Eesti muusika (0)

Esimene eesti helilooja sümfoonia pärineb aastast 1908 ja selle autor, nagu mitme muugi anri esikteose puhul on Artur Lemba. Sümfoonia on säilinud, seda on mängitud/lindistatud, kuid… Tõsiselt saab eesti sümfooniaid vaatama hakata ikkagi alles Eduard Tubina tulekuga eesti muusikasse. Tundub küllalt jahmatav, et Tubina I sümfoonia on tegelikult alles neljas eesti helilooja selle anri teos. Üllatav selleski mõttes, et juba 1920. aastateks olid meie muusikas olemas Elleri “ Koit ”, “Videvik”, “Öö hüüded” ja veel mõnigi kontserdiellu jäänud teos, “Koit” küll Eestimaal enim esitatud sümfoonilise eesti teosena, omamoodi sümbolina.
Viimasel ajal ägedalt päevakorral olnud küsimus eesti muusika kõlamisest meie kontserdisaalides viib paratamatult mõttele, kui palju ja mida esitati näiteks 1920. aastatel. Eesti muusikat, toona siis täiesti uut, mängiti päris palju. Elleri juba nimetatud teosed olid kavas peaaegu igal aastal, nii Tartus kui ka Tallinnas. Mida oli eesti muusikast mängida? Ikka Eller ja Artur Lemba. (Ei tohi unustada, et heliplaate ju peaaegu polnud.) Lemba oli toona see verstapost , millega vist kõike ja kõiki mõõdeti. Muidugi ka Eller. Näiteks 1921. aasta 8. aprilli sümfooniakontserdi puhul kirjutab kriitik E. Borman: “Tõesti: see kunstnik on jumala armust , samasugune oma andeka , musikaalse rahva kultuurikandja, nagu seda on Artur Lemba.” Ellerist veel niipalju, et tema nimi läbib XX sajandit kõige tugevama niidina: 1905. aastast end muusikaga sidunud ja 1920. aastast heliloojadiplomiga Eestisse asununa on oma koolkonna kaudu tänaseni täies loomejõus.
Niisiis luuakse XX sajandi esimese neljakümne aastaga vaid seitse sümfooniat, millele 1940ndad lisavad samapalju, et siis 1950ndate lõpul justkui paisu tagant vabaneda . Samas hakkavad 1950. aastate lõpul sümfoonia piirid ähmastuma (pikkus, osade arv jms.) ja tihti ei saagi aru, mis vahe on näiteks sümfoonial ja sümfonietil. Muidugi, teose pealkirjastamisel oli ka puhtpraktiline eesmärk: honorari suurus. Samas on sümfooniate loetelus teoseid, mis tegelikult kontserdisaalis kõlanud polegi. Ja mida ajas edasi, seda kummalisemaid helilooja antud anrimääratlusi võime kohata. Erandiks pole ka määratlus “sümfoonia” teose puhul, mis pole orkestrile kirjutatud.
Sümfooniate nimekiri tundub päris aukartustäratav, kuid samas polegi neid teoseid, mis kontserdisaalides ikka ja jälle kõlavad, kuigi palju. Mida siis ikkagi mängida? Siin on veel üks konks. Nimelt on teosed eri ajal erineva kaaluga. Näiteks omal ajal peeti üheks suuremaks läbimurdeteoseks uude mõttemalli Villem Kapi II sümfooniat. Seda praegu üle kuulates ei saa enam päris täpselt selle murdelisusest aru. Samas mõjus ootamatult värskena Jaan Koha I sümfoonia, teos, mida samuti ammu pole kuulda olnud.
Kui algusaastate sümfooniate loomisel on oma selge põhjus, siis 1966. aasta sümfooniate “ kuhja ” ei oska millegagi põhjendada. Ka mitte konkursiga, sest sümfooniate konkurssi pole olnud. Uus tendents ilmub 1980. aastatest , mil konservatooriumi lõputööks valitakse tihti sümfoonia. Viimastel aastatel on (ettekandele jõudnud) sümfooniate arv aga taas tuntavalt vähenenud; muidugi, tänapäeval ei kirjuta keegi enam tellimuseta.
Kui vaadata sajandi keskele , siis näeme, et enam-vähem ühel ajal kirjutavad sümfoonia eri põlvkonnast loojad. Heliloojate loomingulise käekirja eripära arvestades peaks see andma äärmiselt kirju pildi, ometi on asi teisiti. Helilooja põlvkondlikule kuuluvusele ja aastaarvule vaatamata on paljudes eesti sümfooniates mingi ühine joon – tumemeelne, filosoofiline tõsidus ehk isegi raskemeelsus… Alles 1950. aastate lõpul murtakse sellest kohati välja.
Sümfoonia kui anr on kindlasti üsna oluline kultuurinäitaja. See, et neid on eesti muusikas nii palju, näitab muu hulgas tugevat kompositsioonikooli. Ometi on kvantiteet ja kvaliteet kaks ise asja ning tihti jõutakse alles õige mitmenda samas anris teosega tõelisele tasemele. Eesti muusikas on heaks näiteks Tubin , kes küll juba Teise sümfooniaga tõusis arvestatavaks sümfonistiks, kuid tipp saabus Viiendaga. Küllalt sage on aga ka vastupidine , kus kohe esimesega saavutatakse parim tulemus; meil näiteks Eino Tamberg ja Lepo Sumera.
Kui eesti professionaalne (sümfooniline) muusika mahub peamiselt XX sajandisse, erandiks vaid Artur Kapi ja Rudolf Tobiase esikteosed XIX sajandi lõpust, siis eesti sümfooniad mahuvad 90 aastasse : 1908 loodud Artur Lemba Esimesest 1998. aastal loodud Eino Tambergi Neljandani. Sinna see nimistu praegu lõpeb. Seni.
Ja veel Ellerist. Läbinisti instrumentaalheliloojana on temal päris suur osa selles, et eesti sümfooniline muusika on nii rohkearvuline. Kuulub ju enamik sümfoonialoojaid tema koolkonda. Ometi jõudis Artur Kapp sümfooniate arvult Ellerist ette: Kapi viis Elleri kolme vastu. “Käiberepertuaaris” ei ole küll kummagi teosed eriti sagedased. Aga statistika, mitu korda üks või teine sümfoonia üldse avalikult on kõlanud, on juba teine teema.
Eesti Sümfooniad
1908**
A. Lemba I
1923
A. Lemba II
1924
A. Kapi I
1934
E. Tubina I.
1936
H. Elleri I
1937
E. Tubina II
1939