riikliku pearahamaksu kehtestamisega arvasid talupojad, et mõisakoormiseid ei pea enam täitma). 3. Talurahvareformide põhjused: 18.sajandi lõpul ja 19.sajandi algul hakati mõningates ringkondades taotlema talupoegade olukorra parandamist; sellele aitas kaasa: - üksikute mõisnike soov läbi uuenduste parandada oma majanduslikku olukorda. - valgustusideoloogia levik Venemaale (valgustus propageeris inimeste võrdsust, aga pärisorjus polnud sellega kooskõlas). - talupoegade pärisorjusest vabastamine Preisimaal (1807). - talurahvarahutuste surve. - Napoleoni teostatud reformid vallutatud aladel Euroopas (pärisorjuse kaotamine; kodanlikud reformid; seisuste võrdsustamine). - Vene valitsuse surve Balti aadlile parandamaks talupoegade olukorda. 4. TALURAHVA OLUKORD ALATES PÄRISORJUSE
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
ei tulnud. - Usuga kaasnesid "ristiusuliste kohustused": 1) kümnis - e kümnes osa talu saagist. Algul tasuti põhiliselt viljas, hiljem nõuti ka karjakümnist ja muidu makse n metsasaaduste ja heina näol. 2) hinnus - kindlaksmääratud naturaalmaks - Lisaks pidid talupojad: 1)pidama üleval kohalikku preestrit ja maksma erilisist kirikumaksu e 1/10 kümnisest. 2)Maksma erinevaid trahve ning tegema aadlikele kingitusi(mida aadlikud võisid kohtu kaudu välja mõista) - Kui mõnel aastal jäi talupoeg võlgu, siis see andis aadlikule õiguse tema vabadust piirata ja talle lisakohustusi esitada. - Rahvas pidi ehitama linnuseid, kirikuid, teid. - Kui tekkisid mõisad tekkis ka teotöö kohustus - algul mõned päevad aastas aga siis muudkui rohkem - TALUPOEG: isiklikult vaba, oma maa ja kasutamiseks ka osa küla ühisvaldusest, võis kaubitseda 14.saj - 16.saj - Peale Jüriöö ülestõusu karistati talurahvast laialdaselt. Feodaalid hakkasid vähem arvestama talupoegade õigustega. - 14
· kõik mõisnikud omandasid võrdsed õigused · linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile · linnaduumad Maksukorraldus: · pearahamaks · hingedeloendused 5. Asehalduskorda võib pidada demokraatlikuks, kuna see piiras senist keskajast pärit struktuuri ning aadelkond kaotas oma senised õigused Negatiivne asehalduskorra puhul.: · kõigi piirimaade ühtesulamine Venemaaga 6. 1739.- Rouseni deklaratsioon : · talupojad õigusteta pärisorjad · mõisnik võis talupoega pärandada, vahetada, müüa · talupoeg ise, tema maa ja vara kuulusid mõisnikule · talupojad pidid täitma mõisakoormisi · kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale · talupoega kaitses koormiste eest mõisnike majanduslik huvi 7. 1765.a-positiivsed määrused: · talupojad said õiguse vallasvarale · mõisakohustused täitnud tp. võis ülejäänud viljasaagi endale jätta ja vabalt turustada
majanduses saamatuid tegelasi juhtivate kohtade pealt. Asemele said inimesed kes majandust pisut rohkem jagasid. Kolhooside esimeesteks õnnestus eestis saada ka endistel taluperemeestel ja tulemusena paranes majandamine ning sai hakata paremates majandites vähesel määral maksma rahapalka ning sovhoosidest elatustasemelt ette minna. Sovhoosides säilis endiselt bürokraatlik juhtimine. Suuremas osas Nõukogude liidu maapiirkondades kehtis sunnismaisus (puudusid passid): külanõukogu territooriumilt tohtis lahkuda vaid erilubadega (välja arvatud Baltimaad ja Taga-Kaukaasia). Kolhoosnike ülesanne oli täita ettenähtud normipäevad. Töö toimus brigaadides, mille eesotsas olid juhtkonna poolt määratud brigadirid. Normipäevade eest saadav tasu oli enamasti tühine. Sageli oli alguaastail kolhoosnike ainsaks elatusallikaks napil õueaiamaal kasvatatavad saadused ja paremal juhul ka lehm
· aadlimatriklid rüütelkonna liikmete erilised nimekirjad, kus olnutel olid majanduslikud ja poliitilised privileegid Majandus · oluliseks sai teraviljakaubandus · peamiselt veeti Venemaale viina, samuti viidi sinna härgi · väljaveos olulised vili, metsamaterjal, lina; sisseveos olulised sool, tubakas, ka lukskaubad · 1734 Räpina paberivabrik · hakkasid tekkima manufaktuurid · 1739 Roseni deklaratsioon · talupoeg pärisori · mõisnik võis pärandada, vahetada, müüa · piiramatu kodukariõigus · maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisas tööd ASEHALDUSKORD 1762 võimule Katariina II impeeriumi ääremaade senised privileegid tuleb kaotada ja allutada ühesugusele keisrivõimule. · 1764 ringsõit Eestis · 1765 George Browne positiivsed määrused: · talupoja õigus vallasvarale · koormiste ülejäägi vaba turustamise õigus
Poliitilised ümberkorraldused: · muudeti venemaa sarnaseks · mõlema kubermangu etteotsa nimetati üks asehaldur · maanõunike kolleegium ja raad saadeti laiali · kõik mõisnikud omandasid võrdsed õigused · linnades anti võrdne kodanikuõigus kõigile · linnaduumad Maksukorraldus: · pearahamaks · hingedeloendused Roseni deklaratsioon (1739) Selle autoriks oli Liivimaa maanõunik Otto F. Rosen. Deklaratsiooni kohaselt oli talupoeg pärisori ja mõisnik võis kohelda teda vastavalt oma äranägemisele. Talupoega ja tema varandus kuulus mõisnikule. Mõisnikul oli õigus talupoega müüa ja pärandada. Mõisnik võis määrata talupokale piiramatud koormised. Kohtuvõim talupoegade üle kuulus rüütelkonnale. Roseni deklaratsiooniga langes talupoeg õigusteta pärisorja seisundisse. Nn positiivsed määrused (1765) Autoriks Liivimaa kindralkuberner G. Browne. Tegemist oli talupoegade kaitseseadustega
· Säilis tollipiir,seega vene olukord halvenes) sisserändajaid ei tulnud ja eestlaste · Baltisakslased jäid otsustavateks omapära säilis Talurahva olukord peale Balti sõda: Maapäev: rüütelkondade täiskogu, käis koos iga 3 aasta tagant, Rüütelkonnad: Restitutsioon: mõisate tagastamine. Kuidas muutus selle tagajärjel: Talupoegade olukord: pärisorjus tagasi Kiriku võimupiirid: Roseni deklaratsioon (1739): selle kohaselt oli talupoeg ori, mõisniku omand, mõisnik võis teda müüa-pärandada-vahetada, ka pärisorja vara ja maa kuulus mõisnikule, maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polnud piiratud. Asehalduskorraldus (1783) : sellega piirati aadli ja linnade omavalitsust, taotles kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulamist Venemaaga. Kehtestati pearahamaks(seda maksid kõik talupojast mehed)
Narval ja Pärnul. Säilisid tihedad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu. Balti erikord kehtis põhijoontes kuni 19.saj. lõpu venestamisreformideni. Vaheajaks oli 1783-1796 kehtinud nn asehalduskord, mil Baltimaade õiguslikku korrladust taheti lähendada muu Venemaa korraldusele. Roseni deklaratsioon- Liivimaa maanõuniku Roseni seletuskiri Vene võimudele Baltikumi talupoegade õiguste selgitamiseks. (Selle kohaselt puudus talupoegadel igasugune vabadus. Siinne talupoeg oli pärisori , mõisniku omand, mõisnik võis teda müüa, vahetada ja pärandada. Ka talupoja vara ja maa kuulus mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suuruse määras mõisnik. Kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale.) Asehalduskord-1783.a. Baltikumis kehtestatud uus halduskorraldus, millega piiratakse märgatavalt aadli ja linnade omavalitsust. Taotles kõigi impeeriumi piirimaade ühtesulatamist Venemaaga. Kehtis ainult Katariina II valitsusajal.
omavalitsusstruktuuri. ühtesulatamist Venemaaga. * Uued omavalitsusorganid olid oma otsustes rohkem riigivõimu kontrolli all kui varem. 4. Liivimaa maanõuniku von Roseni deklaratsioon. Roseni deklaratsioon Eisen pärisorjusest 1) Pärisorjus on talupojale kahjulik. 1) Pärisorjus on talupojale kasulik. 2) Kõik talupojad peavad maksma makse ja 2) Talupoeg ei maksa makse, kui tal pole tegema teotööd. millestki maksta. 3) Talupoeg peab üleval mõisnikku. 3) Mõisnik peab üleval talupoega. 5. G.Browne´i nn positiivsed määrused. 1765. aastal esitas G. Browne Liivimaa maapäevale Katariina II nõudel käsu parandada talupoegade olukorda. Ettepanekud vormistati nn positiivsete määrustena:
sõnaõigus oli rüütelkondade liikmeil. Ja nagu Rootsi ajal, nii oli ka nüüd iga rüütelkonna tähtsamaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium. Maanõunikud olidki maa tegelikud valitsejad. Nad täitsid kordamööda nn. resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutuste ja kohtutes aeti asju saksa keeles. 1.1 PÄRISORJUSE SÜVENEMINE Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis Eesti talupoeg oma lootused pärisorjuse kaotamisele mõneks ajaks maha matta. Ent teadmist, et isegi talupojal on olemas elementaarsed õigused, ei saanud talupoegadelt keegi võtta. See asjaolu avaldus eriti rikkalt Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud loos, mis andis 1739. aastal tulemuseks nn. Roseni deklaratsiooni. Roseni deklaratsioonis öeldi, et kuna Liivimaa talupojad kuuluvad kogu oma ihu ja isikuga mõisnikele, siis järelikult kuulub mõisnikele ka kogu talupoja vara
Rootsiga, kuna aadlid eelistasid Rootsiga kauplemist. Balti erikord andis aadlikele väga laialdased võimupiirid, Vene valitsus siseasjadesse praktiliselt ei sekkunud. Rootsi ajal alguse saanud rüütelkonnad mängisid Vene võimu ajal väga suurt rolli. Rüütelkonda saamiseks loodi aadlimatriklid, kuhu kanti vanad Balti aadli suguvõsad ning ainult need aadelkonnad võisid kuuluda rüütelkonda. Balti erikorral oli nii positiivne, kui ka negatiivne roll. Rootsi ajal kehtestati ametlikult pärisorjus, kuid kõik pärisorjuse tunnused tekkisid just nimelt Vene võimu ajal. 1739. anti välja Roseni deklaratsioon, mida loetakse pärisorjuse lõplikuks kinnistamiseks. Balti erikord kehtis kuni Katariina II võimule tulekuni, kes hakkas asju muutma. Oli läbi ja lõhki sakslanna, kes abiellus Vene pärijaga, tegi tema vastu riigipöörde. Teda nimetatakse valgustusvalitsejaks. Ta püüdis kaotada pärisorjust, kuid see tal kahjuks ei õnnestunud. Tema
Tööndus Mõisate juures viinaköögid, saeveskid, telliselöövid, lubjaahjud. Toodang enamasti kohapealseks tarbeks. 1734 Räpinas paberivabrik 18. saj. II p. Põltsamaa ümbruskonnas manufaktuurid - klaas, peegel, portselan Woldemar von Lauw. Linnades manufaktuure vähe -- põhjuseks tsunftikord: · piirangud · keskaegne reglement Talurahva õiguslik olukord. 1739 - Roseni deklaratsioon - Liivimaa maanõuniku parun Otto Fabian Roseni seletuskiri kinnitas, et : · talupoeg on täielik pärisori, keda mõisnik võib müüa, vahetada ja pärandada nagu muud mõisa vara. · talupoeg ise, tema maa ja vara on mõisniku omand, mille kasutamise eest mõisnik võib määrata koormisi oma äranägemise järgi. · kohtuvõim talupoegade üle kuulus rüütelkondadele, mitte riigile. Talurahvas kaotas Vene riigi koosseisu sattudes Rootsi ajal saadud kergendused. Toimus pärisorjuse kindlustumine.
· Väljavedu vili, metsamaterjal, lina, kanep · Hoogustus manufakruuride rajamine Talupoegade olukord Vene ajal: · Oukord oli väga raske · Talupoegade maade vähendamine (et laiendada mõisa põlde) · Talupoja koormiste tõus · Roseni deklaratsioon (1739) · Browne nn positiivsed määrused (1765) 1739. a. Roseni deklaratsiooni põhisätted: · Vallutusest saatui on talupooeg olnud pärisori · Mõisnikul on õigus talupoja elu ja vara üle · Mõisnik võib talupojale anda ihunuhtlust · Talupoja kasutuses olev maa on täielikult mõisa oma 1765. a. Browne Positiivsed määrused: · Talurahvas sai õiguse vallasvarale · Talupoeg võis koormiste täitmisest üle jäänud saadused müüa turul · Määrati kindlaks mõisakoormised (mõisnikud ei võinud neid tõsta) · Karistuse ülempiir oli 30 vitsahoopi · Talupoeg võis kaevata mõisniku kohtusse Pearaharahutused, Puuaiasõda · Puhkesid 1784 a
aadlimartilid- eesmärk kaitsta põlisaadlit uusaadli eest???!?!?; Maapäev - sõnaõigus vaid aadlimartiklis kirjas olevatel aadlikel, otsustati eluoluga asju ja valiti haagi- ja sillakohtunikke - Katariina II ja tema mingi pask Viljandimaa Pärnumaast nahhui Paldiski Võru Linnaõigused (Vilx 1783) 12 linna pearahamaks TALURAHVA OLUKORD 18. SAJANDIL - Roseni deklaratsioon 1739 pärisorjus Eestimaal talupoega võib osta, müüa, vahetada, pärandad ehk kesine kõhtuvõim talupoegade üle oli rüütelkondadel kaotati kõik rootsi aja kergendused põgeneti teise kubermangu - Browne'i positiivsed määrused 1765 Talurahvas sai õiguse vallasvarale; Pärast mõisakohustuste täitmist või talupoeg jääke turustada; Mõisnik ei võinud koormisi suurendada; piirati kodukariõigust
hinnati ja kaardistati, toimus (adramaade revisioon) nende tulemuste põhjal seati Talupoegade Parandada siinsete talupoegade olukorda. sisse vakuraamatud, kuhu elukorraldus Rootsis puudus pärisorjus. kanti kõik (talupoegade) kohustused mõisa vastu. 3) Riigi talupojad võisid kaevata kohtusse, kui mõisas nende õigusi rikuti.
tõkkeks V ja Baltikumi vahel, mis aitas säilitada maa kultuuri ja võimaldas sidemeid L- Euroopaga, mis tagas kiirema arengu. ROSENI DEKLORATSIOON Tp otsisid õigust Peterburist. Venemaa mölder Jaan esitas keisrinnale kaebekirja. Selgituse saamiseks tp olukorra üle pöördus riigivõim rüütelkondade poole. Liivimaa maanõuniku parun Otto Fabian Rosen esitas 1739 seletuskirja, mis on ajalukku läinud Roseni dekloratsiooni nime all. Rosengi järgi oli siinne tp pärisori, keda mõisnik võis pärandada, vahetada ja müüa. Mõisnikule kuulus ka tp maa ja vara. Maa kasutamiseks tuli teha tp mõisakoormisi, mille suurus polnud piiratud. Kohtuvõim tp üle kuulus vaid rüütelkonnale, mitte riigile. Dekloratsiooni hakkas toetama ka riigivõim. NII kaotas talurahvas V võimu alla sattudes kõik R ajal saadud kergendused ning langes õiguseta pärisorja seisusesse. ASEHALDUSKORD 1775 alustatu uue asehalduskorra kehtestamist. Kuna oli oodata baltisaksa aadli
Kriisist välja jõudmiseks oli vaja asuda põllumajandust reformima. 2. Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ning hakati rääkima inimõigustest. 3. Välispoliitiline põhjus – Venemaad vaadati kui metsalist, talupoegade olukord oli Venemaa prestiižile kahjulik. Liivimaa talurahvaseadus Eestimaa talurahvaseadus Toimus maade hindamine ja mõõtmine; Koormised fikseeriti olemasoleval tasemel ja koormised vastavused maa suuruse ja nad olid suuremad kui Liivimaal. väärtusega. Mõisniku kodukariõigust piirati: 15 hoopi või Mõisniku kodukariõigust piirati: 30 hoopi. 2 päeva aresti (v.a taluperemehed). Õigus omada kinnisvara. Kinnisvara omamisõigus puudus. Abieluks ei ole mõisniku luba vaja. Mõisnik pidi kihlused heaks kiitma. Talusid võis pärandada.
mõned pasunakoorid. Kogu Eestist tuli kokku umbes 800 lauljat ja pillimeest ning kaks korda rohkem kuulajaid. Talurahva omavalitsus Talurahvaseadus rüütelkonnas valminud: Seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Said omandiõiguse vallasvarale, nad võisid maad osta ning talu järglasele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, hinnati ja kaardistati. Koormised pandi kirja vakuraamatutesse. Pärisorjuse kaotamine Seadus Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819. Aastal, pärisorjus kaotati: talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult. Talupojad võisid sõlmida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtinud elukutset vahetada, st nad pidid tegelema üksnes põlluharimisega. Ka nende liikumisvabadus oli piiratud. Talupojad vabastati pärisorjusest ilma maata: nad pidid talud mõisnikelt rentima
· talupoegade õigus vallas varale · keelustas koormiste tõstmise · korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ja ta võib selle lastele pärandada · piirati talupoegade müüki 1804. Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseadus (punktid täpsustati) · talupojad endiselt pärisorjad, kuid müük maast lahus keelustati · omandiõigus vallas varale · võisid maad osta ja talu järglastele pärandada · koormised vastavusse maa suuruse ja väärtusega, pandi kirja vakuraamatusse Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus: see ei näidanud ette maade mõõtmist ning vakuraamatutesse pandi kirja senised koormised. Need seadused ei rahuldanud ühtegi osapoolt. Uued seadused võeti vastu 1816. Eestimaal ja 1819. Liivimaal · pärisorjus kaotati > talupoegadest sai vaba talupojaseisus; vabastati ilma maata, pidid talud mõisnikelt rentima, talupojad sõltuvuses mõisnikest
piiramatud õigused oma talupoegade üle, kohapealseks asjaajamiskeeleks jäi saksa keel, kohalik aadel omas suurt mõju valitsemisasjades kindralkuberneride abiliste- valitsusnõunike kaudu, kes määrati kohaliku aadli hulgast. Talupoja olukord 18. sajandil: Vohnja Jaani kaebus ja parun Roseni vastuse põhipunktid. Mõisnikutel oli vaba voli kõike teha, võtta oma talupoegadelt saaki, varandust jne, võis nuhelda. pärandada, vahetada, müüa, talupoeg ise, tema maa ja vara kuulusid mõisnikule, talupojad pidid täitma mõisakoormisi, kohtuvõim talupoja üle kuulus rüütelkonnale talupoega kaitses koormiste eest mõisnike majanduslik huvi Katariina II Balti poliitika: eesmärk, muudatused. Eesmärgiks oli Balti aadli privileegide piiramine ja keisrivõime tugevdamine, kuna balti aadlikest poles neile mingit vastast. Muudatused: taotles Baltikumi seniste privileegide kaotamist ja siinsete provintside tihedamat liitmist
endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses midagi ei muutunud, elas ikka akendeta suitsutares, rehielamus kus samas elasid ka loomad. Talupoegadel uuendusi põlluharimistehnikas ei olnud. Talupoja õiguslik seisund oli madalseisus, seda näitab 1739.a välja antud Roseni deklaratsioon. 1) Talupoeg on pärisori 2) kogu talupoegade vara kuulub tegelikult mõisnikule 3) koormised on puhtalt mõisniku määrata 4) mõisnikele kuulub kohtuvõim talupoegade üle. Kultuur 18.saj-l Kuigi Eesti oli Vene valdustes, siis vene kultuuri mõjudest jäid siinsed alad puutumata, sest siin oli Balti erikord: luteriusk, asjaajamiskeel saksa keel, kultuurikontaktid Saksamaaga tihenesid, sest läbi 18.saj (alates 1710.a) kohapeal ülikooli polnud ja baltisakslased käisid
............................................................................. 8 4.3 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadused...........................................................................8 5. Hilisemad talurahvaseadused..................................................................................................9 5.1 Usuvahetus........................................................................................................................9 5.2 Reformid......................................................................................................................... 10 5.3 Uued talurahva seadused(1863. ja 1867. a).................................................................... 11 6. Muutused eestlaste elus seoses pärisorjuse kaotamisega......................................................12 6.1 Majandus XX.sajandil.....................................................................................................12 7
a tagant. Maapäevade vahepeal ajasid asju 12 maanõuniku. Igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine oli rüütelkonna pealiku ülesanne. 5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül. oli: hoolitseda pagenenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest ning uurida talupoegade poolt toime pandud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi. Maakonna tasandil tegutsesid Eestimaal ja Saaremaal meeskohtud ning Liivimaal maakohtud, arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju. Kubermangutasandil lahendati raskemad kuriteod ja aadlike kohtuasjad. 1. Eestimaa Ülemkohu Tallinnas 2. Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. Ajaloo arvestuse 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord
tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki. 1804. Aastal kiitis keskvalitsus heaks Liivimaa rüütelkonnas valminud talurahvaseaduse. See seadus jättis talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid talupoegade müük, kinkimine ja pantimine maast lahus keelustati. Liivimaa talupojad said omandiõiguse vallasvarale - võisid maad osta ja talu järglastele pärandada. Koormised tuli viia vastavusse maa suuruse ja väärtusega, selleks maad mõõdeti, kaardistati ning hinnati. Koormised pandi kirja vakuraamatusse. Samal aastal võeti vastu ka Eestimaa talurahvaseadus, mis mitmes punktis oli talupoegadele, võrreldes Liivimaa seadusega, ebasoodsam: see ei näinud ette maade mõõtmist ning vakuraamatusse pandi üldiselt kirja senised koormised. Pärisorjuse kaotamine Võeti vastu uued seadused - Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819, mille tagajärjel pärisorjus kaotati
maksudest, pole vaja enam mõisale tegu teha – mis oli aga meelevaldne oletus. Talurahva vastu toodi ca 10 000 sõjaväelast, kõige suuremad väljaastumised toimusid Räpinas – Räpina Puuaiasõda 1784 (talupojad olid lähedalasuvast aiast haaranud kaasa aiateibaid, vastuseis lõppes talupoegade lüüasaamisega ja 5 talupoega hukkus). Teine suurem väljaastumine toimus Karula kihelkonna kiriku juures, kus sai surma üks talupoeg, rahutustes osalesid ka naised, kes loopisid sõdureid kividega. Sõjaväe abiga rahutused suruti maha ja lisaks sellele tegi kubermanguvalitsus suulist propagandat, anti välja eraldi korraldus, mis kajastas pearaharahutusi. Vene-Rootsi sõda 1788-1790. Talurahvas ootas, et Rootsi kuningas tuleb ja kergendab rahva olukorda, rahva mälestustes oli eelnev Rootsi aeg saavutanud helge ajastu ilme. Pärast sõja lõppu Rootsi eliit ei leppinud Balti provintside kaotamisega, 1741-1743
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
kontrolli alla Laiendati inimeste õigusi ja vabadust Korraldati perioodilisi hingeloendusi 4. Liivimaa maanõuniku von Roseni deklaratsioon 1696.aasta majandusreglement jäi küll kehtima ka pärast Eesti minekut Vene võimu alla, kuid talupoegade olukord halvenes siiski, sest toimus mõisate restitutsioon. Enamus talupoegadest muutus sellega pärisorjadeks. Samas ei langenud eesti talupoeg sellisesse õiguseta seisundisse kui vene talupoeg, sest ta võis mõisniku peale kaevata ja kuni 18.sajandi lõpuni ei pidanud minema nekrutiks (sõjaväelaseks). Talurahva õiguslikust olukorrast Liivimaal saab andmeid Liivimaa maanõuniku von Roseni kirjast Vene valitsusele 1739. Talurahva olukord: Rüütelkonnad määravad talupoegade koormised oma suva järgi. Talupojad muudeti pärisorjadeks.
Uued maanõunikud valiti enamasti endiste rüütelkonna pealikke või maamarssalite hulgast Maapäev maahärrade ja feodaalühiskonna vabade esindajate nõupidamine keskajal Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike hulgast valitud adrakohtunik, liivimaal sillakohtunik, kelle ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest uurida talupoegade poolt sooritatud väiksemaid kuritegusid ja karistada süüdlasi Maakonna tasemel tegutsesid Eestis- ja Saaremaal meeskohtud Liivimaal maakohtud- mõlemad arutasid talupoegade ja teiste mitteaadlike süüasju Kubermangutasemel lahendati raskemad kuriteod ning kõik aadlike kohtuasjad Eestimaa Ülemkohus Tallinnas Liivimaal Õuekohus Tartus Rootsi kuninga sõna jäi kohtuasjades viimaseks ja lõplikuks adrakohtunik/sillakohtunik-ajalooline maapolitseikohtunik, madalam aste
vähe tähelepanu. Pärast Katariina II surma asehalduskord likvideeriti, enamik läbiviidud muutusi kaotati, pearahamaks säilis. Talupoegade olukord ~1000 mõisa, teraviljakasvatus peamine vilja väljavedu Rootsi vilja müük sõjaväele viinapõletamine ,,hõbedavihma sadu üle Eestimaa" Restitutsioon riigistatud maade tagasiandmine nende endistele omanikele. Taastusid ka mõisnike õigused talupoegade üle. Talupoeg kui õigusteta pärisori Roseni deklaratsioon 1739 (Vohnja mõisa mölder Jaani kaebekiri Annale, keisrinna soovis selgitust talupoegade olukorra kohta, selgituse andis Liivimaa maanõunik Rosen) 1.talupoeg on pärisori, teda võib osta.... 2.talupoja maa ja vara kuulub mõisale 3.maa kasutamise eest koormised, nende suurus pole piiratud 4.kohtuvõim kuulub rüütelkonnale Talupoega kaitses pigem mõisniku majanduslik huvi. Talupojad üritasid ka pageda.
Eesti 19.sajandil Eesti ajalugu kuni 19.sajandi lõpuni Koostaja: P.Reimer 1. Põllumajandus ja talupoegade olukord 19.sajandil: 1.1. Pärisorjuse kaotamine Eestis: Vene keskvalitsuse surve tõttu ja Napoleoni sõdade mõju tõttu nõustusid Balti kubermangude aadlikud tegelema talurahva õigusliku olukorraga. Eeskuju pärisorjuse kaotamiseks võeti 1807 Preisimaal läbi viidud agraarreformist. Pärisorjus kaotati Eestimaa kubermangus 1816.a ja Liivimaa kubermangus 1819.a. Seadustega: - Talupojad said isikliku vabaduse (e vabanesid pärisorjusest). - Kogu maa jäi mõisnike omandusse ja talupojad pidid maad hakkama mõisnike käest rentima. Senised normeeritud koormised asendati vabade rendilepingutega. Rendilepingut mittetäitva peremehe võis talust välja tõsta.
enam tõsta. 2) Ideoloogiline põhjus – Euroopas levisid valgustusideed ja hakati rääkima inimõigustest. 3) Välispoliitiline – Venemaad vaadati kui metsalist, talupoegade halb olukord oli Venemaa prestiižile kahjulik. Liivimaa talurahvaseadus Eestimaa talurahvaseadus ● Talusid võib pärandada. ● Viidi läbi teokoormiste normeerimine ja seati sisse vakuraamatud. ● Toimus maade hindamine ja ● Koormised fikseeriti mõõtmine olemasoleval tasemel, olid suuremad kui Liivimaal ● Mõisniku kodukariõigust piirati: *2 päeva aresti või 15 hoopi, v.a *30 hoopi taluperemehed. ● Vallakohtute loomine, kus kohtumeesteks olid talupojad, õigus kaevata mõisniku peale. ● Õigus omada vallasvara.
5) Kohtukorraldus Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse kohalike mõisnike seast valitud adrakohtunikud ja Liivimaal sillakohtunikud. Nende ül oli: uurida/analüüsida talupoegade poolt toime pandud kuritegusid (neid karistada) a) Eestima Ülemkohu Tallinnas b) Liivimaa Õuekohus Tartus Need kohtuotsused võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi lõplikuks. 2. teema: Talurahva õiguslik ja majanduslik olukord 1) Olukord enne reduktsiooni Oli pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku alluvuses. 2) Reduktsioon Reduktsioon algas 1681, sai alguse kuningas Karl XI troonile tulekuga. Riigi majanduslik seis oli kehv (sõjaretked kulukad ja sissetuleku allikad puudusid), seega alustas Karl XI oma eelkäijate poolt erakätesse antud riigimaade tagastamist – riigistamine. 3) Koormiste liigid Teorent – talupoeg pidi teatud arv päevi nädalas tegema mõisniku põllul tööd, mispärast ei jäänud aega enda põllu korrashoiuks.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
