10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-07-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
111 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Raido123
Õppematerjali autor
Ühiskonna vabanemine diktatuurist algas tasapisi pärast Stalini surma (1953), kuid selgemad muutused hakkasid ilmnema pärast 1956. aastat, kui Stalini kuriteod ning isikukultus mõisteti hukka. Kurss võeti keskusest (Moskva) vabamale ja vähem dikteeritud poliitikale, mistõttu kasvas tööstustoodang ja paranes olukord põllumajanduses. Kultuuripildis said muutused nähtavaks 1960. aastail, kus aktiivsesse ellu astus põlvkond, kes uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka raamatute suured trükiarvud. Raamatunimetuste hulk kasvas hüppeliselt 1950. aastate teisel poolel, tõus jätkus 70.ndate keskpaigani. Ka teistel kunstialadel toimusid muutused. Esilinastusid Arvo Kruusemendi ,,Kevade", Grigori Kromonovi ,,Viimne reliikvia", heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav
Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjandus ja kodueesti kirjanduse. Väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, kodumaist poliitilised asjaolud. Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks.
Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism). Ida-Euroopas (ka Venemaal ja Eestis) vähemalt II maailmasõjani. Edgar Allan Poe (1809-1849) USA kirjanik, tuntud nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna.
mängima nii uue- kui ka tõlkekirjanduse vahendamisel. 70ndatel olulisus väheneb näiteks selle pärast, et Nõukogude liit hakkas mängima mängu, nagu ta hooliks autoriõigustest – tegelikult ei tahetud läänekirjandust trükki lasta. 60ndatel aga hakkab sealt tulema just uut Lääne kirjandust. Samuti autoreid lähiminevikust, kes on tugevalt kirjandust muutnud – Kafka, Salingeri „Kuristik rukkis“ jt. 1958 Keel ja Kirjandus – Pigem teadusliku suunitlusega ajakiri. 1960 vabavärsipoleemika (Nirk (Hermelin), Kross, Niit, Kaalep, Mäger jt) – Tagant järgi võib tunduda veider, kuid antud aja kontekstis täiesti seletatav. Nimelt avaldas aastal 60 Endel Nirk paroodia, kus ta ründas üsna teravalt noort luulet. Esile kerkis just vormi küsimus – tekkis vaidlus selle üle, kas korralik Nõkogude Eesti luuletaja tohib vabavärssi kasutada või ei tohi. See oli üsna
Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728. KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA otsustavad pöörde uusromantilisele kujundlikkusele teostasid ,,Noor-Eesti" põlvkonna luuletajad esimese kümnendi lõpuks. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus. Autorid: peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini (SOTSIAAL)EKSPRESSIONISM laiemalt levis see luules 1919. aastast. Eesti poeedid
leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks vaja impulssi ülevalt, ei saanud kodanikualgatuse korras seda teha. Moskvast pidi tulema signaal, et asi hakkab
aastas, 1980 ja 1981 oli neid 7000, aga siis langes arv jälle 5000 kanti. 1989 olid liiduvabariigi elanikest 26% mujal sündinud. Eesdased ise olid väga paiksed. 1979. aastal elas kogu Nõukogude Liidu eestlastest 92,9% Eestis. Sõja-aastad vähendasid meeste arvu kogu elanikkonnas. Veel 1959. aastal oli saja mehe kohta 127,8 naist, aga 1989. aastal vaid 114,1. Nõukogude Eesti perekonna suurus oli NSV Liidu väiksemaid: 3,5 inimest 1959., aga 1979. aastal vaid 3,1. Lahutuste arv kasvas 1953- 1980 jõudsalt - 8-st 47,3-ni saja sõlmitud abielu kohta. Nõukogude Eesti elanikkond vananes aeglaselt, kuid kindlalt. 1959. aastal kuulus vanu- serühma 0-14-aastased 22,7%, 15-59-aastased 62,2% ja 60- aastased ja vanemad 15,0%. 1989. aasta lõpuks oli teise vanuserühma
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid