks hetke välja. Pisike detail võimendub aja jooksul tohutult. Juba "vale" tuulehoog toob inimesele pähe muu mõtte. Ta liigutab end teisiti ning lõpuks viljastub "vale" munarakk. Mind ei sünni. Olles ise niivõrd juhuslik, ei saagi möödunu kallal norida: mis on minevikus, peab sinna jääma, olgu ta halb või hea. Ajalugu on seega fakt, alati tuleb arvestada muudetud möödaniku tahet sind olematuks muuta. Tulevik seevastu alluks justkui kenamini, fikseerimata saatus ei ole ju saatus enne, kui ta on kinnistunud aega. Kuid siiski: ka tulevik pole kunagi halb, sest seegi muutub kord hinnanguta faktiks ajaloos. Mis iganes juhtub, on tagasivaadates halb vaid meie isiklike motiivide valguses. Kui soovime säilitada eestlust, tuleb hoida eesti keelt, rahvust ja kultuuri. Teha propagandat. Kui ei, tuleb kaduda. Kaduda tuleb kõigil aga kord nagunii, nii inimesel, rahvusel ning lõpuks ka inimkonnal.