Eesti 19. sajandil (0)

Eesti 19. sajandi esimesel poolel

Eestis toimusid 19. sajandil nii mõnedki muudatused. Need puudutasid nii talurahvast kui ka mõisnike.
Eesti kuulus tol ajal Venemaa kooseisu , mida valitses sajandi alguses tsaar Aleksander I. Ta pooldas Katariina II ajast päris valgustatusideid ja proovis Venemaad reformidega euroopalikumaks muuta. Kuna suurem osa Venemaa elanikkonnast moodustas talurahvas, viis Aleksander I läbi muudatusi just talurahva elus. Keiser tahtis esmalt muudatusi läbi viia väiksemal alal, et näha kui mõistlikud muudatused on. Seda tegi ta Balti kubermangudes, kuna seal valitsesid juba euroopalikud olud.
1802. aastal võeti vastu seadus, mis kehtestas talupoegade pärimisõiguse. Talurahva poolt loodi vallakogukonnad, kus võeti vastu otsuseid. Hakati koguma ka magasivilja, mida hädaajal kasutada sai. Loodi ka vallakohtud, mis lahendasid talupoegade vahelisi probleeme, määrasid pisemaid karistusi ning jälgisid koormiste täitmist. Vallakogukonnad polnud sõltumatud, koosolekutel vastuvõetud otsused jõustusid vaid juhul, kui mõisnik need kinnitas.
1804. aasta Liivimaa ja Eestimaa uue talurahvaseadusega määrati talupoegade koormised ja piirati mõisnike kodukariõigust. Täielikult kaotati see 1865. aastal.
Eestimaal vabastati 1816. aastal talupojad pärisorjusest, Kuramaal tehti seda 1817. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll vabaks, kuid maa kuulus endiselt mõisnikule, seega pidid nad ikka mõisnike heaks tööd tegema. Teokoormised kohati sageli isegi kasvasid. Talupoegade vabastamisega anti neile ka perekonna- ehk priinimed. Mõningates piirkondades läks nimepanek visalt , aastal 1836 anti ka kõigile perekonnanimeta talupoegadele sundkorras priinimed.
Aastal 1825 tuli Venemaal võimule Nikolai I. 1832. aastal võeti vastu uus luteri kiriku seadus. Lõppes luteri kiriku iseseisvus Eestis, see allutati ülevenemaalise luteri kiriku alla. 1840. aastatel tabas eestlasi näljahäda, hakkasid levima jutud, et Venemaal antavat talupoegadele tasuta maad. Kuna talupojad olid pärisorjusest vabad läksid paljud vene usku üle, lootes paremat elu. Enamik talupoegi maad ei saanud, kuid vähestes kohtades nagu Kihnu jagati tõepoolest maad. Samuti hakkasid eestlased välja rändama ka Venemaale, kus oli võimalik osades kohtades, eriti Siberis omale maalapp saada.
1849. aastal võeti vastu viimane suurem talurahvaseadus, mille kohaselt oli talupoegadel võimalik talusid endale päriseks osta. Talu ja mõisa edu sõltus aina rohkem oskuslikust majandamisest.
Sajandi vältel kerkisid esile ka mõned eesti soost haritlased, nagu K. J. Peterson , F. R. Faehlmann, F. R. Kreutzwald . Loodi mitmeid haridusseltse, nagu suures osas Faehlmanni eestvedamisel 1838. aastal loodud Õpetatud Eesti Selts, mis oli estofiilne ja tegeles tol ajal peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Hakkas välja kujunema ka rahvuseepos „Kalevipoeg”. Hariduse levikus mängis olulist rolli aastal 1802 taasavatud Tartu ülikool. Samuti loodi sajandi alguses kubermangulinnadesse gümnaasiumid ja maakonnalinnadesse kreiskoolid. Korralik koolide võrgustik kujunes välja alles sajandi lõpupoolel.
19. sajandi esimene pool oli eestlastele muudatusterikas. Mõningad muudatused ei olnud esmalt talurahvale soodsad. Näiteks pärisorjuse kaotamisega suurenesid teokoormised. Samas paranes olukord aja vältel, talupojad said vähehaaval hakata endale oma talusid lubama ja sõltusid aina vähem mõisast. Ilma baltisakslastelt ja haritlastelt saadud ideedeta poleks ilmselt Eestis toimunud rahvuslikku ärkamist. Need muudatused mängisid olulist rolli Eesti majanduse arengus 19. sajandil ja Eesti riigi loomisel 20. sajandil.