1. Mõisted Homonüümid-samakirjapildiga aga eri tähendusega sõnad Sünonüümid-samatähenduslikud sõnad Antonüümid-vastandtähenduslikud sõnad 2. Häälikute liigitus. 3. Silbitamise reeglid. 1.üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us -- ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), ba
1. Mõisted Homonüümid-samakirjapildiga aga eri tähendusega sõnad Sünonüümid-samatähenduslikud sõnad Antonüümid-vastandtähenduslikud sõnad 2. Häälikute liigitus. 3. Silbitamise reeglid. 1.üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us — ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), b
1. Mõisted Homonüümid-samakirjapildiga aga eri tähendusega sõnad Sünonüümid-samatähenduslikud sõnad Antonüümid-vastandtähenduslikud sõnad 2. Häälikute liigitus. 3. Silbitamise reeglid. 1.üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la-gu; 2.kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3.(üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau-lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us — ava on tüvi, us on tuletusliide; 4.kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii-u, hoi- us-te; 5.liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai-a-laps; 6.võõrsõnu silbitatakse üldiselt nagu eesti omasõnu: dü-na-mo (1. reegel), b
LIHTLAUSE Lihtlause on lause, mille koosseisu ei kuulu osalauseid. Lihtlause väljendab erinevalt liitlausest ühte tegevust, seisundit või olukorda, näiteks Laps laulis valjult. Lihtlause tuum on öeldis, millega seostuvad ülejäänud lauseliikmed, näiteks Koer (alus)lamas (öeldis) põõsa all. Öeldise leksikaalne ja grammatiline tähendus määrab ära lihtlause ehituse põhijooned. Lihtlause liigid Koondlause Koondlause on lihtlause, mis sisaldab vähemalt kahte ühele ja samale küsimusele vastavat, s.o ühe ja sama lauseliikmena käituvat lause moodustajat, mis on rinnastusseoses näiteks Silvi (kes?, alus), Pilvi (kes?, alus) ja Milvi (kes?, alus) läksid seenele. Verbikeskne lihtlause Verbikeskne lihtlause on lihtlause, mis sisaldab ainult tegusõnast sõltuvaid sõnu või fraase. Laiendatud verbikeskne lihtlause Laiendatud verbikeskne lihtlause on lihtlause, mis sisaldab tegusõnast sõltuvate sõnade või fraaside kõrval ka kogu lausest, lause sis
KIRJAVAHEMÄRGISTUS e INTERPUNKTSIOON gümnaasiumile LIHTLAUSE Lihtlause on ühe öeldisega lause. NB! Öeldis sisaldab alati verbi pöördelist vormi. Lihtlause kirjavahemärgid seonduvad koondlausega. Koondlause on korduvate lauseliikmetega (vastavad ühele ja samale küsimusele) lihtlause. Korduda võivad alused: Fille ja Rulle on Vaasalinna vargad; täiendid: Turul müüdi lõunamaiseid, põhjamaiseid ja idamaiseid maiustusi; sihitised: Karlsson armastab torti, sokolaadi ja komme; määrused: Päeval ega ööl ei andnud mõte talle rahu; öeldistäited: Öö oli vaikne, soe ja tähine. Sidesõnata koondlauses eraldatakse korduvad lauseliikmed koma(de)ga: Armastan päikest, tuuli, soojust, merd. Sidesõnadest. Ja ja ning on ühendavad sidesõnad, samuti nii ... kui ka, kuid see võimaldab mingit sõna enam rõhutada:
Kirjavahemärgireeglid 1.Lihtlause Lihtlause kirjavahemärgid seostuvad põhiliselt koondlausega (korduvate lauseliikmetega lihtlause). 1.1 Koondlause korduvad lauseliikmed eraldatakse komaga. Valssi, rumbat, foksi olime juba ammu õppinud. 1.2 Sidesõnade ja, ning, ega, või, ehk, nii...kui ka ette koondlauses koma ei panda. Täna küsiti nii Antsu, Mallet kui ka Ennu. 1.3 Vastandavate sidesõnade aga, kuid, vaid ette paneme koondlauses koma. Ta vastas valesti, aga valjusti. 1.4 Sidekriipsu kasutatakse liitsõnade korduva osa ärajätmise puhul. Täna õpime nimi-, omadus- ja arvsõna. 1.5 Koolonit kasutatakse koondlauses, kui loetelu ees on mingi kokkuvõttev sõna või fraas: Eile jõudis kohale kogu seltskond: õde, õemees, vend, vanaisa ja lell. NB! Loetelu ette, mis on lause loomulik osa ja mille ees ei ole kokkuvõtvat sõna, koolonit ei panda. Eesti suuremad linn
Tema, peab ütlema, tuleb Mõttekriipsudega esiletõstetud kiilud omadega toime. on niisama olulised, kui muu lausegi. Ideaalsesse ühiskonda - selge see - ei jõua me kunagi. Peaasi - ära mind sega. Lauseliigid Lihtlause : Lihtlause on lause, mille koosseisu ei kuulu osalauseid. Lihtlause väljendab erinevalt liitlausest ühte tegevust, seisundit või olukorda, näiteks Laps laulis valjult. Lihtlause tuum on öeldis, millega seostuvad ülejäänud lauseliikmed, näiteks Koer (alus)lamas (öeldis) põõsa all.Öeldise leksikaalne ja grammatiline tähendus määrab ära lihtlause ehituse põhijooned.
2) Keelemärk ja leksikaalsed suhted Keelemärk on kokkuleppeline sümbol, mida kasutatakse keeles tähenduste edasiandmiseks. Keelemärgil on kaks poolt: tähistaja ehk häälikujärjend ja tähistatav ehk objekt ise. Onomatopoeetilised sõnad- sõnad, milles tähistaja ja tähistatava vahel valitseb motiveeritud seos. Nt. Sulisema, vulisema. Sünonüüm-samatähenduslik sõna nt. Karu, mesikäpp. Autonüüm-vastastähenduslik sõna nt. Ilus-kole 1. Homonüüm- erineva tähendusega sõna, mis on sarnase kirjapildi või hääldusega. 1. Jaguneb: -homograaf-sama kirjapilt, erinev hääldus näiteks palk-mida makstakse ja palk nagu puupalk. -homofoon- erinev kirjapilt, sarnane hääldus(paar-baar). 2. Paronüüm ehk sarnassõna-kirjapilt ja hääldus sarnane, kuid mitte sama, tähendus er
Kõik kommentaarid