Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti keel". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
öeldis, tegusõna, silpi, liitlause, osalause, lauses, täishäälik, lihtlause, täishääliku, kelles, lauseliikmed, sihitis, rindlause, lauset, lauselühend, kaashäälik, tuletusliide, vokaal, raaf, koop, ramm, nimisõnad, tegusõnad, omadussõnad, öeldistäide, puududa, põimlause, lihtlauses, osalaused, siduvad, tegin, homonüümid, sünonüümidLIHTLAUSE - Lihtlauses on üks öeldis, puuduvad korduvad lauseliikmed. Nt. Ta avas silmad. KOONDLAUSE - Lause, milles on korduvad lauseliikmed. ( üks öeldis ) Nt. Tüdrukul olid punased, sinised ja kollased seelikud. LIITLAUSE - Moodustub kahest või enamast lihtlausest, mida nimetame osalauseiks. Nt. Ta oli kurb, sest tal polnud lapsi. Liitlause jaguneb: RINDLAUSE - Liitlause, mis koosneb mitmest osalausest. Need osalaused on üksteisest sõltumatud, ST. Rindlausest saab teha mitu lihtlauset. Nt. Tasa sõuad, kaugele jõuad. ( kaks või enam öeldist ) Siduvad sõnad: ja, ning, ega, või, kuid, aga, ent. PÕIMLAUSE - Liitlause, mille üks osalause on teised osalaused endale allutanud. Allutavat lauset nimetatakse pealauseks, sellega liitunud lauseid aga kõrvallauseteks. Nt. Tegin akna lahti, sest oli umbne. ( kaks või enam öeldist )
järgneda ükskõik kuidas, vaid peavad olema teatud viisil rühmitatud. Kõne ladususe tagab helilisemate ning vähem heliliste häälikute ehk vokaalide ja konsonantide vaheldumine. Niisuguse vaheldumise tagajärjel jaguneb kõne loomulikeks hääldusüksusteks ehk silpideks. Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4
Boheemlasest dirigent otsis almanahhist aforisme, leidis aga huvitava artikli psühholoogia vallast. Kuulus akadeemik rääkis stiihia mõjust monarhi psüühikale. Kotlet oli parkettpõrandale kukkunud, taburet oli ümber tõugatud, kustutamata sigaret vedeles kristalselt helklevas tuhatoosis. Silbitamine ja poolitamine Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: · üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; · kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kas-sas-se, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; · (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui- tu-nud; · kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: a-va-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide;
Liitlause liigid on rindlause ja põimlause. Põimlause koosneb pealausest või kõrval lausetest (Nt: Ma tean, et sa oled koolis) Kasutatakse alistus seost. Kõrvallause tunnuseks on see, et saame esitada küsimuse. (Nt: mulle ei meeldi, et sa nii räägid.) Rindlause koosneb kahest sama tasandilisest osa lausest. (Nt: isa sööb suppi, ema sööb praadi). ÖELDIS Öeldis on lause pealiige, väljendab tegevust. Öeldiseks on tegusõna. Öeldis on lauses põhisõnaks. Teised lauseliikmed on tema laiendid. Öeldise tähendusest sõltub laiendite hulk. S.t. mõni öeldis nõuab ühte mõni kahte või kolme laiendit. Tegusõna võimet siduda endaga laiendeid,nim valentsiks. Tegusõna võib lause öeldisena esineda vormiliselt väga mitmesgusel kujul. Lihtöeldiseks nim. öeldist, mis koosneb üksikverbi liht-ja liitvormist. Lihtvorm koosneb ühest sõnast. Liitvormiks on täismineviku, ennemineviku ja eituse vormid.
Maailmas on ka keel, kus rõhk võib sõnas liikuda. Näide: ó, ó; tráktorist (ta tuli traktorist), traktoríst (kes? traktorist). Kõnetakt Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. Kõnetakt moodustab rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Eesti keele sõnad koosnevad 3 tüüpi taktidest: 1. Rõhulisele silbile järgneb rõhuta silp. Näide: e-ma, ko-du. 2. Kõnetakt, kus rõhulisele silbile järgneb 2 rõhuta silpi. Näide: ta'|ha|vad, lä'|he| vad. 3. Mis koosneb ühe silbilistest sõnadest. Näide: mis on. Ühesõnaslised silbid moodustavad võõrsõnades : a. Kus silpi alustab rõhutu ja millele järgneb rõhuline. Näide: pankett. b. Sõna alustab 2 rõhuta ja millele järgneb rõhuline. Näide: a|nar|hist. c. Üks rõhuta, sellele järgneb rõhuline ja järgmine on rõhuta. Näide: or| kes|ter.
Heli: -ise (kohisema) Käitumine: -tse (tujutsema) Ühekordsus: -ata (kraaksatama) Olulisus: -le (kraglema) skle (olesklema) NB! Nulltuletus tunnus ja lõpp liituvad otse tüvele : kohisema, ronima Määrsõnatuletus: Viisi: -lt(kirelt, -sti (kiiresti) Rühmitust: -ti (suviti) Paiknevus: -tsi (rinnutsi), -kuti (seljakuti), -stikku (vastastikku) Olukord: -li (selili) 9) Lauseõpetus, lauseliikmed Lause on keeleüksus, mis väljendab üht mõtet keeleliselt terviklikul kujul. Lause koosneb fraasidest, need omakorda sõnadest. Lause tuumaks on öeldis. Alus on tegija. Sihtis on lauseliige, millele või kellele öeldisega väljendatud tegevus on suunatud. Öeldistäide täpsustab alust ja esineb lausetes, kus on olema vorm. Öeldis ehk tegusõna väljendab tegevust. Täiend täpsustab või iseloomustab tegevustikku, olijat või tegevust nt
b) Nulltuletus e liiteta tuletamine (nt mängi/ma) c) Eri tüvede liitmine (nt mängu+asi, pann+kook) d) Liitmine + tuletamine (male+mängi/ja) e) Lühendamine (televiisor -> telekas) Murded (põhjaeesti, kirderanniku ja lõunaeesti murded) Laen- ja tehissõnad (laenatakse teistest keeltest, nt slaavi, germaani, saksa, soome jm; võõrsõnad; tehakse ise täitsa uus sõna). 9.Lauseõpetus, lauseliikmed Lause on keeleüksus, mis väljendab üht mõtet keeleliselt terviklikul kujul. Lause koosneb fraasidest ja lause tuumaks on öeldis. Lause tuum on ÖELDIS e tegusõna pöördeline vorm. Sellele tõmbame lauses alati KAKS joont alla. Nt Peeter laulis ja mängis trummi. Lauses on tavaliselt ka see, kes midagi teeb e ALUS. Alusele tõmbame alla ühe joone. Nt Peeter laulis. Alus võib mõnikord ka puududa, siis on alus juurde mõeldav. Nt Õues müristab. Kirjutati eksamit.
ÖT näitab, kes keegi on või missugune ta on. Nt: Getter on õpilane, Stella on unine. Kohamäärus Muutumatud sõnad näitavad tegevuste aega, kohta, viisi ja hulka. Kus?kuhu?kust? sisseütlev,seesütlev,seestütlev,alaleütlev,alalütlev,alaltütlev. Täiend Nimisõna täiendus Nt: alus, õeldis kelle?mille?missugune? enamasti omadussõna. Lisand Aunimi: kapten, hertsog Amet:direktor,arst elukutse:tantsija,arst sugulust:õde,mees Lausetüübid.Koondlause lihtlause, liitlause on lausetüübid. lihtlause - 1 öeldis liitlause - 2 v rohkem öeldist. koondlause - loeteluga lause. Koolon ja mõttekriips 1) Kokkuvõttev sona: loetelu metsas kasvavad karusmarjad: tikrid ja karusmarjad 2)Loetelu - kokkuvõttev sõna Liiliad,nelgid,roosid-need kasvavad aias. Hõlmavad määrused Enamasti aja- ja kohamäärused Nt: ta sündis 1991. aastal 12. detsembril kell 14.20 Nt: ta sündis Eestis Harjumaal Maardus Punasel tänaval majas nr. 7 Samaväärsed määrused(täiendid)
silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline. Tavaliselt võib sama häälikulise koosseisuga silpe hääldada kas tavalise rõhuga (II vältes) või ekstra rõhuga (III vältes). II välde III välde Nt lau-lu lau-lu kas-ti kas-ti SILP LÜHIKE PIKK
LIHTLAUSE Lihtlause on lause, mille koosseisu ei kuulu osalauseid. Lihtlause väljendab erinevalt liitlausest ühte tegevust, seisundit või olukorda, näiteks Laps laulis valjult. Lihtlause tuum on öeldis, millega seostuvad ülejäänud lauseliikmed, näiteks Koer (alus)lamas (öeldis) põõsa all. Öeldise leksikaalne ja grammatiline tähendus määrab ära lihtlause ehituse põhijooned. Lihtlause liigid Koondlause Koondlause on lihtlause, mis sisaldab vähemalt kahte ühele ja samale küsimusele vastavat, s.o ühe ja sama lauseliikmena käituvat lause moodustajat, mis on rinnastusseoses näiteks Silvi (kes?, alus), Pilvi (kes?, alus) ja Milvi (kes?, alus) läksid seenele. Verbikeskne lihtlause
- Komaga ei eraldata järellisandit järgmistel juhtudel: - lisand on olevas käändes(Ants korrapidajana) - kui-lisandit(tema kui professionaal) - Kaks tavalist lause alguse tüüpi: - alus-öeldis - sihitis või määrus- öeldis- alus - Lihtlauset, milles on kõrvuti mitu samale küsimusele vastavat sõna(ühendit)- mitu alust, sihitist või määrust-, nim. koondlauseks. Koondlause korduvad lauseliikmed eraldame üksteisest koma, sidesõna või koma ja sidesõnaga. - Koondlauses ei panda koma sidesõnade ja, ning, ega, või, ehk, nii..kui ka ette. - Koondlauses pannakse koma sidesõnade kuid, aga, vaid, ent ette. - Koolonit kasutatakse koondlauses siis, kui korduvate lauseliikmete ees on kokku- võttev sõna.(mul on neli head sõpra), (kelle) - kokkuvõttev sõna: loe, te ja lu. - loe, te ja lu kokkuvõttev sõna
harutama, iilid hiilid, irv hirv, õng hõng; almanahh, kasahh, tsehh, tsehh, epohh, aitäh. Õ lk 103. i ja j õigekiri. Nt materjal materiaalne, müüma müüja, maias maja, saiu, vaiu, ojja, majja. Õ lk 105. Hääliku pikkus. Nt kabi kapi kappi. Selle dusi, seda dussi. Võõrsõnad ! Kokku käivad dz ja ts (dzemm ja tsempion). Poolitamine: liitsõnad sõnapiirilt (pann-kook, plekk-pott); üksik kaashäälik alustab uut silpi (ru-ma-la-te-le- gi); kui sõnas on mitu kaashäälikut järjest, siis uuele reale viiakse ainult viimane (vintsk-leb, korst-na); üksikut tähte ei jäeta rea lõppu ega viida uue rea lagusesse (ei saa a-la, lai-a). Lühendid vt ÕS-i lühendite lisa. Veaohtlikud käändevormid: nt küüs, kaas, palitu, vilu ilma, kümmekonna, sadakonna, viit, kuut, kontserti, kontsertide, tagaplaanile. SÕNALIIGID:
2.KÕNEVIIS - (4) kindel-tunnuseta, tingiv-ks, käskiv-gu,ge,ku,ke, kaudne-vat 3.AEG - (2) olevik, minevik- lihtmin.-1.sõna, täismin.-olen -nud, ennemin-olin -nud 4.ARV (2) ainsus, mitmus 5.PÖÖRE ma,sa,ta me,te,nad 6.KÕNE eitav-ära, ei, jaatav-tunnuseta *Olevik ja kõik min.vormid on ainult kindlal kõneviisil,teistel ainult olevik või täisminevik. (nt.oli hüpanud- isikuline,kindel,enneminevik,A3.pööre, jaatav) 13.Fraasid ja lauseliikmed *Fraas on sõnaühend,mis täidab lauses mingit kindlat rolli(nt alus,sihitis,määrus,täiend v öeldistäide)Põhisõna on alati tähtsam kui teised.(nt, Kaks väikest tüdrukut.) *Lauseliikmed on alus, öeldis,sihitis,määrus ja öeldistäide.Öeldistäidet kasut. siis, kui tahetakse lausega väljendada mingit alusel olevat tunnust: kass on kollane.Öeldistäide esineb koos öeldisega olema. (nt. Haige lamas rahulikult- alus,öeldis,määrus. Juba varakevadel kasvas metsas sinililli ja
detsembril 1913.aastal kell 13.00. (võrdle: Me puhkasime detsembris, jaanuaris ja veebruaris; Ta sündis kadripäeval, 25. novembril.) Ta sündis Saaremaal Kärla kihelkonnas Jaagu talus. (võrdle: Ta puhkas Saaremaal, Hiiumaal ja Muhumaal.) 1.8 erilaadiliste täiendite vahele. Väike must karvane koer klähvis kurjalt. (võrdle: Koertenäitusel võis näha nii väikesi, keskmisi kui ka suuri koeri.) 2. Liitlause 2.1 Rindlause koosneb kahest või enamast sõltumatust, võrdväärsest osalausest (lihtlausest). Rindlause kirjavahemärgid: 2.1.1 Sidesõnade ja, ning, ega, või ette rindlauses koma ei panda. Ta ei teinud hüüdest välja ega vaadanud hüüdja poolegi. . 2.1.2 Sidesõnade aga, kuid, ent, vaid ette pannakse rindlauses koma. Ta lubas minna, aga mõtles ümber. (NB! Toivo aga pidi koju jääma
on varsti käes. Talv lumelabidas on katki on varsti käes. KIRJAVAHEMÄRKIDE KORDAMINE LAUSELIIK REEGEL NÄIDE 1. LIHT- Üttega lause LAUSE Lisandiga lause Koondlause Lauselühend 2. KOON Korduvad lauseliikmed - koma Valssi, rumbat, sambat olime D- juba õppinud. LAUSE Samamahulised määrused - koma Tüdruk käis võistlustel Tallinnas, Narvas, Pärnus. Kokkuvõttev sõna loetelu ees - koolon Haige tundis valu igal pool: kätes, jalgades, peas ja rinnus.
Koondlause on korduvate lauseliikmetega (vastavad ühele ja samale küsimusele) lihtlause. Korduda võivad alused: Fille ja Rulle on Vaasalinna vargad; täiendid: Turul müüdi lõunamaiseid, põhjamaiseid ja idamaiseid maiustusi; sihitised: Karlsson armastab torti, sokolaadi ja komme; määrused: Päeval ega ööl ei andnud mõte talle rahu; öeldistäited: Öö oli vaikne, soe ja tähine. Sidesõnata koondlauses eraldatakse korduvad lauseliikmed koma(de)ga: Armastan päikest, tuuli, soojust, merd. Sidesõnadest. Ja ja ning on ühendavad sidesõnad, samuti nii ... kui ka, kuid see võimaldab mingit sõna enam rõhutada: Nii Fille kui ka Rulle tahtsid pirukaid. Ega kasutatakse üksnes eitavas lauses: Ei Fille ega Rulle osanud tonti karta. Ehk samastab loetelu liikmed: Kõige keskmisem päev on kolmapäev ehk kesknädal. Või välistab ühe loetelu liikme: Tuli süüa pirukaid või kotlette.
reema, fookus, tuntud tundmatu. MOODUSTAJATE SÜNTAKTILISED FUNKTSIOONID: LAUSELIIKMED Öeldis e. grammatiline predikaat finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb, Lapsed kirjutavad kirjandit. Alus e. grammatiline subjekt nimisõna(fraas) nominatiivis või partitiivis (küsimus kes? mis? keda? mida?), väljendab tegijat või olijat, nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi. Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke. Alus ja öeldis on lause pealiikmed. Sihitis e. grammatiline objekt verbist sõltuv nimisõnafraas partitiivis, genitiivis või nominatiivis, mis väljendab tegevuse objekti, nt. Lapsed kirjutavad kirjandit. Öeldistäide e. predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõnafraas nimetavas või osastavas käändes, mis näita, kes, mis või missugune on alusega tähistatu, nt. Peeter on õpetaja, Kass on koduloom, Taevas on sinine, Jüri on meie aktiivsemaid tudengeid.
6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik · Vokaalid moodustatakse väljahingamisel, aga koos häälepaelte vibreerimisega · Nt: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü 8. Konsonandi mõiste, konsonantide moodutsamine! · Konsonandid- kaashäälikud ( sulghäälikud ja ashtushäälikud) · Hääldamisel moodustatkse õhu kopsudest väljumisele takistus 9. Konsonantide liigitus! · Sulghäälikud- on need häälikud, mille hääldamisel on õhutakistus täielik Nt: k, p, t, g, b, d
entiteeti omaduse abil d. Määrsõna() ehk adverb määratleb verbiga väljendatud tegevuse viisi. e. Arvsõna ehk numeraal on sõnaklass, millesse kuuluvate sõnadega väljendatakse arvu ja järjestust. f. Asesõna() ehk pronoomen (pro+nomini `substantiivi asemel') g. Määrasõna ehk kvantor h. Abisõnad 3. Süntaktilised seosed: rinnastus ja alistus. a. Süntaktiline seos seos, mis tekkis liitlause osade vahel. Eksisteerib kaks põhiseost rinnastus ja alistusseos.Alistusseos - pea- ja kõrvallause, samuti põhisõna ja laiendi vaheline süntaktiline seos. Alistavat moodustajat nimetatakse põhjaks, alistuvat laiendiks.Rinnastusseos - see on süntaktiliselt võrdväärsete moodustajate vaheline seos. Rinnastusseost vormistavad peamiselt sidesõnad. 4. Lauseliikmed ja neid väljendavad fraasid. a
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6
KÄÄNDED KÄÄNE KÜSIMUS AINSUS MITMUS 1. Nimetav kes? mis? raamat raamatu / d 2. Omastav kelle? mille? raamatu raamatu / te 3. Osastav keda? mida? raamatut raamatu / i / d 4. Sisseütlev kellesse? millesse? kuhu? raamatusse raamatu / te / sse 5. Seesütlev kelles? milles? kus? raamatus raamatu / te / s 6. Seestütlev kellest? millest? kust? raamatust raamatu / te / st 7. Alaleütlev kellele? millele? kuhu? raamatule raamatu / te / le 8. Alalütlev kellel? millel? kus? raamatul raamatu / te / l 9. Alaltütlev kellelt? millelt? kust? raamatult raamatu / te / lt 10. Saav kelleks? milleks
EESTI KEEL Häälikuõigekiri Häälduse järgi kirjutatakse: HÄÄLIKU PIKKUSE ÕIGEKIRI · Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest: Lühike häälik kirjutatakse ühe (nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid kasse). · Sageli tekib õigekirjaviga valest hääldusest. Tuleb hääldada õigesti (st jälgida hoolega, et hääldatakse ühe tähega kirjutatut lühidalt ja kahetähelist pikalt), jätta meelde kriitiliste sõnade õigekeelsus: samet, amet, komisjon, talitama, kuni, karikatuur; varrukas, kummardama, intelligentne, kolleeg, grammofon, barrikaad, paralleelne, annulleerima, terrass; ümarik - ümmargune, samuti - sammuti (aeglaselt), ballett baleriin. · ERAND! Viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega, nt: asesõnades: mul, sul, tal, kel, mil, sel, tol, ma, sa, ta, me, te, nad,
5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika liigid: Artikulatoorne Akustiline Auditiivne e. tajufoneetika Diftong- täishäälikuühend ühe silbi ulatuses Geminaat- pikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi, näit. kap-pi, kas-si, nar-rima Afrikaat- klusiili ja sama häälduskohaga spirandi ühend, näit. ts, tš, pf Palatalisatsioon- Konsonantide nõrk, tugev palatalisatsioon e. hääldumine Vokaalharmoonia- nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Assimilatsioon- sarnastumine, hääliku muutumine naaberhääliku sarnaseks. Osaline, täielik, progressiivne, regressiivne assimilatsioon. ks-i assimilatsioon ss-iks.
näiteks mitmuse partitiivi lõpp –sid väljendab korraga nii mitmust kui partitiivi, kuid ei ole osadeks jaotatav. 2. Sõnavormide moodustamine. Analüütilised ja sünteetilised keeled. Isoleerivad, aglutineerivad, polüsünteetilised ja flekteerivad keeled. Aglutinatsioon. Fleksioon (fusioon). Eesti kirjakeele flektiivsed jooned (4). Morfoloogiliselt on erinevused keelte vahel väga suured. a) analüütilised keeled Sõnadevahelisi suhteid lauses väljendavad põhiliselt abisõnad ja sõnade järjekord (inglise keel) b) sünteetilised keeled Sõnade seoseid lauses väljendavad sõnade koostisosad, nt tunnused ja lõpud. II. a) isoleerivad keeled Keeled, mis ei kasuta seotud vorme. Puudub sõnade muutmine (ka sõnatuletus) ehk puudub morfoloogia (vana-hiina keel, jaapani keel). Kasutatakse sõnajärge ja abisõnu, harilikult on kõik sõnad ühesilbilised. b) aglutineerivad keeled
kauplus, vähe kasutatud õmblusmasin, hästi hoitud auto, vähem tuntud helitöö, viimati nimetatud asjaolu, vast alanud meistrivõistlused, kergesti süttivad ained, raskesti jälgitav tekst. Kui ühend- ja väljendtegusõnade oleviku kesksõnad esinevad lauses täiendina või öeldistäitena ja mineviku kesksõnad ning mata- vormtäiendina, siis võib nende osi kas kokku või lahku kirjutada. Nt äraminev külaline ~ ära minev külaline, eemalseisev võõras ~ eemal seisev võõras, kätteantavad raamatud ~ kätte antavad raamatud, halvakspandav komme ~ halvaks pandav komme; jalgratas on lahtivõetav ~ jalgratas on lahti võetav, lehed on ärarebitavad ~ lehed on ära rebitavad; mahamurdunud puu ~ maha murdunud puu,
Maja on ilus, korras ja hubane. Minu aadress on Kelgu tänav 4, Keila, Harjumaa. (MIS?) Aga (Ma elan Kelgu tänavas Keilas Harjumaal) (KUS?) Rindlause on lause, kus on vähemalt kaks öeldist ja mille osalausete vahel on rinnastusseos. Rinnastatud osalaused on omavahel seotud kas sidesõnade või komadega. Päike paistab, ilm on soe. Päike paistab ja ilm on soe Päike paistab, aga õues on külm. Koolon pannakse rindlause osalausete vahele, kui järgnev osalause seletab eelmist või järeldab midagi eelmisest. Kõlasid tuttavad helid: algas viimane vaatus. Järeldusseost märkivate sõnade (järelikult, seega, niisiis, seetõttu) ette käib koma: Peaminister astus tagasi, järelikult oli ta siiski milleski süüdi. Põimlause on liitlause, mille osalaused on alistusseoses. Kõrvallause täpsustab pealause või teise, kõrgema astme kõrvallause mõnd lauseliiget. Tädi Maali korjas maasikaid ja ostis poest
· Muutumise alusel · Tähenduse järgi Muutmisviisi alusel jagunevad sõnad 3 liiki: 1. Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes 2. Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms 3. Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu Abisõnad Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1. Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2. Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena Iseseisvad Sõnad Numbrite õigekeelsus · Põhiarvud kirjutatakse araabia numbritega, nt 9 kuud, punktis 2 ehk p-s 2, aastal 1930, aastail 1945 - 1953, 15 kr ehk 15 krooni. · Järgarvud kirjutatakse araabia numbritega, mille järel on punkt, või Rooma numbritega, nt 14. kohal, 50
Sõnu liigitatakse kahel põhimõttel: · Muutumise alusel · Tähenduse järgi Muutmisviisi alusel jagunevad sõnad 3 liiki: 1. Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes 2. Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms 3. Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1. Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2. Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena Abisõnad Iseseisvad Sõnad Numbrite õigekeelsus · Põhiarvud kirjutatakse araabia numbritega, nt 9 kuud, punktis 2 ehk p-s 2, aastal 1930, aastail 1945 - 1953, 15 kr ehk 15 krooni. · Järgarvud kirjutatakse araabia numbritega, mille järel on punkt, või Rooma numbritega, nt 14. kohal, 50
5. Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh, ai-ai. 1) isoleerivad keeled – sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised (sõnadega väljendatakse nii leksikaalset kui ka grammatilist tähendust) ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid afikseid (tunnuseid ja lõppe), s.t seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele
Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused, mis moodustavad lause. Suulises kõnes on lause lihtlause seda süntaks uuribki. Semantika osa tähendusõpetusest. Uurimisobjekt on tähendus, pole oluline, milline on tähendusüksus (nt sõna, lause). Pragmaatika uurib tähendusi kasutuskontekstis; sõnade tähendusi, mis tekivad kõnelemisolukorras. Tekstilingvistika uurib teksti ehitust. Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees:
tehtud, oli käinud, peab olema, metsa poole, laua all. 5) Reduplikatiivsus: tüvekordusel põhinev vormimoodustusviis, nt sinka-vonka, kilin-kolin, kimpsud-kompsud, sinna-tänna, kribinal-krõbinal, siuh-säuh. Keele morfoloogilised põhitüübid - 1) isoleerivad keeled sõnad ei muutu, pole seotud morfeeme, seega tunnuseid ega lõppe, ees- ega järelliiteid. Sõnad on harilikult ühesilbilised ja nende seost lauses väljendab sõnajärg ja intonatsioon, seoste selgemaks esiletõstmiseks kasutatakse abisõnu (selline on nt mandariini-hiina keel, samuti vietnami keel). 2) aglutineerivad keeled, kus on rohkesti muutetunnuseid, eriti sõnatüvedele liituvaid tunnuseid ja lõppe, seega seotud morfeeme. Sõnaosad liituvad üksteisele peaaegu mehaaniliselt, otsekui liimitaks neid üksteise külge. Piirid morfeemide vahel on suhteliselt selged. Ühele tähendusele vastab üks vorm
Heliline häälekurdude vibreerimine ,, Aadama õun" vibreerib. (v, z, m, n, r, e) Heliline m n l r j v helitu - ei vibreeri ( plosive stop ) kpt, gbd, f, s, jne. helitu on sulghäälik v hõõrdhäälik ( frikatiiv ) v, s , h , , f Minimaalpaar sõnad mis erinevad ühe foneemi poolest.(kana-kala, kasv- kass) Tikk takk tukk tokk tekk Foneemide distinktiivsed tunnused: 1) erinevad foneemid 2) sama foneemi allofoonid Diftongid: kaks järjest vokaali, mis kuuluvad ühte silpi, nimetatakse diftongiks. Afrikaat klusiilialguline frikatiiv häälikute kombinatsioon. Afrikaat on häälik, mis koosneb sulust ja sellele järgnevast hoordumisest samas häälduskoha. Maailma keelis on koige tavalisemad afrikaadid klusiilist ja sibilandist koosnevad: palataalalveolaarset afrikaati /t/ esineb umbes 45 protsendis maailma keelist ja küllaltki tavaline on ka dentaalse voi alveolaarse
Palataalne moodustatakse keeleselja keskosa ja kõva suulae piirkonnas (j, s) Larüngaalne kõrihäälikud, moodustatakse kõriõõnes (h). Aspireeritud aspiratsioon e hõngus. Lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute klusiilide (nt p, t, k) järel. Mh nt inglise keeles peak, cat. Palataliseeritud peenendatud. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. 2) Häälikute kombinatsioonid Diftong kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. 3) Positsioonilised nähtused Vokaalharmoonia sõna järgsilpide vokaalde sõltumine eessilbi vokaalist, esinevad vaid ees- või tagavokaalid. Türgi keel. Assimilatsioon sarnastumine. Häälikute muutumine osaliselt või täielikult sarnasteks. Dissimilatsioon häälikute erinevaks muutumine. 4) Prosoodia Rõhk rõhuline on silp või sõna, mitte häälik. Eesti keeles on rõhk omasõnades esimesel silbil (v
annaabi.ee 
