Tüve silpide arvu saab üldjuhul ainsuse omastavast käändest, nimetavast vaid siis, kui sõna lõpeb nimetavas vokaaliga. Mõnel sõnal tuleb lisaks vaadata ka ainsuse osastavat, kui nimetav ja omastav on ühesilbilised, nt sõnad nagu jõud, pood. Ühesilbilisi tüvesid on väga vähe: puu- ja koi-tüüp ja asesõnade osastava käände tüvi, nt ke/da, mi/da. Tüvevokaal-on sõnatüve lõpul olev vokaal. Enamikul sõnadel avaldub see ainsuse omastavas käändes, st omastava käände lõpuvokaal ongi tüvevokaal. Laadivaheldus toob aga sageli kaasa vokaalimuutusi ja sellisel juhul tuleb vaadata ka osastavat käänet, nt lugu : loo : lugu, mägi : mäe : mäge, jõud : jõu : jõudu. Laadivaheldusliku s-ga sõnad on e-tüvelised, nt lääs : lääne, kaas : kaane. Ennekõike astmevaheldus. Kas sõna on astmevahelduslik või astmevahelduseta? Kui sõna on
· Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides. · Kolmas välde on see, millel on eriline rõhk, millega hääldatakse rõhulist pikka silpi. · Fonotaktika on see, mis määrab millised häälikujärjendid on keeles lubatud, millised mitte. · Sõnaliik on keeles ühtmoodi käituvate sõnade hulk. · Muutuvad sõnad on need, millele on võimelik liita tunnuseid ja lõppe. · Muutumatud sõnad on need, millel on alati sama kuju. · Nimisõnad on sõnad, mis nimetavad asju, olendeid, abstraktseid mõisteid ning vastavad küsimusele mis?/ kes?. · Omadussõnad on sõnad, mis väljendavad omadusi ning vastavad küsimusele
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele
· Au ja nõu, ainsuse part lõputa. Kaitseb mehe au. Uut eelnõu. · Ains illat: -sse · de-mitmuse tunnus de · Mitm part: -sid · i-mitmus puudub II KÄÄNDKOND Astmevahelduseta: · 2-silbilised I-vältelised noomenid, mille ainsuse nominatiivi lõpul ei ole e (genitiivi lõpul võib e olla) · 4- või 5-silbilised võõrnoomenid, mille kaks viimast silpi on lühikesed ning algavad konsonandiga · Olenevalt hääldamisest 3- või 4-silbilised võõrnoomenid, mille nominatiivi lõppkonsonandi ees on kirjapildis eri vokaalide ühend · tar- ja elu-liitelised sõnad · Võõrnimed ja võõrsõnad, mille viimane silp on lühike ning pearõhuline ja kõpeb tähega b, d, g, l, m, n, r, s, z PÕHITÜÜP PESA · Pesa, pesa, pesasse e pessa, pesade, pesasid e pesi, pesadesse e pesisse
1. Astmevaheldus Igal häälikul ja häälikuühendil on eesti keeles kindel pikkus. Varasematest kooliastmetest teate, et häälik või sõna võib olla lühike (nt vili), pikk (villi) või ülipikk (vill). Astmevaheldus on sisuliselt tüvemuutus (tüvevaheldus), mille puhul sõnatüvi on kord tugevas (III välde), kord nõrgas (II välde) astmes, nt lutti (mida?) luti (mille?). Astmevaheldus jaguneb kaheks: 1.) vältevaheldus, 2.) laadivaheldus. Kui sõna tugevusaste (hääldus) on igas vormis sama, on sõna astmevahelduseta! 2. Välted ja vältevaheldus Enamasti määratakse terve sõna välde. Eesti keeles on häälikul või selle ühendil (ka sõnal) 3 väldet ehk hääldustugevust: · I välde sõna (häälik või häälikuühend) on lühike ehk iga häälik esineb ühekordselt, v.a k, p, t olemasolul esisilpides ning häälikuühendi puhul
aeg -si, -s, -i ela-s, ela-si-d -kse ela-ta-kse kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe olevik Lõpp väljendab käändeid, pöördeid käändelõpud alates osastavast pöördelõpud -N -ME -D -TE -B -VAD Tunnustel, lõppudel puudub tähendus, seetõttu ei saa nad tüveta eksisteerida. A ja B tüvi A- tüvi käändsõnadel on ainsuse omastav kääne (kelle, mille ?) kiilaspäise rahurikkuja B- tüvi käändsõnadel os. k. (keda, mida ?) kiilaspäist rahurikkujat A- tüvi pöördsõnades oleviku ainsuse 1 pööre ( mida teen ?) fantaseerin B- tüvi pöördsõnades da tegevusnimi ( mida teha ?) fantaseerida 1. lobjakas lobjaka, lobjaka't 2. mõrsja mõrsja, mõrsja't 3. plaksuma plaksu'n, plaksu'da 4
Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks. Läänemeresoome keeled on varem kuulunud aglutineerivate keelte hulka, aegamööda on need arenenud (erinevate keelekontaktide mõjul) flekteerivate keelte suunas. Hilises läänemeresoome algkeeles arvatakse olevat tekkinud astmevaheldus, mis tõi endaga kaasa häälikukadusid, kokkusulamisi ja muutusi. AV ongi üks flekteeriva keele tunnuseid. Morfoloogia poolest on eesti keel aglutineeriv-flekteeriv keel. 5.Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad) - On olemas universaalseid morfoloogilisi klasse, mis on esindatud paljudes maailma keeltes. Sellised on näiteks põhilised sõnaklassid, mida mõnikord nimetatakse primaarseteks grammatilisteks kategooriateks
Mitmuse osastav 1) -id a) 3-silbilised sõnad (silpe arvestatakse omastavas käändes) nt. õpik, füüsik, kollane, keemik, tumekollane, nelik b) 2-silbilised sõnad, III välde nt. aasta, aare, peegel, soo, muie, vilgas, soodus, kobras 2) -sid a) I välde, astmevahelduseta, e- või u-lõpulised sõnad nt. kõne, karu, Ene, emu, jume, ime, karu b) II välde, astmevahelduseta nt. Tiina, Riina, Teele, sigma c) 1-silbilised sõnad, mille lõpus on täishäälikuühend e diftong nt. mai, kai, hai 3) V a) ik liitega sõnad, AV nt. matslik, piklik, õnnelik, vooruslik, matslik b) 2-silbilised, ne- või s-lõpulised sõnad nt. ümmargune, joonistus, kallistus, kirjutis, proosaline, kirjutis c) AV, kujuvaheldus nt. saar, kaar, seen, keel, meel 4) -id / -sid a) 1-silbilised, pikk vokaal lõpus nt. maa, kuu, puu, öö, essee, suu
Süsi söe süt+t asi asja süda sõdame südan+t oda oda osa flekstioon-muutub sõna tüvi VV-välte vahetus (2.pauna, 3.pauna) LV-laadi vahetus GV-genitiivi vahetus (kurgi kurki) vokaali vahetus esineb mitmuse osastavas käändes ja võrdlusastmetes. Kass-kassi-kasse i-e kuuske-kuuski e-i tuleb tige peni ja uriseb u-e i-e e-i a-u-i-e A-tüve sõnade puhul tuleb vaadata sõna esisilbivokaali. Kujuvaheldus-juhtum kus sõnatõvel on kaks kuju. Vokaal ja konsonant kuju. AV-liigid VV-vältevaheldus Sõna üks tüvi on teises vältes ja teine kolmandas välted. 2v 3v Nt: paun pauna pauna latt lati latti LV-laadivaheldus sõna ühes küljes esineb kas siis kpt gpt s. Teises tüves puudub v on muud häälikud. Nt:: rada raja rada mägi mäe mäge riidlema riidle riielda GV- geninaadivaheldus ükes küljes gbd v s . teises kpt v ss. Nt: marsi marssi sõbra sõpra VV puhul tugev tüvi on 3
kuningas-, mõte- ja hammas-tüüp KV pole kõigis tüüpides säilinud Morfoloogilised ja kategooriad Morfoloogiline kategooria e grammatiline kategooria e muutekategooria on morfoloogiliste tunnuste kujul vormistuvate üksteist välistavate tähenduste klass. Kategooria liikmed on üksteist välistavad tähendused, mis ühe kategooria siseselt väljenduvad erinevate tunnuste abil. Morfoloogilised kategooriad Käändsõna morfoloogilised kategooriad: kääne, arv, võrdlus, sugu, topik Pöördsõna morfoloogilised kategooriad: arv, isik, aeg, kõneviis, aspekt, tegumood Morfoloogilised kategooriad Kääne e kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. Eesti keeles on käändekategoorial 14 liiget: nimetav, omastav, osastav, sisseütlev, seesütlev, seestütlev, alaleütlev, alalütlev, alaltütlev, saav, rajav, olev, ilmaütlev, kaasaütlev.
Vormiõpetus Õp. lk 85136 Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustusviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul muudetakse sõnetüve. Tähtsamad tüvevaheldused on astmavaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevahelduse liigid Astmevahelduse on tüvevaheldus, mille puhul sõnetüve üks variant on tugevas astmes, teine nõrgas astmes. Laadivaheldus sõna tugeva astme vormis on 2. silbi alguses sulghäälik või s, aga nõrga astme vormis mitte. Laadivaheldus võib toimuda 3 erineval moel. 1. häälik kaob vägi: väe: väge 2. häälikud sarnastuvad lammas: lamba: lammast 3. häälikud asenduvad halb: halva: halba nälg: nälja: nälga tahtma: tahan: tahta
..................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10 Laadivaheldus...
hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama. Sõnu lüüa, müüa, süüa tuleks hääldada üi. Ainuke häälik, milles võib sõna alguss hääldamata jätta on h. Rõhk. Kõnetakt RÕHK-rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus. Rõhk muudab kõne rütmilisemaks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 1-2 rõhutut silpi. KÕNETAKT-see on rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Kõnetakt ÜHESILBILISED KAHESILBILISED KOLMESILBILISED /-/ /-u/ /-uu/ Maa Ti-bu To-re-da Sall Va-na E-lu-kas Vaas
SILP Silp on kõnes esinev kõige väiksem hääldusüksus. Silpidest kombineeritakse sõnu, seepärast pole ka häälikul üksi tähendust vaid ta saab selle sõnas. Silbi ülesanne on muuta häälikud kõnes kergesti hääldavaks ja tajutavaks. Silbiosad: serv ehk lävi, tuum, sõlm ehk seina serv ehk lõpp. Tähtsaim on tumm ja see on kõigil silpidel, silp võib ka ainult tuumast koosneda. Sest lävi ja sõlm võivad ka puududa. Kui silbi tuumaks võib olla ainult vokaal, siis servad võivad ka olla konsonandid. Silpide liigitamine on oluline, et määrata väldet. Silpide liigid: lühikesed ja pikad silbid. Lühikestele silpidel puudub sõlm ja pikkadel on sõlm olemas. Silbipiir (silbitamine): Silbipiiri tajumine on oluline, sest sellel põhineb sõnade poolitamine. Silbipiiri õige tundmine on ka oluline selleks, et õigesti määrata liike. Sõnade silbitamise tuleb meeles pidada järgmisi asju: 1
tunnuste märkimiseks kõnes eri keelte foneetiliseks kirjeldamiseks ühtses raamistikus Soome-ugri transkriptsioon (SUT) soome-ugri keeleteadus kasutab Eemil Nestor Setälä häälduskirja Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik (IPA = The International Phonetic Alphabet) Häälikud märgitakse nurksulgudesse [ ] Lisamärgid ehk diakriitilised märgid eriti täpse märkimise jaoks (nt häälikumärgi peal või all) 17. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vokaal hääl väljub takistusteta keele keskjoonelt, kh õhuvoolul on kas sulg või ahtus. Õhuvoolu tee eristab. 18. Missuguste elundite tööd tuleks jälgida vokaalide hääldamise kirjeldamisel? Keel, huuled, ette-tahe, kui kõrgele tõuseb. 19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! Keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees- ja tagapoolsus ees (front), kesk (central), taga (back)
b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu) c) Sidesõnad (aitavad lauses mõtteid siduda, nt ja, ega, ehk) d) Hüüdsõnad (väljendavad emotsioone, nt oi, ai, halloo). 5.Vormiõpetus:tüvi,liited ja tüvevaheldus Lisamine e aglutinatsioon tunnuste ja lõppude lisamine, nt kassi+de+le Tüvevaheldus sõna tüvi muutub, nt pood : poe, lammas : lamba. a) Astmevaheldus astmevahelduslikul sõnal on mõned vormid tugevas (alles k, p, t, g, b, d või s või on need häälikud kahekordsed) ja mõned vormid nõrgas astmes. Jaguneb: 1)laadivaheldus- *sarnastumine (lamba:lammas-t) *asendumine (selja:selga) *kadu (sea:siga) 2)vältevaheldus-vaheldub II ja III välde (põlve:põlve)
e keskkõrge eesvokaal, illabiaal, primaarne ä madal eesvokaal, illabiaal, primaarne ü kõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne ö keskkõrge eesvokaal, labiaal, sekundaarne o keskkõrge tagavokaal, labiaal, primaarne u kõrge tagavokaal, labiaal, primaarne a madal tagavokaal, illabiaal, primaarne õ keskkõrge tagavokaal, illabiaal, sekundaarne. Vokaalid moodustavad monoftonge ja diftonge. Monoftong üks või kaks sama laadiga vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Diftong kaks teineteise järel asetsevat, laadilt erinevat vokaali moodustavad silbi tuuma (laud, sai). Eesti keeles saavad pearõhulises silbis esineda kõik 9 vokaali, väljaspool pearõhulist silpi ainult 5: a, e, i o, u. Pearõhulises silnis esinevad kõik 36 diftongi, väljaspool pearõhulist silpi ainult kolm (ai, ei, ui: aastaid, raamatuid). Diftonge kirjeldatakse keele liikumise alusel. Diftongide liigitus:
Hääldusalus, veaohtlikud hääikuühendid, võõrsõnade ja nimede hääldamine. Hääldusalus on iga keele eriomane viis häälikuid hääldada. Hääldusalust iseloomustatakse tavaliselt nelja tunnuse abil: keele asend, häälduskoht, hääldusintensiivsus ja huulte asend. Eesti keeles on keele asend hääldamisel suhteliselt madal, häälduskoha poolest on eesti keel suhteliselt eespoolne, hääldusintensiivsuse poolest keskmine. Aktsent võõrkeele kõnelemisel avalduv emakeele hääldusaluse mõju. g,b,d,s häälduvad eesti keeles helitult. Vaid heliliste häälikute vahel on nad poolhelilised. Häälikut f tuleb hääldada vaid sõnades, mille kirjapildis ta esineb. Sõnades süüa, lüüa, müüa, tuleb häälikujärjendit üü hääldada üi. Sõnaalguline jä-on sõnades jätkama, jätkuma, jänn JA jändama. Rõhk, välde, palatalisatsioon. Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel. Rõhu põhiülessanne on muuta k�
ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3
o Mitmus eri käänetes: nomi/ nim d genit/ om de-mit / vok-mit part/ os sid-mit / vok-mit / tüvemit. kohakäänded + saav de-mit / vok-mit rajav, olev, ilmaütlev, de- mit / kaasaütlev vok-mit (i-lõpulistel sõnadel) Käändsõna Tüvevokaal Silpe tüves 1- või 2- tüveline Astmevaheldus (s, adj, n, pr) (kt gen ehk om; 1- (kt omastavat ja (1-tüv: kõik vormid (laadivaheldus või (muutuvad arvus ja silbiliste sõnade osastavat) vokaaltüvelised) vältevaheldus) käändes) puhul ka part ehk silpide arv pikimast (2-tüv: kt ains os ja (kt, kas klusiil või os) variandist mit om; osa vorme välde muutub)
3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega.
sõna esimesel silbil, häälikupikkus välted (välteid on kolm ja neid määratakse sõltuvalt hääliku hääldamise pikkusest). Nt: Hagu (I välde) hakati (II välde) hakkima (III välde) · Eesti keel on aglutineeriv keeletüüp (keeletüüp, kus sõnavorme saadakse sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel). Nt: pesa + de+ le +gi pesadelegi · Eesti keele frektsioon (astmevaheldus): 1. Astmevaheldus on sõnatüve reeglipärane muutmine eri sõnavormides, nii et osa vormides on tüvi tugevas astmes ja osa vormides nõrgas astmes. 2. Et astmevaheldust ära tunda, on vaja võrrelda sõna kaht tüvevarianti: käändsõnade puhul võrreldakse omastavat ja osastavat sõnatüve. Nt: nim muie, om muige, os muiet. Tegusõnade puhul võrreldakse mina-vormi ja nud-kesksõna sõnatüve
Muutuvad sõnad jagunevad käändsõnadeks ja pöördsõnadeks vastavalt sellele, kas neile saab lisada ----käände-või pöördelõppe. 4. Sõnaklassid: käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad. Käändsõna ehk noomen on käänduvate sõnade ühisnimetus. Eesti keeles kuuluvad käändsõnade hulka nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad ja asesõnad. Eesti keeles on käändsõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ehk kaasus ja arv ehk nuumerus. Pöördsõna on sõnaliik, millesse kuuluv sõnavorm väljendab tegevust ja on lauses kõige sagedamini öeldis võib kuulub öeldise koosseisu. Muutumatu sõna on sõna, mida ei saa käänata ega pöörata. Muutumatute sõnade klassi kuuluvad määrsõnad, asemäärsõnad ja hüüdsõnad ning kõik abisõnad ehk partiklid. Muutumatutele sõnadele vastanduvad muutuvad sõnad. 5
· Kõnesüntees · Kõneleja automaatne tuvastus · Abivahendid kõnepuuetega inimestele · Abivahendid pimedatele · Tehismuusika 6. Nimeta inimese kõneorganid, kuulmisorganid. Kõneorganid: Kõnetrakt: kõva suulagi, pehme suulagi, ninaõõs, huuled, suuõõs, kõripealis, keeleluu, keel, Kõri: kilpkõhr, häälekurrud, sõrmuskõhr, Kopsud: hingetoru, rinnak, söögitoru, diafragma Kuulmisorganid: 7. Mis eristab vokaale konsonantidest? Vastupidiselt konsonantidele on vokaal häälik, mille artikuleerimisel pääseb õhk vabalt ja takistuseta pidevalt välja suust või suust ja ninast 8. Kirjelda vokaale kolme artikulatoorse mõõtmega (lähtuvalt keele ja huulte asendist). Vokaale saab kirjeldada kolme artikulatoorse mõõtmega (keele ja huulte asendiga): 1. keele kõrgus 2. keele ees-tagapoolsus 3. huulte ümardatus 9. Mis on diftong, millised vokaalid võivad olla diftongi esikomponendiks, millised järelkomponendiks?
18. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Näited. · Huulte järgi labiaalsed häälikud: ü, ö, o, u · Keeletõusu astme järgi madalad (ä, a), keskkõrged (õ, e) või kõrged (i, u, ü) · Keele liikumise järgi eesvokaalid (i, e, ä) ja tagavokaalid (õ, a) 19. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Näited. Diftong on 2 teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: 26 diftongi omasõnades või vanades laenudes, 10 diftongi võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi on ainult ai, ei, ui. Diftong saab olla kas II või III vältes. · Tekkimise järgi: algupärased ja hilistekkelised · Hääldamise kõrguse suuna järgi: tõusvad (ai, õi, au, äi, oi), langevad (ea, oa, ao) ja kesksuunalised (eo). 20. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid
Nt: auto 19. Morfoloogia e vormiõpetuse mõiste! Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid. 20. Sõnavormi mõiste! Sõnavorm- ühe ja sama sõna erikuju, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. 21. Võrdlusastmete moodustamine! · Võrdlusastmeid saab moodustada omadussõnadest · Algvõrre- omadussõna niemtav kääne · Keskvõrre- omastav kääne + m (osade sõnade puhul tüvevokaal a või u muutub e- ks) Nt: must- musta- musteim, vana- vanem- vanim, pikk- pika- pikim · Ülivõrre- kõige ülivõrre ja lühike ülivõrre 22. Sõnaliigid! SÕNAD MUUTUMATUD MUUTUVAD SÕNAD
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? Eesti keeles on 9 vokaalfoneemi: /a e i o u õ ä ö ü/. Fonoloogiline probleem: kuidas käsitleda pikki ja ülipikki vokaale? 3 võimalikku varianti: 1) Lühikesed, pikad ja ülipikad vokaalfoneemid e. kokku 27 vokaalfoneemi (Mihkel Veske). 2) Lühikesed ja pikad vokaalfoneemid e. kokku 18. Pikad foneemid kuuluvad erineva rõhuga (kerge või raske) hääldatud silpi (Tiit-Rein Viitso). 3) Pikad monoftongid on kahe samasuguse vfoneemi ühendid e. kokku 9 vfoneemi (Mati Hint, Arvo Eek, Ilse Lehiste). Lõppseisukoht: foneetiliselt pikad ja ülipikad monoftongid loetakse fonoloogiliselt kahe foneemi järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). 22
Morfoloogia Eesti keele käänded Kääne ehk kaasus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab nimisõna(fraasi) süntaktilisi ja semantilisi funktsioone lauses. See tähendab, et ühelt poolt näitab kääne lause moodustajate vahelisi alistusseoseid (mis mida laiendab) ja eristab lauseliikmeid (alust, sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija, tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet: nimetav siil 1. nominatiiv kes? mis? omastav siili 2. abstraktsed ehk grammatilised käänded genitiiv kelle? mille? osastav siili 3. partitiiv keda? mida? sisseütlev siili/sse 4.
vokaalid, on kõik L, m, n, r, j, v, h, s, k/g, p/b, t/d, f, s, z, z. helilised A, e, i, o, u, õ, ä, ö, Helilised Helitud (h ja s) ü. L, m, n, r, j, v. Võõrhäälikud Sulghäälikud e klusiilid F, s, z, z. k/g, p/b, t/d. (C täishäälik ehk vokaal, V- konsonant ehk kaashäälik) Täishäälikuühend e diftong: nt auto. Rõhuliite reegel: k, p, t, g, b, d, f, h, s, s, z, z + KI (ülejäänud häälikutega -gi) Liide on alati sõna lõpus (nt poistegagi, kellelegi) Võõrhäälikud: f, s Võõrtähed- f,s,c,q,w,x,y,x,z Foneetika on teadus, mis uurib häälikuid ja nende füüsilisi omadusi. Palatalisatsioon-peenendus naaberhäälikute mõjul. Näiteks kass-kas, kõdu-kõdi,
19. Millised on kolm võimalikku vokaalide kirjeldamise viisi? Tooge näiteid! 1) keele keskjoone kõrgeima punkti asukoht: häälduskoha ees ja tagapoolsus. 2) keeleselja tõusuaste (kõrge, keskkõrge, madal) 3) huulte asend: labiaalsus (ümardatud) ja illabiaalsus (ümardamata) 20. Mis on iseloomulik diftongidele ja kuidas saab diftonge liigitada? Tooge näiteid! Diftong kaks teineteisest laadilt erinevat vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi (esimeseks osaks kõik 9 vokaali, teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u), 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades, 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades). Väljaspool pearõhulist silpi esineb ainult 3 diftongi: ai, ei, ui. Eesti keeles pole triftonge. 21. Missugused on eesti keele vokaalfoneemid ja vokaalidega seotud fonoloogilised probleemid? a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü. Kõrged vokaalid madalduvad. 22
9. KLASSI EESTI KEELE EKSAMI KORDAMISMATERJAL VÄLDE Eesti keeles on rõhu ülesandeks tähistada sõna algust ehk eesti keeles on rõhk esimesel silbil. I välde lühikese silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult lühikestes silpides. Lühikesed silbid ei saa omakorda esineda üheski teises vältes peale I välte. Pearõhuline silp on lühike ja sellele ei järgne k, p, t. Nt ka-la, ja-nu-ne-ma, ve-de-le-ma II välde pika silbi pikkuse tinglik nimetus. Esineb ainult pikkades silpides. Pearõhuline silp on pikk. Pearõhulisele lühikesele silbile järgneb k, p, t. Nt koe-rad, ham-mas-test III välde kolmanda välte puhul on tegemist ekstra rõhuga, millega võib hääldada pikki silpe. Pearõhulist pikka silpi hääldame ülipikalt. Sõna on ühesibiline.
otse, s.o ilma liiteta ehk null- liitega, ntjulge (mees) > (mees) julge/b. Tüvevaheldus Eesti keeles on enamik - muutuvaid sõnu tüvevaheldusega. Eristatakse astmevaheldust ja lõpuvaheldust; võivad esineda ka mõlemad korraga. 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus. Käändsõna vormistik Eesti keeles on 14 käänet: Inglise keeles on kaks Nimetav Kes? Mis?, käänet: üldkääne ja omastav Omastav Kelle? Mille?, kääne. Teisi käändeid Osastav Keda? Mida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
